Kreeka, kõigi võimaluste maa

Palusime Herdis Ojasul kirjutada oma uuest kodumaast Kreekast. „Mis mina ikka oskan kirjutada,“ kostis ta. „No proovi,“ ütlesime meie ja Herdis maalis Kreeka olemuse paberile.

Istun oma Ateena südalinnakorteri katuseterrassil, päike kõrvetab maju, kaljusid, tänavaid. Kõik mu ümber on tardunud paksu, raskesse kuumusesse, taamal kiiskavad Lycabettuse mäe kiriku aknad päikeses, kohe algab siesta. Kohalikud pesevad näo külma veega, sulevad aknaluugid ja rulood ning poevad jahedate puuvillaste linade vahele. Ega nad tingimata maga, see on enamasti aeg vaikuseks, mõtiskluseks ja puhkamiseks, päeva teine pool on alles ees.

Mina aga peaksin teile kirjutama Kreekast. Kreekast, mida eestlased armastavad, mille helesinise veega randades on meist juba nii paljud käinud ning ikka ja jälle tagasi tulevad.

Olen elanud miljonilinnas Ateenas kaks ja pool aastat, läbi kolanud pea terve Kreeka ja mulle etteantud tähemärke jätkuks parimal juhul tegelikkuses vaid ühe Ateena linnaosa tarbeks, kuid püüan siiski järgida Vana-Kreeka filosoofi Aristotelese mõtet, et tervik on rohkem kui tema osade summa, ja kirjutan seekord ehk vähem tuntud Kreekast, selle suure ja mitmekesise maa mitte nii traditsioonilistest, kuid samas kindlasti mitte vähem põnevatest võimalustest.

Ateenast pisut teise nurga alt

Akropol, Parthenon, Agoraa, Plaka jne – võimas ajalugu maailma demokraatia hällis. Ilmselt kõik, kes kas või korra siin käinud, on nende Ateena tähtsamate sümbolitega tutvunud ning pagenud pärast päeva-paari kuumast kivilinnast.

Kel aga plaan linnaga rohkem tutvust teha, ei pea seda kindlasti mitte kahetsema. Kreeka pealinnast on saamas moodsa kunsti, festivalide, ostlemise, ööelu ja gastronoomia pealinn.

Plaka külje all asub üks Ateena värvilisemaid ja erinäolisemaid linnaosi nimega Psyri – vana nahaparkalite ja köösnerite linnaosa, täis pisikesi butiike, käsitöökauplusi, soppe ja nurgataguseid, moodsaid hipsterite hosteleid, pisikesi kohvikuid ja tänavarestorane.

Psyri on üks linnaosadest, mille igast sopist võid leida kunstiteose. Seinad, katused ja tänavad on kaetud kohati ulmeliste grafititega – neid on seal sadu. Profimad Ateena alternatiivgiididest teavad nende autoreid, piltide ja sümbolite tausta, siin on esindatud eri koolkonnad kunstnikke, nende seas on rahvusvaheliselt tunnustatud tipptegijaid ja igal pildil on oma lugu.

Psyri varjatud kangialustest võib leida veel südalinna viimaseid kohalikele nii armsaid restorane, nende uksed on enamasti siltideta ja räämas ning neid on peetud seal põlvest põlve. Vana hallipäine perenaine valmistab köögis kõige ehtsamat Kreeka toitu ning tema mees tassib need mõnusalt muheledes sulle lauda ning kutsub sind veel kööki ka, pottide ja pannide vahele lisa valima. Neisse kohtadesse turistid ei satu, kuid kui oled seal kellegi kohalikuga ära käinud, et unusta seda erilist ehedust iialgi.

Ateena suurima kaubandustänava Ermou asemel tasub põnevamate brändide ning kohalike ja ka rahvusvaheliste disainerpoodide otsingul suunduda Lycabettuse mäe jalamil asuvasse luksuslikku Kolonaki linnaossa, mis on pikitud vaheldumisi butiikide, armsate pisikeste kohvikute ja pagariäridega, peenete restoranide ja paljude muuseumitega. Kolonakit kutsutakse hellitavalt Ateena oma „Little Paris“.

Ateena ööelu on kuum ja meeleolukas, kreeklased armastavad pidutseda ja seda sõltumata nädalapäevast. Peopaigad on enamasti avatud kuue-seitsmeni hommikul. Kreeka valitsus üritas kord küll läbi suruda seadust, et klubid suletaks kell kolm hommikul, kuid seepeale tulid kreeklased mitmeks päevaks tänavatele meelt avaldama, nii et valitsus oli paraku sunnitud sellest plaanist loobuma. Nüüdseks on peamised klubid ja peopaigad koondatud Gazi, Metaxourgeio ja Keramikose linnaosadesse, kindlatesse piirkondadesse, kus see kohalike öörahu ei häiri, ja sealt leiab igaüks midagi oma maitsele jazzist tehnoni ja diskost house’ini, Kreeka rebetikost gay-klubideni ning otse loomulikult traditsiooniliste ööklubideni. Viimastest väärib ehk märkimist ülipopulaarne Lindsay Lohani ööklubi, mida ta väidetavalt ka ise vähemasti kord aastas külastab.

Head toitu igal sammul

Restoranikultuur ja moodne gastronoomia on Kreekas tõusuteel. Hämmastavaid maitsekooslusi miksituna traditsioonilise Kreeka köögiga võib leida igal sammul.

Lisaks siin nii palavalt armastatud traditsioonilistele aromaatsetele ja värvikirevatele kohalikele toitudele, nagu souvlaki ja moussaka või keftedes ja horiatiki, on ateenlaste uuel põlvkonnal tärganud huvi rahvusvahelise köögikultuuri vastu, millele kohalikud restoranipidajad on ka aktiivselt reageerinud. Siit leiab kõike – parimaid gastronoomilisi tippteoseid üle terve maailma. Traditsiooniliste kohalike toitude kõrvale nauditakse muidugi nimekaid kohalikke veinisorte, nagu Santa Maratha ja Assyrtiko Syrose saarelt või näiteks Konstantakise veinitehase toodang Miloselt, kuid kohalikud vinoteegid on hakanud järjest rohkem maale tooma maailma tippmarke ja kui veel mõni aasta tagasi andis head Itaalia veini mööda Ateenat taga otsida, siis nüüdseks on siinne veinisegment sõltumata kreeklaste uhkusest võrdväärne mis tahes suurlinnaga Euroopas.

Tänavatoit on Ateenas endiselt väga populaarne, see on puhas ja kvaliteetne, toitev ja soodne, kuid samuti leiab siit auhindadega pärjatud maailmatasemel tipprestorane, populaarsemad neist ehk Spondi ja Hytra. Julgen siinkohal soovitada ka oma isiklikku lemmikut, Michelini restorani Oikeîo’t Kolonaki linnaosas.

Kreeklased ütlevad, et nende parimad suveniirid on söödavad: kuldkollane oliiviõli, oliivid, mesi, mandliküpsised, Mastiha liköör, kitsejuust – see loetelu on lõputu. Üks mu tuttav ostis siit kaasa kotitäie kohalikke punaseid sibulaid, sest väitis, et midagi paremat pole ta kunagi elus saanud.

Suviti muutub Ateena festivalide, kontsertide, teatrietenduste, näituste ja välikinode paradiisiks. Enamik üritusi toimub vabas õhus ning muidugi pärast päikeseloojangut. Klassikalise muusika kontserte, oopereid ja operette ning muusikale saab suvi läbi nautida iidses amfiteatris Odeon of Herodes Atticusel, kergemat muusikat ja jazzi Rooma agoraal, teatrietendusi Ancient Theatre of Epidaurusel (enamasi ingliskeelsete tõlgetega), rahvusvahelisi pop- ja rokkstaare ning bände staadionitel ja mereäärsetes kontserdipaikades. Lisaks toimuvad suvi läbi kõikvõimalikud tänavafestivalid ning isegi Akropolise muuseum avab end tihtilugu täiskuuöödel tasuta kontsertideks.

Ateenas on kõike – siin on segunenud ajalugu ja moodne tänavakultuur, kõrgklass ja kodutud, kassid ja koerad, vihm ja päike, meri ja mäed ning kirsina tordil siinne igavene philotimo ja elurõõm. Olen viibinud pea igas suurlinnas nii Euroopas kui ka mujal ning väidan südamerahus, et multikultuursemat ja mitmekesisemat linna on raske leida, isegi kui see esmapilgul teile uskumatuna näib.

Vähem tuntud paigad vajavad avastamist

Kui Ateena on end ammendanud, no vähemasti näiliselt, tasub vahelduseks traditsioonilistele saartele suunduda seiklema vähem tuntud paikadesse. Kõikidele Kreeka saartele saab siselendudega Kreeka rahvusvahelisest lennujaamast või praamidega Piraeuse, Rafina või Kilini sadamatest. Kreeka vähem avastatud saared on tõelised pärlid – enamasti lihtsad, puhaste randade, armsate väikeste tavernate ja hulga hoitud kasside ning lahke kohaliku rahva paradiisid. Need on ideaalsed nii aktiivseks kui ka passiivseks puhkuseks, olemas on mäed ja viinapuusalud, orud ja lummavad vaated, kaunid rannad ja päikeseloojangud, värsked mereannid ja tihtilugu menüüdeta restoranid, kus pakutakse seda,  mida „meri täna andis“, restoranipidaja kitsepiimast valmistatud värske feta ja naabrimehelt hommikul toodud lõhnavad tomatid ning värsked munad, traditsioonilised, puhtad rustikaalsed maitsed ja kohalik vein.

Olen aastate jooksul paljudele oma sõpradele otsinud kohti, mis poleks nii mainstream, ning soovitanud vaid neid, kus ise käinud ja milles tõesti kindel olen. Tõelisteks pärliteks pean Ithakat, kus soovitan rentida päevaks kaater või jaht ning suunduda valgete kaljude piirkonda Paralia Afalese imekaunitele, maismaalt ligipääsmatutele randadele, samuti mägist Zakynthost, vaikset Kea’d ja elurõõmsat Samost. Skopelos sobib hästi neile, kes ka ööelu ja turismipiirkonda hindavad, kuid samas on võimalik sel saarel end ka rahulikku piirkonda majutada ja laulda õhtuti terrassil „Mamma Mia!“ filmi laule. Syros oma imeilusate randadega on aga ideaalne rahulikuks perepuhkuseks. Ning kui saartel pikemalt peatuda ei soovi, siis Ateenale lähimal saarel Aegianil saab ära käia päevaga – peesitada rannas, jalutada väikeses vanalinnas, piiluda aedadesse, toita datlipõõsaste all tukkuvaid kilpkonni vahelduseks kurgiga. Juba selle aasta augustis avatakse seal ka harrastussnorgeldajatele veealune muuseum.

Peloponnesose poolsaar – avastamist kui palju!

Imelisi väikelinnu, kauneid randu, hulgaliselt vaatamisväärsusi ja naturaalset, ehedat kohalikku elu saab kogeda Peloponnesose poolsaarel ning sinna tasub sõita autoga. Autorente on Ateenas tuhandeid, renditingimused nagu mujalgi Euroopas ja Peloponnesosele viib üle Korintose kanali üks Kreeka parimaid neljarealisi kiirteid. Ateena liiklus võib näida närviline, kuid tegelikult on nad palju tähelepanelikumad ja hoolivamad, kui see esmapilgul näib, vaid autode vahel „süstivad“ tsikli- ja mopeedisõitjad võivad siin häirivaks osutuda, kuid kogu siin elatud aja jooksul ei ole ma paari plekimõlkimise kõrval ühtegi liiklusõnnetust näinud. Peamine on säilitada rahu ning linnast väljas olles laabub juba kõik – varuge kiiremaks liiklemiseks vaid kaasa peotäis münte, sest teel on tasulisi lõike.

Peloponnesos on suur ning kuigi oleme harjunud sellest rääkima kui poolsaarest, on see tehniliselt saar, sest inimkätega loodud Korintose kanal lõikab ta maismaa küljest ära. Seal tasub teha kindlasti peatus, sest ohoo-efekt tekib seal tahtmatult ka kõige skeptilisemal seiklejal.

Edasi toon välja mõne, vaid mõne koha, mida Peloponnesosel külastamata jätta oleks suisa patt.

Kreeklased ise peavad Peloponnesose pärliks Nafplioni linna. See on väike Veneetsia-aegne linnake võimsate säilinud merekindluste, müüride, imekauni promenaadi ja rannaga lilledesse uppuv linn, mis aastatel 1823–1834 oli Kreeka pealinn. Linna kohal kõrgub Palamidi kindlus, mille otsa viivat täpselt 999 trepiastet. Üks mu armas noor 14-aastane eestlasest „ninatark“ sõbranna luges need kokku ja ütles, et tegelikult on neid 997 – no proovige järele! Nafplioni imeheas korras vanalinnas on restoranid, poekesed, väljakud, kirikud ja mereäärsed baarid ning promenaadil ühed Kreeka parimad mereandide restoranid, lisaks on Nafplion ääretult peresõbralik ja turvaline linn, isegi sealne ööelu on täis väljakutel kilkavaid lapsi, hommikutundideni avatud jäätisekohvikuid ja lokaale.

Teine koht, mida nimetatakse Kreeka kõige romantilisemaks paigaks, on Monemvasia. See keskaegne kaljule ehitatud linn on taastatud nii ajastutruult kui võimalik. Monemvasia ajalugu on pikk, Bütsantsi ajajärgust tänapäevani on teda vallutanud eri riigid. Kuna kaitsekindlusena oli ta kõigile anastajatele vajalik, on see säilinud üllatavalt hästi, väidetavalt olevat ta suisa üks Euroopa paremini säilinud kindluseid, seega võib kindel olla, et iga samm, mis seal astud, on juba kunagi läbitud loendamatute rüütlite, piraatide, preestrite ja sõdurite, kaupmeeste ja kelle kõigi poolt veel. Linnas on imelised restoranid, milles saad nautida puhast kohalikku toitu ja juua piirkonna kuulsat „nooblite nektarit“ ehk Malvasia veini.

Linna ühendab maismaaga kitsas tee ja nn väike „uuslinn“ ning selle ümber kümned türkiissinise kristallselge veega liivarannad.

Erilised Spilia Dirou koopad

Loodusesõpradel soovitan külastada Monemvasiast vaid paaritunnise autosõidu kaugusel olevaid Spilia Dirou koopaid – neoliitikumiaegset looduslikku maa-alust katedraali. Neid müstilisi, lausa dramaatilisi stalaktiitide ja stalagmiitide moodustistega täidetud miljoneid aastaid vanu maa-aluseid koopaid saab läbida umbes tunniajase paadiretkega. Sõltuvalt ilmast, kuna mõnes koopas võib vahel väga külm olla, võib reisi pikkus varieeruda. Paljud neist koobastest on siiani läbi uurimata, kuid sealt leitud jõehobude, lõvide ja pantrite fossiilid annavad aimu Peloponnesose üüratust ajaloost ja mitmekülgsest loodusest.

Mul jäävad rääkimata lood, mida teha Kreekas sügisel ja talvel, miks tasub külastada Kreeka väikelinnu just lihavõttepühade maagilisel nädalal, soovitused Mandri-Kreeka avastamiseks, lood mägimatkamisest ja suusatamisest, toredatest inimestest ja peidetud hipirandadest, pagulaste linnaosadest ja maailmatasemel muuseumitest ning ekspositsioonidest, ökokommuunidest ja kloostritest ning paljust-paljust muust.

Siesta hakkab lõppema

Juba on kuulda ruloode raginat, akendest hoovab aromaatset magusa kohvi lõhna, Kreeka täielikuks ärkamiseks kulub kindlalt veel pooltunnike – kreeklased joovad oma kohvi pikalt ja mõnuga. Kofeiini mõju möödumiseks on aega küll ja veel.

Tänu siestale minnakse siin magama hilja. Ka lapsed möllavad poole ööni parkides ja vanemad jätkavad oma pooleliolevaid toimetusi. Õhtust süüakse siin tavapäraselt kella kaheksa ja üheksa vahel, et pärast seda kukkuda tsikaatide hüpnootilise laulu saatel sügavasse ööunne ja ärgata hommikul esimeste päikesekiirtega, lastes lindudel end äratada. Carpe diem -kunsti parimad valdajad – siinsed vanamehed – joovad juba kell kuus hommikul taas aromaatset musta kohvi, krabistavad seejärel terrassidel hommikusi ajalehti ja nende prouad toimetavad veel enne, kui päike varjud pikaks ja kivid kuumaks kütab.

Mind ootab ees taas üks suurepärane õhtu. Tulge Kreekasse! Siin on rohkemat kui kirja panna suudan ja oskan.

Kes ta selline on?

Herdis Ojasu on Ateenas paiknev majutuse ja alternatiivtuuridega tegelev väikeettevõtja. Kreekas on ta nüüdseks elanud kaks ja pool aastat.

Miks sa üldse Kreekasse läksid?

Tundsin ühel hetkel, et vajan oma ellu uusi kogemusi, palju päikest ja teatavat vabadust, seega otsustasin otsida seda kõike Kreekast. Olin siin varem korduvalt käinud ja salamisi sellesse maasse juba armunud.

Kas arvad, et jääd Kreekasse elu lõpuni elama?

Hetkel küll teisi plaane pole, Kreeka pole end veel ammendanud. Eestisse on siit lihtne lennata, näiteks jõulud veedan alati Eestis – seega kodumaa pole kättesaamatus kauguses ning kuni päike paistab ja taevas on sinine, ei ole siit ärakolimise plaani küll veel hetkekski pähe tulnud.

Tekst: Herdis Ojasu

Küsis Rene Satsi

Foto: Shutterstock

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Armastan Koread ja selle kööki
• Laeva- ja mereelu Antarktika ekspeditsioonil
• Aklimatiseerumisest mägedes
• Argentina, Uruguay ja Brasiilia napsid
• Filipiinid kolmes vaatuses
• Kreeka, kõigi võimaluste maa
• Timo Palo tõi Antarktika helid Eestisse
• Antarktika lummuses
• Sansibar – paradiisisaar, kus kookospähklid kukuvad pähe
• Ubud – templid, loodus ja toit
• Meremustlaste jälgedes
• Expediton Estonia – kas masohhisti unistus?
• Hobuse seljas üle Andide
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 84 – August 2020