Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“

Eesti ümbermaailmapurjetajate read täienesid sel aastal veel ühe mehe võrra. Arno Hirtentreu (53) lõpetas Roheneemesaartel oma veidi rohkem kui kolm aastat kestnud pallireisi. Kaks ümbermaailmapurjetajat – Arno ja Tiit – ajasid juttu ning lappasid mälestusi.

Olid mõistlik mees. Ärimees, suure õlifirma omanik. Poliitik, vallavolikogu esimees. Ja siis äkki kuulsin sõprade käest, et liigud mööda maailmamerd sadamast sadamasse. Su poeg ja kaksikutest tütred on üsna tuntud purjetajad. Kas sa ise oled samuti lapsest saati Pirital või Harku järvel Optimistiga sõita nühkinud?

Purjetamine tundus mulle kaua aega selline kabe- või malemängu taoline tegevus. Need olid tegelased, kes tiksusid minu jaoks ikka üliaeglaselt. Mina kihutasin mootorratastega võidu. Mul oli paar klassivenda, kes käisid Harku järvel purjetamas, ikka narrisin neid, et teil peaks kõrvad suuremad olema, siis oleks lootust väheke rohkem tuult kinni püüda ja kiiremini edasi saada. Jah, see tundus aeglane ja ei midagi erilist. Aga poja panin Rein Ottosoni purjetamiskooli ja siis sain aru, et see on ilus, puhas ja aus spordiala. Poeg käis mul Reinu juures pikalt, aga siis leidis enda jaoks windsurf’i ja vähe tormisemad asjad. Ka tütred käisid Reinu juures, sõitsid Opakaga ja Zuumiga.

Tean, et su vend on samuti pigem mootorpaadimees. Kuidas sina siis purjetamise juurde jõudsid?

Olin pikalt teinud windsurf’i ja unistanud päris purjetamisest, aga sõitnud ei olnud rohkem kui minu äi Peeter ja Priit Tammemägi mind oma jahiga korra Tallinna lahele viisid. Vaatasin neid purjekaid, mis koduakna alt mööda sõitsid, ja unistasin palju, et ühel päeval peaks… Aga aastad läksid.

Kui läksin 2012. aastal Helsingi paadimessile, siis vaatasin purjekat nagu siga apelsini. Vennaga koos seal olin ja ta ütles, et kui sa nüüd ka seda purjekat ära ei osta, siis jäädki ainult jutumeheks. No ja messil oli legendaarne paadimüüja Kaj Sarlin, kes määriski mulle paadi pähe. Oli väga hea paat – prantslaste Dufour 335, nimeks sai tal lapselapse järgi „Natali“, uus, ilusa kujuga, kõik toimis. Sarlin näitas mulle, kuidas Pirita sadamast välja saab, ja õpetas esimesed nipid ka selgeks, à la ära grooti üldse puudu, võta foka ja mängi ainult sellega natuke ja üldiselt sõida rohkem mootoriga!

Esimene sõit oligi nii, et võtsin kaksikud tütred, abikaasa ja läksime jaanipäeval Tallinnast Haapsalu kaudu Vormsile. Ega mul küll erilist aimu ei olnud, kuidas purjetada, aga tütred said hakkama. Purjetasime ka pere ja sõpradega Tallinna lahel ja Soome saarestikus, pikem käik oli Gotlandile.

Kas su windsurf’i-kogemus ka abiks oli?

Eks ma sain tuulest aru, aga ma ju kujutasin ette, et saan sellise purjeka, et vajutad aga nuppu ja kõik on paigas. Tegelikkuses oli nupp ainult peli pingutamiseks.

2015. aastal andsin selle jahi Kaj Sarlinile tagasi ja ostsin tema käest uue – Hanse 415, kelle nimeks sai minu kaksikute tütarde järgi Kristina-Regina. Kuna Uku Randmaa oli just tulnud veidi suurema Hansega oma ümbermaailmareisilt, siis minu jaoks oli Hanse nagu mersu. Uku on mul olnud tõesti iidol, keda olen jälginud, imetlenud ja inspiratsiooni saanud. Selle Hansega ma siis proovisin üksi purjetada.

Oli sul mõni õpetaja veel?

Ei olnud. Urmas Oja näitas ainult, kuidas suur gennaker üles käib. Ukuga installeerisime tuulerooli ja käisime seda proovimas Tallinna lahel. Oma lapsed on võib-olla kõige suuremad õpetajad olnud.

2017. aastal olid lehes teated, et Alexela ostis sinu firma Euro Oil. Kas see oli siis viimane vajalik ettevalmistus merele minekuks?

Tegelikult olin ma siis juba teel. Pöördepunkt oli 2016, kui olin heitlikus meeleolus. Keskeakriis ei jäta meid puutumata. Ma ei teadnud, mida teha, kuidas teha. Lahutasin oma pikaaegse abielu. Otsisin uusi väljakutseid. Firmat olin pidanud 21 aastat, see oli üles ehitatud ja töötas ilma minutagi enam-vähem. Kohalikus kommunaalpoliitikas olin jõudnud tippu – Harku valla volikogu esimeheks.

Meri on mind tõesti tõmmanud, nii veepealne kui ka veealune maailm. Olen teinud palju ka sukeldumist, olen olnud kirglik kalamees, surfamist sai juba mainitud.

2016. aastal, teadmata vist isegi, mida ma teen, hiilisin Piritale ja sõitsin kai äärest ära. Ma ei teadnud, kuhupoole ma täpselt lähen. Esimene peatus oli Dirhamis ja sealt külapoest ostsin makaronid ja konservid ning läksingi.

Elutöö müük Alexelale toimus 2017. aastal, aga siis olin tegelikult juba reisil. Nii firma müüki kui ka volikogu juhtimist sain Euroopa sadamatest veel purjekast teha. Liikusin mööda rannikuid, levi oli hea. Abikaasa aitas Alexelaga tehingut teha, mina andsin diilile kinnituse Panamast üle satelliittelefoni. See oli võimalik, kuna vastaspool eesotsas Heiti Hääle ja Andreas Laanega olid ääretult korrektsed partnerid. Võin öelda, et meist on saanud peaaegu sõbrad. Mõlemad pooled tunnevad end selle tehingu suhtes hästi.

Mulle andis see kindlustunde reisi jätkamiseks, muidu rippusin ikka hingeliselt oma ettevõtte küljes kinni. Volikogusse ma enam ei kandideerinud. Poliitilised protsessid kulgesid minu jaoks liiga aeglaselt. See oli etapp, mis oli huvitav, aga rohkem ei tahtnud.

Kuidas see reisimõte sul siis arenes, kas mingil hetkel oli vaikselt edasi liikudes selge, et nüüd tuleb see pallitiir ära teha?

Olen ikka toonud siin endale eeskujuks Forrest Gumpi – jooksen nurga taha ja vaatan, mis seal on. Ja nõnda edasi. Mina läksin samamoodi. Esimese hooga Ruhnuni. Siis Gotlandile. Siis mõtlesin, et paneks Kanaaridele välja, et sellega saan hakkama ja siis oleks jälle üks suur unistus täidetud. Kaugemale küll väga mõelda ei julgenud.

Unistus täidetud, mis edasi?

Siis ühel päeval lihtsalt lahkusin Kanaaridelt, võtsin Euroopa Liidust väljakirjutuse ja läksin Roheneemesaarte poole. Kulgesin üksi ja seega oli mul lihtne neid otsuseid teha – õhtul mõtlesin, hommikul läksin. See andis mulle vabaduse. Kui ma esialgu seda mõtet heietasin, siis oli idee, et minna koos ARC-iga, mis läheb oktoobri lõpus üle ookeani. Paljud on nendega koos läinud, on turvalisem ja kindlam. Aga ma käisin samal ajal Eestis oma juubelit tähistamas ja magasin selle ühismineku seetõttu maha. Mis siis ikka, läksin üksi.

Meiegi olime jahtlaev Lennukiga 20 aastat tagasi Mindelos, suundusime sealt Lõuna-Ameerikasse, sina läksid Kariibi merele.

Jah, 2000+ miili Martinique’ile.

Aga üle ookeani ei läinud sa enam üksi.

Jah, mul oli laeval väike tehniline probleem. Laevas oli kõrgetasemelist elektroonikat palju, aga minu vanuses ei olda enam nii kõva itimees, et kõigest ideaalselt aru saada.

Kutsusin seda probleemi Cabo Verdele appi lahendama ühe eesti poisi Risto ja tegin talle ka ettepaneku Kariibideni koos purjetada – nii me kahekesi läksime üle ookeani. Nautisime mõlemad seda vaiksetes passaattuultes sõitmist. Kokku kulgesime 17 päeva, päris kaua.

Üleliia pikk see sinu purjetamiskarjäär ju enne Atlandit veel polnud. Kas oli mingi hirm või aukartus või läksid ookeanile kindla tundega?

Aukartus on iga kord merele minnes. Väike stress ka, sest iial ei tea, mis homme saab. Mu põhilised hirmud olid piraadid, tormid, meres hulpivad konteinerid ja keerulisemad tehnilised rikked. Neid ma tõesti kartsin. Neid ma kardan ka nüüd, kui olen kümneid tuhandeid miile purjetanud. Ma oskan paremini purjetada, oskan ilma täpsemini jälgida, aga iga päev on eriline ja aukartus on jäänud. Mul ei olnud aga seda stressi, mis näiteks teil Lennuki või Admiral Bellingshauseni peal, et peab kindlal kuupäeval kusagil olema, uued mehed tulevad peale, teistel on lennukipiletid võetud ja nad peavad lahkuma.

Kas Vana on sind aidanud?

Olen äärmiselt ebausklik. Vanaga tuleb suhelda, temaga tuleb rääkida, talle tuleb anda.

Kas Kariibidel oli kohe selge, et on edasisõit?

Ei olnud. Jõudsin jaanuaris sinna, veebruaris sõitsime pikalt ringi koos tütre Reginaga. Siis tuli orkaanihooaeg peale ja panin paadi kaheksaks kuuks Grenadale seisma. 2017. aastal käis sealkandis tohutu tsüklon üle, mitu saart on lagedaks tõmmatud. Pärast seda jätkasin reisi põhja poole kuni Dominikaanini madrus Madisega: St Vincent – Santa Lucia – Martinique – Guadalupe – St Marten – USA Neitsisaared – Briti Neitsisaared – Dominikaan – Kuuba – Jamaica – Suur-Kaiman – Panama kanal.

St Marten oli maatasa. Läksin sadamasse sisse, mingit tähistust ei olnud, jäin kolm korda mingite vrakkide taha kinni. Lennuväljad olid maatasa, palju koledaid pilte. Puerto Rico oli hoopis kinni.

Dominikaanis lahkus Madis ning sinna tuli mu tulevane reisi- ja elukaaslane Piibe, arstiharidusega tütarlaps, kes võttis end töölt lahti ja jäi esialgu seitsmeks kuuks, kuigi algus oli väga raske. Dominikaanist välja sõites oli kõva tuul, vastulained. Reisikaaslane oksendas, kukkus pea katki. Palus, et ma teeks peast mobiiliga pilte, et ta saaks vaadata, kas pead on vaja õmmelda.

Kuidas kanali läbimine läks? Kui kallis see oli?

Võtsime agendi, täitsime paberid, kaks nädalat oli järjekord, selle aja veetsime imelistel San Blasi saartel. Siis rentisime neli otsapoissi, advisor’i, pikad otsad ja suured vendrid ning saime ühe päevaga läbi kanali. Maksma läks see 2500 USA dollarit.

Pärast kanalit on valikukoht. Kas otse Markiisaartele Prantsuse Polüneesiasse või Galápagose saartele?

Otsustasime minna Galápagose kaudu, et külastada seda haruldast ja erakordset looduskeskkonda. See on selline tuhandemiiline ots. Ületasime mõlemad esimest korda ekvaatori. Andsime vande, jootsime Vana. Galápagosel meil väga ei vedanud, sest meilt varastati nii passid kui ka laevadokumendid.

Keegi, kes mängis agenti?

Täpselt. Sinna on ennast üsna raske sisse registreerida – seitse ametnikku, tuukrid-värgid. Andsime passid agendi kätte, et ta teeks sel ajal, kui ringi tiirutame, väljakirjutamise meile juba ära. Kui temaga hiljem ühendust tahtsime saada, oli ta mitu päeva kadunud. Visiitkaardil olev aadress oli riiulifirma. Leidsime ta lõpuks üles ja ta teatas, et temalt on need dokumendid kontorist varastatud.

Sadamakapten teatas meile, kui rääkisime, mis seis on, et te peate nüüd enne päikeseloojangut lahkuma. Saatkonda seal pole, helistasin Eesti välisministeeriumisse, aga nad pidid tõdema, et keegi meid seal hetkel ilmselt aidata ei saa. Tegin siis otsuse, et ankur välja ja merele. Võtsime AIS-i välja, et meid keegi ei kuuleks ega näeks ning sõitsime paar päeva ja mõtlesime, mida teha. Meil oli palju aega ja kohutavalt aeglane internet üle satelliidi. Algul soovitati välisministeeriumist purjetada Eestisse otse tagasi, minna Ecuadori, kus on Eesti aukonsul, või minna Fidžile, kus on samuti aukonsul. Kõik olid võimatud variandid. Aga ministeeriumi kirja lõpp oli ilus: teil on suured reisikogemused ja küll te hakkama saate.

Asjad hakkasid siiski pikapeale arenema. Eesti pöördus siinse Prantsusmaa saadiku poole, kes omakorda pöördus Prantsuse Polüneesia võimude poole, et meid maale lubataks.

Olime merel 20 päeva ja 20 ööd, kokku 3200 meremiili, pikk sõit. Markiisaartele oli info jõudnud, meile olid tehtud Eestisse tagasipöördumise ajutised tunnistused ja meid võeti hästi vastu. Hängisime Prantsuse Polüneesias nende ajutiste paberitega veel ringi ja Papeetelt lendasime lõpuks meie aukonsulite abiga Uus-Meremaa ja Doha kaudu koju uute passide järgi.

Kokkuvõttes pean ütlema, et välisministeeriumist oli väga abi. Algul nad ei saanud nagu aru, kui keerulises olukorras me oleme, aga kui said, siis lahendasid asja väga professionaalselt.

Kui paari kuu pärast tagasi Papeetele jõudsime, käisime läbi veel terve hulga Prantsuse Polüneesia väikeseid saari. Sealt liikusime Cooki saartele, edasi Niuele, siis Tonga saarestiku Vava’u saarterühma, siis Fidžile ja Vanuatule.

Vanuatu Tanna saar ongi võib-olla selle reisi kõige meeldejäävam koht. Kõige metsikum. Meile meeldivad kohad, kus pole värvilisi reklaame, vaid pigem ehe elu. Sinna tahaks tagasi minna.

Plaanisime algul minna Vanuatult Põhja-Austraaliasse, aga teiste purjetajatega suheldes tuleb huvitavaid ideid. Sõitsime hoopis sellisesse põnevasse paika nagu Uus-Kaledoonia. Looduse poolest taas väga põnev paik. See on Prantsuse ülemere-territoorium, kus on palju iseseisvuse pooldajaid. Paljude eelmiste saartega võrreldes oli siin päris kõrge elatustase, mille aluseks on nikli- ja koobaltivarud.

Austraaliat ei peeta eriti purjetajasõbralikuks paigaks. Mäletan, et meil leiti Lennuki põhja alt mingeid molluskeid ning kästi laev välja tõsta ja puhtaks nühkida. 

Leidsime kusagilt ajakirjast soovituse minna sellisesse vaiksemasse maakohta nagu Bundaberg, kus muu hulgas tehakse väga head rummi. Seal on jõe peal sadam, meil läks sissemöllimine väga hästi, mingit probleemi polnud. Oktoobrist kuni märtsi-aprillini on Austraalia kirde-, põhja- ja loodeosas tsüklonite hooaeg. Siis oli meil paat väljas ja käisime Eestis. Maikuus läksime tagasi ja jätkasime mööda koralli-merd. Puhus hea tuul, väga huvitav navigeerimine, väga avastamisväärne, palju kohti, kus peatuda. Soovitan väga.

Sõitsime üle Austraalia põhjanurga, kõvad hoovused, tihe liiklus, peatusime Horni saarel ja sealt edasi Darwinis.

Indoneesias peatusime Lombokis, mis oli ainuke hästi läänelik sadam, väga hea teenindusega. Seal arvas mu reisikaaslane, et ta peab ikka pärast pooltteist aastat merel oldud aega siiski tagasi tööle minema, et mitte oma kvalifikatsiooni kaotada. Hetk oli segane, olime koos üle poole maakera läbi purjetanud ning igati kokku kasvanud, seetõttu ei olnud see kerge otsus, kuid kirjutasin ta meeskonnast välja ja mulle tuli appi madrus Indrek, kellega purjetasime 6000 miili Lõuna-Aafrika suunas. Teele jäid Jõulusaar, Cookos-Keeling, Rodrigues, Mauritius, Reunion.

Lõuna-Aafrika otsast möödasaamiseks tuli ilma oodata, kõigil purjetajatel on seal oma teooriad, kuidas tuuled tulevad ja puhuvad. Sattusin meilitsi kokku lõuna-aafriklasest hobiilmaennustaja Des’iga, kes ütles, et ta on aastate jooksul aidanud sealkandis üle 350 jahi. Mu esialgne mõte oli, et Reunionist võtan kursi otse Aafrika allosas oleva Port Elizabethi peale. „See on sul enesetapp,“ ütles too ilmatark. Ilmselt oleks olnud ka. Tuleb sõita Madagaskari alla nurka ja olla valmis Mosambiigi väina sisse sõitma, kui torm peale tuleb. See on terve teadus. Iga kolme päeva tagant oli meil ühendus e-postiga, kus ta mind juhendas.

Ega sealt päris puhtalt läbi ei saa. Saime meiegi paar tormi. Ühe enne Madagaskarit. Öeldakse, et sealt tuleb minna mööda vähemalt 150 miili kauguselt, et pahad poisid ei pääseks liiga tegema. Teine torm tuli peale enne Lõuna-Aafrikat. Kui juba ranniku juurde ära saime, siis kimasime Nõelaneeme hoovuse toel üle kümne sõlmega, nagu trammiga alla.

Madrus Indrek pidi Aafrikasse jõudes lahkuma ja nii sain täita ühe oma unistuse – purjetada üksi ümber Aafrika. Tegin peatused Durbanis, East Londonis. Port Elizabethi juures puhus nii kõva tuul, et ma ei julgenud üksi sadamasse sisse minna, vaatasin, et turvalisem on ööseks merele jääda. Tegin peatuse Mossel Bays ja siis Kaplinnas. Ühte päeva mahtus nii möödumine Aafrika lõunapoolseimast tipust Nõelaneemest, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, kui ka möödumine Hea Lootuse neemest. Ilmad on Aafrika rannikul üsna hästi ette ennustatavad – kolm päeva tsüklon ja kolm päeva antitsüklon, kolm päeva puhuvad tuuled edelast ja kolm päeva kirdest. Seda kolmepäevast tsüklit tuleb siis kasutada järgmisesse sadamasse jõudmiseks.

Kuidas viimane etapp Atlandi ookeanil kulges? Meie Lennukiga külastasime pärast Kaplinna paari põnevat saart ookeanis.

Nii minagi. 2020. aasta jaanuari algul asusin teele, abiks üks Eestist tulnud kindla käega roolimees Karl. Esmalt sõitsime St Helenale, kus Napoleon oli asumisel olnud, ja sealt Ascensionile.

Eks ekvaatorilt alates oli kuni Roheneemesaarteni selge vastutuul ja vastuhoovus, aga mis teha. Jõudsime Mindelo sadamasse täpselt vabariigi aastapäeval 2020. Samast sadamast olin lahkunud oma ümbermaailmatiirule 11. jaanuaril 2017. Eestist läksin ma aga oma paadiga teele juba 7. juunil 2016.

Paat pidas vastu? Tutvusta teda natuke.

Hanse 415, ehitatud 2015. aastal. Väga heas varustuses, eelkõige on oluline, et oleks head purjed, mida üksi hea käsitseda. Isepautiv foka. 90% ajast sõitis tuulerool. Mul olid suured veepaagid, 500 liitrit kokku, sain vabalt kasutada sooja dušši.

Palju kütust?

Paak 160 liitrit, kanistrites 200.

Pole üldse palju.

Ma purjetasin!

Kas reisil oli ka tõsisemaid tehnilisi probleeme?

Lomboki sadamast väljudes purunes rool. Vaierid läksid katki. Tuul puhus muidugi valjult. VHF 16 kanal, poisid tulid kohe sadamast ja vedasid meid poi peale. Pool päeva kõva tööd ja saime varuvaierid peale. Akud läksid korra tuksi, vandid on katki läinud, aga kui vähegi taipu, siis saab ikka kõigega hakkama. Gennaker purunes täielikult.

Mis allikate abil sa oma reisi planeerisid?

Põhiline, kus esmast ja operatiivset infot sain, oli noonsite.com. Olid ka Caribbean Cruising Guided ja väga põhjalik Coral Sea Cruising Guide, ega mul kirjandust palju ei olnud. Väga palju kuulasin teisi purjetajaid. Kui õhtul keegi soovitas, et seal on ikka äge, siis sinna ma läksin. Kiiret mul polnud.

Kas sõitsid elektrooniliste kaartidega?

Jah, elektroonilistega. Mul olid need kõik duubeldatud: plotteris oli Navionics, tahvlis oli Navionics ja kolmas Navionics oli veel tahvliga ära peidetud laeva. Vanuatul ütles mul ühel ja samal päeval üles nii iPad kui ka telefon. Tegelikult peavad elutähtsad asjad olema topelt.

Kui palju teiste purjetajatega suhtlesid?

Väga palju. Purjetajad on kokkuhoidev rahvas ja jutud ei lõpe kunagi. Mul oli häid kontakte norrakatega, prantslastega, sakslastega, kõiksugu rahvaga. Palju oli paare, aga ka mehi, mitmekaupa paadis. Oli inimesi, kes võtsid raha eest kliente kaasa sõitma. Kohtasin Roheneemesaartel, Kanaaridel ja ka mujal hääletajaid, aga mul polnud huvi neid peale võtta.

Kuidas proviandiga laabus?

Hästi palju oli lihakonserve, Eestist võtsin kaasa ja kui kodus käisin, tõin ka kontrabandina laeva. Põhiline oli ikka makaron juustuga. Ja palju värsket kala. Tuun, mahi-mahi, marliin, barrakuuda. Kõigepealt sashimi, siis steigid. Valge kala läks supi sisse. Merel on hea kala kuivatada, kärbseid ei ole.

Kas selliseid hetki ka oli, et mõtlesid, et kurat, miks ma seda ikka teen. Et on laupäeva õhtu, istuks praegu kodus sõpradega ja jooks lonksu õlut?

Selliseid hetki oli väga palju. Ei tohi jääda nostalgitsema. Kui jääd kasvõi mingeid vanu pilte vaatama, siis tekivad kurvad nostalgiahood. Kui oled mitu päeva võidelnud tuultega, oled väsinud, siis tekib apaatsus ja kurbus.

Aga suur rõõm on jõuda kuskile sadamasse. Saad internetti ja oma inimestega suhelda. Seda ma vajasin väga, sain sellest palju jõudu. Lühike sõnum satelliittelefonile kallimalt ja kodustelt võib õigel hetkel anda väga palju jõudu. Aga ma mõtlesin ikka nii, et äri on palju tehtud ja kui kunagi lapselapsed küsivad mu käest, et vanaisa, mis sa veel tegid, siis saan öelda, et ma purjetasin ümber maailma. Sellised asjad maksavad veel palju rohkem kui edukad äritehingud.

Mul tekkis pärast Lennuki reisi teatav üleküllastumine merest, tahtsin veidi vahet pidada. Kuidas sul?

Marko Matvere ütles ju ka Nordea pealt tulles, et kui ta Piritalt mööda sõidab, siis ta keerab pea ära. Mul ei ole sellist küllastumist. Tahaks ikka merele, olen ka sel suvel mitu korda merel käinud.

Mainisid jutu algul keskeakriisi. Kas sa soovitaksid seda ravimit ka teistele?

Ma ei tea, kas see konkreetne ravim igaüht aitab. Aeg aitab. Aga mõtete korrastamiseks ja failide puhastamiseks oli see väga hea. Soovitan küll.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Arno Hirtentreu erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
• Porgandikook Suurest kanjonist
• Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
• Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
• Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
• Saksamaal punkareid uurimas
• Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
• Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
• Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
• Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
• Võhandu maratonil elamuste jahil
• Kogemused viivad tippu
• Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020