Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
Aafrika-sarja lõpetuseks kirjutab Erki Fels Malawist, vähekülastatud, ent enneolematult ehedast Aafrika riigist, kus tal õnnestus osa saada Gule Wamkulu nimelisest rituaalist, kus loomad laulavad ja hinged löövad tantsu.
Malawis, piirkonnas nr 24, nägin lõvi. See juhtus rahvarohkes paigas. Lõvi ilmus ootamatult peole ja hirmutas külarahva nelja tuulde laiali. Ummisjalu pagesin ka mina.
Mille poolest on Malawi tuntud?
Ma ei läinud Malawisse otsima loomi ega ilusat loodust. Ometi on just maaliline loodus see, mis turiste sinna meelitab. Turiste on kahjuks vähe. Paljud ei tea, kus Malawi asub. Vähesed on Malawis käinud. Mõned hääldavad riigi nime valesti (Malaavi, mitte Malavii). Kui keegi läheb Aafrikasse, siis Malawi ei ole tüüpiline esimene ega teine valik.
Giidiraamatud nimetavad Malawi külastamise põhjuseks inimeste sõbralikkust, maastikku, rahvusparke. „Mille poolest on Malawi maailmas tuntud?“ küsisin teejuhilt, kui mööda Lilongwet jalutasime ja enam millestki rääkida ei olnud. „Lake Malawi,“ vastas ta kõhklemata (Njassa järv).
Malawi loodus on kaunis ja vaheldusrikas. Kahjuks ei saa sama öelda selle kohta, mida inimene on ehitanud. Ehkki ebaviisakas on võõrustajat taga rääkida, on Lilongwe ilmselt koledaim pealinn maailmas. Põhjus on rahas. Malawi on vaene. 18 miljonist elanikust elab enam kui 70% absoluutses vaesuses (st vähem kui 2 dollariga päevas). Wikipedia järgi on Malawi 2020. aastal maailma kümne vaesema riigi hulgas. Rahapuudusest johtuvad mured paistsid silma. Eriti seepärast, et sattusin Lilongwes elama slummi. Ometi oli Malawi mu rännaku lemmiksihtpunkt. Soovitan Aafrika-huvilistel sinna minna. Malawi on turvaline. Seal saab korraldada ideaalseid loodusmatku. Safarid ei ole ülerahvastatud. See on linnuvaatlejate paradiis. Malawi on turistide seas vähetuntud ja seetõttu jätkuvalt ehe. Erinevalt Tansaaniast on võimalik Malawi linnades kõndida nii, et keegi ei püüagi sulle midagi müüa.
Lisaks sellele on Malawi maagiline. Kui sul õnnestub tabada õiget aega ja kohta, võid sattuda peole, kus loomad laulavad ja esivanemate hinged löövad tantsu. See juhtub Nyau Nyau tseremoonia ajal, hõimupealiku pühitsemisel või matustel. Päeval, mil alustasin Tazara rongiga sõitu Malawi piiri äärde, töötas härra Lukwa koduaias ja sai mao käest hammustada. Tema, minu ja lõvi teed ristusid kaheksa päeva hiljem.
Lõbus sõit Lilongwesse
Pärast piiriületust hakkasin otsima küüti. Lilongwe asub riigi teises otsas 600 kilomeetrit eemal. Olin kindel, et jõuan kenasti ööseks pealinna. „Mzungu, where you? Lilongwe! Meie kõik lähme Lilongwesse! Hüppa peale!“ pakkus rõõmus noormees autoaknast välja küünitades. „Sa võid istuda ees, juhi kõrval,“ pakkus ta. Selline lahke vestlus toimus vaid hetk pärast piiriületust.
Sõit pealinna osutus paraku pikaks. Veetsime teel 17 tundi. Tegime peatusi, kogusime inimesi autosse ning kui auto täis sai, siis auto taga kärusse. Lõbus noormees Aub ajas asju. Autojuht oli noorem ja ujedam. Tema tahtis kuulata valjult muusikat. Samas pidi Aub asju ajama. Lõpuks tegime peatusi ka lihtsalt selleks, et Aub saaks mobiiliga rääkida. Autos oli suur lärm. Vali disko mängis ja inimesed karjusid omavahel, kus keegi oli käinud ja mida teinud.
Kõige enam segas meid siiski politsei. 600 km jooksul peatasid teetõkked meid mitukümmend korda. „Teil on palju politseid teedel,“ tõdesin passi seljakotist koukides. Üldjuhul vaatas politsei üksnes minu passi ja autojuhi luba. Me ei andnud kordagi pistist. Siis sattus teele üks naispolitseinik, kes kõnetas meid viisakalt, ent rangelt, palus näidata kapoti alla, uuris masinat altpoolt, tegi võõras keeles naljagi ja palus siis kojamehed tööle panna. Kojamehed töötasid. Hingasime kergendunult. Ära sõites tõdesime, et see oli küll agar politseinik, sest õues oli 40 kraadi ja taevas pilvitu. „Me ei näe vihma veel kuu aega,“ naersid talumehed, kes istusid heinaharkidega kärul. Aub kummardus minu poole ja näitas hõlma alt kilekotti: „Paneme selle sinu seljakotti, sinna politsei ei vaata.“ Kogelesin. Aub sai aru ja noogutas: „No problem, no problem,“ ja surus salapärase kilekoti tagasi oma pagasisse.
Paavianid teel
„Mzungu,“ hüüdis Aub üle auto ja keeras muusika vaikseks. „Kuidas on naised Euroopas ja kuidas neile meeldib teha täiskasvanute asja?“ Neiud tagumistel istmetel kihistasid naeru. „Meil siin on põhiline vastupidavus. Mees peab vastu pidama kaua. Tunde! Seepärast tulengi mina praegu Tansaaniast. Kas sa tead maasai hõimu? Vaat, mis neilt ostsin,“ ja Aub näitas väikest karbikest, kus sees oli jahvatatud taimepuru. „Okiti!“ noogutati heakskiitvalt. Okiti on akaatsiast ja teistest taimedes segatud tee, mis suurendab potentsi ja vastupidavust.
Järsk pidurdus. Jäime seisma. Mägede vahel looklevat teed ummistas paavianite armee. Paavianid käivadki suures karjas, selgitas Aub, tegi siis akna lahti ja loopis neid sodiga. See tekitas paavianites uudishimu. Tulid ka suured paavianid ning Aub pidi akna kinni panema. Sõitsime pisut tagasi ja ootasime, kuni paavianid tee vabastavad.
Raha, raha, raha
„Tulin ühel põhjusel,“ selgitasin reisikaaslastele oma eesmärki. „Kui keegi teist saab aidata, siis olen tänulik. Nimelt soovin näha Gule Wamkulu tantsu.“ Kergitati kulme. „Sina tead Gule Wamkulu, mzungu? Suur Tants, Nyau, on pärast juulikuu lõikust. Täna on 4. oktoober 2018. Sa oled Malawis seitse päeva? Hmm… siis looda, et mõni hõimupealik ära sureb. Gule Wamkulu tantsib tähtsatel matustel.“
Gule Wamkulu on Chewa hõimu (njandža) salakultus. Guled tulevad surnuaialt ja lähevad pärast tantsu surnuaiale tagasi. Nad on maski ja kõrtest punutud kostüümide taha varjunud vaimud, kes esindavad Suures Tantsus eri tegelasi: esivanemate vaimud, loomad, kurjad deemonid. Lugesin Gulede kohta esimest korda William Kamkwamba raamatust „The Boy Who Harnessed the Wind“ (sellest on samanimeline Netflixi film). Ta kirjutab, kuidas Gule ilmumisel tuli töö pooleli jätta ja põgeneda. Gule eest ärajooksmine on auasi. Gule on võõras, ettearvamatu, ohtlik. Teda tuleks lepitada rahaga. Mõnikord läheb Gule majja ja võtab sealt beebi. Beebi tuuakse hiljem tagasi, aga Gulet ei takistata tema tegemistes. Kõik kardavad Gule Wamkulusid. Ainult eeslid ei karda. Ma ei tea miks, aga eeslid on väga vaprad.
„Jah, võin su viia Gule Wamkulude juurde,“ teatas Abu talle omase enesekindlusega. „See läheb sulle muidugi palju raha maksma. 200 dollarit päevas.“ „Aub! Sa teed nalja.“ Aub raputas pead ja ütles: „Malawi on rikas riik.“ Vaidlesin tagasihoidlikult vastu. „Kas sa panid tähele, kui veepudeli ostsin? See maksis 2 dollarit. See on kallim kui Euroopas, eks ole.“ Juhtisin tähelepanu hüttidele, millest möödusime – kui inimesed elavad massidena niisugustes tingimustes, kas see siis näitab rikkust? Selle peale Aub naeris ja ütles: „Sa vaatad maju väljast. Sa pole majades sees käinud. Kui sa läheksid sisse, siis näeksid, et inimestel on kodus väga palju raha.“
Öömaja keset kalaturgu
Mida aeg edasi, seda tüütumaks autoreis muutus. Olime Aubiga kahekesi juhi kõrval, oli pisut kitsas. Jalgade jaoks ei olnud ruumi. Sellised sõidud on füüsiliselt koormavad, aga veel rohkem vaimselt. Oled võõraste keskel ega saa end välja lülitada. Aub rääkis alatasa rahast. Eriti pahaseks tegi mind aga see, kui Aub öösel rõõmsalt laulma hakkas. Mind pahandas, et temal oli ebamugavuste kiuste hea tuju.
Jõudsime pärast südaööd Lilongwesse ja palusin ennast viia odavasse öömajja. Ainult üks palve: ei tohi olla prussakaid.
„See on halb piirkond,“ teatas Aub, kui sõitsime pimedal teel. „Näe, siin on bordell.“ Minu üllatuseks jäi auto bordelli kõrval seisma. Aub selgitas, et ehkki piirkond pole hea, on siin ometi kena külalistemaja. Astusime välja. Tugev hais tükkis ninna. Hommikul nägin, et öömaja asub ülerahvastatud tänaval, kus on kalaturg. Kui hommikul õue astusin, olid juba sajad inimesed järjekorras ja sattusin otse kalamüüjate selja taha. Prussakad olid toas kenasti olemas, aga vähe.
Slumm
Hommikul hakkasin avastama piirkonda, kuhu mind öösel maha oli puistatud. Area 24. Slumm. Ehkki Area 24 asub pealinnas, on sellest suur osa talumajapidamised koos aialappidega, kitsed käivad majade vahel, veetorusid ega kanalisatsiooni pole, kaevud on majade ees. Paljud põletavad sütt. Söeäri on Aafrika must kuld. Teine osa Area 24-st oli just see, kus viibisin: räämas paarikordsed majad tihedasti õlg õla kõrval, prahised tänavad, lõppematud matatu-ummikud, tolm, haljastuse puudumine. Teedevõrgus polnud loogikat. Võimatu oli aru saada, kuidas pääseda slummist välja kesklinna. Kõndimise kaugusel ei olnud ühtegi poodi. Polnud tänavavalgustust. Puhas vesi oli defitsiit (vist jõingi Malawis ainult õlut). Päevasel ajal oli öömaja ees inimeste hordid, kes tulid kala ostma. Jäänused, mida ära ei müüdud, jäid öömaja ette roiskuma. Kokkuvõttes juhtus see, et olin muust maailmast ära lõigatud. Olme ebamugavuste virvarris ei saanud aru, kus olen, kuhu peaks minema ja kuidas leida Gule Wamkulud. Pöördusin kõige targema inimese poole, keda olen reisidel õppinud usaldama: kokatädi.
Laureen, lahke naisterahvas, teadis kohe, kuidas aidata. „You need Mike, ta on mu nõbu.“ Ootasin, kuni Laureen vabanes. Sõitsime ühistranspordiga Area 24 teise nurka. Mike oli rahulik, isegi uje. Aubi täielik vastand. Tutvustasin ennast ja rääkisin talle Aubist, kes tahtis teejuhatamise eest küsida üüratut raha. Jõudsimegi kiiresti kõige põletavama küsimuseni: kui palju Mike tasu soovib viie päeva teejuhatamise eest. Kuna söögi leidmine, ammugi ise valmistamine, oli Area 24-s minu jaoks katsumus, leppisime kokku, et veedame ka kõik söögikorrad koos. „100 dollarit päevas,“ ütles Mike, kuid parandas end kiiresti: „Ma eksisin, mõtlesin 30 dollarit.“
Elu varjude sees
Kaheksa päeva Malawis möödusid inimeste seltsis, kes elavad absoluutses vaesuses või selle lähedal. Olles ka ise slummis kinni (sest ei tahtnud maksta kesklinna ülikallite hotellide eest), nägin reljeefset eraldatust: kui äralõigatud me Area 24-s olime. Ring tõmbub koomale, võimalusi jääb vähemaks. Inimeste meelsust uurides jäi mulje, et nõiaringist pääsemist ei peeta reaalseks. Statistika räägib sama keelt. 2020. aastal suureneb Malawis absoluutses vaesuses elavate inimeste hulk. Mike näiteks oli töötu meie tutvumise ajal 5. oktoobril 2018… ja on töötu ka täna. Enne koroonakriisi kirjutas Mike WhatsAppis: „I still live in the shadows. I don’t have a place to sleep, am sleeping with mosquitos. I have tried to find a job. Remember what you said when we were going to Airtel shops and wanted to buy simcard for your phone. I told you that all shops were closed because it was Sunday. You said: „It’s not because of Sunday, it is because this is Malawi.” I still remember those words.“ Lühidalt: Malawi on riigina vedanud alt miljoneid inimesi. Peale on kasvamas põlvkond, kes elab „varjude sees“ – pole tööd, pole haridust, pole motivatsiooni.
Mike tutvustas piirkonda nr 24 napisõnaliselt, sest ta ei olnud giid ega hiilanud sütitavate kõnedega. „Näe,“ osutas ta, „see poiss on varas!“ Pisut hiljem näitas teise suunas: „Tema on veel suurem varas!“ Lõpuks küsisin: „Mike, kas sa oled kunagi olnud vanglas?“ Tema vastas: „Ei. Ainult kolm korda.“ Aga Mike oli aus, palvetas enne igat toidukorda. Sõime tavaliselt riisi tomati-sibula salati ja tšillikastmega. Malawi rahvale meeldib snäkk, mida meie kutsume mõngliks (maisikepikesed). Seda müüdi igal nurgal.
Kauplemine hõimupealikega
Külastasime ühe hõimu juhte, sest Mike arvas, et nemad suudavad kohale kutsuda Gulesid. Istusime puu varjus, minu vastas seitse meest-naist. Selgitasin, et olen ajaloohuviline ja lummatud Gule Wamkulu salakultusest. Meie vestlus pöördus väga kiiresti rahale. Ehkki ütlesin, et mul ei ole palju raha, ei tahtnud pealikud sellega nõustuda. Jah, Gulesid saab organiseerida, aga see on kallis. Selgitasin, et ei soovi lavastust, vaid päris tantsu. Kõik raputasid pead – Suur Tants on möödas ja pealikke ei pühitseta keset põuda. Ainus võimalus ongi spetsiaalselt „tellida“ Guled tantsima. „Need Guled ei oleks ju päris Gule Wamkulud,“ vaidlesin. „Aaa, sa tahad näha loomi päriselt laulmas ja vaime tantsimas? Seda raha eest ei saagi,“ vastasid pealikud.
Naine, kes meile kohalikku õlut tõi, kuulis, tuli juurde ja rääkis midagi võõras keeles. „Keegi hõimupealiku vend on surnud siit mitte kaugel. Matused on ülehomme,“ tõlkis Mike. Härra Lukwa, keda madu oli hammustanud, oli kristlane. Ometi austasid Guled teda tantsuga.
Küsisin juhiseid, kuidas uus hõim üles leida, aga pealikud raputasid energiliselt pead. „On parem, kui maksad meile otse ja meie ajame kõik korralduslikud küsimused joonde. Saad koha esiritta ja õiguse pilte teha. Sul on tohutult vedanud, et madu härra Lukwat hammustas.“
Matus
Härra Lukwa matus oli pooleldi kristlik, pooleldi traditsiooniline. Mike luges sõnad peale: „Tervitused on olulised. Ütle tervituseks mulibanjo ja vasta ndili bueno, kui tahad tänada, ütle silkomu. Kui midagi öelda ei oska, ütle poo – see sobib enam-vähem alati.“ Tuupisin, aga kuumus ja ärevus töötasid mu vastu. Keeruline oli võõraid sõnu õiges järjekorras meelde jätta. Tervitused on vestluse kõige olulisem osa. Kes oskab hästi tervitada, saavutab hõlpsalt heakskiidu.
Teine oluline asi on raha, tegi Mike mulle selgeks. Ma pole iial elus nii palju raha lugenud, nagu tegin seda Malawis. Käisime poes ja vahetasime Malawi kwacha’d võimalikult väikesteks kupüürideks. See oli mõeldud matustel avalikeks annetusteks ja Guledele tantsimise eest. „Matustel kogutakse avalikult annetusi mitu korda, nii et jaga raha säästlikult,“ oli Mike elutark.
Matus toimus sügaval Area 24 südames. Küla keskel oli tolmune plats bwalo. Selline plats peab olema iga õige mehe majapidamises, sest seal toimuvad ühisüritused. Platsile oli püstitatud kaks kõrget vaia, mida omavahel ühendas köis. „Gule Wamkulu tantsib seal kõrgel köie peal,“ selgitas Mike. „See on elu ja surma tants, sest Gule Wamkulud ei seo ennast kinni ega kasuta julgestust. Aga nad on nagunii juba surnud, nii et tegelikult pole vahet.“
Matust iseloomustas vaikuse puudumine. Naised olid riietatud värvilistesse kleitidesse. Esmalt toimus nn ametlik osa: nutmine, trummid, ringtantsud ja marss kalmistuni. Rahakogumine toimus kogu matuse vältel läbivalt, olime alahinnanud selle sagedust.
Kalmistult tagasi tulles moodustasid inimesed bwalo ümber ringi ja seisid tihedasti koos. Matus oli avalik sündmus ja rahvast kogunes palju. Roniti isegi üksikute puude otsa ja katustele, et platsi näha. Keegi tähtis mees astus suure saatjaskonnaga meie sekka ja istus esiritta. „Tema on parlamendisaadik,“ pöördus minu poole assistent. „Sul on suur au!“
Saadikule anti tervituseks sõna. Ta rääkis tonga keeles ja Mike tõlkis: valimised on tulemas. Saadik nimetas saavutusi Area 24-s. Rääkis tulevikust. Ärgitas valima, sest vaid valimiste kaudu saab Malawi muutuda paremaks. Kõige rohkem rääkis ta konkurendist, kes olevat nurjatu ja tahab tema asemel parlamenti pääseda. Kadunukest ei maininud ta sõnagagi. Kui ta lõpetas, tõusid ihukaitsjad püsti, ootasid tema naasmise pinkide juurde ja istusid alles siis, kui tema istus.
Gule Wamkulu tants
Surnuaiast oli tulnud kümneid Gule Wamkulusid. Nad ilmusid rahva sekka ootamatult ja hääletult. Trummarid saatsid nende äkilisi liigutusi ja jalgadega trampimist. Nad ei rääkinud sõnagi. Gule Wamkulul on sadu prototüüpe, kõigil oma nimi. Guledel on tuntud tähendus ja salatähendus. Tuntud tähendust jälgis publik ja mõistis seda ilmselt hästi. Tüüpilised motiivid on voorus ja pahed, eluring, moderniseerumise võimalused ja ohud, õige tee leidmine ses müras ja segaduses, mis maailmas valitseb. Selleks, et saada targemaks, peab jääma vait ja kuulama loomade laule ning vaatama vaimude esmapilgul justkui sõgedat tantsu.
Gule Wamkulu tants on tolmune afäär. Nad trambivad jalgadega ja keerutavad üles bwalo tolmu. Päikesekiired, mis tolmust läbi tungivad, muudavad kogu vaatepildi ebamaiseks. Tantsu viimases osas ronis üks Gule puuteivaste otsa. Ta vinnas end kõrgele meie peade kohale. Mis mulle eriti meeldis: kõrgel kahe puutoika otsas tantsiv Gule Wamkulu võttis hõlma alt raamatu ja demonstreeris lugemist. Milline ilus sõnum sadadele lastele, kes teda sealt vaatasid! Raamat kukkus. Gule haakis jalad vaia külge ja lasi ennast pea alaspidi rippuma. Siis lõdvendas ta oma jalgade haaret ja libises mööda puidust vaia pea ees alla. Rahvas ahhetas.
Lõvi
Inimesed muutusid üha rahutumaks. Trummid mängisid valjemini. Parlamendisaadiku ihukaitse tõrjus inimesi tagasi, et nad ei jookseks bwalo's risti-põiki ringi ega puudutaks Gule Wamkulusid. Korraga paiskus meie pihta tolmupahvakas. Hakati karjuma ja tõuklema. Naised hüüdsid: „Aja mind taga, Gule Wamkulu!“ ja jooksid laginal nelja tuule poole.
Ei-tea-kust kerkis meie ette naerunäoga hiiglaslik lõvi. Ta võdistas oma kõrtest meisterdatud lakka. Loomad hakkasidki ümbritsevates majades laulma. Inimesed komistasid põgenedes üksteise otsa. Jalge alt tõusev tolm varjutas loojuvat päikest. Härdalt alanud matusel valitses pidu ja kaos, mis valgus edasi tänavatele. Ka Mike ja mina jooksime. Kui lõvi oli kadunud, vajusime kõrvaltänavale istuma ja pühkisime higi.
„Kas nägid, kes see oli?“ küsis Mike. „Muidugi, see oli lõvi!“ vastasin naerdes.
„Ei,“ raputas Mike pead. „See oli Aafrika vaim. Vägev ja uhke.“
Tekst ja foto: Erki Fels
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
- Porgandikook Suurest kanjonist
- Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
- Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
- Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
- Saksamaal punkareid uurimas
- Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
- Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
- Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
- Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
- Võhandu maratonil elamuste jahil
- Kogemused viivad tippu
- Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020
