Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?

Nimi Meigo Märk tekitab paljudes eestlastes äratundmiselevust, kuigi esimese hooga ei pruugita mehe pärisnime ja tema tegemisi omavahel ära ühendada. Meigo?… tuleb tuttav ette küll… Ah õigus! Meigo oli ju see, kes kõndis Eestist, Laagri bussipeatusest Sumatra saarele Indoneesias!

20 000 kilomeetrit, jaotatud 22 riigi vahel. Oma pika kõnni jooksul leidis Meigo selle kõige tähtsama asja – armastuse – ning elab selle armastusega, kelle nimeks on Nguyen Thi Sam, nüüd Vietnamis ning kasvatab armast tütart.

Kas Meigo on oma eripärase reisi järgi otsustades hull? Minu meelest mitte. Hull on näiteks inimene, kes sööb igal hommikul mesilasi või tahab endal heast peast hambaid suust välja tõmmata. Hullud panevad muretsema, nendele peab kaasa tundma, neid tuleb mõnikord karta. Meigo puhul panevad muretsema võib-olla ainult tema retkega seotud riskid, kuid ilma riski võtmata ei jõua elus kuigi kaugele. Kas see on siis hullus, kui kõnnid ja näed maailma? Ei ole ju! Kohtud tuhandete inimestega. Tunnetad põhjalikult eri kultuure – kõndides on sul selleks aega!

Räägime Messengeris juttu. Sean Meigole lõksu ja palun selgitada: kes võiks tema definitsiooni järgi olla hull. Loodan, et noormees hakkab kirjeldama mõnda veidrat inimest ning mina saan oma mõttega – et sellisel viisil rändamine ei ole ilmtingimata hullus – lagedale tulla, Meigo aga kostab hoopis nii: „See oli nüüd ilmselge vihje, et mina olen see hullumeelne! Sellega olen ma täiesti nõus!” No mis ma oskan selle peale kosta.

Lisaks juhendab ta lahkelt: „Kui tahad teada, kust see minus peituv hullus pärit on, mine räägi mu emaga!“

Ema jagab poja reisivaimustust

Meigo ema elab juba viisteist aastat Dublinis, nagu minagi. Otsustan talle külla minna, et oma silmaga kaeda, milline on see inimene, kes on vastutav nii omapärase tegelase maailma toomise eest.

Meigoga arutame veel, et ei ole mõtet tema suurest teekonnast siin GO Reisiajakirja veergudel väga rääkida. „Intervjuusid olen andnud sadu. Need on muutunud juba copy-paste tööks, sest pole midagi uut öelda. Minu jutte, selgitusi ja videoid leiab internetist kerge vaevaga,“ leiab Meigo. Võib-olla oleks mainimist väärt aga tema tulevikuplaan kõndida läbi uued 20 000 kilomeetrit, kuid enne seda käin tema ema juurest läbi.

Sõidan Põhja-Dublinisse. Jõuan grandioosse vana maja ette ja mulle ronib aega viitmata jõuga sülle suure peaga sõbralik koer.

Hetke pärast saabub külalist tervitama ka mõõdukalt ekstravagantse välimuse ja elujaatava hoiakuga sümpaatne naine, Meigo ema. Temast õhkub eripära. Ta kingib mulle aega viitmata miniatuurses vaasis ilutsevad, tema enda kasvatatud rukkililled ning vannub, et kui tuppa tulen, ootavad mind seal kiluvõileivad. Justkui oleksin võõrsil olles Eestisse sattunud!

„Siin on Meigo post,“ osutab naine maja ees valgele laternapostile. Vaatan tähelepanelikult posti. „Selle kõrvale, siia põõsa alla paneb Meigo oma telgi, kui ta mul külas on,“ selgitab Marje. „Kui palju siin suures majas tube on?“ imestan, rõhutades sõna „suur“. Tundub ju, et ruumi peaks külalistele jätkuma. „Tube on kaheksa, aga ega Meigole toas nii väga meeldi, tema tahab pigem ikka telki,“ pressitakse maailmaränduri hingeelu ühte lausesse kokku.

Tuppa minnes esitan Marjele kohe küsimuse, mis oli ka ainuke küsimus, mille olen talle enne järelemõtlemiseks saatnud. „Mis tunne on, kui poeg on peast natuke segi?“ Marje naerab. Meiega liitub Meigo vanem õde Kristi.

„Ega ainult Meigo selline pole, tema mõlemad õed on mind juba ammu oma ebatavaliste otsustega treeninud,“ selgitab Marje emaliku õrnusega ja vaatab Kristile sügavalt silma.

Tuleb välja, et nagu Meigo, on ka tema vanem õde rahutu iseloomuga ja oma sõnul kokku elanud lausa kaheksal maal. Nii on Kristi kanda kinnitanud Hispaanias, Egiptuses, Tais… Ja loomulikult Iirimaal, kust olengi ta hetkel kätte saanud. Järgmiseks plaanib neiu resideeruda Küprosel. Kolimine on hoos.

Kas ema süda valutas?

Joome teed. Marje näitab uhkusega suurt räbaldunud maailmakaarti, mis Meigol reisil kaasas oli. Sinna on pastakaga veetud joon, mis jookseb Eestist Indoneesiasse ja mille igat millimeetrit lapsevanema silmad kindlasti neli aastat pingsalt jälgisid.

„Kas ema süda valutas kogu retke ajal?“ Neli aastat on pikk aeg südant valutada. Marje selgitab, et ega poeg kõige hullematest juhtumistest talle ei rääkinud. Ei tahtnud, et ema muretseks. „Ta ütles mulle kunagi: ema, sa ei tohi muretseda, sinu muretsemine teeb mind nõrgaks! Ja ma ei saa sellise retke peal nõrk olla.“ Väga sügavmõtteline palve.

Räägime Meigo nooruspõlvest ja välja tuleb küllaltki lõbus fakt. Nimelt ei tahtnud tatikaeas Meigo kuidagi käima hakata. Vanaema treenis poissi palehigis ja muretses, kas lapsele ikka jõuab kohale, et ühel hetkel peab ta ise omal jalul poodi limonaadi järele minema. Loomulikult võttis laps ühel hetkel jalad alla ja nagu me kõik teame... kõndis Indoneesiasse. „Alguses ei saanud vedama, nüüd ei saa pidama,“ nentis ema.

„Eks see ikka natuke imelik ole niimoodi neli aastat kõndida?“ provotseerin. Kristi raputab pead: „Mkm.“ Marjel on kohe vastus varrukast võtta: „Aga miks me peame kõik nii-öelda normaalsed olema? Kas kõik peaksid minema kooli, siis tööle, võtma laenu, abielluma, tegema lapsed ja siis ära surema? Kas kõik peaksid tõesti sellist ühte joont käima?“ Tunnen selle 60-aastase (täna on tema sünnipäev) naise vastu sooja tunnet: just täpselt minu mõte!

Marje räägib veel, et viisteist aastat tagasi tabas ka tema hinge paindumatu muutuse vajadus ning ta otsustas perest eraldi Iirimaale elama kolida. „Siia jõudes oli mingi tugev äratundmine, nagu oleksin koju jõudnud,“ ütleb ta mõtlikult. Kahetsenud ei ole ta midagi. Seda kinnitab ka Kristi, lisades, et ema lahkumine on mõnes mõttes süstinud neile kõigile enesekindlust ja teinud kogu perekonna iseseisvamaks. Lõppkokkuvõttes kõik töötab ja kõik on korras.

Tuleb välja, et ka Marje ise on Meigoga koos rännanud. Ja mitte vähe! Kreekas, Türgis ja lausa Nepalis! Vietnamis Meigo perel külas on ema samuti käinud.

„Ise mõtlen, et kui ma selle Aasiaga nüüd nii seotud ei oleks, siis ma sinna ise vist turistina ei läheks. Aga nüüd ma tunnen, et mul on Eesti kodu, mul on see kodu siin Dublinis ja on ka Vietnam. Ja kui tütrel kõik kenasti läheb, tuleb mulle varsti veel üks kodu juurde – Küpros,“ mõtiskleb Marje.

Mida siis Aasias sellist on, et sinna nii väga ei tõmba? „No liiklus on kohutav! Taksos ja bussis olles kogu aeg kardad! Ja siis mulle ei meeldi nii väga need ka, mis need on – ronivad ja roomavad…“ naerab Marje. Paistab aga, et kõik need surmasooviga bussijuhid ning ronivad ja roomavad elukad ei ole siiski saanud ületamatuks takistuseks – Vietnamis on tarmukas naine poja juures kokku käinud kuus korda.

„Mis on reiside jooksul kõige hullem kogemus olnud?“ Tuleb välja, et polegi midagi halba juhtunud. Ükskord, kui Meigo jooksis ja ema oli jalgrattal, kaotati üksteist pikemaks ajaks ära – see olla kõige ebameeldivam sündmus olnud. Ükskord oli ka jalg paiste läinud.

Uurin: „Kust august Meigole selline reisimissoov sisse puges?“ „Täpselt ei teagi,“ vastab Marje ausalt. „Eks ta selline esineja ole kogu aeg olnud. Väiksest peast ostis ta mustkunstiraamatuid ja tegi kõigile trikke.“ (Tähelepanu, lapsevanemad! Vot kuhu võib mustkunst viia – jala Indoneesiasse!)

Meigo vanem õde täiendab kõrvalt, et võib-olla on süüdi eri maade muinasjutud, mida ema neile sageli ette luges, et äkki see „Elas kord seitsme maa ja mere taga…“ jättis oma jälje. Või siis sai Meigo jaoks saatuslikuks maailmakaardipildiga voodipesu, mille vahel nad lastena magasid ...või hoopis isa unistus piloodiks saada, mine tea.

„Samas, kui tõsiselt rääkida, siis üheks põhjuseks on kindlasti hästi tugev turvavõrk, vanemate tingimusteta toetus ning vabadus valida, teades, et kui lähebki midagi valesti, oleme alati koju tagasi oodatud,“ lisab Kristi.

Marje ütleb selle peale kenasti: „Mina olen lasknud lastel kõike teha, mida nad tahavad ja tunnevad, et see neile vajalik on. Peaasi, et nad aru saavad, et ise oma tegude eest vastutavad.“ Omalt poolt sooviksin sellise suhtumisega vanemaid kõikidele!

Lahkun Marje ja Kristi juurest, kaks musta leiba kotis. Siit ei leidnud ma hullusest jälgegi!

Mis saab edasi? 

Hiljem räägin veel Meigoga. Hetkel elab noormees Đông Sơni külas Thái Bìnhi provintsis, mis asub pealinnas Hanoist 90 kilomeetri kaugusel. Vietnami mõistes on tegu väikese külaga, kuigi seal elab üle 10 000 inimese. Elatakse abikaasa vanematekodus, mis tühjana seisis.

„Kus sa oma kaasaga tutvusid?“ „Kohtusime 2016. aasta detsembril Hanois ühe kodumajutuse katusel toimunud teetseremoonial. Esimesel kohtumisel tutvusime põgusalt. Mõni päev hiljem, kui Sâm oli minust pajatavat artiklit lugenud, hakkas ta rääkima, et sooviks minu pika jalutamisega mõneks päevaks ühineda. Proovisin tema julgus maha võtta, selgitades, kui raske selline rännak on. Siis hakkas aga väike Vietnami neiu mulle oma mobiilist näitama fotosid, kuidas ta maratoni jookseb. Ta oli paari aastaga jooksnud üle kahekümne pool- ja täispika maratoni! Ta on väga tugev!“

Järgmisele matkale tuleb neiu samuti kaasa. Isegi laps võetakse ühes. Meigo ema plaanib mõnele etapile tulla autojuhiks. Esialgne plaan on see, et perekond on sõiduvahendis ja Meigo käib. Tundub õiglane.

Mis siis täpsemalt plaanis on? Meigo: „Plaan on naasta Indoneesiasse Sumatra saarele, täpselt samasse punkti, kus täitus kokku 20 000 kilomeetrit jalutamist 22 riigis. Ning siis jalutada eri riikides vähemalt 20 000 kilomeetrit veel, et jalutades täituks planeedi ekvatoriaalse ümbermõõdu pikkus, milleks on 40 075 kilomeetrit. Kui globaalne viiruse olukord muutub paremaks, siis loodetavasti õnnestub järgmine aasta jätkata. Esialgu mõtlen nii: jalgsi läbida Indoneesia saarestik, Paapua Uus-Guinea, Austraalia, Uus-Meremaa, mitu Vaikse ookeani riiki, nagu Fidži ja teised, siis Filipiinid, Taiwan, Hiina, Lõuna-Korea, Jaapan, Hawaii, Kanada, Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika, mõni riik Aafrikas ja siis tagasi läbi Euroopa kodu suunas.“

Soovin talle kõikide eestlaste poolt edu. Kas sellist omapärast reisimist keegi ka toetab? Meigo teatab, et paljud on avaldanud soovi tema rännakut spondeerida. Selline huvitav ettevõtmine tõmbab ju tähelepanu ja tähelepanu saab ära kasutada. Meigo puhul siis kohe kindlasti hea tegemiseks.

Lõpetuseks küsin, kas Meigo teab, kes on Reza Baluchi. Ei tea. See on üks naljakas tegelane, kes on kaks korda üritanud suure läbipaistva palli sees ookeani peal käia maha 4000 kilomeetrit, aga rannavalve on ta mõlemal korral siiski kohe üles korjanud, sest ta on hätta sattunud. Leiame koos, et võib olla see mees on… siiski natuke hull.

Tekst: Rene Satsi

Foto: Meigo Märk

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
• Porgandikook Suurest kanjonist
• Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
• Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
• Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
• Saksamaal punkareid uurimas
• Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
• Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
• Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
• Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
• Võhandu maratonil elamuste jahil
• Kogemused viivad tippu
• Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020