Raamatuarvustus
Hendrik Relve. Minu elu uhkemad loomad
Varrak 2020
Hendrik Relve on Eesti loodusreiside grand old man. Ma mäletan teda oma poisikesepõlves – seisis Tartu muusikapäevadel Vanemuise kontserdisaali laval ja laulis puudest. Oli täiesti eriline. Kõik laulsid iniseva ninahäälega rokki, tema ümises vaikselt oma jämeda häälega puudest. Õieti polnudki need teab mis laulud, pigem jutustused, mida saatsid kitarrihelid. Looduslähedane jutustaja on Relve tänini.
Kui aastakümneid hiljem kuulsin, et on olemas väljend puukallistaja, siis olin kindel, et see on just Relve pealt välja mõeldud. Nüüd on ta lisaks varasematele puuderaamatutele („Vahtral on sünnipäev sügisel“, „Puude juurde“, „Põlispuu“, „Eesti põlispuud“, „Puude kuulaja“, „Ameerika metsad“) avaldanud ka loomaraamatu „Minu elu uhkemad loomad“.
Autor ise ütleb, et ta ei tahaks kirjutada autobiograafiat, aga see teos on justkui elulooraamat tema põnevatest kohtumistest. Loodus on Relve jaoks nii harmooniline nähtus, et talle pole vahet, kas kohtuda inimese, puu või loomaga, kõik on huvitav, kui ise suhelda oskad. Muidugi on Relve hea omadus, nagu ühel korralikul loodusgiidil olema peabki, et ta oskab need kohtumised põnevateks lugudeks jutustada. Sellisteks jutustusteks, nagu siin raamatus on, ei piisa aga lihtsalt sellest, et istud vaatlustornis ja vahid suu lahti, kuidas elevandid jooma tulevad. Selleks peab olema palju eelteadmisi. Selleks peab loodust väga armastama. Selleks peab olema Loodusemees.
Muidugi ei mahu kolmesajale leheküljele kogu issanda loomaaed. Eks valiku tegemisel oli esmamäärajaks autori huvid ja teiseks, nagu ta raamatu esitlusel tunnistas, ka see, millistest loomadest on tal õnnestunud elu jooksul häid fotosid saada. Imelisi fotosid on ses teoses tõesti palju. Näiteks pruunkarust, jääkarust, rohelisest kiiverbasiliskist, lõvist, jõehobust, gorillast, kuningpingviinist jt. Leidsin endale tänu sellele raamatule ka mitu uut lemmikut, keda ma ise pole looduses kunagi kohanud – suur-sipelgaõgija, meri-iguaan ja elevant-kilpkonn. Tunduvad Relve piltide ja jutu järgi sümpaatsed tegelased olevat. No jaaguari, ammust lemmikut, tahaks ikka kunagi näha.
Relve on tõesti reisinud paikades, mis panevad normaalse inimese ohkima või kadedust tundma. Aga unistame siis koos temaga Lõuna-Georgia üksindusest, Alaska järvedest, Kalimantani džunglist. Praegu, kui reisimisvõimalused on piiratud, on just reisiraamatud parimad abimehed kauguseigatsuse leevendamiseks.
Ootame huviga Relve elulooraamatute järgmisi peatükke. Näiteks erilistest kohtumistest eriliste loodusrahvastega.
Tekst: Tiit Pruuli
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
- Porgandikook Suurest kanjonist
- Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
- Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
- Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
- Saksamaal punkareid uurimas
- Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
- Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
- Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
- Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
- Võhandu maratonil elamuste jahil
- Kogemused viivad tippu
- Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020