Katkend raamatust “Sri Lanka nüüd”
Detsember 2019
/…/ Inimesi ei olnud ei kõnniteedel ega rannas, ainult mõni üksik mootorratas vurises aeg-ajalt mööda. See oli mõnus — hea vaheldus pidevale ülerahvastatusele ja mootorimürale. Maailmas on palju paiku, kus ma ilmselt pelgaks natukene sellist pimeduses laiutavat tühjust, aga Sri Lankal vist eriti ei ole säärases kohas palju, mida täisjõus mees peaks kartma. Nii ma vähemalt mõtlesin, kui silmasin rannaliival seismas üksikut munka oma tavapärases riietuses: oranžis hõlstis. Hoidis teine käsi pühalikult koos ning vaatas pingsalt sügavasse pimedusse. Meid ta veel ei näinud. Ta oli noorepoolne, nii oma kahekümnendate alguses ja kuigi mungarüü tema kehavorme riide lopsaka olemuse tõttu välja ei andnud, võis tema näost siiski järeldada, et tegemist on väga kõhna mehega.
Alkohol sumises mõnusalt peas ja tegin targa otsuse: “Ma lähen ja räägin temaga, ma ei ole siin veel ühegi mungaga rääkinud. Ta on püha mees ja ma tean, et ma häirin teda, aga ta annab mulle kindlasti andeks, sest ta on püha mees.”
Mul ei olnud õrna aimu ka, millest täpselt ma temaga rääkida tahaksin, aga see pidi midagi pühalikku olema. Mulle tundusid mungad alati pühad, kuigi otsest ja loogilist põhjust ei olnud — nad on ju tegelikult inimesed, nagu mina ja sina. Aga asi on võib olla ka riietes: kuidagi sisestas see oranž hõlst minusse võltsalandlikkust.
“Kas ma lähen ise meie hütti?” pakkus Justyna ja sellega kiitis ta minu plaani heaks. Seletasin talle ka härdalt, et äkki koorub siit mingi eriline ja prohvetlik vestlus tavalise mehe ja püha mehe vahel ning naistele ei olegi tihtipeale munkadega rääkimine soovitatav. Me ei teadnud sellel hetkel, kuidas Sri Lankal selle kombega täpselt on. Naine ei tohi mingil juhul munka puudutada, aga kas temaga rääkida tohib? Meie hütid olid siit kiviga visata ja nagu ma ütlesin, see konkreetne tee meie ööbimiskohani ei olnud ohtlik.
“Mine pealegi, tulen üsna pea järele ja võime hiljem jalutama minna, kui sul und ei ole,” laususin ja sammusin otsustavalt püha mehe manu.
Lähenesin talle küljelt; mehe silmad olid vetevoogudesse kinnitatud, ta ei adunud veel minu lähedal olekut ja sain äkki aru, et ma ei oska ju kuidagi alustada: kas ma kummardan nüüd, kas panen käed rinnale kokku, või on äkki kuskile üles kirjutatud reglementeeritud viisakustervitus, mille saatel on ainuõige mungale läheneda?! Ei saa ju olla, et lähed ja ütled mungale lihtsalt: “Tere mees!”
Selle mõttega ehmatasin iseenda ära, läksin segadusse ja segaduse tulemusena lähenesin talle hästi tugevalt kogu oma kehaga koogutades ning korrutasin paremate sõnade leidmisel: “Austan teid väga, palun andke andeks, austan teid väga, palun vabandust!”
Nüüd lõpuks mind ka märgati — sellist tsirkust on raske mitte tähele panna. Munk vahtis mind suu lahti. Tema pilgust lugesin välja, et korraks kaalus ta ka putku panemist, kuid jättis selle plaani unarusse. Sättisin end päris tema nina alla ja kuna ta ikka midagi ei öelnud, võtsin ebamugavustunde suurenedes käsile kogu oma kehakeele arsenali — koogutasin end nagu mul oleksid kõhukrambid; panin käsi vaheldumisi kokku kui asetasin rinnale; langetasin ja tõstsin muudkui pead ja lasin aga edasi: “Austan, palun vabandust, austan …” Munk lihtsalt vahtis mind.
Ühel hetkel mulle tundus, et olen seda etendust teinud seal juba terve igaviku — häbitunne venitab sekundid alati nii pikaks. Sain aru, et nüüd aitab. Ilmselgelt ei soovinud ta minuga kontakti ja mis põhjusel, seda ei osanud ma hetkel aimata. Võib-olla ei räägi ta inglise keelt, võib-olla ei olnud minul sobilik alkoholi lõhnadega temale läheneda. Äkki ei tohiks ma üldse mungale hilisel õhtutunnil ligi tikkuda? Langetasin otsuse, et pean taganema ning edasi vabandust paludes tegin nüüd midagi nii ülepingutatult alandlikku, mida ma kunagi varem teinud ei ole — hakkasin temast aeglaselt selg ees kaugenema, ise muudkui nii sügavale kummardades kui selgroog seda lubas.
Kuulsin kaugelt irvitamist — tuli välja, et Justyna oli sõidutee ületanud, ilmselt korra pilgu üle õla heitnud, ning kuna minu purjus mesilastants selle oranži mehikese ees nii tragikoomiliselt välja kukkus, oli ta jäänud vaatepilti nautima.
Kirusin ennast maapõhja. Keerasin otsa ümber, tatsasin vaiksel koonduslaagrisse sobival sammul suure tee poole ning tahtsin just midagi Justynale hüüda, kui minu selja tagant kostis heli, mis õudusfilmis kõlades on alati kindlaks märgiks, et nüüd läheb j a m a k s, kui sa kohe kiiresti ära ei jookse. Sain aru, et see heli tuli küll inimese suust aga selle kirjeldamiseks peaks appi tooma midagi ebainimlikku.
Kui olete juhuslikult kunagi näinud klassikalist ulmefilmi Predaator, siis hääl, mida selles filmis pidevalt lasi kuuldavale tulnukas (kes meenutas kahel jalal ringi kõndivat suurt kooriklooma, kellele on miskipärast sokid pähe kuivama riputatud) — see oli sama heli, mis tuli nüüd kuuldavale munga suust. Teadsin ilma ümber pööramata, et see on minu oranž sõber, kes seda häält kuuldavale toob, kuna kedagi teist rannal ei olnud.
Pimeduses hakkasid sähvima välgud. Sellised ajutised välgautused andsid krigisemisele müstilist tooni juurde. “Jus, mine koju ära,” hüüdsin õhinal, sest mulle pakuvad imelikud olukorrad suurt erutust, “ma tulen kohe varsti järele!” Justyna kaduski kuulekalt pimedusse ja munk tuli nüüd otse minu juurde. Näis, et olin temaga lõpuks kontakti saavutanud.
“Kas sul on abi vaja?” küsisin semulikult, ise küll mõistusega aru saades, et mingisugust abi ma talle osutada ei oskaks. “Ma tahan kangesti Sri Lankal reisimisest raamatut kirjutada,” lisasin veel, lootes miskipärast, et see lause lahendab kõik kommunikatsiooniprobleemid.
Mees lasi uuest kuuldavale oma endisest repertuaarist tuttavad häälitsused ja lisas nendele otsa koledat linnulaulu meenutava trilleri, ise mulle kogu aeg teraselt silma sisse vaadates. Proovisin olukorda analüüsida ja järsku jooksis mu selgroost läbi külm jutt: kas tegemist on, mine sa tea — hulluga?! Appi, aga hullud võivad ju ohtlikud olla!? Või ei, äkki on munk hoopis kurttumm, mitte peast segane? Jah, see tundub ohutum variant! Ilmselt ta ei kuule ja ei oska seetõttu rääkida, jõudsin enese rahustamiseks ohutu ja loogilise seletuseni. Olin kummardamise ja koogutamise sootuks ära unustanud.
Muidugi tumm ja kurt, sest miks inimene muidu niimoodi häälitseks! See seletaks ka, miks ta enne tähele ei pannud, kui lähenesin ja märkas mind alles siis, kui otse tema ette ilmusin! Milline kergendus: kõik tundus selge olevat. Näitasin näppudega enda mõlema kõrva peale ja karjusin täiest kõrist: “Kas sa ei kuule?!” Just nagu kurdi inimese puhul karjumine aitaks.
Ma ei saanud aru, kas munk vastas nüüd minu küsimusele või siis tegi lihtsalt häält aga nüüd ütles ta: “Kääks!” ja suskas mulle näpuga kõhtu, manades ise seejuures ette natukene lahkema näo. Ma tegin ka sõbralikult vastu “kääks” ja tuju läks kohe paremaks: kaks meest öisel rannal meeleolukalt kääksumas, küll on vahva!
Tuli pähe uitmõte, et peaksin mungale võileiba pakkuma ja vett peale juua — meie toas olid sellised annid pühale mehele olemas. Hakkasingi ise kohe ees minema ja viipasin käega: tule kaasa! Universaalsest viipest saadi aru ja munk järgneski mulle kuulekalt.
Jalutasime mõnda aega — mina ees, tema järel ja kuna ma olin oma hingerahu tagasi saanud, üritasin talle aeg-ajalt kõndimise pealt ka kummardusi teha. Tema lasi tänutäheks kuuldavale igasuguseid lindude ja loomade häälitsusi.
Minna ei tulnud kaua — meie öökorter asus vaid viie minuti kõnni kaugusel — toa uks oli lahti, valgust paistis, muusika mängis ja nägin, et Justyna toimetab seal midagi. Jõudsime ukselävele, ma tegin oma soovid teatavaks — me anname vabatahtlikult ära meie võileivad ja ka veepudeli peab välja otsima. Meil on ikkagi väärtuslik külaline, peame teda võõrustama ja rõõmustama! Samal ajal, kui ma ukselävel, käed puusal seisin, pistis munk äkitselt oma kiilaka pea mulle kaenla alla, piiksatas korra küsivalt ja lasi silmadel usinasti mööda tuba ringi käia. “Kas see on ikka hea mõte — teda siia sisse lasta?” küsis Justyna nüüd natukene äreval toonil, ning mina, endal kloostrivenna pea kaenla all vastasin tõemeeli: “Vot ei teagi.” Midagi hakkas nagu kahtlasena tunduma, tekkis selline ebamäärane tunne, et “midagi on justkui valesti” (alles n ü ü d tekkis?!).
Lisaks hakkas oranž hõlst ennast vaikselt, aga jõuga koos minuga tuppa suruma. “Ei, ei,” korrutasin otsustavat ja osutasin käega suunda väikese laua poole, mis kohe meie akna all seisis. “Läheme lauda, ma toon sulle sinna vett ja süüa,” ütlesin kurdile mungale.
Pidin teda kergelt jõuga suunama, sest ta oli ennast juba poolenisti tuppa sisse pressinud. “Kas sa saad!” Tirisin ja punnitasin. Munk ajas vastu — ta ei tahtnud laua taha minna, ta tahtis tuppa. Tekkis tunne, nagu üritaksin suurt koera loomaarsti juurde viia.
Mõningase pingutuse tulemusena — ma ei tahtnud teda väga kõvasti ka väänata — tegemist oli ikkagi püha mehega —, sain ta laua taha, toolile istuma; Justyna kandis ette võileivad ning üks kirpe täis peni tuli ja võttis samuti alandlikult munga kõrval istet. Mina laskusin igaks juhuks põlvile, munga ette, näitamaks, et mul on pühaduse väänamise pärast siiras kahetsus südames ning kohe tuli mulle meelde ka kummardusi tegema hakata.
Koer kratsis ennast nagu jaksas. Meie külaline vaatas vaheldumisi mind ja Justynat ning jätkas oma ebamaiste ja õõvastavate häälitsuste kuuldavale toomisega.
Kaua ta aga häälitseda enam ei saanud, sest nüüd juhtus midagi õige imelikku: pimedusest ilmus välja meie autojuht Douglas, kes silmates munka, röögatas kõvasti midagi omas keeles ja mille peale munk nagu kass, kellele on petrooli tagumikku lastud, püsti kargas ning ära joosta üritas. Kuna tema mungarüü välkkiiret põgenemist takistas, jõudis Douglas talle kahe sammuga järele — vahetult enne tihedat põõsastikku — ning virutas mungale sellise täie jalaga perse, et mul sellest laksust kõrvad kumisema hakkasid.
Munk lendas valusa kiljatuse saatel pea ees põõsastesse, kadus sinna üle kere sisse ja samal ajal, kui mul suu lahti vajus, juhtus kohe midagi veel imelikumat: põõsastest kostus puhtas inglise keeles: “Te olete hirmsad inimesed! Andke mulle raha, ma tahan raha ja kohe! Olge te neetud, ma nean teid kõiki ära!” Kohe korjas Douglas kiiresti midagi maast ja heitis vihinal põõsastesse hästi sihitud, vutimuna suuruse kivi. Kostis hele nätakas ja kuulsime, kuidas munk, viha ja valu pärast kiunudes, ennast teiselt poolt põõsaid välja murrab ning muru sees sahistades ja nuuksatusi kuuldavale tuues eemaldub. Kaugelt visati meie poole tagasi veel üks väikene kivi, mis tabab minu õlga. “See polnud üldse valus, ma ei saanud üldse haiget” ütlesin viieaastase poisi kombel. Nagu sellest kurioosumist veel vähe oleks, märkas Douglas maja ees nüüd õnnetu olemisega koera ja röögatas: “Mida s e e koer ikka veel siin teeb?!” ning andis penile jalaga tagumikku nii, et viimane, nagu ka munk, vingudes pages ja sellel õhtul enam tagasi ei tulnud. Douglas oli väikest kasvu, üliviisakas ja hästi sõbralik mees, kellel oli oma sõnade järgi kolm last.
Viimased eksemplarid on müügil Apollo raamatupoes
