Rännulõhn

Maris Pruuli avaldab järgmistes GO Reisiajakirja numbrites kirglikest rändajatest abielupaari Aleksander Lindermanni ehk Aali ning tema kaasa Silva 60 aasta tagused värvikad ja ajastu truud reisimärkmed rännakutest mööda NSV Liitu.

Mäletan seda erutavat lõhna. See oli kaugete paikade, tundmatute toitude, istmekatete ja teetolmu segu, mis vanavanemate aias levis, kui avanes „maanteemuhu“ taevasinine uks.

Mu vanaisal oli mitu eriliselt ägedat õde. Üks mu lemmikutest oli tädi Julie. Sädelevalt rõõmus ja tegus naine, kellel oli poeg Aali, mu ema mängukaaslane ja suur motospordihuviline. Tema pärisnimi oli Aleksander Lindermann (1931–2008), õppinud lukksepp ja meister igasuguste masinate peale. Kirgliku motosportlasena tõi ta koju mitmeid võidukarikaid. Esimesed rännudki koos abikaasa Silvaga tehti just külgkorviga mootorrattaga. Auto omamine polnud toona kaugeltki elementaarne. Peagi osteti aga helesinine Zaporožets ZAZ-965. Neid ehitati alates 1960. aastast Ukrainas Zaporižžja autotehases. Maakeeli kutsuti neid sapakaks ja hellitavalt ka maanteemuhuks. Plikapõlves tundus see päris suur, nüüd mõnda taolist kohates tuleb tahtmine küünarnukk katusele toetada, et käsipõsakil vanadele aegadele mõelda. Nii väike oli see ümara kujuga kaheukseline ime, mis suve jooksul õige mitu korda me maakodu õuele vuras. Alati kaasas uued lood sellest, kus käidud, ja alati mingi eriline reisimaius mulle. Aali abikaasa Silva oli enamasti mõne uue luuletuse valmis treinud, mis pidulikult ette loeti või külalisteraamatusse kirja pandi.

Mäletan neist kordadest palju rõõmu ja naeru, mõnusat aasimist ja lendavat kergust. Kui suurte jutt toa ümmarguse laua taga enam ei huvitanud, silitasin näpuga sinist raudrändurit me kaevu kõrval ja unistasin.

Viimasena mäletan krematooriumi punast plinkivat teateriba, mis nagu spordivõistlustel teatas, et eelmine matus on läbi, valmis panna järgmistel. See konveier oli võigas. Saatsime Aali-Silva viimasele teekonnale. Nad lahkusid siit ilmast paaripäevase vahega ja nii maeti nad üheskoos. Nii nagu nad kogu elu rännanud olid.

Lapsi neil polnud ja nii jõudsid ühtäkki just meie koju nende rännualbumid. Albumite viisi mustvalgeid fotosid ja kenasti köidetud reisimärkmeid. 26. juunil 1962 on Silva kirjutanud nii: „Vaikival sõbralikul kokkuleppel on meie tööjaotus kogu reisi kestel järgmine: Aali on mehaanik, juht, telgi montöör ja fotograaf ühes isikus, mina reisija, kokk, telgi kunstnik-dekoraator ja vabaõhu laulja ühe mütsi all.“

Avaldame selles ja järgmises Go Reisiajakirja numbris mõned lühikesed väljavõtted reisidest 60 aasta eest. Katkendid on avaldatud muutmata kujul, ent oluliselt lühendatult.

15.–29. juuni 1962 Taga-Karpaadid

Pärast igavat talve, pärast külma ja pikka kevadet saabus lõpuks kauaoodatud esimene puhkusepäev. Kui palju kuid oli temast unistatud, ettevalmistusi tehtud, keskmised riiudki riieldud. Lõpuks istub „ekspeditsiooni“ juht oma kohale, ainuke reisija täistuubitud mootorratta külgkorvi ning kuulus lõuna reis kahe vapra osavõtja ja ühe virga mootorrattaga võib alata.

15. juuni

Tallinnast väljasõit kell 9:30. Märjamaal einestasime pisut, söök kehv, tuju hea ja ootusärev.

Ainaži. Ja algabki jälle naabervabariigi – Läti – territoorium. Kohe hakkab mul paremini vedama, kui kodumaa tolm jalgadelt raputatud – vastutulev Läti noormees saadab mulle õhusuudluse, olen vaimustatud.

19. juuni Ternopil

Siin ehitatakse innukalt ja osa linna näeb välja üpris viisakas – suured majad, laiad tänavad. Siin ebaõnnestub meil kõik. Bensiinijaama otsides juhatatakse meid korduvalt vale teid mööda. Ühtki tähist selle juurde ei vii. Sööklas nägime kollaste ja roosade paberosside vahel vanu tuttavaid – eesti räime ja kilu. Ütlesime neile tere ja tellisime ukraina kotlette, milliseid ootasime pool tundi. Ukrainas leiba ei näinud, kõikjal on valge jäme sai.

20. juuni Stanislav 

Vana Poola linn. Mitmed heas stiilis kirikud. Linn jätab üsna hea mulje, eriti kesklinna osas. Majad suured ja heledad, paljude kunstipäraste rõdudega. Rahvas lahke ja uudishimulik. Nagu kõikjal, nii võitleb ka siin uus vana, linnaäärseid vanu maju juba lammutatakse ja kindlasti peatselt kerkivad sinna suured heledad majailudused.

21. juuni Rahov

Öömaja saame turismibaasis, kus meie käsutuses on telk. Korrastanud endid, läheme linna vaatama ja kõhtu täitma. Siseneme kohalikku restorani nimega „Goverla“, kus paraku kehtib ülevabariigiline „näljapäev“ – lihatoite ei ole. Sööme varennikuid (kartuli ja muna-jahupallid), sees moos. Aali tellib äkilises kergemeelsusehoos 300 gr „parimat Karpaatide veini“ – tuuakse pronksmedali aunimetusega vein, mis on kallis ja ei maitse meile eriliselt. Kugistame kiiresti kõik alla ja kuulame pisut mustlasmuusikat. Mustlasprimas oli väga ilus noormees kortsunud ülikonnas, mäng oli hea, kuid pausid pikad. Mõnevõrra pettununa tulime oma telki ja uinusime tantsumuusika saatel, milline mängis turistidele meie telgi ees asuval platsil.

22. juuni Vinogradov

Ilus puhas väikelinn, palju roose majade ees, kõikjal ronivad viinamarjaväädid. Sööme sööklas, kus vanaaegsed kõrged peeglid kullatud raamides. Edasi sõites hõlmab meid jälle öömaja leidmise mure. 30 km Vinogradovist oli toreda nimega küla – Lahke küla. Kuna asulad siin äärmiselt tihedalt, siis otsustasime õnne katsuda selles külas. Palusime ööbimiskohta ühte taluõue, mida meile mõninga kõhkluse järele ka lubati. Maja väike, kena punase katusega, õu kitsas. Väsinuina kinnitasime telgi ploomipuude külge ja uinusime.

23. juuni 

Täna kodumaal jaanilaupäev. Ärkasime vara, vestleme pererahvaga, kes hakkavad meiega juba veidi harjuma. Majas elavad: noorpaar pooleaastase poisiga ja kaks vana, arvatavasti tütre vanemad. Noorik ungarlane, kõnekeelest ei saa aru, tema mees räägib vene keelt puhtalt – olevat pärandus sõjaväe päevilt. Kuulen oma suurimaks kohkumuseks, et iga maja vundamendi all elutseb nn majauss, keda püüab kass. Ja meie magasime otse maja seina ääres! Et unustada ebameeldivat teemat, teeme pererahvast mõningaid pilte. Nad on pisut hämmeldunud. Näib, et fotograaf ei ole neil just igapäevane mõiste. Lahkudes kaeti meile õue puu alla laud, millel valge sai ja keedetud piim. Edasi sõites palistavad maanteed suured viljakandvad puud, kus kasvavad magusad marjad – seresnjad. Neid on kahte sorti, punased ja kollased, maitselt ja kujult meie kirsside taolised.

Peregovo

Linn samanimelise mäemassiivi jalamil. Peregovo veinid on Karpaatides parimad. Maastik siin tasane, mäekülgedel suured viinamarjaistandused. Edasi sõites küla väga tihedalt asustatud, naljakalt-armsate nimedega: Ümmargune küla jne.

Majad väga kaunid: moodsad, krohvitud, punaste kivikatustega, paljud rõdudega. Rohkesti roose ja viinamarju. Külade elanikud istuvad majaesistel pinkidel, siin ajavad naised juttu ja teevad käsitööd, siin võtavad mehed viina ja popsutavad piipu, siin jooksevad lapsed, lehmad ja haned sõbralikult segamini. Palav. Ainult sõites saab pisut tuult. Tahtsime kurge pildistada, aga see lendas ära. Lohutuseks teeme pildi härjarakendist.

Mukatsevo

Väike punasekatuseliste majadega kaunis linnake. Linnas mägi, mäel kindlus, kus asub praegu põllumajanduslik kool. Sõitsime sinna mootorrattaga. Kehv kindlus, midagi erilist polnud seal vaadata.

Srednee (Keskpaik)

Väike asula. Siit ostsime poest 4-liitrise pudeli veini punutud korvis. Vein naturaalne, valmistatud viinamarjadest, kraadilt nõrk, hinnalt odav.

Užgorod

Suurem linn kui eelmised. Tänavad korras, palju ilusaid maju, kõikjal roose. Keskel jõgi – madal, liivaseljandikega. Kesklinnas suur peatänav, saadaval raamatuid paljudes keeltes (algkeeles Dickens jm). Jalutame linnas. Osta midagi ei õnnestunud. Õhtupoolikul väljume linnast, maastik muutub uuesti mägiseks, paremal maanteest Uži jõgi ja raudtee. Otsime pingeliselt laagrikohta öömajale jäämiseks, kuid kõikjal kõrguvad järsud mäeseinad ja nendest juba mootorrattaga üles ei sõida. Olles kaotanud juba igasuguse lootuse väsinud keredele puhkuse muretsemiseks, avastab Aali äkki pimeduses ühel kõrvalteel värava pealkirjaga – pansionaat. Paar väikest maja, mõned autod, rühm uudishimulikke inimesi. Juhataja lubas õue telgi asetada. Öö oli soe ja mõnus, hommikul hakkas pisut jahe. Minul rikkus und pisut usside kartus.

24. juuni

Endid korrastanud, oleme sõiduvalmis. Pansioni peremees nööris meid ühe rublaga maa kasutamise ja tilga vee tarvitamise eest. Hommik väga ilus, mäed kümblevad päikese valguses, kiirevooluline mägijõgi voolab kohisedes üle kivide. Külamajad muutuvad lihtsamaks – õlg- ja laastukatustega. Roose ja viinamarju enam ei näe. Oleme Užoki perevallil. Siin Uži jõe mineraalveeallikad, kuhu viib asfalteeritud rada. Perevall merepinnast 889 m, vasakul Tšehhoslovakkia piiriaed. Väike arusaamatus juhtus Aali ja piirivalvesõduri vahel: viimane arvas, et Aali silda pildistas. Pildi peale tuli aga hoopis I maailmasõja mälestusmärk. Nüüd laskume perevallilt. Vasakul juba Poola piiriaed. Tee kurviline, mäed muutuvad madalamaks, asulad hõredad, talumajad kõrgete õlgkatustega, kaevukoogu otsas kõlgub ämber. Sõidame Turka linna poole, tõuseme veel ühele väikesele perevallile. Kuum. Asfalt sulab teel. Mitmel pool näeme laagris mustlasi. Külamajad ilustatud pruunikaspunaste ja valgete lubjatriipudega. Telliskivi ja krohvi asendab puu ja lubi. Täna pühapäev, vastu sõidavad peolised, autod ehitud loosungitega. Riietus muutub naistel jälle pikemaks, näha rahvusriideid – pärltikandiga veste.

Lvov

Suurim linn meie rännuteel. Linnas trollibussid, trammid, palju mälestusmärke. Majad mitmekorruselised rõdudega. Meil läheb siin algul üsna räbalasti – linna Turbaasis ei ole kohti. Bensiin otsas, kõhud tühjad, mul pea valutab, öömaja küsimärk – nii loksume viimase bensiinitilgaga linnast välja, et tee ääres surma oodata. Aga surm ütles, et ega umbrohi ei kao ja miilitsaonu juhatas meid lahkesti mõni km linnast Kiievi magistraali mööda autocampingisse.

Camping asub kenas segametsas ja on võrdlemisi laialdane. Ilusad kerged suvehooned, rõõmus, puhas ja küllaltki soliidne. Sildid kõikjal ka ingliskeelsed. Kohe saime endi käsutusse ruumika telgi korras välivoodite ja kauni voodipesuga. Luksuslikum aga kõigist lõbudest oli soe dušš – oo, küll oli mõnus vaesel higisel ja mustal kerel end seebivahusena pöörata sooja vee meeldiva joa all! See oli tõeline nauding kümne päeva jooksul. Pesin pead, panin rullid juustesse. Sõime natuke ja siis tuttu mõnusatesse pehmetesse pesadesse.

25. juuni 

Kell 8.30 ärkasime puhanuina. Linnud andsid meeldiva hommikukontserdi. Sõidame tagasi Lvovi. Mingeid oste teha ei õnnestunud, sest esmaspäevase päeva puhul oli suurem osa kauplusi kinni. Ainult läbi aknaklaasi imetlesime üpris meeldivaid suveniire. Joome tohutul hulgal limonaadi ja gaseeritud vett. Küllalt kolanud, otsustame linnast lahkuda. Aga siis ütleb Fortuuna – stopp, aitab teile küll! Seinini laabus kõik hästi ja suurimaski kitsikuses leidus ikka õnnelik lõpplahendus, nüüd aga hakkame maitsma ebameeldivuste musta külge, mis kestab kuni kojujõudmiseni. Sissejuhatuseks katkeb kesklinnas otse tänaval siduritross. Meie seni kuulekas hobu hakkab perutama ning raiskame aega ja vaeva, et teda jälle sõidukorda teha. Sõidame Lvovist otse Kovelisse, otseteed mööda, mis hiljuti on ehitatud, maastik üksluine, asulad hõredad ja ebakaunid. Väikelinnades mingid kaevandused. Õhtul leidsime noore männimetsa ja sättisime end öömajale. Kell 4 ärkasime ja kuhjasime endile lõdisedes olemasolevaid riideid. Meist ca 20 km kaugusel Poola piir, samas jookseb tankodroom, mida kardan.

26. juuni Kovel 

Lauskmaa. Soine. Külm. Tuul. Igav. Bensiinijaam kinni. Sõidame edasi ja hangime bensiini vastutulevailt autodelt. Peseme endid soolombis, petame tühje kõhte hapude kommidega. Õhtupoolikul sõidame jälle Solonimist läbi, sõites vana tuldud teed mööda kodu poole. Juba hämardub, kui möödume kirikust, kust eelmisel pühapäeval kaks õnnelikku noorpaari välja sammusid. Nüüd on vastsed noorikud juba kindlasti kodunenud nii uue sahvri, lehmalauda, mehe kui ka ämmaga...

Peatume tintmustas pimeduses rukkipõllu ääres, Aali viskab väsinud kere külmale kastesele rohule, mina tukun mootorratta korvis, külmavärinad jooksevad vilgaste hiirtena mööda selga. Nii uinume üliväsimusest. Kõige halvem ja külmem öö meie rännakuteel. Olude sunnil püstitasime sel päeval kiirus- ja kestvusrekordi – sõitsime ca 400 km.

27. juuni

Jõuame Leedusse. Kui armsana tundub vana tuttav Baltikum! Kõik omandab mahedama ja koduse värvuse.

29. juuni

Kell kuus peatub meie ratas kergendusohkega kodumaja ees, olles sõitnud ca 500 km ühtesoodu. Lõppsõnana ütleksin kolmekordse hurraa turismile üldse ja kahele vaprale eesti turistile kümnekordse hurraa! Nüüd tagantjärele meenutades matkal veedetud päevi, ütlen, et kõik oli tore, uudne ja huvitav.

Tekst: Maris Pruuli

Foto: Aali Lindermann

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Aastavahetusel ümber maailma
• Seiklus Indias enne koroonaaja arvamist
• Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis
• Lapi kuld
• Laura Dekker – noorim soolopurjetaja
• Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
• Rännulõhn
• Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
• Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja
• Reisiajakiri küsib
• Peedu Kass – mägironimisest jazzini
• Cho Oyu – Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon
• In memoriam Tõivo Sarmet
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 86 - Detsember 2020