Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis

Kes on jutuvestja? Saage tuttavaks, Pariisis resideeruv Ena Mets sattus sellest eksootilisest ametist vaimustusse ning kirjeldab esimesi katsetusi Prantsuse mägihüttides.

Eellugu

13 aastat tagasi sai minust jutuvestja. Nimelt olin tollal (2007) mägimatkal Mercantouri rahvuspargis. Keset oma 1600 tõusumeetrit alt bussi pealt üles mägihütti jäin aga üllatunult seisma – matkarajal seisis mees, kes meenutas mulle vana jaapani tarka, olgugi noor, kuid kõhna näo ning pika peenikese hobusesabaga, õlad täis idamaiseid muusikariistu ja tutvustas ennast: „Tere! Mina olen Philippe. Olen jutuvestja.“ Muinasjututegelane oli korraga tegelikkuseks saanud ja ühe seemne pani ta minu peas idanema, nii et 2017. aastal tegin oma elu esimese jututuuri Eestis – 13 raamatukogu Valgast Kuressaareni.

***

2020. aastal vajasin järjekordset väljakutset ja otsustasin ennast taas proovile panna, seekord Alpides. Meenus mu elu esimene jutuvestmiskogemus Rabuonsi matkahütis, kus meid põhjatuule vingumise ja tule praksumise saatel lugude ilma viidi ning sügis selles imelises Alpi piirkonnas – punetavad mustikavarred, kuldsed lehised ja viimseid talvevarusid sisse mugivad koopaoravad. Kus oleks veel parem lugusid vesta, kui neis tsivilisatsioonikaugetes paikades maailma serval?! Juba jaanuaris sain kokkuleppele seitsme hüti peremehe-perenaisega: nemad annavad mulle öömaja ja süüa ning jutuõhtul võin teenida „mütsi sisse“ (au chapeau), nagu Prantsusmaal öeldakse, kui osalejad saavad poetada mütsi summa, mida heaks hindavad. Kõik see pidi ära mahtuma minu giiditöö kahe sügisreisi vahele septembri keskele. Märtsikuus pöörati aga kogu maailm pea peale: minu giiditööst jäi alles tühi ja töötu suvi ning kui esimesest masenduskuristikust välja sain, tabas mind vabadusjoovastus – Pariisi karantiinis sündis ootamatult terve raamat, hetkekaosest kasvas kümneid uusi tulevikumõtteid ning korraga otsustasin oma jutumatka tõsta augustile ja lisada sinna kõrvale mõni teinegi mäeahelik. Hoolimata keerulistest aegadest, suutsin Püreneedes nõusse saada viis matkahütivalvurit.

Nõnda sündis minu elu esimene mägiretk, kus seljakotti said lisaks matkavarustusele ka lood, muusikariistad ja küünlad. 13 maagilist aastat pärast minu elu esimest jutuvestjat Philippe’i olin oma lugudega jõudnud sinna, kust see kõik alguse sai.

Püreneed kui Mercantouri eelproov 

3.–11. augustini avastasin enda jaoks tundmatuid radu Püreneedes Lac de Fabrèges’ist Gavarnie külani: 5330 meetrit ülesmäge, 5360 meetrit allamäge, 40 tundi kõndimist, kuus orgu, seitse kuru, kaks tippu (Petite Vignemale, Piméné), kaks korda jupike Hispaaniat ja viis jutuõhtut. Püreneed on nüüd natuke tuttavamad ning tulevikuks tekkis mõte viia ellu oma kunagine unistus – matk läbi terve Pürenee aheliku, ligi 500 kilomeetrit Vahemerest Atlandi ookeanini, katalaanidest baskideni. Nüüd aga lisandus soov teha see koos jutuõhtutega nii ühel kui ka teisel pool Hispaania–Prantsuse looduslikku piiri, kord ühes, kord teises keeles.

Lootsin, et pärast viit jutuõhtut Püreneedes saan mingi kindluse, kuidas ja mis seal inimestele peale läheb, et Alpidesse suundun juba valmis programmiga, kuid iga õhtu on uus leiutamine. Minu esinemishirm pannakse viimseni proovile. Enne iga jutuõhtut käin viis korda tualetis, teen programmi viis korda ümber ning veel rahva ette istudeski pole ma kindel, milline versioon viimaks valida. Rahvale tundun kui vana rahu ise. Vaid esimese ja kõige väiksema, Arrémoulit’ hüti perenaine Rozenn küsib mult murelikult: „Kas kõik korras?“, kui näeb mind neljandat korda välikäimla poole suundumas.

Püreneedes pole matkarajad küll nii hästi märgitud kui Alpides, nii et aeg-ajalt pean kasutama oma naiselikku vaistu, kuid avastan, et aastatega olen isegi kivikuhilate järgi edukalt orienteeruma õppinud. „Siinsed elanikud leiavad, et mäed peavadki olema kättesaadavad vaid neile, kes oskavad mägesid lugeda,“ lausub üks sõbralik punapäine isa mulle naeratades. Püreneed lõpetan imelise triumfiga maailmapärandi paigas Gavarnie liustikutekkelises tsirkusorus, kus on aga rahvast nii palju, et unustatakse üksteisele tere öelda, mis matkaradadel muidu kombeks.

Mercantour ehk Koduste mägede taasavastamine (13.–25. august 2020)

Pärast ööpäevast puhkust Marseille’s vinnan oma 20-kilose jutukoti taas selga ning läbi sissemagamise, bussist mahajäämise, häälega seiklemise ning paduvihma jõuan ilma hommikusöögi ja matkakaardita esimesse, Vens’i hütti – minu „koduhütt“, kus kunagi kolm suve järjest (2008–2010) hüti endise perenaise abilisena töötasin. Jõuan sinna läbimärja, kuid õnnelikuna – lõpuks tagasi kodus.

7515 tõusumeetrit, 7420 laskumismeetrit, 56 tundi ja 160 kilomeetrit kõndimist, 49 järve, 18 kuru, kaheksa korda Itaalia–Prantsuse piiri ületust, 44 peotäit mustikaid ja vaarikaid ning 100 metsmaasikat, 12 päeva ja seitse matkahütti. Mercantour on endiselt minu lemmikpaiku maamunal, isegi pärast kõiki teisi mägesid, mida olen näinud, katsunud, trotsinud, astunud ja roninud!

Kukkuvate kivide tee ehk Elu on vastutus

Järgmise päeva teekond Vens’ist Rabuons’i on nimetatud Energia rajaks (Chemin de l’Énergie) – siia plaaniti kahe sõja vahel hüdroelektrijaama jaoks mägivete kogumissüsteemi, kuna tollal pidi iga Prantsuse piirkond oma elektrit ise tootma, kuid projekt jäi katki. Nõnda on siin praegu viietunnine matkatee ümber järvede ja läbi tunnelite. Teekond on aga tunni ja 200 tõusumeetri võrra pikenenud, kuna 2013. aastal oli ühes Energia raja tunnelis varing ning sealt läbiminek on tänaseni keelatud. Kiirel rütmil jõuan sellele keelatud tunnelile üha lähemale ning viimasel hetkel otsustan riskida. Esialgne lootus mitte kohata korravalvureid-trahvijaid asendub lootusega mitte kividega pähe saada. Ronin üle tunneli suu ette varisenud kivide, endal süda tagumas. Liiga värskelt on veel meeles kuu aega tagasi (12.–26. juulil 2020) Nipernaadi matkaklubiga tehtud retk Mont Blancile, kus saime kahe tipuhüti vahelises kurikuulsas „Surmakoridoris“ (Goûter’ kuluaar) kümme minutit kestnud „aasta kivivoolu“ osaliseks, millest minu kiiver tervena ei pääsenud ning kust pidime ühele matkakaaslasele helikopteri järele kutsuma. Tunnen, kuidas süda taob, kui tunnelist väljun, ja usun, et nüüd on oht möödas. Kui aga oma teekonda mööda keelatud matkarajalõiku jätkan, saan aru, et tunnel polnud selle keeluala ainus ohukoht. Ees tuleb mul ületada nii mõnigi varingukoht vasakule jääva kõrge kalju ning paremal paikneva järsaku vahel. Mõtlen kahetsusega kiivrile, mida mul ei ole, ning palun mõttes maailmalt hoidmist, kuni ohutsoon seljataga. Mõistan, et igast sammust ja otsusest mägedes sõltub meie saatus nagu eluski: isegi tänavavalik võib määrata mõne kohtumise või juhtumise üle.

Ämblikud, pääsukesed, karjakoerad ja muud maailmaimed

Rabuons’ist asun kolmepäevasele teekonnale järgmise hütini. Ees ootab kolm üheksa-kümnetunnist retke.

Esimest korda elus satun lambakarjade keskele. Mercantouri rahvuspark asub Itaalia–Prantsuse piiril ning on ühenduses Itaalia-poolse loodusala Parco Naturale Alpi Marittimega. Siin asusid enne viimast suurt sõda veel piirivalvepunktid ning hulk korralikult üles ehitatud militaarteid.

Enne mind tahab piiri ületada tund aega vältav lambakari – Prantsuse lambad, kes on ilmselgelt päev otsa endal Itaalia mägede rohtu näost sisse ajanud. Kui esiti ootan kannatlikult, et mitte läbi karja tungida, siis ühel hetkel, kartes öö peale jääda, lähen lammaste jälgedes tagasi Prantsusmaale ning asun nende sabas ahelikuga paralleelselt laskuma. Korraga kihutab minu juurde haukuv ja lõrisev karjakoer. Nuusutada ta mind karjakoerte kombe kohaselt ei soovi, küll aga soovib ta silmanähtavalt, et tema lammaste keskelt kaoksin, olgu või üle ahelikuserva kuristikku hüpates, sest teist võimalust lammaste vältimiseks ma ei näe. Lapsepõlve koerahirmu eirates püsin vaikselt paigal ja räägin rahulikul häälel. Kella vaadates ei jää mul aga muud üle kui pisaraid tagasi hoides sammhaaval allapoole laskuda, ise koeraga igas keeles sõbralikult juttu ajades. Lõrin läheb aina tugevamaks, kuni saabub minu õnneks natuke haritum karjakoer, kes mind üle nuusutab ning siis kerge umbusuga mu pideva sõbraliku jutu saatel minu eest lambaid allamäge ajab.

Retke neljandasse hütti olen viimaks sunnitud jääma kolmeks ööks, kuna järgmine onn pannakse ühe Covid-matkaja tõttu kaheks ööpäevaks kinni. La Madone de Fenestre on matkahütt palverännukiriku kõrval – paik, kus kunagi ilmutas end neitsi Maarja ning kus nüüd asub Liibanoni seedripuust 14. sajandist pärit imesid korda saatnud neitsi Maarja kuju, mille auks kaks korda aastas suuri pidustusi korraldatakse. Paar aastat tagasi sain hüti peremehelt isegi muinasjutulise tohutu kirikuvõtme, et ööpimeduses üksipäini imede kabeli õhustikku tunnetada. Seekord lubab ta mul lahkelt korraldada lausa kolm jutuõhtut järjest.

Järgmisel päeval aitan peremehel ja tema abilistel nõusid pesta ning rahvast teenindada. Leti taga tellib õlut parasjagu üks hollandi mees, kui näen tema kaelal suurt rohelist elukat aegluubis kõndimas. „Oota, ära liiguta!“ hüüatan, kartes, et ta võib ehmatusest vaese loomakese laiaks lüüa, ning võtan suure ritsika õrnalt oma pihkude vahele. Kõik meessoost hütiabilised, üle 50-sed meesterahvad, vaatavad mind suurte silmadega: „Vau! Sa julged seda paljaste kätega teha! Päris kõva…“ Nojah, ma olen ju loodusrahva seast, mõtlen muheldes.

Hilisel pärastlõunal küsivad kaks neiut hütiabiliselt nõu, kas eemal Viie järve madalikul (Baisse de Prals) ikka telkida tohib. Kõrvalt ütlen neile naljatades, et „ainus oht selles paigas on endale telgikaaslased saada – lehmade näol“. Kui järgmisel päeval enne jutuõhtut sinna järvede juurde pisikese retke teen, tunnevad neiud mind ära. „Tead, sa tegid eile nalja, aga nii juhtuski! Me jõudsime vaevalt telgi püsti panna, kui esiti tulid hobused. Need tahtsid ära süüa nii meie kotid, telgi kui ka prügi! Ja siis vahetult enne ööd kogunesid meie telgi ümber lehmad ja kummalgi pool telki oli üks pull. Ega me seal öösel väga palju magada julgenud…“ Vaat siis, mida võib üks pisike naljaga visatud lause endaga kaasa tuua!

Mustikate mõistatus

Paljud matkajad tulevad siia rahvusparki sooviga matkahütis mustikakooki süüa – nii mõnigi peab pettunult lahkuma, kui kook on selleks päevaks juba otsa saanud: „Ma tulin siia ainult mustikakoogi pärast!“ olen siin kunagi töötades korduvat pahameelehüüatust kuulnud. Siinsed lagendikud on mustikaid täis! Ja vaarikaid! Mul on raskusi hüttidesse jõudmisega – iga natukese aja tagant mustika või vaarika õgimise peatus. Kõik nad söövad mustikakooki, aga miks keegi päris mustikaid ei söö!? Kuidas on võimalik, et radadel, kus enne mind on olnud juba miljon matkajat viimase kuu jooksul, on kõik vaarikad veel alles?! Ja metsmaasikad! Teen oma juturetkel teaduslikku uurimistööd:

I põhjus – laiskus: Minu 20 mustikapausi ajal Rabuons’i ja Cougourde’i hüti vahelisel päeval seisavad üks 45-aastane naine ja üks 75-aastane mees raja ääres ning muudkui jutustavad minuga, imestades, milline maiasmokk ma olen. „Ma ei saa aru, kuidas te suudate seal lihtsalt seista ja neid mustikaid mitte süüa?“ väljendan lõpuks poolviisakat imestust. Vaikus. Naine: „No selleks peab ju kummarduma“ ja ta küünitab justkui sunnitult ühe marja järele. „Ja koti peab seljast võtma,“ lisab ta juurde.

II põhjus – teadmatus: Õhtusöögilauas Cougourde’i hütis koos ühe isa ja tema kahe lapsega küsin: „Kas te mustikaid sõite?“ Isa punastab ja tunnistab: „Ei söönud. Ma nägin neid küll, aga ma polnud 100% kindel, et need on mustikad.“

III põhjus – hirm: Õhtusöögilauas Madone de Fenestre’i hütis koos Manoni ja Ivaniga esitan sama küsimuse. Manon: „Tead, minu ema kunagi rääkis, et rebased pissivad mustikate peale ja nende kuses on parasiit, kes jõuab mustikatega inimese sisse ja see on väga ohtlik parasiit. Lapsepõlvest on hirm sisse jäänud.“ „No siis on vist kogu Eesti rahvas parasiite täis,“ mõtisklen ning leian talle lahenduse: „Aga tead, rebased armastavad oma asja teha sageli radadele – sa astu mõni samm rajast kõrvale!“

IV põhjus – pimedus: Käed ja suu sinine, kummardun oma järjekordse jutuõhtu eel mustikate kohal. Mööda läheb üks ehk 50ndates naine oma kaasaga: „Kas need on selle aasta viimased mustikad? Või esimesed?“ „Kas ta tõesti ei näe, et tema ümber on kilomeetrite kaupa mustikatest sinine?!“ mõtlen ning lausun, et tegelikult oleme mustikate haripunktis.

Kohtumisretked

See mitmenädalane retk elu- ja muinaslugude piiril pikib minu elu lapitekki tohutul hulgal kohtumisi. Üles saan märkida siia vaid mõne, minusse jäävad aga nad kõik…

Oulettes’i hütis käib 11-aastane Charles juba õhtusöögi ajal minu sansula-pilli vaatamas ja hüüab vaimustuses oma vennale: „Tule vaata – see on vägev!“ Lugusid kuulab ta naeruturtsatuste saatel põlevate silmadega ning õhtu lõpus magama minnes kuulen teda isale ütlemas: „Isa, see oli nii maagiline! See oli tõeliselt maagiline!“ Järgmisel hommikul istub ta hütile kuuluva kitarriga eemale laua taha ning improviseerib meile hommikusöögitaustaks mõtlikke meloodiaid.

Madone de Fenestre’is tuleb jutuõhtu lõpus minu juurde Mark, üks 60-aastane mees sõprade viisikust. Ta vaatab mulle säravate silmadega otsa, suutmata midagi öelda, ehkki näen, et ta justkui tahaks. Mitu hetke vaikust, kuni ta mulle silma sisse vaadates ütleb: „Aitäh! Ena, tõesti aitäh!“ Ning nende kolme nädala jooksul on ta ainuke, kes julgeb sel koroonaajastul mulle lahkudes prantslaslikud põsemusid kinkida.

„See õhtu oli täiesti geniaalne!“ lausub Pariisist pärit Élodie Nice’i hütis, kui kell 22 kõik end magama sätivad. „See lugu šerpast, kes ütleb, et mägedes ei tohi kiirustada, et tuleb oma hinge järgi oodata! Mina armastan ka alati hästi aeglaselt kõndida ja igal pool peatuda. Mul ei ole ju mõtet jõuda keskpäevaks hütti ja seal siis päev otsa mitte midagi teha! Ma armastan lihtsalt istuda kuskil järve ääres, pikalt, midagi mõtlemata. Ja siin on kogu aeg üks abielupaar minuga sama teed kõndinud ja nad iga kord minust mööda minnes narritavad mind ja minu aeglust. Aga nüüd ma jälgisin neid jutuõhtu ajal, kui sa seda šerpalugu rääkisid. Nad olid vait ega julgenud mulle otsagi vaadata! Aitäh sulle!“

Minu viimane peatuspaik ja lugude „võlumets“ on Merveilles’ hütt „Imede orus“ (la Vallée des Merveilles), kus on piiratud liikumisega alad, kuna siinsed kaljuseinad varjavad ligi 100 000 kaljujoonistust pronksiajast kuni 19. sajandini välja. Kui selle oma viimase hüti vaikses söögisaalis oma viimast hommikusööki söön, tuleb minu juurde rongimehaanik Michel: „Tänu sinu lugudele nägin nüüd terve öö unes üht puud – see vist oli küll üks minu puu“ ning ta võtab terve keha ja kätega sellise ääretult kõvera puu asendi.

Üks vanaema kõnnib oma kaheaastasel krussis peaga ronjalikul lapselapsel käest hoides minu juurde: „Vabandust – tirts tahtis lihtsalt jutuvestjat näha.“ Ning kaks tumedat silma puurivad mu hingepõhja.

22 päeva jooksul kogutud muljed, kohtumised, hirmud ja elamused päikesepruuniga koos naha alla kogutud ning inimesena taas kord natuke suuremaks kasvanud, jõuan tagasi Pariisi kodukesse, mille ukse taga ootab mind minu retke ajal trükist ilmunud kakskeelne (eesti-prantsuse) raamat „Ülestähendusi Montmartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia.“

Tekst ja foto: Ena Mets

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Aastavahetusel ümber maailma
• Seiklus Indias enne koroonaaja arvamist
• Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis
• Lapi kuld
• Laura Dekker – noorim soolopurjetaja
• Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
• Rännulõhn
• Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
• Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja
• Reisiajakiri küsib
• Peedu Kass – mägironimisest jazzini
• Cho Oyu – Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon
• In memoriam Tõivo Sarmet
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 86 - Detsember 2020