Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias

Innhopp annab langevarjurile piiramatud võimalused kogeda ja avastada senitundmatut, sest maandutakse sõna otseses mõttes kuhu iganes – loodusreservaatidesse, liivadüünidele, aga miks mitte ka otse muusikafestivalile või restorani õuele. Kogenud langevarjur Eveli Loorits proovis seda põnevat stiili Sloveenias.

Kuulsin Even Rokne innhopp’i projektist esimest korda detsembris 2016. Even on norrakast langevarjur, kes tegeleb langevarjureiside korraldamisega maailma eri paikadesse – Namiibia, Sloveenia, Seišellid, Island. Kui tavaliselt maanduvad langevarjurid samale lennuväljale, kust nad on lennukiga õhku tõusnud, siis innhopp'i puhul maandutakse tihti kohtadesse, mis esitavad ka väga kogenud langevarjurile tõsise proovikivi. Need on paigad, kuhu keegi pole varem langevarjuga maandunud ning hüppajal on sihtpunkti kohta vaid minimaalne info, mis on turvaliseks maandumiseks vajalik. Even ütleb, et innhopp annab sadu või tuhandeid hüppeid teinud langevarjurile võimaluse tuletada meelde seda tunnet, mis valdas teda elu esimesel langevarjuhüppel. See, et sa ei tea, mis sind ees ootab, muudab kõik meeled eriti teravaks. Adrenaliin avardab tajusid ja meeled võtavad vastu kordades rohkem kui tavalisel langevarjuhüppel.

Kui ma neli aastat tagasi esimese Namiibia innhopp’i videot nägin, olin hetkega lummatud. Vaated lennukiaknast lõputult laiuvale kõrbele. Hüpped päikeseloojangul. Maandumised liivadüünidele, mereranda, loodusreservaatidesse, kaelkirjakute ja ninasarvikute vahele. Ööhüpped savanni. Emotsioonid inimeste nägudel. Kohtun Eveniga esimest korda suvel 2017 Kuressaares, Eesti Langevarjuklubi treeninglaagris Parasummer. Teeme koos ühe hüppe. Even ei kanna kiivrit, hüppab paljajalu ja keerutab oma väikese äkilise varjuga alla nii kiiresti, et kui mina pärast maandumist pakkimistelki jõuan, on tal langevari juba pooleldi pakitud.

Sloveenia innhopp

2019. aasta novembris registreerun 2020. aasta augustisse planeeritud Sloveenia innhopp’ile. Märtsis 2020 tuleb koroona. Even ei kaota siiski lootust, et augustis ehk on olukord parem ja seiklus saab toimuda. Kuu aega enne reisi ostan lennupiletid Veneetsiasse ja palvetan, et koroona kogu plaani vastu taevast ei lennutaks.

Esmaspäeval, 10. augustil seisangi oma langevarjuvarustust sisaldava 25-kilose seljakotiga Itaalias Udine rongijaama ees ja ootan Evenit. Udine asub poolel teel Veneetsia ja reisi sihtkoha, Sloveenia linnakese Boveci vahel. Eveniga on kaasas sloveenlane Marko, kelle roll on aidata meie maandumisplatside maaomanikega kokkuleppeid teha. Autosõit Udinest Bovecisse kestab umbes poolteist tundi. Märkan üsna sõidu alguses, et Even mässab kahtlaselt palju käigukangi ja käsipiduriga – autol on pidurid korrast ära. Ilma töötavate piduriteta Sloveenia mägiteedel sõitmine ei oleks ilmselt iga inimese esimene valik, aga Even tundub sellega harjunud olevat. Bovecile lähenedes osutab ta V-kujulisele lõhele taamal paistvas mäeharjas ja ütleb nagu muuseas: „Näed seda V-d seal? Paari päeva pärast lendad sa sealt läbi.“

Bovec – ekstreemsportlaste paradiis

Väike Bovec on tõeline paradiis ekstreem- ja seiklussportlastele. Asukoht Soča jõe orus Alpide mäestikus pakub tegevust igale maitsele: kajakisõit, rafting, matkamine, ronimine, canyoning, trosslaskumine, paraplaanilend, speedflying, langevarjusport. Linnakest läbiv peatänav on palistatud väikeste äridega, mis kõiki neid elamusi pakuvad. Meie seikluse alguspunktiks on Boveci lennuväli, kus tegutseb kohalik langevarjuklubi.

Seame ennast sisse renditud majas, kus ees ootavad Eveni tiimikaaslane, Belgiast pärit Tommy ja tema prantslannast tüdruksõber Juliet. Öösel saabuvad kaks Küprose langevarjurit Antonis ja Marios ning nendega koos veel Mariose tüdruksõber Eleni ja Angelos, kes kaalub mõtet Bovecis langevarjuri algkursus läbi teha. Järgmisel päeval me veel hüppama ei saa ning võtan ette matka mööda Alpi-Aadria matkarada, mis kulgeb Soča jõe orus ja pakub ühe imelise vaate teise järel. Kui õhtul „koju“ jõuan, on Juliet ja Tommy valmistanud võrratu prantsuse õhtusöögi – ratatouille, ahjupraad, aprikoosikook. Sööme suure laua taga õhtust, joome veini, jutustame ja naerame ning kuigi ma näen neid inimesi esimest korda elus, tekib kohe mõnus ühtekuuluvustunne – langevarjurid on igal pool maailmas nagu üks suur pere.

Nii see algab

Järgmisel hommikul läheme lennuväljale. Esimene tund kulub enda kohaliku langevarjuklubi reeglitega kurssi viimisele, varustuse ja dokumentide kontrollile. Seejärel asub Even briifima meie esimest hüpet. Ta kasutab selleks valget pabertahvlit, markeri alt ilmuvad paberile teed, puudesalud, aiad, elektriliinid. Kus meie maandumiskoht asub, me ei tea, aga ümbritsevate takistuste ja võimalike varumaandumisplatsidega saame ennast joonistuse vahendusel kurssi viia.

Ja ongi lennukisse minek. Skydive Boveci hüppelennuk on Pilatus Porter, samasugune, nagu Eesti Langevarjuklubis. Lennuk võtab peale lisaks piloodile kümme langevarjurit ja tõuseb 4 km kõrgusele umbes 17 minutiga. Meid, innhopp’i-kampa on pardal viis inimest ja lisaks veel kohalikke langevarjureid, kes erinevalt meist plaanivad maanduda lennuväljale. Piloodi märguande peale teeb Even ukse lahti, vaatab korraks alla ja annab märku, et võib hüpata. Läheme uksele ja hüppame kõik viiekesi koos välja.

Ma pole kunagi mägedele nii lähedal hüpanud. Langevarjureisid on viinud mind aastate jooksul küll Hispaaniasse, Portugali, Tšiilisse, USA-sse ja mujale, aga Bovecis on rohkem kui kilomeetri kõrgused mäed täiesti siinsamas! Saame oma viisikuga vabalangemises kokku, võtame kätest kinni ja moodustame suure sõõri, paneme selle keerlema. Seejärel lendame üksteisest eemale, et langevarjud avada. Kui vari peakohal lahti, hakkan maandumisplatsi otsima. Seda tähistab suur lipukangast T-täht, märkan seda kohe väljaspool lennuvälja aeda metsatuka ja tee vahel. See ei ole keeruline koht maandumiseks; Even on otsustanud kõigepealt testida meie maandumistäpsust. Tuleme ülesandega hästi toime, maandudes kõik umbes kümne meetri raadiuses märgist.

Kui palju langevarjuhüppeid peab selja taga olema, et sellisest seiklusest osa võtta? Minul on hüppeid umbes 1400, Antonisel 1300, Mariosel 500, Tommyl 2000 ja Evenil endal üle 10 000. Kiiresti saab selgeks, et Eveni plaanid ei ole kivisse raiutud, need muutuvad mitu korda päevas. Kord on pilved liiga madalal mägede vahel, siis sabistab vihma. Even jälgib meie maandumisi ning teeb plaane vastavalt nähtule ja ilmaoludele. Ka juba lennukis istudes ei tea me kunagi, mis ees ootab. Nii mõnegi hüppe eel paistab, et sel korral saame 3–4 km kõrgust kätte, aga siis kõlab 1500 meetri kõrgusel piloodi poolt „one minute!“ – kiire varustuse kontroll, kiiver pähe, kaamera käima ja ongi minek.

Teisel hüppel läheb lennuki uks juba varakult lahti – lendame jõeoru kohal, mäetipud meist paremal ja vasakul on sama kõrgel kui lennuk… Hüppan välja üksi pärast Evenit ja Tommyt ja enne Küprose poisse ning avan kohe varju. Olen langevarju all iga pööret tehes väga-väga teadlik kahel pool järsult kõrguvatest mägedest, ühtaegu lummatud ja aukartust tundes. Seekord on maandumisplats juba paras katsumus – ühel pool suusatõstuk (kaablid, oh rõõm!), teisel pool tara ja paar maja, samas lähedal kõrgete puudega palistatud tee ja jõgi. Maandume kõik T-märgi lähedale, aga panen maandudes parema käe nii õnnetult maha, et tunnen randmes teravat valu. Liigutan kätt ja palun mõttes, et luud terved oleks. Vist on; pigem on ranne korralikult põrutatud ja välja väänatud. Olen enda peale pahane – teisel hüppel, see seiklus ju alles algas! Positiivse poole pealt selgub, et oleme maandunud kohaliku külarestorani kõrvale ning meid ootab maitsev kook ja kohv. Elame veel! Sealt restoranist saame hiljem kogu reisi parimad maitseelamused.

Esimese päeva viimane hüpe on kohalikule golfiväljakule, mingi golfivõistluse lõpuüritusele. See on ühtlasi ainus hüpe nende päevade jooksul, mil saame maandumisplatsi enne näha. Käime tunnike enne hüpet kohal ja tutvume arvukate takistustega – klubimaja, kõrged kuused väljaku ümber, lipumastid, risti üle platsi jooksvad elektriliinid. Aga kõige suurem „oht“ on hoopis golfiväljaku griinid – nende rikkumise eest ootab ees 400-eurone trahv.

Päike on juba madalal ning heidab maagilisi kiiri pilvede ja mäetippude vahelt, taamal paistab vikerkaar. Hüpe läheb hästi, kõik maanduvad ettenähtud kohta. Antonis sooritab väga täpse kontrollitud maandumise madalalt üle griini ja kirjeldab pärast värve kokku hoidmata kõrval seisnud golfiklubi omaniku suuri hirmunud silmi. Pakime varjud sealsamas murul ning naudime klubi terrassil päeva esimest külma õlut. Õhtusöögiks on Juliet küpsetanud imemaitsva quiche’i ja teinud suure kausitäie värsket salatit, istume sumedas suveõhtus õues ja jagame päeva emotsioone.

Mägede matemaatika

Bovecis langevarjuga hüpata on hoopis teistmoodi kui kodus Rapla lennuväljal. Mägede vahel valitseb täielik tuulevaikus. Ühelt poolt on see hea, sest saame alati valida maandumiseks meelepärase suuna ega pea tuulefaktoriga arvestama. Teisalt ei aita miski maandudes hoogu pidurdada ning tuulevaikuses kujuneb maandumisteekond pikemaks. Meie väikseid maandumisplatse ääristavad enamasti puud, teed, ehitised, elektriliinid, mäed või jõgi, nii et täpsus on ülioluline. Õhk on soe ja õhutihedus kodusest erinev.

Teine tegur, mis elu keeruliseks teeb, on maandumiskohtade kõrguste erinevus. Boveci lennuväli asub 432 meetri kõrgusel merepinnast. Meie maandumispaikade kõrgus aga varieerub umbes 900 meetri ulatuses – kord maandume lennuväljast 300 meetrit madalamale orgu, teinekord 600 meetrit kõrgemale mäe otsa. See tähendab langevarju avamisautomaadi ning kõrgusemõõdikute ümberseadistamist enne iga hüpet. Kõrgustest räägitakse alati nii meetrites kui ka jalgades, kuna seltskond on ju rahvusvaheline. Seega, arvutad kõigepealt jalad meetriteks, seejärel arvutad ümber kõik oma strateegilised kõrgused. Langevarjurid on vahest liigagi harjunud oma elektroonilisi abilisi usaldama, aga juba mõne hüppega saan aru, et oskus silma järgi kõrgust hinnata on siiski täiesti olemas.

Teise hüppepäeva hommikul on pilved madalal mägede vahel. Algab tegevus, mida ükski langevarjur ei armasta – ilma ootamine. Ennelõunal läheb lennuvälja kohal taevas selgemaks ning teeme Küprose poiste ja vahepeal seltskonnaga liitunud austraallase Ryaniga ühe hüppe sealsamas, maandumisega lennuväljale. Vahepeal sajab vihma. Lootus hakkab juba kustuma, ent äkki leiab piloot Inas kuskilt lennukõlbuliku ilma ja Eveni jutupliiats asub pabertahvlil taas tööle.

Lennukiust lahti lükates näeme enda all järjekordset postkaardivaadet. Hüppame välja Bovecist paarikümne kilomeetri kaugusel Most na Soči linnakese kohal. Soča jõgi on siin laiem ja moodustanud järve. Tulen maanduma järve kohalt, pööran finaali, maandumisplatsile jõudmiseks tuleb lennata läbi kitsa „värava“ kõrgete puude vahel. Saan aru, et olen liiga kõrgel. Plats on lühike ja lõppeb järvega ristuva jõesopiga, aga märjaks saamise ohtu pole, sest enne jääd langevarjuga jõge ääristavatesse puudesse kinni. Korrigeerin oma kurssi diagonaalis üle platsi, et mõni lisameeter lagedat maad juurde võita. Õnneks sellest piisab ja maandun kenasti tasasele murule. Rõõm on suur, jalad värisevad.

Meie maapealses tiimis on lisaks loo alguses mainitud Markole veel kohalik poiss Igor, New Yorgist pärit Gavin ja ungarlane Benjamin. Igoril on umbes 1800 hüpet, kõik kohalikus kaitseväes spetsiaalse täpsusmaandumiseks mõeldud varjuga. Gavinil on 90 „tavalist“ langevarjuhüpet, 20 BASE-hüpet (BASE-hüppeid tehakse langevarjuga fikseeritud objektidelt – kaljud, sillad, ehitised, antennid) ja lisaks tegeleb ta speedflying’uga. Benjaminil on veidi pealt saja hüppe. Marko on üllataja – selgub, et ta ei ole iial ühtegi langevarjuhüpet teinud. Maapealse tiimi ülesanne on sõita enne meid maandumispaika, panna maha maandumismärgid, anda Evenile infot kohapealsete olude kohta, maandujad kokku korjata ning meid autodega lennuväljale tagasi sõidutada. Mariose sõbranna Eleni sõidab enamasti nendega kaasas, mõnikord ka Juliet.

Kui oleme pärast Most na Sočis maandumist oma langevarjud autosse visanud, ootab meid üllatusena kruiis koos lõunasöögiga jõelaeval. Lõõgastume ja kuulame muheda merekarust kapteni lugusid piirkonna ajaloost. Kui möödume kohast, kus Tolmini jõgi suubub Soča jõkke, jälgib Even tähelepanelikult kallast ja teeb telefoniga mõne pildi. Mul võtab kõhus veidi õõnsaks, sest see saab tähendada vaid üht – ta on märganud uut potentsiaalset maandumispaika. See kitsas kivine kaldariba mäe, kahe jõe ja paksu metsa vahel ei ole tõesti koht, kuhu ma tahaksin maanduda… Kapten laseb ka meil rooliratast keerata, aga halba kirja sattume siis, kui Gavin ja Igor laevalaelt vette hüppavad, mis muidugi on rangelt keelatud. Kapten röögib natuke meie, huligaanide laeva jäänud sõprade peale, aga reisi lõpuks on ta jälle lahkus ise ja jätab masinlikult südamlikult hüvasti sama moodi, nagu ta jätab ilmselt hüvasti sadade inimesega mitu korda päevas. Kuskilt puude vahelt ilmuvad välja veest tilkuvad Gavin ja Igor ning sõit tagasi lennuväljale saab alata.

Lennuväljale jõudes sajab taas vihma ja pilved on nii madalal, et orgu ümbritsevaid mägesid pole enam näha – päev on meie jaoks läbi. Õhtust sööme lähedal asuvas Kobaridi linnakeses maitsvaid kohalikke roogi pakkuvas restoranis. Kohalike spetsialiteetide hulka kuulub näiteks frika (kartulitest, kohalikust juustust ja munast omlett) ja magustoiduks štruklji (Kreeka pähkli täidisega magusad pelmeenid).

Langevarjuga mäetippude kohal 

Kolmandat päeva alustame mountain flying’uga. Mountain flying on muidu langevarjuhüpe lennukist nagu iga teinegi, aga välja hüpatakse mäetippude kohal ja alla lennatakse avatud langevarju all võimalikult lähedal mäekülje kõrval. Ma ei ole seda kunagi varem teinud ja hommikuse briifi ajal on mul peas nii mõnigi küsimus. Mis siis, kui lendan kogemata alla mööda vale külge teisele poole mäge? Kas on võimalik ennast mägede vahel nii nurka värvida, et ei pääse enam kaljude vahelt alla orgu kokkulepitud maandumisplatsile? Even ütleb, et hüppab ise esimesena välja ja lennaku me lihtsalt tema järel. Mäekülg olevat nii järsk, et langevarju lauglemisnurk on igal juhul laugem, seega saad igal hetkel ohutult mäest eemale lennata. Algajatel mäelendajatel olevat aukartus mägede vastu juba nii suur, et enesealalhoiuinstinkt sunnib kaljuga piisavat vahet hoidma.

Ilm on teist päeva järjest kehv ja hüppama saame alles pärastlõunal. Läheme seitsmekesi lennukisse – mina, Even ja Tommy, Küprose poisid, Gavin ning Ryan BASE-varju ja tiibkostüümiga (wingsuit). Ma pole ammu enne hüpet sellist ärevust tundnud! Even avab mäetippude kohal lennukiukse ja hindab tubli minut aega all avanevat vaatepilti, enne kui välja hüppab. Järgneme talle ükshaaval.

See vaade! Taevas on pilves, aga pilved on valdavalt meist kõrgemal. Mõni valge pehme pilvetutsakas on ka allpool, mässides mäetipud endasse. Kiviviske kaugusel on 1775 meetri kõrgune Krasij Vrh, tõlkes „ilus mäetipp“; veidi eemal paistab 2587-meetrine Kanin ja kuskil kaugemal kirdes on ka Sloveenia kõrgeim tipp, 2864-meetrine Triglav. Otse all on terav mäehari ja seesama V-kujuline lõhe, mida Even mulle saabumispäeval autoaknast näitas. Meie plaan on sealt läbi lennata. Jälgin hoolega Evenit ja lendan tema järel. Kui olen V-st läbi ja kindel, et õigel pool mäge, tõmban sügavalt hinge ja lihtsalt naudin lendamist. See avarus, see vabadus! Kõik meeled on 120% avali ja rohkem hetkes kohal olla pole lihtsalt võimalik. Joonistan oma langevarjuga julgemaid poognaid, edasi-tagasi nagu slaalomit sõites mööda mäekülge alla. Hüppe-eelsed hirmud on unustatud ning tunne, mis mind valdab, on lihtsalt puhas, ehe, kristallselge õnn.

Maandume kitsale kruusateele jõe ja metsa vahel. Even küsib, kuidas mulle meeldis. Olen kergelt eufooriline ja näol on see algajale langevarjurile omane kõrvuni naeratus, mida ka kirurgilisel teel eemaldada poleks võimalik. Even naerab ja hiljem õhtul ütleb, et see oli see hetk, kus ta sai aru, et ma olen „valgustatud“ – see ongi põhjus, miks ta innhopp’e korraldada armastab.

Saame madalale vajunud pilvede tõttu sel päeval teha veel vaid ühe hüppe, seekordne maandumisplats on väike lagendik kõrgemal mägedes metsa sees. Hetk pärast minu ja vahetult enne Tommy maandumist ilmub kuskilt kari hobuseid, kes galopeerivad üle maandumisplatsi kuhugi eemale oma hobuseasju ajama. No hea, et pihta ei saanud…

Even on ainus langevarjur, keda ma tean, kes hüppab ilma kiivri, kaitseprillide, kõrgusemõõdiku ja avamisautomaadita. Olen arvanud, et tal on selleks mingi ideoloogiline põhjendus – usaldada oma meeli ja mitte muutuda sõltuvaks elektroonilistest abivahenditest. Tõde on proosalisem – kui temalt selle kohta küsin, siis vastab Even, et talle lihtsalt meeldib see, et ta haarab vaid oma langevarju ja läheb lennukisse. Ilma et peaks kogu seda ülejäänud kola taga otsima. Innhopp’idel hüpatakse väiksemate rühmadena ja mägede vahel avatakse varjud enamasti kõrgemal kui tavaliselt – seega väiksem kokkupõrgete oht ning vähem vajadust kiivri ja avamisautomaadi järele. Innhopp’i rahva siseringinali pajatab, et kui paljajalu käia eelistav Even paneb hüppeks ketsid jalga, lähevad teistel näod kraadi võrra tõsisemaks – järelikult on oodata konarlikku maandumist.

Õhtust sööme külarestoranis, mille kõrvale esimesel päeval maandusime. Toit on võrratu ja vein odavam kui vesi. Naudin oma lambakooti ja kohalikust Refoški viinamarjast suurepärast punast veini ja vaatan, kuidas taldrikul lebava isendi õed-vennad sealsamas kõrval rohtu söövad. Jagame päeva emotsioone. Küprose kuttide sõber Angelos on hommikul langevarjuri algkoolituse läbinud, aga hüppama pole pilvise ilma tõttu veel saanud ning on ootusärevusest kergelt stressis.

Even kergitab saladuseloori meie järgmise päeva plaanidelt – naaberlinnas Tolminis on muusikafestival ja meil on võimalus õhtul sinna maanduda. Nojah, see ongi see kivine kitsas jõekallas, mida ta jõelaevalt pildistas… Minu otsus on juba varem tehtud, et sinna maandumise jätan ma vahele. Eksimisruumi seal ei ole, võimalus ennast kividel katki teha või jões lõpetada aga keskmisest suurem. Otsust mitte hüpata on palju raskem teha kui otsust hüpata, aga olen nii kogenud kotkas küll, et võin seda endale lubada.

Suurim rõõm on teisel pool hirmu

Nii saabubki meie langevarjuseikluse viimane päev. Angelos käib oma esmahüpet oodates angaaris ootusärevalt edasi-tagasi. Tema instruktoriks on Ernesto Gainza – mees, kelle nimel on paar Guinnessi rekordit, sealhulgas maailma kõige väiksema langevarjuga maandumise eest. Kui tänapäeval kasutavad langevarjurid varje suurusega vahemikus 70–280 ruutjalga (mida kogenum varjur, seda väiksem vari), siis Gainza sai 2014. aastal Dubais rekordi kirja, maandudes 35-ruutjalase (3,2 m2) langevarjuga. See on umbes sama, kui su autokooli õpetajaks juhtuks olema Lewis Hamilton või tennisetreeneriks Serena Williams.

Ka Eleni on ärevil – ta tuleb meie päeva esimesele innhopp’ile kaasa tandemreisijana. Meie BASE-hüppaja Ryan on ka tandeminstruktor, Eleni saab temalt instruktaaži ja peagi ongi meil jälle rattad maast lahti. Lepime kokku, et meie viisik hüppab koos Eleni ja Ryani tandemiga välja, lendame koos nendega ja filmime hüpet, et Eleni saaks sellest ägeda video mälestuseks. Lennukis on emotsioonid laes, juba ongi uks lahti ja minek. Saame vabalangemises kokku, Eleni lendab ja naudib, nägu laia naeru täis. Kui saabub aeg enne langevarjude avamist laiali minna, keeran ümber ja näen oma üllatuseks, et otse meie alla on hiilinud mägi. Nojah, kogu tähelepanu oli ju tandemi filmimisel ja näoga oru poole olles selja taha ei vaadanud… Selle paari sekundi jooksul, mis mu langevarjul avanemiseks kulub, jõuan a) vanduda; b) valida maandumiseks välja ainsa pisikese lagendiku mäe otsas; c) otsustada, et kui ma vähegi suudan vältida mäe otsa maandumist, siis ma seda teen, sest maapealsel tiimil kuluks mu sealt kättesaamiseks võib-olla pool päeva. Tõmban langevarjukupli kiiresti ¾ pidurisse, et aeglustada langemiskiirust, ja lasen tuulel ennast oru poole kanda. Plaan töötab ja jõuan ilusti üle mäe ääre alla ning isegi kokkulepitud maandumisplatsile. Eleni on õnnelik ja emotsioonidest tulvil, aga hiljem päikesevarjude all külma limonaadi juues tunnistab mulle, et ehkki ta kogemust väga nautis, iseseisvalt hüppamise algkursusele ta ei lähe – liiga palju pinget ja stressi tema jaoks. Langevarjusport ei ole kõigile sobiv ala.

Kõigil peale Eleni on sellest hüppest natuke kõhe tunne sees. Keegi meist ei vajagi mingit manitsemist ja Even saab hästi aru, et kõik on oma järeldused juba ise ära teinud. Ta kasutab siiski võimalust, et meile meelde tuletada, et igaüks meist, võttes vastu otsuse lennukist välja hüpata, võtab sellega ka piiramatu vastutuse omaenda turvalisuse eest. Mägede vahel hüpates ei tohi iialgi tähelepanul hajuda lasta.

Järgmisel hüppel maanduma tulles on mul siiralt hea meel, et ma kohta eelnevalt pole näinud. Pisike plats asub 1008 meetri kõrgusel mäe otsas ja on kolmest küljest piiratud kõrgete puudega. Vihisen ainsast avatud küljest platsile peaaegu puuoksi riivates, hirmule pole aega mõelda. Aga see juubeldav võidurõõm, mis mind valdab värisevate kätega oma langevarju maast kokku korjates, ei ole mitte millegagi võrreldav. Huilgan nii, et mäed kajavad vastu, mehed ei hoia samuti emotsioone tagasi. Võit iseenda hirmu üle ja kasvav kindlustunne oma langevarju juhtides on äärmiselt magus. See jääbki kogu reisi kõige keerulisemaks maandumiseks. Kõigi silmad säravad ning naeru ja juttu jätkub kauemaks. Even muheleb rahulolevalt – tema „töö“ on jälle tehtud. Kuskilt ilmub välja Juliet järjekordsete kulinaarsete hõrgutistega ja sööme sealsamas mäe otsas kuningliku lõuna. Tunne on nagu maailma tipus!

Peagi asume taas teele. Even briifib järgmise hüppe, sihtkohta ta meile ei paljasta, aga jalga käsib panna pikad püksid ning kaasa võtta näomask ja ID-kaart. Laseme fantaasial lennata. Kirik? Naaberriik? Pangarööv või narko-drop (nali)? Vastus ei lase ennast kaua oodata, maandume kasiino õuele. Teeme kiire tiiru sees, ruum on täis plinkivaid masinaid ja hallipäiseid pensionäre. „Unistused tulevad siia surema,“ ütleb Gavin vaikselt, traagiline pilk silmis. Enamik meist ei tea, mida kasiinos teha, aga ometi tulevad pea kõik pärast paari tasuta jooki ja suvalistel masinatel suvaliste nuppude vajutamist välja 5–10 eurot rikkamana. Kes ütles, et maja alati võidab?

Päike on juba madalal ja jõuame teha veel viimase hüppe. Even on muusikafestivalile maandumise suhtes ümber otsustanud, leiame end taas maalilise Most na Soči linnakese kohalt. Mägede vahel on juba hämar, otsin ja loen teiste langevarje enda ümber. Meid on seekord seitse ja me kõik rihime sama väikest maandumisplatsi jõe kaldal; silmad tuleb nüüd hoolega lahti hoida, et mitte kellegagi kokku põrgata. Maandumise ajaks on päike juba loojas, langevarjud pakime sooja suveöö pimeduses. See oli meie seikluse viimane hüpe ja võrratult hea on olla. Viskame varustuse Gavini bussi ja sõidame naaberlinna Tolmini festivalile. Bänd mängib, baarijärjekord on lühike ja õlu külm. Keegi lubab Igorile ja Gavinile õlled välja teha, kui nad keset festivalimelu alasti silla pealt jõkke hüppavad – mõeldud-tehtud. Sööme naabruses asuvas restoranis õhtust. Angelos on lõpuks oma esimesed langevarjuhüpped tehtud saanud, pinge on maas, mees särab. Eleni tähistab oma elu esimest tandemhüpet. Even peab lühikese lõpukõne ja kiidab meid teadliku tegutsemise eest – nende nelja intensiivse päeva jooksul ei pannud keegi iseennast ega teisi ohtu ja kõik sujus.

Järgmisel hommikul kolime oma Boveci majast välja ja läheme igaüks oma teed. Käin tõstukiga 2587 meetri kõrgusel Kanini tipus. Olen näinud videot sellest, kuidas sinna langevarjudega maandutakse – kivine on, aga tundub tehtav. Ehk järgmine kord?

Viimase päeva Sloveenias sisustan matkaga Tolmini mäekurusse. Hoolimata kuumast suveilmast on Tolmini jõe vesi jääkülm, jalad külmuvad vees sekunditega tundetuks. Istun jõe ääres, mõtlen omi mõtteid ja tunnen, nagu mingi portaal hakkaks vaikselt sulguma. Seiklus on läbi. Taamal hiilinud äikesepilvedest kärgatab kõu ja paduvihm leotab mu hetkega läbimärjaks. Järgmisel päeval ootab ees reis Sloveeniast Itaaliasse ja viimane õhtu Veneetsias.

Epiloog

On oktoobrikuu viimane päev, ilus värviküllane sügishommik. Sloveenia seiklusest on möödas veidi üle kahe kuu. Kased mu akna taga on saanud kuldse rüü ja päike piilub pilve vahelt. Kerin ennast diivanile kerra, et seesama reisilugu lõpuni kirjutada, avan arvuti ja heidan pilgu Facebooki. Esimesena vaatab vastu Eleni postitus – täna on Mariose matused. Ta hukkus kaks päeva varem paraplaaniõnnetuses, 31-aastasena. See mõte ei taha pähe mahtuda – oli ju Marios üks kõige tervema ohutunnetusega tegelane me kambas, kes liigselt hulljulgeid riske ei võtnud. Aga universumil oli temaga oma plaan. Ilusat lendu, sõber!

Tekst ja foto: Eveli Loorits

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021