Hõimuelu Colombia moodi

Mikk Rand tegi Lõuna-Ameerikas pärimuslugusid korjates ja filmideks tõlgendades kümnepäevaseid peatusi kuues eri paigas mägedest kuni Vaikse ookeani rannikuni ja Amazonaseni, elades kohalike hõimude juures. Selles loos avab ta Colombia Sierra Nevada de Santa Martas üksildase mäe jalamil paikneva väikelinna Atanques’i elanike eluolu.

Puusad tööle – cumbia colombiana tuleb... See on elujaatav muusika, tantsuline ja paneb tõesti isegi suhteliselt külma põhjaeurooplase nõksuma... Saabusin Colombiasse hilisöisel ajal ja taksojuht viis mu Santa Marta lennujaamast umbes sadakonna kilomeetri kaugusele laagrisse, kus ees ootas kohtumine kolleegidega. Olin viimane töörühmaga liituja, sestap ka üksi. Märtsikuine südaöö oli käes, aga elu kees täies hoos. Pikal tänaval, võib öelda et isegi maanteel, paiknesid üksteise järel baarid ja kõrtsikesed ning igalt poolt kostis ladina muusika. Inimesed tantsisid ning isegi matsakamate tegelaste puhul oli nende liikumine ja teatud graatsilisus aukartustäratav. Võib öelda, et see massiline muusika ja tantsimine oli mu esimene ja ilmselt ka kõige suurem kultuurišokielement Lõuna-Ameerikasse jõudes.

„Ära võta isiklikult, aga gringod ei oska ikka üldiselt tantsida!“ „Ka igal vanamehel on meil siin oma stiil välja kujundatud!“ Eelnevat ei öelnud mulle keegi võõras, vaid oma hea Lõuna-Ameerika kolleeg ning selle ümberlükkamiseks pidin kogu oma nooruspõlves kogutud paindlikkuse appi võtma. Põhjamaise keskealise mehena sain pidevalt kuulda sõna gringo, seda nii naljatlevas kui ka halvustavas tähenduses, aga see mind ei häirinud.

Pärimuslood Lõuna-Ameerikast

Rühmal filmitegijatel, antropoloogidel, fotograafidel ja haridustegelastel kujunes plaan koguda rahvaste suuliselt edasi antavaid pärimuslugusid, legende, jutukesi kaugemast ja lähemast ajast ning need ümber tõlgendada animafilmideks. Protsessi kaasati jutustajatena vanavanemad ja tegijatena noorem põlvkond. Filmitegemise aluseks on alati lugu/lood, neid võib ise välja mõelda, kuid meie soov oli kirja saada justnimelt pärimuslikke jutte, teatud määral lisas see kvaliteedipitseri.

Nagu ülemöödunud sajandil Jakob Hurt Eestis rahvaluule ja -lugude korjes käis, toimus meie tegevus nüüd Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Kinobussi meeskonnaga olime seega osalised rahvusvahelises koostööprojektis, mis rahastatud EL-i poolt ning mille kaastegijad Saksamaalt, Ecuadorist ja Colombiast... ning muidugi kohalikud.

Siinses loos otsustasin pühenduda ainult ühele neist paikadest, kus Lõuna-Ameerikas ligi poole aasta jooksul viibisime. Colombia on väga erinev, meie töö Sierra Nevada Santa Marta jalamil, Andide peal Seskiles või hoopis Amazonase Sarrapias oli äärmiselt variatsiooniderikas. Colombias on üle saja kohaliku ja sisserännanud rahva, kes kõik räägivad eri keeli. Ühes kohas peatusime umbes kümme päeva ja see oli üsna mõistlik aeg kohalikku ellu sisseelamiseks.

Sierra Nevada de Santa Martas – ülipüha mägi

Sierra Nevada de Santa Marta on Lõuna-Ameerika üksildane mäestik, paiknedes eraldi Andidest. Sierra Nevada on kohalike kultuuris ülipüha mägi, sellega on seotud Kolumbuse-eelne religioon ning kuigi kristlus on siinkandis valdav, võib julgelt väita, et eelnevad uskumused ja kultuurikihid pole veel kuhugi kadunud. Teatud autonoomsus mõtteviisis ja ka käitumises on tajutav ning mida enam mõista hispaania (ladina) keelt ja kultuuri, seda enam märkab ka nii-öelda pärismaalaste soovi euroopalikust kultuurikihist „lahti lasta“.

Kohaliku religiooni järgi jagati püha mägi, mida nad ise kutsuvad Umunukunu, nelja rahva(hõimu) kaitsta. Nendeks olid Kankuamo, Archuaco, Wiwi ja Kogi hõimud. Meie peatusime esimeste juures. Põhimõtteliselt jagati rahvad ümber mäe kui õpetajad, kaupmehed, sõdurid ja preestrid ning igal rahvakillul oli oma ülesanne, kuidas mäge valge mehe tsivilisatsiooni eest kaitsta. Jätan siinkohal mõne otsa nende ajaloost ja uskumustest lahti, sest kõik mulle üdini selgeks ei saanudki – on kindel, et vähemalt Kankuamo inimesed on nüüdisaegse tsivilisatsiooniga kõige rohkem kokku puutunud ja puutumas, kuid meie rännakul mäkke tehti meile üsna üheselt selgeks, et Kogi või Wiwi hõimudega ei maksa isegi rääkima minna, kuigi mõnele pildile sai isegi neid püüda.

Vahepõikena olgu öeldud, et suhteliselt raske on öelda kohalike, Lõuna-Ameerika ajalooliste rahvaste kohta indiaanlased, kui nad ise üldiselt keelduvad enda kohta nii ütlemast ja on pigem lihtsalt pärismaalased. Või kohalikud! Vahemaad on pikad ja Colombias ületasime ühe peatuspaiga teise lennukitega, eelnevalt Amazonasest läbi pealinna Bogotá. Igal juhul tervitas meid senise niiske kuumuse asemel kuiv põrguleitsak... Ja maakonnakeskuse Valledupari ümbrus on sel ajal üsna kõrbeliku moega, kohati ühtlaselt punakas-pruunjas-roheliste lisanditega.

Atanques, meie viimane „kodu“

Liikusime Valleduparist väikelinna nimega Atanques ja mägede suunas on see viimane kant, mis enam-vähem Colombia ametliku võimu all. See on piiritult suur ala, veelgi sügavamal mägedes esineb juba suhteliselt segane autonoomia pärismaalaste ja ametliku valitsuse vahel. Meile igal juhul väideti, et ametlikud võimud sinna eriti ei satu, mingit esindust riigil ei ole ja kohalikud ise kontakti ei otsi. Kui sealsed elanikud oma lapsi mäe jalamile kooli ei too, siis riigiga nad sisuliselt kontakti ei oma.

Colombia ei ole saanud üle poole sajandi normaalset elu elada. 1960ndatel tekkisid mässud ja relvastatud konfliktid seoses maaelureformide ja poliitilise vägivallaga. Ei hakka siin väga sügavalt sel teemal peatuma, kuigi need jutud olid kohalikega suheldes taustaks pidevalt. Kohalikud hõimud on jäänud alati pigem risttule alla, kui vasak- ja parempoolsete relvastatud paramilitaarsed rühmitused omavahel ja ka valitsusvägede konfliktides sõdivad.

Mässulised, keda on jätkuvalt palju praegugi, elavad mägedes ja džunglis. Meie neid ei näinud, võimalik, et lihtsalt ei eristanud, kuid see-eest liivakottide taha pisikeseks kindluseks barrikadeerunud politseijaoskond eri linnakestes ja piirkondades polnud mingi erandlik nähtus.

Meie filmigrupi ametlik vastuvõtja asutus oli Kankuaka Avatud Raamatukogu, kuid kutsujateks kohalikud aktiivsed naised Ludis ja Susana, kultuuri ja elukorralduse aktiivsed suunajad. Põnevam osa me tegevuse juures oligi võimalus kohalike inimeste juures elada, nende lugusid kuulata ja heas mõttes kultuuride põrkumist tunnetada.

Meie võõrustajate lood

Colombia kolleegid-filmitegijad tegid mõni aasta tagasi Valledupari piirkonnas dokumentaalfilmi kohaliku poliitika hammasrataste vahele jäänutest ja üks põhikarakteritest oli meie võõrustaja Ludis. Ludise lugu lähiminevikust oli üsna katastroofiline, teda süüdistati tollal piirkonnas toimunud kodusõja ajal 15 politseiniku tapmises (!) ning ta veetis üle aasta uurimise all, kuni lõpuks vabastati, sest süüd tegelikult ju polnudki.

Jäägu see lugu siinkohal pooleli, isiklikult selle kümne päeva jooksul neid eestvedajaid tundma õppides ei suudakski kuidagi midagi sellist ette kujutada, sest tegu on ülimalt empaatiliste ja intellektuaalsete inimestega. Igal juhul pärast seda rasket aega asusid justnimelt kohalikud naised – meie kutsujad sealhulgas – kogukondliku tegevuse etteotsa, et muserdanud eluetapist mõistliku tegevuse ja teadliku mõtestatud elukorralduse juurde tagasi pöörduda. Niisiis teate, kelle juures elasime, sest ega meid siis kuhugi võõrastemajja ei pandud, vastuvõtjad nõudsid, et nad saaksid meid nagu kord ja kohus võõrustada. Mi casa su casa!

Meid jagati vastuvõtjate majade vahel ära. Lapsed pandi vanemate tuppa magama ja laste tuba anti meile. See meenutas mulle minu lapsepõlve, kus kauged sugulased tulid meile külla ja seega suruti oma pere lapsed rahulikult mõneks ajaks pead-jalad kokku.

Kohalikust elust ei olnud meil seega pääsu mitte miskil moel! Meie õpetasime kohalikke lapsi ja noori digitehnikatega nägemuspädevust ellu viima ning vastu anti peavari, söök ja kohalikud lood. Mu hispaania keel on ikka ülikasin, seetõttu suurt aru ei saanud, enamasti vaid aimasin, millest jutt või siis sain teada mõne hea kolleegi tõlke abil... Siiski pean ütlema, et kõik, mis vaja, sai kohalikega tehtud ja korda ka ilma tõlgita.

Olime jaganud oma kohalikud noored ja filmijuhendajad nelja rühma. Kaamerad kaasas, metoodika tegevuseks tagataskus ja sealt edasi „põllule“! Plaan oli lihtne: mõni vanem inimene ikka tahab rääkida lugu mõnest huvitavast paigalegendist, huvitavatest inimestest, tegevustest. Sisuliselt avastasime niimoodi lühikese aja jooksul kohaliku kultuuri ja maastiku eri tahke.

Hea meelega viidi meid näiteks tutvuma kohaliku laulikuga ja saime nii ühel õhtul ülilaheda kontserdi. Teisel juhul juhatati hoopis lähedal mäejalamil asuva püha jõe lätetele, kus ujumine olla tervendav, ja loomulikult proovisime selle järele. Kindel see, et ujumine on tervendav, kui õhk on metsikult kuiv ja ülipalav.... sellistel hetkedel mõistad, et maade avastamise mõnud ja võlud ei avane kunagi paketireisidega.

Toidukultuur – võimalus kohalikke tundma õppida

Kui on soovi kohalikust eluolust süvitsi aru saada, tuleb süüa nii, nagu sealmail kombeks. Söök on siin lihtne. Loomulikult on põhitoiduks kartul, pärineb see ju Andide orgudest, aga ka mais, kikerhernes, yuca juurest tehtud jahu ning kana või kala, viimane alati frititult, juurde pakutakse ka salateid. Liha on laual pigem harva. Regiooniti on köök varieeruv, see sõltub piirkonna klimaatilistest eripäradest, asustajate päritolust ja ka hooajast.

Toit oli kodune ja lihtne, maitselt ausalt öeldes kohati isegi üksluine. Põhjuseks kindlasti Atanques’i piirkonna üldine vaesus ja põhiosas kohaliku toidu tarbimine. Mulle see meeldis, sest kui rääkida ökoloogilisest jalajäljest, siis maailmas suurima jälje jätavad need, kes kohaliku toiduga hakkama ei saa.

Ega me päris oma kutsujate kukil siiski ei elanud, maksime kõik ausalt kinni, aga sõime seda, mida võõrustajate oma põllult ja kohalikust kauplusest parajasti saada oli. Peremees läks tavaliselt hommikuti mägedesse, kus asus pere põllumaa, ja jäi sinna mitmeks päevaks, sest edasi-tagasi teekond võttis ligi kolm tundi. Põllupidamise viisiks on sealkandis ale.

Mochila’de valmistamine – stressileevendus ja rahaallikas

Ja mis naised tegid? Väikelinna põhitegevus oli mochila-kottide valmistamine. See on selline üleõlakott. Kuigi ajalooliselt on see pigem naiste pärusmaa, siis nüüdsel ajal on kaasatud ka mehed. Pärast kodusõja rängemat perioodi ja inimeste tasakaalu kadumist oli kohaliku šamaani sõnul inimestel vaja oma taju kuhugi teadlikult suunata ja ta soovitas tegeleda kõigil mochila-kottide tegemisega. Need on kohaliku traditsiooni päraselt mitte õmmeldud ega kootud, vaid sisuliselt sõlmitud paunad üleõlavööga, sõlm sõlme otsa. Naistel ja meestel on need alati erineva mustriga, mis väljendab naiselikku ja mis mehelikku energiat. Võib öelda, et turisti silm neid teadmisi ei oma ja sellest enamasti kohalik ka turisti kohe ära tunneb.

Mochila kotid on ilmselt ka hetkel selle piirkonna suurim ekspordiartikkel. Igatahes meile räägiti, kuidas kokkuostjad käivad ringi, ostavad neid tegijatelt kümne kuni mõnekümne dollariga ja müüvad pealinnas edasi sajaga... Meie otsustasime vahendajad igal juhul vahele jätta ja kohe pealinna summadega kohalikke toetada...

Mochila’de punumine on Atanques’i tänavatel niivõrd valdav, justkui oleks see väikelinn iseenesest üks suur „Kreenholmi manufaktuur“.

Suurema pauna sisse pannakse tihti erinevad väiksemad paunad asjade ja söögiga, mis ühel sealse kandi inimesel peavad ikka kaasas olema. Näiteks täiesti tavaline on paunake kokalehtede jaoks. Just-just, sellesama taime lehed, millest on pärit algupärane energiajook või uimastavad ained. Samas kokalehtede närimine on ülitavaline, see kuulub kultuuri ja traditsiooni, seda kasutavad kõik põllumehed, sest see aitab janu ja näljatunde vastu ning mägedes liikudes on see ka hingamist kergendava toimega või ergutav.

Proovisin ka omal nahal ja pean ütlema, et midagi ei juhtu kiiresti, ei ole nii, et närid ja kohe hakkab energia voolama. Täitsa tavaline on seega, et kui põllumees alustab hommikul teed oma põllumaa poole, mis kusagil mägedes asub, siis alustuseks pistab ta ühe nutsaka närimiseks hambusse. Poole tunni pärast uus. Niimoodi suudabki päeva õhtuni mööda saata, ilma et vahepeal eriti sööks või jooks.

Kokataimede olemasolu on ka üks neid põhjuseid, miks paramilitaarsed kambad sealkandis liikusid-liiguvad ja toimetavad. Kokkuvõttes on see ikkagi kusagilt korjatuna nende sissetuleku allikas. Kokataimede kasvatamine on sisuliselt keelatud, kuid selle kandi taimena levib see looduslikult – seega raske öelda, kas tänaval asuv puu on hakanud ise kasvama või kellegi poolt sinna pistetud. Igal juhul on tavamärk, et kui kaks kohalikku mägiteel omavahel kohtuvad, vahetavad nad usalduse ja abi märgiks oma mochila-kottidest kokateelehti.

Linnakese majad asuvad mitmel tasandil, see on klassikaline paigutus mäe jalamil asuva asumi kohta. Trepiastmed on kohati pigem teatud platsid, justkui platoolised astmed, millel poisikesed saavad rahulikult jalkat mängida. Isegi siis, kui vihma sajab! ... või äkki oli see isegi veidi soodustav tegevusele, sest siis polnud nii palav kui päikese käes. Kusjuures tekkis mõte, et platsi väiksus võib ilmselt olla isegi inspireeriv heade mängijate kujunemisele, sest ka väga tihedas rüseluses pead ju oma värava ära tegema ja seega palli kaotamist ei saa endale lubada.

Šamaani juures

Üheks meeldejäävamaks õhtuks kujunes mulle koosolek-tseremoonia kohaliku šamaani juures. Sõber Diego oli kutsutud – tema oli dokumentalistina enne nende inimestega kohtunud – ja paluti ka keegi filmiprojektist kaasa võtta. Sain aru, et vaimsel juhil, kes juba suhteliselt vana, oli plaanis anda juhiseid, kui teda enam pole... Nii me siis sel õhtul istusime, küla vanad mehed ja meie kaks väljastpoolt. See oli ilmselt suur asi, mida ma sain aru alles veidi hiljem. Sest vaadake, olles selline „suur valge keskealine mees“, esindasin ma visuaalselt kõike seda võõrast ja halba, mida Euroopast on tollele kontinendile viidud.

Enamasti rääkis vana tark, veidi ka teised mehed ja ilmselt pidi Diego andma selgitusi. Niipalju ma ikka aru sain. See istumine kestis rohkem kui paar tundi, lõke pragises, tähistaevas säras ja üldiselt istusin-nautisin lihtsalt olemist. Jah, ma ütlesin ühe korra ka si, kui mu nime nimetati... Igal juhul koosistumise lõpuks käisid vanad mehed mulle kätt andmas ja sain enam-vähem niipalju aru, et nad olid väga rõõmsad, et me nende laste ja noortega tegeleme, vanu lugusid kuulame ja neid nüüdisaegsesse vormi – filmikunsti – valame.

Kokkuvõtteks

Mulle väga meeldis Colombia, meeldis ettevõtlikkuse ja suhtumise pärast. Värskendav võrreldes Euroopaga. Mentaliteet sarnaneb meite 1990ndatega, kus toimis reegel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Rikkust on üksikutel ja seda ei jagu igale poole, kuid siiski ei takista see unistamast ja tegutsemast. Tähtsam kui pisiasi ja detail on arusaam tervikust. Loomulikult on see minu üldistus, ei kohtunud ma ju kusagil „päris halbadega“, kuid tunne, et tegemist on ühe jõudu koguva Lõuna-Ameerika piirkonnaga, oli kestev. Colombia on jätkuvalt vägev avastamist vajav paik!

Kui kellelgi tekkis huvi nende kohalike lugude vastu, siis need on kenasti vaadatavad Hingestatud Lugude projekti leheküljel www.livinglegendsproject.org.

Tekst: Mikk Rand

Foto: Nadja Bülow

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021