Raamatuarvustus

Krister Kivi. Õhus. Pilvetekste 2009–2019

Kirjastus Hea Lugu 2019

Enamik Eesti inimesi, kes enam-vähem lugeda oskavad, on ehk kursis Krister Kivi nime, tema sõnaosavuse ja vaimuka kirja-stiiliga. Mees on andnud meile oma pika ja silmapaistva ajakirjanikukarjääri jooksul lahkesti üle suurel hulgal huvitavaid reportaaže, meelt lahutavaid artikleid, reisijutte ja kaasakiskuvaid intervjuusid ning sokutanud kõige selle vahele ka raamatuid.

Kristeri elustiiliga seostub jõuliselt sõna reisimine ja suur kaal on ka pidevalt teel olemisel, kuid pärast raamatu „Õhus“ lugemist võiks küsimärgi alla seada tõsiasja, kas nimetatud raamat kuulub reisikirjanduse žanri. Raamatu üldtoon viitab just nimelt liikumisele, nii on selle raamatu olemus pigem peidus natukene uduses klišees „kohaloleku jõud“.

Mida tegi/nägi Krister aga samal ajal oma isiklikus elus, kui meie tarbeks ajalehtedesse lugusid kokku kloppis? Millest ta väljaspool oma tööd mõtles? Krister loobib päeviku vormis kokku pandud raamatus lugejale silma suvalisi hetki enda elust ja paneb paberile oma tähelepanekud. Ta teeb seda lausa kuupäevaliselt. Tihtipeale jõuavad need pildikesed meieni eri maailmajagudest, aga vahel ka lihtsalt kodusest Tallinna kesklinnast. Need mahlased tähelepanekud ongi tema tekstikogumiku mesi ja tuum.

Vähe on inimesi, kes oskavad iga päeva enda jaoks lahti mõtestada ja enda ümber ringi (ja ka enda sisse) vaadata ning selle, mida nad näevad, läbi tunnetusliku prisma meeliköitvalt teistele edasi anda. Tehes seda lausa nii hästi, et lugeja ei pane ilmselt raamatut käest ka paarilauselise monotoonse Londoni kevade kirjelduse järel, vaid tahab kohe ikka edasi minna, lugeda ahnelt, mida tavalist juhtus Kristeriga kuskil lennukis või liiklusummikusse sattudes Afganistanis.

Krister Kivi muudab oma raamatus igava huvitavaks, huvitava veel huvitavamaks, paneb sind kindlasti ka sinu oma enese elu üle järele mõtlema ja raputab kogu sellele portsule maitseainena peale palju rohkem kui ühe näpuotsatäie ülipeent huumorit. Kui veidi nuriseda, siis raamatus võiks olla natukene rohkem keeletoimetaja tööd, kuigi mõningase keelepildi natukene „loperguseks“ jätmine võib vabalt olla ka tahtlik.

Mida tegi jänes keskhaigla traumapunkti ees 02.01.2011? Ainult Krister Kivi teab vastust: „Istus.“

Tekst: Rene Satsi

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021