Réunion ja Mauritius 03.-15. jaanuar 2009

3. jaanuar 2009.a. – 1. reisipäev – Lend Tallinn – Kopenhaagen – London

Ärkasin suhteliselt varakult. Nagu viimasel ajal soojamaareisidega kombeks saanud, olin jälle tõbine. Seekord lausa antibiootikumikuuri all. Jälle nohu, kurgutõbi ja pisike köha. See selleks.

Õnneks olid kodinad varakult pakitud – ei pidanud hommikul sellega enam jändama. Annikal praktiliselt samuti.

Kl. 10.30 toimusid lahkumisrituaalid Britta ja minu emaga, kes kahekesi maja ja loomaaeda valvama jäid. Siis lennujaama. Seal läks kõik viperusteta. Ainuke moment tekkis check-in’s, kus pidasime teenindajatibiga väikese debati teemal – pagasi checkimine otse Reunion’le ja sellega kaasnevad kadumisohud. Lõime käega – kohvrid Reunionile. Ei viitsi nendega Londonis või Mauritiusel jändama hakata. Pärast turvakontrolli timmisin Linda loundžis mõned veinid keresse.

Kl. 12.30 kobisime lennuki peale. Koht 12. reas polnudki kõige kehvem. EA Boeing 737-500 peal mahun isegi mina enam-vähem istmete vahele ära. Lend oli sujuv ja plaanipärane. Ostsin meeleolu tõstmiseks või siis nüristamiseks ka väikese veini. Tõsi küll – piletil märgitud 1.40 asemel tuli õhuaega vaid 1.20. Maandumine oli meeleolukas – Kopenhaagenis oli mõnus tormiilm koos mõningase lumelörtsiga. Lennuk kõikus maandudes nagu munakoor ja mina sain jälle oma „elamuse” kätte. Õnneks jõudsime ikka ühes tükis maapinnale.

Koppenis läks samuti kõik plaanipäraselt. Chillisime Novia loundžis ja kuigi aega oli vähevõitu, sai ka sealset veinitagavara sihipäraselt hävitatud. Enesekindlus hakkas tõusma ja kartus õhu vastu vähenes mehemoodi.

Kl. 16.15 võttis SAS-i MD-82 tuurid üles ja Londoni-lend võis alata. Lend pidi kestma 2h, kuid, jällegi, saime vähemaga hakkama. 1h50 pärast olid rattad Heathrow’l maas ja magu veel ühe tšiillase võrra rikkam.

Transiittsooni pääsemiseks läbisime turvakontrolli. Kuigi olin endalt kõik andnud, k.a. kingad, hakkas turvavärav mu peale piiksuma. Ja siis sai britist turvapede oma kätekestele vaba voli anda. Tra, nii pole mind veel varem kabistatud. Oleksin meeleldi füüsilist jõudu rakendanud, kuid ei tahtnud ekstsesse tekitada. Nagu arvata võiski, oli põhjuseks mu pükste nööbid-needid. Krdi haiged ärahirmutatud inimesed. Pahad terroristid toovad püksitaskus pomme sisse…kindlasti ju.

Nüüd läksime Air Mauritiuse letti otsima. Oli teine seal nukralt Gulf Airi ja Emiratesi 3-4 kohaliste lettide vahele ära kadunud. Lennu alguseni oli ligi 4 tundi. Kõrvallauas istuv Air Pakistani naine ütles, et checkinimine hakkab 3 tundi enne lendu. Otsisime kärmelt Servisairi toa üles ja seal asusin ma kohe lõõgastuma. Tund möödas, kobisin ma alla vaatama, kuidas selle checkimisega seis on. Air Mauritiuse lett oli tühi. Pool tundi hiljem oli ta ikka tühi. Siis lõpuks imbus laua taha selline vuntsidega Vijai Khanna näoga mehike ja hakkas tegutsema. Alustuseks ei pidanud ta väheks öelda, et lennu start viibib veidike – noh vahest 2-2,5 tundi. Ohhoo….meil ju Mauritiuse plaanipärase maandumise ja Reunioni lennu alguse vahe ainult 3 tundi. OK! Eks näis, mõtlesin. Kobisime loundži tagasi ja hakkasime aeg-ajalt tablood jälgima, kus oli pidev kiri, et gate opens 22.10 (selleks ajaks oleks pidanud lennuk esialgse plaani järgi juba üle 2 tunni õhus olema). Süda hakkas halba aimama. Kui kell sai 21.30, siis visati meid viisakalt Servisairist välja olgugi, et tuba pidi kl. 22.00 avatud olema. Nojahh…pole hullu…olingi juba üsna tüünes meeleolus.

Lõpuks saabus tabloole kauaoodatud kiri – to gate. Kell oli siis 22.35. Gate juures möödus lõbus tunnike, kui selgus, et hakataksegi juba lennule lubama. 5 enne keskööd istusime maha oma ritta nr. 35 selle Airbus 340-300 tagumise salongi pärapoolel. Meeldiv üllatus oli see, et erinevalt kevadisest lennust Polüneesiasse sarnase lennukiga oli istmevahe selline, et mul polnud vähimatki probleemi äramahtumisega.

4. jaanuar 2009.a. – 2. reisipäev – Lend London – Mauritius – Reunion

Teine reisipäev algas siis lennukis. Kl. 00.15 saime õhku. Vähe pakkus lohutust see, et piletilolevast 12.55 reisiajast jäi captain of crew ütluse mööda järele vaid 11.40. See tähendas, et pidime maanduma ca pool tundi pärast Mauritius – Reunioni lennu starti.

Umbes tunni pärast hakati „õhtusööki” pakkuma. Üllatavalt maitsev lennukitoit oli. Pardateenindus oli selline harju keskmine, pisut lohakavõitu. Pärast söömist ja paari kohustuslikku veini võtsin 2 Somnolsit keresse ja üritasin magada. Annika pani selleks ajaks paksu und ilma igasuguste abivahenditeta. Vaatasin all paistvaid Itaaliat, Vahemere rannikut ja tuttavat Korsikat. Siis tuli mulgi uni ja tegin oma senise rekordi – 6 tundi kadudeta lennuund. Super.

Ärgates olme kusagil Etioopia-Somaalia kandis. Mõtlesin, et kas siinkandis õhupiraadidi ka tegutsevad. Ei tegutsenud. Annika magas edasi.

Viimane ots – India Ookeani kohal venis nagu tatt. Mingi 1,5 tundi enne maandumist hakati hommikusööki pakkuma. Kl. oli kohaliku järgi pisut enne 15.00. Tase. Ka hommikusöök oli hea.

Lõpuks, kui olin tüdinenult vaadanud ookeanilaineid ja üritanud Madagaskari rannajoont tabada (tänu pilvedele jäigi tabamatuks), hakkasid pilvetupsud tihenema ja maandusime läbi paksude passaatpilvede kergete raputuste saatel. Lõpuks oli igavikulend läbi ja saime lennukist maha kobida.

Väljas oli palav. Lennujaamahoones topiti igale saabujale pihku maaletulekukaart. Hakkasime seda täitma. Siis kargas pähe, et me peame ju edasi Reunionile lendama. Üks personaliliige juhatas meid transiidileti juurde. Seal istunud kreoolimutt tegi väga üllatunud nägu, kui sai pihta, et meie jätkulend on juba toimuma pidanud. Siis hakati helistama ja sebima ja lõpuks anti meile uued piletid – ohh imet – poole tunni pärast startivale lisalennule, mida schedules üldse polnudki. Arusaamatus tekkis ka pagasitäägidega. Lõpuks võeti vanad ära ja anti uued.

Minu hämmastuseks toimus ka uus turvakontroll, mille käigus mu uhke Nokia vastu betooni lendas ja sellega seoses nö töölepingu üldse üles ütles…mõnna.

OK. Läksime piletil näidatud Gate 2 juurde ja üritasime lennukile minna. Seal selgus, et see polegi üldse meie lend. Õigemini oli küll meie algne lend, mis oli ka mingi 2 h väljumisega hilinenud. Tekkis nagu küsimus, et miks meid siis sellele lennule ei tšekitud. Ei tea. Vast sellepärast, et pagas poleks jõudnud.

Seejärel uurisin välja, et meie uus lend väljub Gate 1-st. Läksime läbi. Siis pakiti meid bussi (ilma konditsioneerita). Ootasime seal põrgukatlas mingi 15 minti mingit invaliidi, kes lõpuks ka bussile toimetati. Siis saime lennukile. Lend sujus viperusteta ja kl. 18.00 Reunioni aja järgi (GMT +4) olime Roland Garros’ lennujaamas maas. Läbisime rutiinse passikontrolli ja läksime pagasilindi juurde. Nagu EA check-in’i tibi oligi pakkunud, meie pagasit loomulikult lindil polnud. Olin sellega tegelikult juba Mauritiusel leppinud, sest tundus võimatuna, et pagas nii kiirelt ühelt lennult teisele jõuab.

Läksime siis pagasiteenidusse oma kurba saatust kurtma ja vormistasime vajalikud paberid ära.

Seejärel saime välja. Fuajees ootas meid närvilise olekuga tõmmut karva sell, kes meid kähku väikebussi juhatas ja sõit hotelli võis alata. Vaatasime tee peal ilusaid vaateid ookeanile, imposantsetele laavakaljudele ja saare võimsale mägisele keskosale. Kuskil 40 minuti pärast jõudsime Saint-Gilles-les-Bainsi ja sõitsime hotelli Le Saint-Alexis väravast sisse. Retseptsioonis võttis meid vastu väga sõbralik prantslannast teenindajanna, kes ka inglišši rääkis. Üldiselt sellel prantsuse-kreoolikeelsel saarel seda väga oodata ei ole mõtet. Meile anti pihku meie reisikorraldaja ümbrik ja vabanduskiri, et meid ära ei jõutud oodata, väike kingitus hotelli poolt ja seejärel juhatati meid tuppa. Tuba oli mõnusalt ruumikas. Ka mullikaga vannituba oli kiiduväärne. Rõdult avanes võimas vaade hotelli siseõuele, mida põranda asemel kattis hiiglaslik bassein. Hoone on üldse väga keerulise ja liigestatud arhitektuuriga. Lisaks siseõuele vonkleb bassein ka ümber kõigi hotelli tiibade ja katab enda alla tohutu pindala. Midagi taolist polnud ma enne näinud.

Seadsime end siis mõnusalt sisse. Lahe oli ilma vahetusriieteta olla. Õnneks mul siiski teine T-särk oli kaasas. Lõpuks läksime õhtust sööma. Kuna hotelli restos on dress-code’ks smart casual, siis pidin viisakalt selgitama, et muud selga panna pole, kuna pagas kadunud ja poodi pole jõudnud. Õhtusöök oli väga maitsev. Teenindus väga viisakas.

Jalutasime veel rannas, vaatasime kuud ja murdlaineid ja siis kobisime tuppa. Kuna olime reisist sigaväsinud, siis lasime üsna peagi silma looja.

5. jaanuar 2009.a. – 3. reisipäev – esmatarbekaupade otsing ja rannalebo.

Äratus oli pandud 8.30-ks. Ärkasime üsna värskelt. Tegime oma sanitaartoimingud ja läksime hommikust sööma. Hommikusöök oli 3. korruse restoranis. Üldse asub hotelli resto kolmel korrusel. 1. ja 2. serveeritakse lõuna- ja õhtusööki, 3. siis hommikust. Toit oli korralik. Kõik meiesugustele vajalik olemas. Mahlad ntx ainult värskelt pressitud, kohalikke ja sh tundmatuid puuvilju suur valik. Kõik omletid-peekonid-singid-juustud olemas ja seejuures väga kvaliteetsed. Ainuke veider nähtus selle resorani õueterrasil oli varblaste invasioon, kes varitsesid iga momenti, et laua pealt mõni pala tuuri panna. Meid Annikaga nad ei häirinud, kuna päris lauale ei tulnud ja pähe ka ei lasnud.

Pärast hommikusööki läksin rissepšönisse asju ajama. Palusin, et meie pagasi järgi uuritaks. Vastuseks kõlas automaatvastaja hääl, et jätke aga oma teade. Tibi siis jättis meie teate ja ütles, et on väga sorri jne.

Teiseks tahtsin autot rentida. Kuna saar mägine, teed kitsad ja umbes, siis oli kindlaks eelduseks automaatkastiga riistapuu. Avisel polnud ühtki vabat, Europcaril ka mitte. Lõpuks selgus, et Sixt’il on üks Peugeot 307. Nojahh…mis seals ikka. Ega ma suur prantsuse autode fänn ei ole, aga asume ju ometi Prantsusmaa territooriumil. Lubati, et auto on 1 h pärast hotelli juures. Oligi. Kuna pagasi kohta info endiselt puudus ja samas oli tohutu vajadus sobivate riiete ja korralike hügieenivahendite järgi, siis otsustasime, et teeme väikese šoppingu kuskil kaubanduskeksuses. Vahepeal selgus, et auto oli täpsemalt 307 cc, see on see allalastava katusega pika persega variant. Eriti nilbe riistapuu. OK, elame üle.

Šoppasime Saint-Paul’s. Saime oma hambaharjad, seebid, Annika ka meigitarbed jne kätte. Siis mõtlesime, et vaja ka ujumisriideid, T-särke, särke, šortse jne. Kõik on tore, aga minu gabariitidega mehi eriti Reunionil ei ela. Tegelt oli asi shitavõitu, kuna ntx autotermomeetri järgi kõikus õuetemperatuur +36 ja +40 vahel. Polnud vähimatki põhjust seda mitte uskuda. Isegi soojalemb Annika küsis, et kas nii ongi vä? Ei tea. Igasugused ilmateated väitsid stabiilset +28 – + 30-t, aga õhk oli kui leiliruumis ja õhuniiskus ülikõrge.

Lõpuks olin mõned Lacoste särgid (sic! Sain oma elu vast hinnalisimad t-särgi ja lühikesekäiselise päevasärgi. Muid kaubamärke ei õnnestunud minu suurust leida, kuigi oleks rahul olnud ka mõne Carrerfouri 5 EUR-se särgiga), ujukad, Adi-skeiditossud ja plätad. Šortsid jäid esialgu saamata. Pidin siis jalasoleva ainsa paariga läbi ajama ja hotelli pesupesemisteenusesse rämedat pappi investeerima.

Annikalgi polnud kerge, kuid leidis sobivad riided temagi. Seejärel põrutasime hotelli poole unistades merest ja basseinist ja päikesevannidest.

Hotellis teatas rõõmsa vastuvõtutips rõõmsalt, et meie pagas on kohale jõudnud. Hoidsin vihapurset jõuga tagasi, sest oli kahju sunniviisilistele ostudele kulutatud eurohunnikust. Toas selgus, et viha oli enneaegne. Hotelliteenistuja (keda me tänu tema jässakale kerele, suurele peale ja peaaegu kulmudeni ulatuva juuksepiirile ühe Gary Larsoni „Ääremail” koomiksikuju järgi Grog’iks hakkasime kutsuma – sama nime olime samadel põhjustel Annikaga omistanud ka meie Nice Blue Beachi lemmikteenindajale Mike’le) tõi tuppa Annika kohvri ja kadus kärmelt. Ootasin tipimündid peos, millal siis minu kohver ära tuuakse. Jäingi ootama. Hiljem selgus, et leitigi ainult Annika kohver ja oldi üllatunud, et veel mingi kohver kadunud on. Võimas.

Remargiks niipalju, et Annika kohvris oldi tõsiselt soritud ja asjad segi pööratud, aga kõik tundus alles olevat.

Lõpuks kobisime randa. Päike keevitas hullumeelselt. Kreemitasime end sisse ja mõtlesin, et peaks ookeani sulpsama. Kahjuks on rannas veepiiril liiva sees hulk selliseid jalgpallisuuruseid kivimürakaid (Reunionil ju riffi ja laguuni praktiliselt pole ja seetõttu pole eriti palju ka perfektseid liivarandu), mis muutsid murdlainetusega vettemineku üsna ohtlikuks. Viskasin end veepiiri serva u 35 kraadisesse vette ja imestasin ka, et kas ongi nii vä? IRW. Hotelli baarmän, nähes, et käin üsna tihedalt küll vett, küll õlut ostmas, ütles, et ongi erakordselt palavad ilmad viimastel päevadel olnud. Pärast 2 tundi päevitamist sai küll ja kobisime basseini äärde palmide villu lamama. Sai ka basseinis solberdatud. Ega sealgi jahedam polnud, aga vähemasti mage vesi. Ei, tegelikult oli kõik fantastiline ja me olime ilgelt rahul.

Kuskil 18.00 paiku tulime tuppa ja puhkasime raskest rannalebost toa konditsioneeritud õhus. Tegin internetis oma vajalikud ettevõtte juhtimise toimingud ära ja siis valmistusime jälle õhtusöögiks. Kuna me sel päeval tänu palavusele lõunat ei söönud, siis tekkis just Annikal suur nälg ja läksime kohe 19.30 – õhtusöögi algusajaks – kohale. Kõik sama, kui eelneval õhtul – toit ja teenindus – hinne 5. Pärast sööki jalutasime pisut Rue de Boucan Canot’l ja siis läksime hotelli tagasi, kus üsna pea ka magama keerasime.

Reunion’l, nagu ka lugenud olin pole väikestes linnades mingit ööelu. Selleks, et kuskil diskotada, tuleks sõita Saint-Denis’i või Saint-Pierre’i. Noo ei. Palavus oli nii ära tapnud, et ei tulnud mõttessegi.

6. jaanuar 2009.a. – 4. reisipäev – vulkaanisafari.

Päev algas varakult. 05.30 helises Annika mobla ja polnud midagi teha – tuli jalgele tõusta, et hommikune tualett sooritada, hommikusöök süüa ja siis kl. 06.45 hotelli retseptsioonis „4×4 Reunion Excursion’i” esindajaga kohtuda. Kõik sujus plaanipäraselt. Ilm oli taaskord päikesepaisteline ja lepitud ajal ilmuski hotelli uksest sisse keskmisest kohalikust pikem valge prillipapa, kes tutvustas end kui ….(ei saanud aru) ja küsis, et kas mister Suut. Kõike seda muidugi prantsuse keeles. Siis viipas ta meid endaga kaasa ja läksimegi üle tänava pargitud musta kinnise Land Roveri juurde. Seal selgus tõsiasi, et vana ei osanud praktiliselt üldse inglise keelt. Ta üritas midagi inglise aktsendiga prantsuse keeles meile selgeks teha, kuid ega sest suuremat asja polnud (hiljem selgus, et kui aeglaselt spellides ta käest asju küsida, siis sai ta asjast ka aru ja ka meie saime temast mingil määral aru, kui ta vastas meie küsimustele – numbreid, kusjuures, jagas ta ingliššis väga hästi). OK…istusime masinasse. Sees puha nahkistmed jne. Suht uus ja korralik masin oli eriti kui võrrelda Tahiti vanade kärudega. Sees üritas sell meile reljeefse plastikust Reunioni kaardi peal tutvustada marsruuti ja vaatamisväärtusi, mida pidime külastama. Kuna ma olin õnneks teemat piisavalt kirjandusest tutkinud, siis sain isegi pihta, millest jutt käis. Siis startisime.

Kõigepealt sõitsime mööda rannajoont lõuna poole. Avanes päris ilusaid vaateid ookeanile. Üsna pea hotellist lõuna poole jäävas l’Hermitage rannas oli isegi barjäärriff väikese laguuniga. Muidu, aga, nagu ikka Reunionil jooksis laine otse tumeda liivaga kaetud või otse laavakaljudest koosnevasse randa. Tee peal sõitsime üle lugematutest ravine’dest. Need on siis kuivad kivirahnudega kaetud jõesängid, mis täituvad kärestikuliste vetega vihmade ajal. Neid oli alates 10 meetri laiuseid, kuni laiemateni, mis küündisid kuskil 100 m-ni. Võib vaid ette kujutada, mis möll neis lahti läheb, kui korralik troopiline vihm saart tabab.

Vasakul pool oli üllatavalt selge ilma tõttu näha muljetavaldav saare keskne mäeahelik. Isegi kõrgeim tipp – iidvana ja ammu kustunud vulkaan Piton des Neiges – 3070 m üle merepinna, oli nähtaval. Mägede idapoolsetele külgedele hakkasid, tõsi küll, juba vaikselt väikesed passaatpilved kogunema. Kaifisime täiega avanevaid vaateid – hambulised tipud, smaragd- kuni mustjasrohelised mäeküljed ja –seinad ning neid lõhestavad sügavad kanjonid.

Remargi korras pisut saare saamisloost. Mitmed millid aastat tagasi hakkas ookeanipõhjast purskama sulakivimit ja ega asi enne ei lõppenud, kui kivimimass üle veepinna tõusis. Moodustus soliidne kilpvulkaan, mille keskne väljavoolukraater asuski praeguse Piton des Neiges’i kandis. Ajapikku muutsid väljavoolukanalid oma asukohti, toimus ka erosioon, kivimimasside murrangud ja kollapseerumine, mille käigus moodustus kõrgeima tipu ümber 3 uut tohutut kraatrit, millede läbimõõt küünib üle 10 km ja sügavus ümbritsevate mäeahelikega võrreldes üle 1 km – Cirque de Cilaos, Cirque de Mafate ja Cirque de Salazie. Möödusid aastad, saar kattus taimestikuga, ilmusid loomad-linnud. Vulkaaniline tegevus vaikis ja saar elas mõnusat elu. Kuni mingi umbes nelisada kilo aastat tagasi otsustas Vulcanus, et nii see asi ei jää. Iidsest vulkaanikompleksist lõuna pool algas möll uuesti. Ja nii see on vahelduva eduga kestnud tänase päevani – tulemuseks hetkel 2632 m kõrgune Piton de la Fournaise (meie safari eesmärk) ehk lihtsalt le Volcan, koos mitte enam aktiivse 1556 m kõrguse Pic des Sablesi, vana ja uue massiivi vahele tekkinud suurejoonelise platoo – Plaine des Caffresi, läänepoolse platoo Plaine des Palmistes’i ja viimaste pursete imposantse laavavälja – Le Grand Brule’ga. Viimastel aastatel on peletis muutunud üheks aktiivseimaks vulkaaniks kogu maakeral olles alates 1978 aastast pursanud keskmiselt üle ühe aasta. Teadaoleva ajaloo võimsaima purske tegi vulkaan alles 2007. aastal, kui tekitas üle 1 km laiuse laavavoolu ookeanini ja mõned tuhanded ruutmeetrit maismaad saarele juurde.

Sõitsime Saint-Pierre’ni, kui pöörasime ära vulkaani suunas. Nüüd algas pidev tõus. Alguses mööda laia maanteed, kuid iga ärapööre viis meid järjest kitsamatele ja käänulistematele teedele. Avanesid võrratud vaated vanale vulkaanikompleksile (kahjuks oli selleks ajaks kogunenud juba hea hulk pilvi ja parimad vaateid jäid vast nägemata), Plaine de Caffres’le ja seljataha jäävale ookeanile. Sõitsime läbi külade ja farmide. Läänepoolsel mäeküljel kasvatati väheses koguses suhkruroogu. Loomadest domineerisid sellised kass Arturi värvi tursked veised, mida oli karjade kaupa nii laugetel kui ka päris järsunõlvalistel karjamaadel. Tee oli üsna auklik ja kitsas, kuni – ohh imet – algas perfektne sile maantee, mille juures silt, et 2007. aastal otsustas riik rajada siia rahvuspargi – Parc National des Hauts de la Reunion ja sellega seoses rajas ka autotee kuni le Volcani kaldeera – Enclos Fouque servani. Tegelikult oli sellega see safari-fluidum kadunud, kuna hullumeelne ronimine olematutel mägiteedel jäi ära, aga ega see tegelikult ei vähendanud kogu tripi võlu.

Peatusime le Volcani esimesena tekkinud kraatri, praeguse võimsa kanjoni Riviere des Remparts ülatipus. Avanes röögatu vaade üle 1 km sügavusele ja kohati kuni 1 km laiusele ning ligi 12 km pikkusele kanjonile. Giidi väitel tekkis nimetatud kraater ca 150000 aastat tagasi ja kollapseerus u 10000 aastat hiljem veevoolude toimel moodustades nüüdse jõeoru. Ta näitas ka umbes 200 m läbimõõduga kaljumassi, mis olla alles mõned aastad tagasi all orus olnud Grand Coude külale kukkunud, sellest suurema osa enda alla mattes.

Samas paigas toitis Annika pisut kohalikku floorat-faunat oma maos leiduvate hommikusöögi-jääkidega, kuna serpentiinid olid temas ikkagi suutnud vana hea merehaiguse äratada. Pärast seda läks ta ette meie giidi kõrvale istuma ja olukord paranes.

Niipaljukest veel, et tuurliider ei kasutanud auto varustuses olevat kliimaseadet, vaid sõitis kogu tee lahtiste akendega – mõnusa maheda tõmbetuulega. Kuna väljas oli üle +30 sooja, tundus tuuleke hea ja ma ei pööranud erilist tähelepanu oma taas lurisema hakkavale ninale ja vastikule kraapimisele kurgus, mis aeg-ajalt köhima pani. Arvasin, et äkki mingi allergiline reaktsioon – õhk ju igatsugu võõraid lõhnu ja krt teab mis tolmusid täis.

Sõitsime mööda mõnusat asfaltteed pidevas tõusvas joones  edasi, kuni jõudsime metsavööndisse. See ei olnud küll kuigi lai, kuid küpressilaadsed okaspuud olid imposantsed ja metsaalune mõnusalt nukitsamehe laane stiilis hämar. Esimest korda oli tunda, et tõusumeetrid annavad pisukese järeleandmise ka õhukuumuses.

Üsna pea jõudsime tõusuga lõpule ja mäeharjalt avanes meie ees fantastiline vaade – Kuu või pigem Marss. Plaine des Sables – 70000 aastat vana vulkaanikaldeera, mis on hiljem täitunud vulkaanilise ja erosioonilise kivimimassiga. Tegu oli siis paari kilomeetri laiuse ja ca 4 km pikkuse tasandikuga ja selle keskel asuva Pic des Sables’iga algse kaldeera serva ja praeguse kaldeera vahel. Plats tundus ülalt üllatavalt sile ja vägagi ebamaise värvigammaga. Domineerisid punakad, ookerjad, kollased ja pruunid toonid. Alla tasandikule viis 8-osaline serpentiin. All lõppes asfalt ja algas märgistatud tee sellel ebamaisel maastikul. Tegu oli laavakaljude, -kivirahnude, -kivide, -kivikeste ja lausa liiva-savi fraktsioonisetete seguga. All tasapinnal selgus, et päris laudsile tasandik ei ole. Siin-seal kerkisid ebardlikud mustad-punased-kollased hiigelkaljud, teisal oli end püsti ajanud 10-20 m kõrgune kraatrikoonus – üldjuhul väga värvikireva gammaga, vee-erosioon oli tekitanud suuremaid-väiksemaid voolusänge pehmesse pinnasesse. Viimane oli kindlasti ka põhjuseks, miks praegust vulkaani ümbritseva kaldeera – Enclos Fouque (selle tasane põhi kannab nime Rempart de Bellecombe) – servani ei vii suurepärane asfaltmaantee (niiii kahju…irw), vaid hoopis auklik nö kruusatee.

Lõpuks jõudsime kaldeera servani. Rajatud oli suur parkla, kus juba sadakond autot aset leidis – neetud kommerts. Ehitatud oli ka putka, kus oli tualett, postkaardimüük, infotahvlid vulkaani kohta ja paks neegrimutt, kes gaasipliidil keedetud veest kunagise Inka viljakohvijoogi lõhnaga tõmmist tegi. Jooma see igatahes ei kutsunud.

Vaatamata järjest paksenenud pilvekihile – olime juba praktiliselt passaatpilve sees – avanes kaldeera servalt unustamatu pilt. Piton de la Fournaise koonus kõrgus meie ees keset koletut tsirkust – kaldeerat, mille põhi oli meist u 600 m madalamal ja mis oli siin-seal justnagu paisetega pikitud väikeste kraatrikoonustega, mis eristusid ümbritsevast hallikaspruunist pinnasest oma erkpunase, -oranži värvuse poolest. Neist meeleolukaim –  Piton Formica oli meist vast kilomeeter eemal ja paistis kui punane vistrik ruugel põsel. Ainult, et hoolikalt vaadates paistis ta serval sipelgakaravan – matkajad. Üüratud mastaabid… Kraatreid esines ka põhikoonuse nõlvadel.

Kui oleks soovi olnud, oleks instruktori saatel võinud kaasa teha matka kaldeeraservalt alla põhja, kuni vulkaanikoonuse ja peamise keskse purskekraatri servani ja tagasi. Ühtekokku 8 tundi vantsimist mööda vägagi rasket ja liigestatud maastikku. Ei olnud soovi, kuna mu parema hüppeliigese konditsioon enam selliseid koormusi taluda ei võimalda. Süda jäi verd tilkuma…

Pärast tunnikest imetlemist sõitsime esialgu sama teed tagasi ja mööda sama serpentiini üles. Tegime peatuse esimesena le Volcan’i kirjeldanud prantsuse geoloogi Commerson’i nimelise kraatri serval. Tegu on max 2000 aasta vanuse tänaseks mitteaktiivse purskekraatriga, mil diameetrit 200 m ja sügavust ca 230 m. Kraatri seinal näha eri vanusega, koostisega ja värviga laavakihtide virvarr. Seinad vertikaalsed, põhi lõpmata kaugel…kreisi vaatepilt. Ümber kraatri leidus huvitavaid kivimikäkke. Palju oli oliviinipesadega musta laavat.

Nüüd hakkasime vulkaanilt alla idarannikule laskuma. Teele jäi maaliliste vaadetega platoo – Plaine des Palmiste. Tegemist on vanade jäänukkoonustega pikitud osaliselt palmiste-(liik väikeseid söödava säsiga palme)metsaga, enamalt jaolt, aga, suhkruroopõldudega kaetud laugja mäenõlvaga.

Sõitsime varsti peateelt kõrvale. Järgnes hullumeelne ralli suhkrurooistanduste vahel olevail savi-betooni-asfalt-kruusateedel. Eks nii, nagu vastava farmeri rahakott võimaldas teid rajada. Sekka sattus ka ananassipõlde, banaanisalusid jm minu jaoks tundmatuid vilju kandvate taimede istandusi. Võrreldes läänerannikuga oli suhkruroogu ikka ülimassiliselt.

Ühel hetkel hüppas roopõllu varjust välja väike külake – Sainte-Anne – koos oma imelise pitsiliste kaunistustega torniga kirikuga. Oli tõesti huvitav kirik. Ka sees oli palju kujukesi-nikerdusi-maale jne.

Edasi läksime jälle pisut sisemaa poole hoides, et ületada Riviere de l’Est (Idajõgi) sild, mis ehitatud 1880-te jooksul. Tegu päris tõsise u 300 m pikkuse rippsillaga (väga sarnane Viljandi Lossimägedes olevaga, ainult, et kordi suuremaga ja mittekõikuvaga) üle jõesängi, mida meie nähes keskelt läbistas pisike ojake. Kuna see ojake muutub vihma ajal tõesti mitmesaja meetri laiuseks kärestikuks, siis nägid toonased prantsuse kolonisaatorid kurja vaeva selle silla rajamisega, kuna jõgi takistas saare kaguosa kontrollimist. Silla projekt pärineb muuseas kelleltki hr. Eiffelilt. Sild oli täies mahus kasutuses kuni 1960-te keskpaigani, kui selle kõrvale ehitati moodne raudbetoonsild.

Edasi viis trip meid siis le Volcani tegevuse kõige aktuaalsemate viljadeni – laavavoolude alale.

Algas see Ste Rose külakesega, mis jäi 1977. aasta aprillis ootamatult uue tekkinud laavavoolu teele. See oli uue aktiivsuse algus, kuna viimane kraatrist väljunud laavavool enne seda oli registreeritud täpselt 1800. aastal. Laava hävitas tosinaid puumaju, ka kivimaju ja ühe silla. Paljud kivimajad, sandarmeeria ja ka kirik õnnestus praktiliselt päästa, kuna külarahvas jõudis enne laava saabumist nende uksed-aknad kivimürakatega katta. Sellegipoolest jõudis laava Ste Anne kiriku uksest sissegi. Täna on siis see kirik taastatud ja on elavaks näiteks looduse võimsusest. Kiriku ümber on laavakivimi massiiv, millest hoone ise on välja raiutud-kaevatud. Väga äge vaatepilt.

Edasi liikusime alale, kust siis alates 1978. kuni 2007. aastani on 11 eri purset laava ookeanini või peaaegu selleni viinud. 10 juhul nendest hävines alati ka ookeaniäärne maantee. Vaid 1988. aasta purskel rauges laavavool ca 10 m enne maanteele valgumist. Eri vanusega laavavoolud olid ka eri laiuse, paksuse ja välimusega. Vanemad olid peaaegu täielikult taimedega kaetud, värskemad nägid välja, nagu süsimustad pudrujõed. Mõne purske voolul oli ka mitu eri haru. Kõik voolud on maanteel tähistatud märkkividega, kus kirjas purske aasta.

Kõige lõpuks jõudsime 2007. a. purske vooluni. See ületas kõik ettekujutused asja tegelikust mastaabist. Ülalt kaldeera joonelt kuni 5 km eemal asuva ookeani kaldani tuli kuni 1 km laiune must keel mäest alla. Siin-seal oli näha valgeid aurupilvi. Ka all ookeanikaldal jooksva tee tasandilt oli aru saada, et allavoolanud laavakihi paksus on ikka kümnetes meetrites. Vahetevahel oli üles aetud kuni paarikümne meetri kõrguseid valle. Lõuna pool oli laavavoolu piiriks üks iidse voolu poolt tekitatud seljandik, millel kasvas mets. Nüüd oli mets veel paarisaja meetri laiuse vööna ka voolupiirist väljaspool täielikult surnud-põlenud. Maapind laavavoolul oli tuline. Sageli väljus poorsest pinnasest auru. Giidi sõnul pidi siiani ca 60 meetri sügavuses laavavoolu all leiduma kuni +800 kraadist sulalaavat, mis pinnasesse infiltreeruva vee aurustab ja seda siis ka pinnal hulgaliselt näha on.

Veel niipalju, et 2006.a. laavavoolu pinnal oli maantee kõrval märgistatud valgete joontega vonklev rada. Sai küsitud, et mis teema on. Tuurliideri sõnul oli asi väga pragmaatiline. Kuna laavavool (see konkreetne oli mingi 300 m lai) oli järjekordselt hävitanud maantee, siis oli liiklus saare eri osade vahel häiritud. Enne, kui pinnase temperatuur võimaldas uut teed rajada, märgistati maha ohutu jalgrada, kuhu ühes otsas lasi buss reisijad maha. Need kakerdasid siis üle tõelise märgistatud kuumaastiku kuni maantee jätkumise kohani, kus neid siis teine buss ootas. Nii lahendatakse vulkaanilistes piirkondades transpordimuresid.

Lõunapaus toimus Saint Philippe asulas restoranis nimega Le Poisson Rouge (Punane Kala). Tõeline kohalike söömakoht kohalike toitudega. Väga lahe. Alustuseks pakuti rummipunši, siis paari sorti eelrooga – kolmnurksed õlis friteeritud taignataskud kalatäidisega (samoussa) ja pelmeenitaolised hakklihatäidisega keedetud moodustised (bouchons). Juurde pakuti soyakastet ja eriti tulist tomatikastet. Seejärel saabus salat – sisaldas lisaks tomatile, sibulale, lehtsalatile, krabipulkadele (!) ja krt teab veel millele ka sedasama palmiste-puu säsi, mis oma konsistentsilt ja maitselt pisut kookospähkli tuuma meenutas. Edasi saabusid pearoad – kõigepealt kausitäis keedetud riisi ja sinnajuurde tomati-küüslaugukastmes mooritud vorstijupikesed (rougail saucisses), mis oli tõeline kaloripomm, siis veel taignas praetud kala magusas ananassikastmes. Magustoiduks pakuti jäätist. Lõpuks veel kohv. Maitseelamus oli väga hea, kuid mao suutmatus ja sellest tekkinud alahappeline reaktsioon tekitasid tunde, nagu oleks mõistlik astumise asemel edasi veereda.

Nüüd jäi veel käia päeva viimase atraktsiooni – Langevin’i joa – juures. Sinna viis maanteelt kõrvale keeranud tee, mis hakkas tõusma mööda samanimelise jõe orgu-kanjonit ülespoole. Lahe oli vaadata, kuidas teeäär oli autosid täis. Inimesed, sageli tervete peredena või lausa suguvõsadena pidasid kärestiku ääres piknikku. Enamik istus lihtsalt vees, chillis niisama või sõi-jõi kaasavõetud stuffi. Mõned ka grillisid midagi, teistel oli tohutu pidulaud serveeritud laudlinaga kaetud Peugeot’ kapotile. Nii kestis see mitu kilomeetrit enne, kui jõudsime selle safari kõige funima osani – ca 30-kraadiste tõusudega serpentiinini, mis meid lõpuks joa juurde viis. Juga oli võimas. Kusagil 50 meetri kõrguselt kukkusid alla esimesed veejoad, millele allpool lisandus-liitus järjest uusi. Lõpuks oli mingi 30 m laiune sein kaetud 6-7 suurema ja lugematute väiksemate joakeeltega, mis kukksid meist paarkümmend meetrit allpool olevasse selgeveelisse lehtertiiki. Müra, niiskus, troopikahõng, see vaatepilt. Superpoint sellele päevale.

Ülejäänud 50 km sõitu hotelli ei viitsi kirjeldada. Märksõnad olid vaid, et pisut paha oli olla (äkitsi liigtoitumisest) ja uni tikkus peale.

Hotelli jõudes põrutasime kõigepealt basseini, kus uhtsime päevajuustu endilt maha. Esmakordselt selle reisi jooksul tundsin basseinis külmatunnet ja pärast väljas õhu käes ka. Annika arvas, et ma teen nalja. Väljas oli raudselt üle +30 sooja.

Mingi aeg lebotasime toas, sõime tee pealt ostetud litšisid (litšihooaeg Reunion’il on detsembrist veebruarini, neid müüakse praktiliselt kõikjal ja kilo maksab 1 EUR – nüüd mine vaata, palju maksab Stockmannis 100 g litšit või rambutani…irw) ja seejärel valmistusime õhtusöögiks. Minnes tundsin, et kõik lihased on kanged ja valutavad ja ilge väsimus ka peal – küll see autosõit on ikka muserdav ja väsitav.

Õhtusöögiga jäin jänni…ei suutnud gurmeerestorani stiilis toidust jagu saada…

Magama minnes olid külmavärinad. Ilgelt sitt oli üldse olla. Öösel magada ei saanud – nohu-köha-süda paha. Annika arvas, et mu kehatemperatuur olla sinna +39 kanti olnud.

7. jaanuar 2009.a. – 5. reisipäev – mõttetu päev.

Kuna öösel oli olek üsna kesine, siis nõustusin Annika öise ettepanekuga hommikul kohe kuhugile apteeki põrutada ja aspriini osta. Lisaks sellele niikuinii vaja veel ka šortsid, kohvriasendaja ja mingi särk osta, kuna lootus mu kohvrit kätte saada hakkas juba minimiseeruma.

Kõigepealt läksime hommikust sööma. Higistasin tõsisemalt, kui tavaliselt siinses +35-s, silmad valutasid ja olid valgustundlikud. Hommiku söömise asemel uurisin pigem restorani varblaste tegemisi, sest suurt midagi sisse ei tahtnud mahtuda.

Sõitsime siis 307 cc-ga Saint-Louisi poole. Olek oli hõredavõitu ja uhke kabrioleti (irw) katust alla lasta ei riskinud. Tee peal Saint-Leu’s külastas Annika apteeki, kust ostis lahustuvat aspiriini, lahustuvat C-vitamiini ja kraadiklaasi. Kohe kraadisime – 37,8. Nojahh. Ann tegi mulle kohe kaasasolevasse veepudelisse vitamiinijoogi, mille ma sõnalausumata kohe januga alla kulistasin. Viimasel hetkel üritas Ann mind veel takistada, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Ega ta ei öelnud ka rohkem midagi.

Lõpuks jõudsimegi paar päeva tagasi tee pealt märgatud kaubanduslinnakusse (sarnane teema, nagu Prantsusmaal ja mujal Kesk-Euroopas, et hüpermarketid ja muud hiidpoed on kogutud linna taha ühisele territooriumile, et minusugused imbetsillid, kellel raha kuhugile panna pole, selle sealasuvatesse erinevatesse kassadesse jätaksid) ja väisasime Hyper U-d ja Decathloni, kust saime kõik puuduolevad tarbed. Kogu selle aja jooksul higistsin ma, nagu oleksin saunalaval kraavi kaevanud. See oli hullumeelne. Nõrkus oli ka ja muidu selline haige olemine. Põrutasimegi kohe hotelli poole tagasi. Tee peal sai ostetud veel paar kilo litšisid. Need olid ikka tõesti sigahead.

Hotellis selgus tore tõsiasi, et mu kohver oli vahepeal ootamatult kohale jõudnud vaatamata sellele, et veel hommikul ei osanud keegi lennujaama pagasiteenindusest adekvaatset positiivset infot jagada. Oli teine 5. jaanuari lennuga Londonist järele saadetud, võis hunniku sanga külge punutud täägide järgi otsustada. Ma olin muidugi rõõmus, et asjad käes. Mõned kohvris olnud esemed omasid minu jaoks suht hindamatut väärtust. Nii, et see ekvaleeris järjekordse võimaliku ülešoppamisest ja raharaiskamisest tekkida võinud vihapurske. Nukraks tegi muidugi asjaolu, et automaatselt oli tekkinud pagasit, mis kogu mängu lennukile minnes raudselt ülekaalu viib.

Nüüd kraadisime uuesti ja ohh imet – palavikku hetkel polnud 36,9. Palusin Annikalt uue vitamiinijoogi. See ka tehti. Seekord oli see huvitaval kombel oranži värvi ja maitses, nagu soolane ja kuidagi üledimenseeritud Fanta. Autos juues oli see lihtsalt soolane hapukas laga, nagu ntx Alka-Seltzer või Efferalgan. Küsisin, et mis värk on. Nüüd tunnistas Ann üles, et oli mulle autos kogemata hoopis topeltannuse aspiriini seganud, mille ma kohe ära libistasin. Ta oli viga viimasel hetkel taibanud, aga ei julgenud enam öelda, kartes, et ma ta afektiseisundis ära lintšin…irw. Nüüd siis sai selgeks, miks ma terve vahepealse aja igast poorist vett välja pritsisin ja end avalikes kohtades väga sitasti tundsin. Nägin ju välja, nagu wet pussy, st märg kass.

Päike paistis, ilm oli saun. Mõtlesime, et lähme veel randa peesitama, et ultraviolett mu keres olevaid batsille maksimaalselt eksekuteeriks. Heitsime sirakile, kaifisime mõnusat vine tagant kütvat päikest, õgisime litšisid. Siis algas zoošõu. Kõigepealt avastas Annika oma päikesevoodi kõrval asuvas rodopeenras (vahet pole see vohav ilutaim meenutas rododendronit vms) mõned sisalikud, kes teda uudistasid ja pidevalt lähemale imbusid. Vahetevahel muutsid nad ka pisut oma värvi. Kord oli nägu punane, siis kogu pea koos kurgualuse lotiga jne. Üks oli kogu aeg kangekaelselt hall. Seal nad siis figureerisid,  püüdsid kärbseid ja jälgisid Anni.

Minu lavatsi poolsest küljest ilmus rodo alt ühtäkki pisike krabi. Hall, kaks silma pulkade otsas peas, hunnik sõrgu ja näo ees üks suurem lõikajaga sõrg (nuga?) ja väiksem sõrg, millega toidupalu suhu toppida (kahvel?). Ta hakkas meeleoluka klõbina saatel külg ees ettevaatlikult minu voodile lähenema. Mõtlesin, et äkki soovib ta litšit süüa ja viskasin teda ühega (puhastasin selle enne ilusasti puha ära ja). Sellepeale jorss põgenes ulmelise kiirusega oma rodo alla. Pool minti hiljem imbus uuesti välja, sonkis liivas ja lähenes taas minu voodile. Litši jäi tast pisut kaugele. Viskasin uue. Ta põgenes sellepeale taas, kuid nii õnnetult, et komistas esimese litši otsa. Nüüd üritas ta seda oma lõikesõraga pisut töödelda ja maitsta. Ega eriti vist ei maitsenud. Jätkas hoopis minuga tutvumist ja lähemale sibamist. Mõtlesin, et hirmutan teda ja vehkisin oma plätuga. Eriti ei mõjunud – oli minuga juba harjunud. Viskasin paar kamalutäit liiva, mille peale ta kohe rodo alla peitus.

Kuna mul oli ikka kehvake olemine, tuli uni peale ja lasin mõned mõnusad norsked. Kui ärkasin, istus krabi mu voodi kõrval. Nii, kui ma liigutasin, üritas ta mu enda liiva sisse jäetud jalajälge peituda. Tegelt ikka igati lahe tegelane. Ma arvan, et tema visadus võis olla tingitud harjumusest päevitajate juurest toidupalakeste varastamise järele. Kahjuks polnud meil talle peale litši midagi pakkuda ja pidime elukale säärase pettumuse valmistama.

Päike oli mu palavikulise kere nii kuumaks kütnud, et võtsin südame rindu ja sulpsasin korra basseini. Hea, et sealne +34 vesi mulle sääremarjakrampe ei tekitanud – nii külm tundus see mulle. Kohe välja ja palmi varju lamamistoolile, kus veel tunnike sai tšillitud.

Seejärel kobisime tuppa ja ma otsustasin ka õhtusöögil osaleda. Palavik oli ainult 37,8 ja enesetunne oli selline 3+. Seekordne õhtusöök möödus suht positiivselt – toit mahtus sisse ja väga hull enesetunne polnudki.

Siis tuppa, pakkisime oma kohvrid, et hommikul oleks veel aega päikest võtta ja siis veel üks rõve „fanta” sisse ja magama.

8. jaanuar 2009.a. – 6. reisipäev – reis Reunionilt Mauritiusele.

Hommikul ärkasime standartselt kl 08.30. Enesetunne polnud just maailma parim, kuid kraadiklaas näitas 36,7 ja elu võis edasi minna.

Käisime hommikusöögil. Seekord suutsin singid-juustud-saiad-apelsinimahlad-kohvid, mis ette tõstetud-kallatud ka ära tarbida.

Peale hommikusööki kiirustasime kohe bassu äärde, et Reunioni päikeselt veel viimast võtta. See ka õnnestus koos mitmekordse basseinishulpimisega – kusjuures ei olnudki enam maailma külmima veega bassein. Kl. 11.45 läksime tuppa, et see vabastada. Olin küll eelnevalt üritanud tellida late check-outi, aga selgus, et hotell oli tugevalt overbooked ja see polnud võimalik. See ülebuuking väljendus u selles, et peaaegu iga teine tuba oli meie sealoleku ajal asustatud. OK…see oli ka vist AINUKE tõrvatilk kogu selle superhotelli (minu arvamus) keisi juures. Asi lahendati sellega, et meil võimaldati tunni vältel kasutada nn transfer-roomi, mis kujutas endast hotellituba, kus puudus muu mööbel peale 2 tugitooli, kus aga ei puudunud duširuum, kraanikauss koos peegliga ja WC. Ühesõnaga – OK lahendus.

Remargiks – Le Saint Alexis on minu senise reisikogemuse põhjal kõige ekstravagantsem, kõige eksootilisem, kõige mugavam ja kõige parema teenindusega hotell. Mulle jääb arusaamatuks tema 4**** staatus. Võib-olla on proble selles, et ta ei asu suures asustatud punktis (ümbruses puudub kaubandus-toitlustus-ööelu) ja rand polnud just maailma parim, kuid kõik muu – puhas 5*****.

Lõpuks – kl. 13.00 laadisime oma viimase pagasi cc-sse ja sõit Saint-Denis’ poole võis alata. Auto pidime tagastama lennujaama Sixt’i parklasse kl. 15.00-ks. Aega oli hunnikuga. Hakkas vihma sadama – varsti üsnagi tugevalt nii, et mu 225-ste slikkidega cc hakkas 110 km/h juures nii tagumikku loopima, et ESP tuli paar korda appi korda majja lööma – pole ka ime sadu oli selline, et maantee oli kohati kaetud mingi 5 cm veekihiga. Troopika…

Kõik oli siiski ok, kuni La Possession’i nimelise asulani, kus tekkis liiklusseisak, mis kehtis ühtekokku 1h ja 15 min – selle aja jooksul liikusime max 100 m. Nüüd saime lõplikult aru Reunioni põhiprobleemist – infrastruktuuri jalgujäämisest rahvastiku ülikiirele kasvule. Kaasuse tekitas pelk 2-realise sõidutee kitsenemine 1-realiseks koostöös La Possession’st peateele suubuva liiklusvooga.
Helistasin vahepeal Sixt’i ja ütlesin, et kl. 15.00-ks tagasi ei jõua – seisame juba tund aega. Vastati rahulikult, et aega on kl. 20.00-ni – siis suletakse nenede kontor. Nojahh – kui asi sarnase tempoga peaks jätkuma, siis kelle 20-ks jõuaks ju ilusti kohale, paraku meie lennu last check-in time on kl. 17.00. Ja see on viimane selle päeva lend Mauritiusele.

Jumalale tänu – kõik lahenes siiski ootamatult hästi – kl. 15.45 oli auto üle antud ja jäi isegi aega lennujaamas väike sändvitš teha enne, kui check-in meid läbi lasi. Õnneks mahtusime kõige oma lisapagasiga saartevaheliste lendude lubatud 23 kg per kärss sisse. (Hiljem transkontinentaalsel lennul on lubatud vaid 20 kg – nonsenss – mis võib tähendada seda, et mister Suut hakkab lisakilode eest ka veel pappi välja sittuma. No mis teha – kui ei vea, siis ei vea. Mul on tegelt niikuinii kõikidel mu reisidel üldjuhul alati ropult vedanud ja hästi läinud nii, et korra võib ju ka kehvemini minna. Ega siis puhkus sellest kehvem olnud.)

Istusime piletil kirjutatud Gate 3 juurde maha. Seal käis alles meie lennust tund aega varasema Air Austral’i Mauritiuse otsa booding. Ann vaatas poodides, mina istusin niisama. Lõpuks, siis, kui pidi meie lennule pealeminek algama ilmus teade, et see hilineb mingi 45 minti. Krt sellega. Hilines siiski ainult 20 minti ja läksimegi lennukile. Polnudki ATR-72 propellerlennuk – hoopis Airbus A319 reaktiiv. Istusime suhteliselt ees – 7 reas. Jalaruumi oli üpris normaalselt ja istusime Annikaga kahekesi kolmeses istmereas. Lennukile tuli ka omapärast seltskonda – kõigepealt mingi koolilaste punt. Sellised 10-12 aastased tibid ja kutid. Kõigil mingi punane kaelarätt kaelas. Noh pigem siiski midagi skaudi- kui pioneerisarnast. Lahe oli seda rassi ja inimtüüpide gammat vaadata. Alates täielikest pigidest, läbi mulati-kreoolide, hindutüüpide, kilide, polüneesiatüüpide kuni täiesti tavalise tedretäpilise prantsuse näoni välja. Mõni oli ka selline latiinotüüpi pikajuukseline ilueedi.

Siis istus ees äriklassis veel üks hindunäoga kutt, kes oli tõenäoliselt kuskil Bollywoodi kassahitis laineid löönud. Nägi välja täpselt, nagu 80-te aastate Sashi Kapoor aka discodancer vms. Igatahes üritas ta juba enne lendu igale ettejuhtuvale alla 40-aastasele emasele lähedale imbuda, talle idioodi näoga naeratades otsa vahtida ja mingeid komplimente visata. Lõpuks langes ta valik skautidega kaasas olnud tibile – ju vist õpetajale. Siis juba enne lennu starti jõudis ta mingi 8 korda oma istme ja paarkümmend rida tagapool istuva õpetaja oma vahet pendeldada. Vahepeal, möödudes, üritas ta üle minu Annikaga silmsidet luua – endiselt idiootlikult naeratades. OK see selleks, see šõu kestis ka siis, kui lennuk alles tõusis ja kõik ülejäänud reisijad rihmastatult maas istusid. Sama kepp käis ka kogu lennu vältel. Huvitav, kas ta sai iga pendelduse tagajärjel õpetajatibilt korvi või. Ja siis, istmele tagasi jõudnud, oli tema haugiaju kogu teema unustanud ja ta arvas igal järgmisel korral, et nüüd läheb ta esmakordselt oma lemmiktüdruku juurde ja ütleb, et „Tere, saame sõpradeks, mina olen Baani või õigemini Vidžaj või Radživ või üldse mingi Brahmaputra, kas sa tahaks minuga öö veeta?” vms ääretult ajuvaba. Igatahes oli see kutt selle lennu staar ja kõik ülejäänud reisijad olid sunnitud nentima, et nemad pole mingid tegijad.

Lend ise oli sujuv ja tõrgeteta. Isegi ei raputanud. Maandumise ajal tahtis Reunionil saadud tõbi mind jälle kurdiks teha, kuid päriselt see seekord ei õnnestunud ja nautinud pikka madallendu üle kogu Mauritiuse koos ilusate panoraamvaadetega, maandusime 30 minti pärast starti „Sir Ramgoolaam Seewoosagur’i” nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal (see söör oli Mauritiuse Vabariigi esimene peaminister kusagil paarkümmend aastat tagasi).

Remargiks, et kui ma juba esmakordselt, mitmeid kuid tagasi kodus seda nime lugesin ja kogu Mauritiuse teemat tutkides veelgi samasuguseid ja hullemaidki nimesid lugema juhtusin, siis sain aru, et ega see mingi normaalne rahvas ja ühiskond olla ei saa. (Lahedaid nägusid ja nimesid võib leida ka kõigi Mauritiuse Ruupia rahatähtede peal.) Nojahh, üks sellist sorti nägu uuris passikontrollis hoolega meie tagasilennu pileteid, passe ja meie endi nägusid ka ja saimegi ametlikult Mauritiuse riigi pinnale. Pagas tuli meie suureks rõõmuks kohe esimeste hulgas lindile, korjasime selle kärule ja läksime otsima mister Glency Noyaux’i, kes meid pidi ootama ja hotelli viima. Ootaski meid üks kängurunäoga lühemat kasvu tõmmu sell, kel meie nimedega silt peos. Kõigepealt üritas ta meid valuutavahetusse suunata, et me kohe saaksime endale hunniku ruupiaid vahetada. Sell oli väga üllatunud, kui ta kuulis, et mul juba ruupiad olemas. (Vahetasin Tallinas Tavidis ära). Pärast uuris, et kust ma küll neid sain. Ju vist peavad oma raha millekski väga väärtuslikuks ja eriliseks.

Auto juurde jõudes hakkasid egiptuse-tüüpi naljad. Vana vaatas kahtleval pilgul meie pagasihunnikut ja ühte parklas seisvat Nissan Micra’t. Küsis veel, et kas minu arust mahub pagas sinna ära. Loomulikult mitte. Siis avas ta laia naeratuse saatel kõrvalasuva Kia Carnivali tagaluugi, kust kõik sisse mahtus. Algas õhtune sõit 60 km eemal Balaclavas asuva Maritim’i hotelli poole. Tee peal uuriti eestikeelseid fraase, samas räägiti ka pisut saarest ja jagati väga õpetlikke sõnu, mille põhiidee oli see, et tema on saare ainuke ja õige taksojuht. Õigemini, et tema polegi mingi kõntsane taksojuht, vaid lihtsalt mees, kes, nagu Vana-Kreeka amfiteatri näidendite situatsioonide ummikusse jooksmise puhul lavale toodud Jumala kombel kohe kõik meie probleemid lahendab – et me peame kohe temale helistama jne. Siis tuli veel jura, kuidas kindlasti ei tohi midagi turult osta, sest seal petetakse turiste eriti julmalt jne jne. Nö naljad käisid ka ette-taha. Ann, kes on üsna kõva Egiptuse-spets oma 4 x külastusega, ütles, et möla on täpselt sama, mis seal.

Mu süda läks raskeks ja ma lootsin ainult omaenda tarkusele, sest olin lugenud saare kohta ka positiivseid asju. Kui kõik nüüd meenutaks mu kunagist Hurghada kogemust, siis jääks ju arusaamatuks, miks ma selle eest nii palju maksma pidin.

Lõpuks jõudsime hotelliteele. Vahepeal olid kõlanud naljad a’la, et algul oli M prantsuse asumaa, siis oli seal parempoolne liiklus, seejärel inglise asumaa, siis oli vasakpoolne liiklus, nüüd on iseseisev vabariik, nüüd on keskmine liiklus – kõik sõidavad mööda telgjoont. Noh ja tegelikult sõidavadki. Liiklus on küll kontrolli all (pollereid jagub ja trahve tehakse isuga), kuid inimkäitumine liikluses on üsna vastutustundetu ja lapsik. Muidugi on ju lahe moblaga mölisedes lahe teise käega žestikuleerida ja samal ajal mitte roolida ja siis klientide ees uhkeldada, kui lahedalt me siin kõik liikleme ja muidu oleme.

Juba esimesel õhtul sai selgeks veel paar liiklusalast tõika – enamus autod on Jaapani ja Korea omad. Vähemalt veerandik neist on tuunitud spoilerite, 20-tolliste kergvelgede ja tõsiste Le Manche 24-h sõidu autodele sarnaste tagumiste antitiibadega. Paras kakaduurahvas tundub olema.

Hotelli sissesõit algas läbi raudvarbväravate, mille avas mundrikandja-turvas. Õu mai gaad. Mis riik, mis rahvas, et vaest turisti niimoodi kaitsma peab. Järgnes mitmeminutiline sõit läbi troopilise aia, kuni jõudsime hotellini. Uksel ootas tibi kuumade niiskete froteerätikutega. Seejärel ilmus kutt, kes andis meile sissregistreerimisblanketi. Täitsin selle ära. Siis võeti see koos meie mõlema passidega ja läks mingi 10 minti, kui saime toa võtmekaardid, külalisekaardid (seal oli toa nr, nimi ja tuli anda allkirjanäidis – see oli siis hotellis kehtiv isikut tõendav dokument, mille alusel sai baaridest-restoranidest asju) ja käterätikaardid. Siis viidi meid tuppa. Tuli vantsida mitusada meetrit mööda pikka rõdu, kuni jõudsime päris lõpus asuva toani nr. 370. Tuba oli vägev – üle 30 ruutmeetri, hiiglaslik voodi, kirjutuslaud, tugitoolid, väikelaud, kus oli tervituskandik värskete puuviljadega, telekakapp, riidekapp, minibaar, normaalne vannituba, suur rõdu vaatega ookeanile jne.

Kuna jõudsime hotelli suht hilja, et õhtust süüa, siis tellisime tuppa mõned sändvitšid, mis meile ka varsti toodi. Siis kolisime oma asjad oma kohtadele, lugesin hotelli infokausta läbi ja oligi üks päev jälle õhtas ja aeg magada.

9. jaanuar 2009.a. – 7. reisipäev – lebopäev.

Äratus toimus standardsel ajal – kl. 08.30. Tegime kardinad lahti – päike paistis ja ookean sinetas vastu. Rutiinsed toimingud tehtud, läksime hommikust sööma. Sigapalav ja niiske ilm oli. Vantsisime jälle distatntsi oma toast retseptsioonini maha ja suundusime korrus allpool olevasse hiiglaslikku restorani. Seal pandi meid istuma, pakuti meile kohvi ja siis suundusime ise toiduotsinguile. Olemas olid kõik vajalikud toidud – praeti mune ja omletti, singid-juustud olid olemas, igatsugu salatid ja ka magusad vidinad ja puuviljad kõik saadaval. Väga rikkalik ja luksuslik valik. Kohal olid ka antud piirkonnale iseloomulikud varblased, lisaks neile veel kollaste nokkade ja jalgadega u kuldnokasuurused linnud ja vähe arglikumad musta püstise tutiga tiivulised, kel kõigil oli kindel soov hommikusöögist täie rinnaga osa saada.

Saime kõhud tublisti täidetud ja läksime tuppa, et peesitamiseks ettevalmistusi teha. Lõpuks suundusime alla basseini äärde. Selleks ajaks oli ilm kergelt pilve läinud ja mida aeg edasi, seda pilvisemaks läks. Palav oli sellegipoolest ja ka basseinivesi eriti jahutav polnud. Ühesõnaga troopika – mõnus. Üsna varsti hakkas vihmasabin. Varsti hakkas see närvidele käima ja avasime päikesevarju. Seegi hakkas varsti lekkima. Siis kobisime basseini kõrval asuvasse baari ja lebotasime erinevaid jooke sisse kaanides paar mõnusat tundi. Vihm andis varsti järgi, kuid pilved ei taandunud ja mingi kl. 14.00 paiku mõtlesime, et läheme restorani ja sööme pisut lõunat. Lõunaks oli kreoolipärane bufee. Ma ei viitsi toiduvalikut eriti kirjeldada, kuid pärast seda saabus mulle küllastus ja ma lubasin endale, et rohkem ma elus karriga maitsestatud toitusid ei tarbi. Annika ütles hiljem sedasama. Need krdi tropid topivad karrit kõikidesse toitudesse ja situvad sõna otseses mõttes ka parimad asjad täiesti ära. Maitse asi muidugi…

Remargiks ütlen, et teenindus kogu hotelli territootriumil on igas valdkonnas üliviisakas ja sõbralik. Ega neil hotellis töötavail troppidel midagi viga ei ole – õiged inimesed oma kohtadel. Restoranis ja baaris üritatakse su mõtteid lugeda ja tehakse kõik, et sa end hästi tunneks. Ja samas – keegi ei luni tippi, nagu Egiptuses. Loomulikult ma tippisin siin-seal vabatahtlikult, kuigi see ei tundu siin üleüldine olevat. Mul savi – kui mulle teenindus meeldib, siis loomulikult ma annan tippi.

Pärast lõunat vedelesime pisut toas ja siis läksime hotelli hiigelterritooriumiga tutvuma ja jalutama. Hotelli territoorium on tõesti võimas. Kõigepealt koosneb hoonestus 6-st kolmekorrulisest majutushoonest, retseptsiooni-restoranikompleksist, basseini-baarikompleksist, siis on mingi 300 m liivaranda, koos rannas asuva baar-restoraniga, siis hiiglaslik botaanikaaed, tenniseväljakud ja kõige tipuks 9 auguga golfirada. Lisaks sellele jääb territooriumile ka paraja tehase mõõtu nn maintenance complex, mis kujutab endast tehnoparki, mis tagab hotelli tõrgeteta varustamise-puhastamise, ventilatsiooni, kanalisatsiooni jne jne-ga.

Jalutuskäigul avastasime muuhulgas suure hulga huvitavaid taimi ja 2 liiki hiiglaslikke tigusid, mis kõike seda floorat mõnuga järasid. Ju siis asi oli tasakaalus, sest kõik õitses-kasvas ja nägi ilus ning korrektne välja.

Hiljem uurusin retseptsioonis ekskursioonide võimalusi ja tellisin järgmiseks päevaks Curepipe, Trou-aux-Cerfsi, Black Riveri ja Chamareli ringreisi. Kängurunäole ma ei helistanud, kuna ma ei soovinud jumala asemikku maa peal tema tähtsate ainuisikuliste toimingute juures segada.

Üritasin ka WiFi abil lobbys internetti kasutada, kuid see ei õnnestunud. Siis juhatas retseptsioonitibi mind Business Room’i, kus ropu raha eest sain oma äritoimingud kiirelt tehtud ja meilid vaadatud-saadetud.

Õhtusöögiks oli HB-restoranis taas bufee. Nüüd oskasin ma karritoitudest üsna hästi mööda laveerida ja õnnestus organiseerida üsna korralik õhtusöök ja normaalse valge veini saatel see ka ära manustada.

Pärast chillisime baaris ja vaatasime nn Sega Show’d, kus mustadest meestest bänd tagus tammtammi, trumme  ja joigus pikki lugulaulusid arusaamatus keeles. Erilist muljet avaldas mulle trianglimees, kes juba esimese – ca 20 minti kestnud – pala vältel sooritas minu arust kangelasteo. Ta nimelt hoidis vasakus käes suurt – u 30 cm küljepikkustega – trianglit, mida ta paremas käes oleva pulgaga üsna vastikus taktis – üks-kaks-kaks-kaks – kogu pala vältel eksimatult töötles. Uskumatu lihastemäng – eelkõige said matsu kolmpealihas, ülemine käevarre kakspealihas ja ka muidugi ranne. Kogu selle tümina saatel tantsisid mustad tibid – 3 olid hästi kõhnad ja 3 meeleolukalt trullakad – ühesugust ringlevat tantsu, kus värviliste seelikute tiivakujulised küljed olid otsapidi käelabade külge kinnitatud, liikudes läbi kogu baari, et terve publik neid hästi jälgida saaks ja jätkasid juba laval.

Hiljem tuli veel paar rahvuslikku tantsu, kus tibid vahepeal meeste peal nö viljakusrituaale järgivaid rütmiliselt kõikuvaid liigutusi tegid ja muidu vahavad olid. Hiljem muutus bändi muusika sujuvalt umbes Gipsy Kingsi sarnaseks. Ma ootasin juba, et tuleb Olare-Cantare, aga ei jõudnud ära oodata. Läksime tuppa, kirjutasin oma igaõhtust reisipäevikut ja keerasime magama.

10. jaanuar 2009.a. – 8. reisipäev – saare tuur.

Ärkasime ikka oma tavalisel ajal – kl. 08.30. Tegime hommikutualetid, pakkisime kaamerad-fotokad kotti ja tatsasime hommikust sööma. Kõik oli sama rikkalik, nagu eelmislegi päeval ja sama palav oli ka.

Kl. 09.45 oli hommikusöök keres ning läksime lobbysse oma taksot ootama – ees seisis ju saare lõunaosa trip. Punkt kl. 10.00 peatus hotelli ees 2 Nissan Bluebirdi (meil on nad Primera nime all). Üks neist oli määratud meid vedama. Ronisime peale – juht kargas välja, tegi uksed lahti, tutvustas end mittemäletatava nimega ja siis, küsinud veel üle hotellitibiga kokkulepitud hinna ja saanud positiivse vastuse, võis sõit alata. Taksojuht oli selline araablasetüüpi vuntsidega kuivetanud ca 50 a vana. Takso oli seest heleda sisuga ja jalge all olid beežikasvalged karvased jalamatid. Very fine.

Kui olime hotelli juurde viivalt teelt Port Louisi (poot luiss – panen ka edaspidi sulgudesse mõned kohanimede hääldused, sest alati pole need üheselt võetavad, vaid sageli on tegu inglise-prantsuse-kreooli segahääldusega) maantele keeranud, siis üritas taksovana meid juba ühte ägedasse riidepoodi sokutada. Varsti mingisse järgmisse händikräfti poodi. Tegime talle selgeks, et ainus võimalik šopingueesmärk on mõni eesrindlik Curepipe laevamudelipood. Ok…poodlemispakkumised hetkeks lõppesid. Vana osutus tegelt üsna rahulikuks selliks, kes väga pinda ei käinud, kuid, samas, oskas enamikule meie küsimustele ilusasti vastata. Tee peal sai läbi autoakna hulga fotosid klõpsitud. Vanad vulkaanijäänukitest grotesksed-huvitavad-maalilised küngasmäed olid ilusad ja huvitavad. Teekond väga igav polnud. Sekka muidugi ka hulgaliselt suhkruroopõlde.

Kui olime Curepipe’sse (ku’epiip) jõudmas, siis selgitas meile, et kõigepealt sõidame läbi saare eliitelamurajooni (seal elutsevad kõik valitsuse liikmed ja pesitsevad riikide saatkonnad ja muidu rikkad inimesed ka) ja jõuame seeläbi vana vulkaanikraatri – Trou aux Cerfs (truu oo seffs) – juurde ja alles siis läheme laevamudeleid vaatama. Keerasimegi üsna räämas peatänavalt kõrvale ja hakkasime tõusma künka otsa. Kõigepealt pöörati julmalt 90-kraadise püstsööstuga kaldealusesse parklasse ja öeldi, et siin on suurepäeane kauplus, kus müüakse vaipasid ja muid hindu käsitöösaadusi. Kui me olime selgeks teinud, et Annika dõunt laik eni hindi händikräft, jäi mees tiba nukraks, aga sõit jätkus nüüd lõpuni tõrgeteta. Üsna järsud tõusud ja serpentiinid eramute ja sageli kõrgete neid ümbritsevate betoonmüüride vahel (mis panid mõtlema, et mis kuradi riik – kelle eest end siis nii kaitstakse?) oli huvitav. Vürtsi andsid vastutulevad autod, mis enamikus viljelesid telgjoonel sõitu – loomulikult ka serpentiinide pimedates kurvides. Ometi jäime terveks ja taksovana sai rahulikult isegi aeg-ajalt ühe sõrmega roolides hakkama. Lõpuks jõudsime künka otsa, kus seisis terve p….täis taksosid, turistibusse ja muidu masinaid. Oli ka hunnikus turiste. Ei imesta ka. Vaatamisväärsusi oli 3. Kõigepealt siis Trou aux Cerfs – iidne vulkaanikraater. 300 m diameetris ja 100 m sügav. Põhjas lootosetaomedest täis kasvanud järvesilm, seinad metsa täis kasvanud. Teiseks vaatamisväärtuseks oli suurepärane – tõepoolest – panoraamvaade saarele, neile grotesk-kaunitele mägedele ja ookeanile. Koht, kus kõik klõpsivad hunniku pilte oma kaameraisse. Polnud paha. Kolmandaks iluks oli seesama rikkurite rajoon – väga kena vaade madaltihedale asustusele, mis pikitud rohelise haljasmassi ja värviliste iluaedadega. Tõesti kena koht elamiseks.

Isu täis fotografeerinud, siirdusime alla Curepipe’sse tagasi. Seal peatusime kaupluse ees, kus oli probleeme vaba parkimiskoha leidmisega. Nüüd ma tõesti ei imestanud. Kaupluses müüdi ühe mitmest Curepipe laevamudelitehase toodangut ja ka muid Mauritiuse suveniire. Laevamudelid olid võimsad. Mõõdud algasid selliste meetripikkuste ülidetailsete alustega ja lõppesid miniatuursete – 10 cm pikkuste – väga täpsete šedöövritega. Pärast pikka tiirlemist kaupluses – satelliidiks kaasas selline 149 cm pikkune hindustiilis müüjatibi – valisin ühe mõistlikus suurusega (selline 30 cm pikkune) „Bounty” välja. Hind 3 kilo kohalikku ruupiat. Kui vaadata asja olemust ja roppu tööhulka, mis sellele magama pandud, siis hind oli olematu. Asi pakiti spetsiaalsesse kesta, mis koosnes jõupaberist, teibist ja hulgast sinna siise topitud pehmendusainesest, et muuta see lennukõlblikuks. Mulle isiklikult jäi mulje, et pakki võiks kasutada jalgpallina ja pärast futimängu lõppu pakendit avades, oleks Bounty veel täiesti ontlik mu raamatukogutoa üht riiulit ilmestama.

Lisaks sai ka muud nänni ligimestele kaasa šopatud. Kõik olid tohutult õnnelikud – eriti kaupluse omanikud, kes olid lolle turiste täiega pügada saanud. Kindlasti sai ka taksomees oma komisjonka hiljem käššis kätte :P. Olen kindel, et selle papi eest, mis mulle tundus ühe Bounty eest piisavalt väike, teevad kohalikud pigid palehigis vähemalt 3 „Bounty’t”, ühe „Cutty Sark’i” ja vbla lisaks ka veel „Titanic’u” (ühte sellist isegi nägin)…irw…valmis.

Edasi põrutasime juba loodusobjekte vaatlema. Sõitsime alguses suhkruroopõldude vahel. Keskustelus taksomehega selgus, et enamik sellest saagist korjatakse augustis-septembris. Praegu on tegu alles noorte taimedega, kuigi kõrgust üle 1 m kindlasti. Suur jagu saagist õsutakse käsitisi, eriti need, mis kasvavad järskudel mäenõlvadel. Masinatega lõigatakse vaid tasasel maal kasvavat roogu. Ja, et üldse, masinaid pidi olema vasid kõige rikkamatel üksikutel suurematel kompaniidel. Nii, et, nagu sajandeid tagasi, käivad põllul nugateravate lehtede vahel hängimas ikka need kitsama silmavaatega või siis savikama nahavärviga väikesed vilkad mehikesed-naisukesed, kelle arvelt muidu tööpuuduse prose lausa kosmilistesse kõrgustesse tõuseks.

Nägime ka kohalikke ananassipõlde. Vaat, et võimsamad, kui Reunion’i omad olidki. Banaanipõõsadki (või puud või tegelt rohttaimed, nagu nad on) juhtusid tee ääres nähtavad olema.

Siis sõitsime sisse Black River Gorges’i (Canyon Riviere Noire) rahvusparki. Esimese vaatamisväärsusena näidati meile uhkusega Mare aux Vacoas’e (meer oo vocaas) nimelist järve, mis olla üks neljast saare magevee reservuaarist (ehk siis joogivee allikast)ja konkurentsitult saare suurim järv. Nojahh…siuke Pühajärvest tsipa väiksem järv punaste vulkaanilisest mullast kaldapealsetega ja päris uhkest seedrilaadsest okasmetsast ümbritsetuna. Kui olin taksojuhile maininud, et Eestis on üle 1000 järve ja väga paljud sama suured või suuremad, kui antud meri, siis ta entusiasm tiba rahunes. Samas jälle irvitas vana Eesti rahvaarvu üle, mis ületab Mauritiuse oma napi 150 kiloga ja 318 m Munamäe kõrguse üle ja, et mingi mõttetu tasane Saaremaa, kus üldse elanikke pole, võistleb nende kodumaa pindalaga.

Edasi tuli midagi säärast, mida meil pole – Black River Gorges. Kanjon, mille sügavus on üle poole kildi ja mida ümbritseb metsik mets ja millesse kukuvad fantastilised joakeeled, millest üks – Alexandra Fall’s on ka eriti hästi vaadeldav. Lisaks sellele ilmestasid kanjoni juures oleva vaateplatvormi eel asuvat piknikuplatsi kamp nahaalseid kasse, kes süüa lunisid ja paar paaviani stiilis ahvi, kes kassidega kaklesid ja turistide rõõmuks ka nedega ülbitseda üritasid. Vaateplatvormi juures oli ka tiigike, kus elutses lootosetaimede kogukond.

Kanjoni üheks seinaks oli kõrgendik, mille tipp – Piton de la Petite Riviere Noire – on saare kõrgeim tipp – 828 m. Ei midagi erilist – 2 tipuga järsunõlvaline metsane küngas, kuid siiski – mida on meil vanale vulkaanile vastu panna?

Viimaks hakksime hoidma Chamarel’i (šamarell) poole. Atraktsioonideks samanimeline juga ja nn 7 Värvi Maa. Kõigepealt jätkus laskumine mööda meeleolukat metsavaheliselt serpentiini, kuni jõudsime kohta, kus olin tekkinud paras autode järjekord. Selgus, et tegu on kontrollpunktiga, kus iga läbimineja pidi ostma pileti maksumuses 50 Mauritiuse ruupiat. Ostsime siis. Taksojuhile ei pidanud ostma. Siis sõitsime edasi, kuni jõudsime treppideni, mis viisid vaatama Mauritiuse Niagarat – Chamarel’i juga. Selgus, et see 100 m langemisega juga on üsna ilus. Joatagusel avamusel oli näha 3 eri kihistu vulkaanilisi kivimeid – üleval olid hallikas-punased kihid, sellele järgnesid kollakas-beežikad kivimid ja joa allosas olid avanevad kihid süsimustad. Niagarast jäi tiba puudu. Langes üksik joakeel, mis oli oma kõrguse tõttu küll imposantne, kuid siiski…. Hiljem taksovana käest uurides selgus (mida ma ka arvasin), et pärast tõsiseid vihmasid on juga veerikas, nagu Niagara. Usutav.

Sõitsime edasi saare ühe suurema atraktsioonini – Coloured Earths of Chamarel või Terres de 7 Couleurs jne. Tee peal jõudsime ühe nunnu restorani juurde (kommerts ja kinnimakstud taksojuhi teema, muidugi), kus meil lõunastada soovitati. Olgugi, et hinnad tundusid üsna kirved, olid restorani põhikülastajad kohalikud. Tõenäoliselt anti meile, muidugi, turistidele sobilik mitmekordsete hindadega menüü, nagu selles aafrika-stiilis papagoiriigis kombeks, aga krt sellega. Sain oma elu ühe parima mereandide valiku ja mõnusa ülipüüdliku, kuid ka ülikohmetu teeninduse osaliseks. Annika oli ka rahul. Väga lahe kogemus – ausõna.

Pärast mõnusat tüünet tunnikest resoranis, tabasime autos norskava taksojuhi, kelle üles ehmatasime ja sõit jätkus. Lõpuks jõudsime kontrollpunkti, kus ülirahuliku jõehobu-olemisega ja ka –välimusega jorss kontrollputkas hoolega meie pileteid vaatas ja kontroll-lipikud ära rebis. Võisime värviliste muldade manu minna.

Kuigi tegu oli puhta kommertsüritusega, jättis see värviline maa minu meeltesse kustumatu jälje. Tõesti – erosioon ja eelkõige porsumine olid vulkaanilise pinnasega teinud väga huvitavat tööd. Ca 200 m läbimõõduga lainjas pinnas oli tõesti vöödiline ja esindatud olid mitmed erinevad värvitoonid sellele mudasel maastikul. Kindlasti kordumatu nähtus kogu maailma mastaabis. Loomulikult tekitas hämmastust hool ja vaev, kuidas seda maalapikest kaitstakse taimestikuga kattumisest nii, et sailiks maastiku esialgne reljeef. Pinnas tundub olevat mudane ja pehme, et kui peale astud oled pahkluuni mudas.

Lisaks värvilisele maastikule oli kõrvalasuval eksootiliste puuvõrade alusel pinnasel aedik 4-le hiiglaslikule kilpkonnale, kes kahjuks mudalombis und lasid ja ei suvatsenudki reageerida mitmekümne turistist huvilise häälekatele üleskutsetele.

Chamarel’ga oli meie seekordne tuur läbi ja me sõitsime tagasi hotelli poole. Kell oli juba 16.00 paiku, kui me tagasi jõudsime. Vahepeal oli taksojuht uurinud, mis meil edasi plaanis. Rääkisime oma plaanist teisipäeval katamaraanisõit Ile aux Cerfs’le (ill oo seffs) teha. Küsis, et palju maksab. Siis pakkus meile, et ta aitab orgunnida meile hoopis palju pikema ja odavama katamaraaniretke saare põhjaosas asuvale Ilot Gabriel’le (ilöö gäbriell). Et Ile aux Cerfs on rängalt ülerahvastaud ja kõik sellega seotud on kallim. Kuna olin seda ka enne kuulnud ja selle kohta lugenud ja, et taksovana oli tegelt üsna norm kuju, siis leppisime kokku, et teisipäeval kl. 08.00 on ta meil hotelli juures järel ja sõidame Gabrielile.

Chillisime pisut baaris, siis logelesime hotellitoas ja valmistusime õhtusöögiks. Üritasin

Seekord oli HB retoranis a’la Carte ja me pääsesime karri-toitudest. Oli päris mõnus le Mediterraine-õhtusöök. Pärast istusime mõne joogi seltsis baaris ja siis tuppa päevikut kirjutama ja magama.

11. jaanuar 2009.a. – 9. reisipäev – lebopäev.

Kella olime helisema pannud 8.30, nagu ikka. Tegelikult oleks veel tiba magada tahtnud. Oli hakanud tekkima sellina akumuleerunud füüsilise väsimuse olek, et välja magada enam ei suutnud. Tegime oma hommikused protseduurid ja läksime hommikust sööma. Mingil põhjusel polnud mul erilist isu ja ma lõpetasin einestamise üsna pea. Annikal polnud häda midagi ta vihtus muudkui aga näost sisse ajada.

Kuna ilm tundus pilvitu, mõtlesin, et hüppan kähku toast läbi ja kobin alla bassu äärde peesitama. Ann lubas esimesel võimalusel järgi tulla. Vahetasin toas riided ja läksingi alla. Päikesekreemi seekord toas peale ei määrinud. Siiani oli see olnud halb enne. Alati, kui me end toas hoolega sisse balsameerisime, hakkas päevitama jõudes just pilve kiskuma. Seekord seda ei juhtunud. Kuna oli sitax palav, hüppasin kohe basseini. Vesi oli isegi pisut jahutav – taevane keevitaja ei olnud jõudnud kl. 9.30-ks vett veel väga üles kütta. Mõne aja pärast tuli Ann ka bassu äärest läbi, et toa kaart võtta. Ta oli ikka mõnuga einestanud. Kuivasin siis veerand tunnikest ja tundsin, et nahk hakkab pisut kõrbema. Määrisin end nüüd kiiresti faktor 20-ga sisse ja lasin vaikselt edasi. Vahepeal hakkas jälle nii palav, et ainuvõimalik oli bassu karata. Ann tuli ka mingi 10.30 paiku. Selleks ajaks hakkas mul juba vaikselt tegelt isu otsa saama, aga päevitasin ikka edasi. Tellisime baarist ka asju – mina rummipunši ja Ann jäätisekokteili. Lasin Annikal oma kõrbema hakkava selja ka sisse võida ja panime siis vaheldumisi päikest ja vett edasi. Kell 12.30 mina enam ei suutnud, sain Anni ka nõusse ja kobisime kõrvale baari, kus kulistasime mõned joogid, siis veel mõned ja kuna lõpuks läks kõht tühjaks, siis ma tellisin veel klubivõileivad singi-juusutuga ja friikartulid sinna juurde. Libises kohaliku Phoenix’i õllega üsna hästi. Mis puutub õlledesse, siis see Mauritiuse Phoenix tegelikult minu maitse järgi õlu ei ole. Kipub olema selline mõrkjas vedelik. Reunioni Bourbon’i õlu oli minu arust hulka parem. See selleks, sellise palavusega on iga jahe õlu hea.

Kuna mulle tundus, et olin päevitamisega endale siiski pisut liiga teinud, siis läksime tuppa, et end pesta ja vbla pisut Panthenoli viga saanud kohtadele määrida. Toas selgus huvitav tõik – kõik kohad, peale ujukate poolt kaetu, kaenlaaukude ja lõuaaluse mu kehal olid üsna rängalt viga saanud. Olin punane, nagu keeduvähk ja enamik kohti kerel kipitas pahaendeliselt. Ei mäleta, millal viimati ühe korraga sellise matsu sain. Aega kulus selleks max. 3 tundi. Egas midagi – võtsin Panthenoli-tuubi ja asusin end mäkerdama. Pool tuubi silusin oma nahka sisse. Väike külmavärin raputas ka ihu ja mõtlesin, et olen pisut teki all. Ilge uni tuli ja lasin tunnikese norinaid. Lõpuks viskas Annikal üle ja ta ajas mulle kargu alla. Ajasime niisama möla ja vaatasin läpakast reisipilte. Istusime rõdul, jõime kohvi ja vaatasime merd, palme ja linnukesi.

Linde elutseb hotelli lähistel päris mitut liiki. Loomulikult figureerivad varblased, kes sarnaselt Saint-Alexis’ hotelliga, ka siin hommikusöögi ajal restorani ja päeval baari piiravad. Siis on erkpunased varblase kehaehituse ja mõõtudeg linnud (Le Cardinal), keda on vähem, kuid, kes ka nahaalsuselt eriti alla ei jää. Kõige arvukamad on vast juba Reunionilt tuttavad kollase noka ja jalgadega mustad linnud (Merle, endeemiline liik Mauritiusel ja Reunionil), kes varblasest suuremad ja tuvist väiksemad. Teevad vägagi kuldnokalikku häält. Veel on ca 2 varblase suurused hallid punase näoga linnud, kellel on must tutt keset pealage (Merle de Maurice). Üsna lahedad tegelased. Siis samal kohvitamise korral nägime ka tavalisi vareseid. Oli kuidagi võõristav vaadata varest palmioksale maandumas ja oma raskuse tõttu seal kiikudes ümbrust jälgimas.

Lisaks linnupargile elutseb hotellis ka vähemalt 4 kassi, kes pidevalt restoranides ja baaris figureerivad ja ootavad, millal külalised neid toidavad. Kaks koera tillerdavad ka kogu aeg ranna ääres ringi. Siis on veel baari-restorani vahelise sissekäigu ääres tiik kaladega ja pimedas mõnusalt krooksuvate konnadega.

Kohvi joodud, pildistasin päikeseloojangut. Tulid päris ilusad pildid.

Lõpuks valmistusime õhtusöögiks. Seekord läksime mere äärde La Maree restorani a’la carte menüüd nautima. Õhtusöök oli perfektne, teenindus liigagi viisakas ja eriti perfektne. Hind oli ka khmm…khmm perfektne, aga elamus oli 5+-ga.

Lõpuks läksime toa poole. Hotelli territooriumil suubub lahte üks ojake, mille kaldal on urud veel ühtedel asukatel – eri värvi ja mõõtu krabidel. Neid on seal kümneid. Vaatasime möödaminnes ka neid. Seal nad ka öösel vaikselt lambivalgel toimetavad. Ühel päeval jälgisime neid Annikaga päris tükk aega. Nad on päevavalgel alati nähtaval, kuid hoiavad oma urgude (igalühel tundus olema isiklik) lähedusse. Kogu ojakallas ca 20 m pikkuselt oli, nagu sõelapõhi – erinevate diameetritega urge täis. Diameeter tundus sõltuvalt krabi mõõtmetest. Kui neile vaikselt läheneda, siis on lahe vaadata, kuidas nad oma urgudesse imbuma hakkavad – vaikselt, kindlat ja ikka külg ees. Kui kaugemale lähed, siis ilmuvad jälle vaikselt nähtavale. Neid oli 4-5 eri sorti. Samasugused hallid, mis mind Reunionil piirasid, siis suuremad bordookarva, siis erkpunaste sõrgadega, muidu mustjashallid, lisaks veel pruune ja beeže isendeid.

Tuppa jõudes trimpasin pisut veini, kirjutasin reisikirja ja uni oli kiire tulema.

12. jaanuar 2009.a. – 10. reisipäev – Port Louis.

Äratus oli statsionaarne – 08.30. Jällegi puudus tahtmine tõusta, kuid päevakord on päevakord. Saksa hotell ja saksa ordnung. Söögiisupuudus hommikuti hakkas juba patoloogiliseks saama. Suure surmaga väänasin endale mõned singid-juustud-saiad-mahlad keresse. Palavus teeb oma töö – söögiisu väheneb ja kehakaal peaks teoreetiliselt langema. Pole sugugi kindel, kas praktika ikka teooriatele vastab.

Läksime tuppa. Annika, kes oli endiselt valdavalt indoeuropiidse jumega, avaldas kindlat soovi paariks tunniks päikesevanne võtma  minna. Negroidse jumega mina loobus üritusest ja otsustasin Business Room’i külastada ja pisut töiste finantsküsimuste lahendamisele pühenduda. Business Roomis teatati mulle rõõmsalt, et kuppl miniits egõu kadus ühendus ära. Küsisin, et mis värk ja millal taastub jne, aga vastus oli sama rõõmus – ai dõunt nõu. Tekkis ketserlik mõte WiFi’t proovida. Kõmpisin taas oma sajad meetrid maha ja kui olin lobby-lõundžis läppari võrku siirdanud, selgus, et connection missugune ja kiire ka.

Tegelesin 1,5 h äriliste kaasuste lahendamisega. Seejärel läksin alla bassu äärde, et välja selgitada Annika tegutsemiste tagamaad. Kohale jõudes sain aru, et talle piisab tänaseks. Hommikupäike oli oma töö teinud. Täna oli ka tibi päikest saanud. Ongi vist nii, et see hommikune mats võib olla see kõige karmim. Nojahh, enne reisi uurisin natuke ka kohalikke kliimaolusid. Vähemalt Reunioni kohta sain sellise info, et UV-indeks on jaanuaris keskmiselt 11. Pilves ilmaga, muidugi…Toores päike annab 16-20 ära. Sellega seoses meenus 2006.a. heldimus, kui meid Eestis juunikuus hoiatati, et päike on mõrvarlikult mürgine ja UV-indeks võib lõuna ajal küündida hullumeelse 8 pügalani. Siis tundus, et oleme tõeline lõunamaa kuurort. Rsk, nahavähi paradiis need Maskareeni saared.

Tegime baaris mõned dringid ja siirdusime tuppa ontlikumaid rõivaid selga panema – ees ikkagi ju šopping vabariigi pealinna kaubandusettevõtetes.

Pärast hommikusööki, kl. 12.30-ks tellitud takso ilmus minutipealt. Sigauhke tulipunane VW Bora (aastast nii 2000.) puha antitiiva ja kaunite valuvelgedega. Roolist hüppas välja sama karva särgiga lüheldane hindumees, kes oli silmnähtavalt entusiastliku suhtumisega oma uute klientide suhtes. Kohe tegime selgeks reisi marsruudi, külastusobjektid (händikräfti poed Port Louis’i sadamapiirkonnas ja suvaline supermarket) ning retseptsioonis toote tellimisel fikseeritud hinna. Oldi nõus, öeldi ainult, et supermarketi külastus on nö ädiššönal äktiviti ja selle eest peame juurde maksma vastavalt oma südametunnistusle (ääs juu miin). OK – diil.

Sõitsime Port Lous’ poole. Tee peal lobisesime niisama taksojuhiga, kuid ei mingit pähemäärimist. Juttu tuli kohustuslikult sellest, et ärge sadamas olevalt suurelt turult midagi ostke – ainult vaadake – sest, et turiste pügatakse julmalt. Nojahh…seekord ei olnudki plaanis sinna haisvale objektile minna. On neid turge ennegi nähtud… Teine kohustuslik teema kätkes seda, et üldiselt teedel keegi üle lubatud 90 km/h ei sõida. Linnades on see vastavalt 50 või 60 km/h, sest igal pool on üleval liikluskaamerad ja trahvi tehakse rõõmuga. Oligi nii, et pollereid võis siin riigis, erinevalt eelmisest peatuspaigast, kohata massiliselt ja oli tavaline teema, et tee ääres oli 2-3 masinat maha võetud ja pedereeerimine käis täie mõnuga. Tuttav, kas pole?

Remargiks, mis puutub liiklusse üldse, siis valitseb ajuvabadus ja anarhia, nagu sellist laadi banaanivabariikides ikka. Kui pollereid näha pole, siis sõidetakse sageli karmilt ja domineerivalt. Igal sammul tolknevad jalus riigi suurima autobusskompanii TBS (Triolet Bus Service Ltd.) puna-beeže plekkirste meenutavad, rämedalt mürisevad, suitsevad, haisvad, jäiga vedrustusega, askeetlike istmetega ja alati avatud küljeakendega bussid sellistelt hitttootjatelt, nagu Ashok Leyland ja Isuzu. Euroopas on sellised keskkonda saastavad peletised kindlasti juba veerand sajandit keelatud. Kuigi eraautosid on palju, toimub enamik kodanike liiklemist selliste õudusbusside abil, sest elanikke on veel rohkem ja auto omamine pole sama iseenesestmõistetav nähtus, nagu rikkalt elavale Eestile kombeks, et peres vähemalt 2 kui mitte 3 sõidukit aset leiab. Lisaks TBS-le eksisteerib veel 5-6 kompaniid, kes samasuguseid õudusi, vaid ainult teistes värvikombinatsioonides rakendavad.

Lõpuks jõudsime Port Louis’se. Ilm hakkas õnneks tiba pilve kiskuma ja +30 ei tundunud enam nii masendav. Taksojuht pani meid maha sadama lähedal asuvas parklas ja leppisime kokku, et 2 tunni pärast kohtume taas – siis kui meil juba kõik kingitused ja suveniirid ostetud.

Mürasime siis käsitöö-marketis oma 1,5 h ära. Päris lahe, kopituse-hõnguline ettevõtmine, kus kõik kohaliku käsitöö parim ja ka saastasem-kommertsisem osa saadaval. Müügipersonal käis pinda vaid 1/3 müügipunktides (neid oli selle marketi peale kokku ca 30-40). Pindakäijad saatsime mõtlemata pikalt. Me ei tulnud ju Egiptusse. Tagasihoidlikumatelt müüjatelt saime vajalikud suveniirid-ninnid-nönnid eduliselt kätte.

Vaatasime niisama ka ringi. Igatsugu meilgi tuntud maailmakuulsate rõivatööstusettevõtete müügipunktid vaheldusid huvitavate aafrika-india-mauritiuse brändide poodidega. Sonkisime siin-seal, kuid ega me ostureisile tulnud. Jäid need asjad meist seekord puutumata.

Lõpuks, kokkulepitud ajal, suundusime parklasse ja saime kohe ka oma hinduga kokku. Sõitsime tagasiteele jäävasse Jumbo supermarketisse, et hotelli pisut vett ja veini kaasa osta, ning kodustele kohalikku teed-maiustusi kaasa habida. Igatahes mõistlikum, kui hotellis joogipoolise eest 3-4 korda rohkem välja käia või tee-šokolaadi eest nendessamades suveniiripoodides 2x suurem summa ära anda.

Lõpuks – olles isu täis šopanud, läksime läbi alanud vihmasaju auto juurde ning sõitsime hotelli. Sai Port Louis’st ka klantsima poole pealt pildi ette, kuna läbi suburbide olime ka enne sõitnud ja tulles ka pimedas asjast sotti saanud. Jutt, et üksinda ei ole soovitav öistele Port Louis’ tänavatele minna võib tõele vastata – mustade meeste gänge chillis tänavatel üsna mitu ja ei või iial teada, mis sellise elustiiliga indiviidide põhielatusallikas on. Kindlasti kanepiäri (kanepilehe kontuur ja rastakultuurile sobilikud soengud, rõivastus ja „mütsikesed” olid kohalike noorte riietuses vägagi nähtaval kohal) ja miks mitte ka hõlp rikastumine turistide taskuis-kottides leiduvate materiaalsete väärtuste arvel. Ööelu pidi külastajale turvalisem olema Grand Baie-s ntx.

Hotellis viskasime nännid tuppa ja läksime baari juba armsaks saanud klubivõileibu ja Phoenix’it manustama. Sadas pidevat vihma. Pärast 2-3-e tundi baaris sai toas lebotada. Tegin ka päeva teise internetikülastuse ja chillisime niisama, st üritasime ka füüsilist puhkust nautida.

Õhtusöögi tegime tavalises HB restoranis, kus seekord oli üsna maitsev a’la carte menüü.

Pärast istusime paar tundi baaris, nautisime meeleolumuusikat elusbändi esituses ja üldse oli mõnus olla.

Toas panin jälle mõtteid kirja ja tuli mõnus uni…

13. jaanuar 2009.a. – 11. reisipäev – päev merel.

Seekord ärkasime sigavara – kl. 6.45, et olla valmis kogu Mauritiuse reisi tähtsündmuseks – merepäevaks. Üles tõusmine sellisel kellaajal (vaatamata sellele, et aklimatt oli juba pikaaegne, keeldus organism ikkagi ärkamast koduse aja järgi kl. 3.45) oli raske, kuid teostatav. Ajasime kargu alla, tegime veeprotseduurid ning siirdusime hommikusöögile. Pisut vara, nagu selgus. Restoran avati kl. 7.30 nii, et meil oli aega jälgida, kuidas antud hotelli kõiki kõige sitemaid tõid tegev ja oskav mees retsptsiooni-lobi läikpõrandat lihvis ja koristas (olime teda ennegi näinud igatsuga nõmedaid asju tegemas näinud). Põnev oli vaadata, kuidas nii nüri tööd sellise innu, hoole ja armastusega, isegi sära silmis tehti. Jahh, kui jälle mõelda, et 80% maakera rahvastikust elab oluliselt kehvemini, kui meie ja on õnnelik, kui saab tööd teha. Seetõttu ei ole üldse imekspandav, kui mõnel korral jäetud 100 ruupiane (ca 40 EEK-u) tipp baaris või restoranis muutis staffi meie vastu eriti ülisõbralikuks ja meiega alati esmajärjekorras arvestavaks. Baaris oli see, muide, üsna vajalik, et saada alati ntx jahedad joogid ja kiire teenindus.

Lõpuks algas hommikusöök. Restoranis valdas personali hommikuse pohmelli laadne (ebausutav – pigem klimaatilis-etnograafiline eripära) browni liikumise staadium ja kerge anarhia. Oli näha, et asutus pole veel sugugi valmis kliente teenindama. Sooja toidu osakonnas käis alles nö pliitide sisselülitamise protsess jne. Seetõttu piirdusime suhhoi pajokiga ja läksime õigeaegselt fuajeesse meie taksojuhti ootama.

Tuli täiesti õigeagselt, isegi 5 min varem, lehvitas  meile kaugelt ja sõit võis alata. Sõitsime põhja poole – Grand Baie suunas. Liiklus oli hommikuselt tihe ja täis ummikuid. Iga 50-100 meetri tagant on linnades ja eeslinnades (sisiuliselt kogu rannikuäärne maantee seda vaid ongi) bussipeatused, kus sel kellaajal oli palju rahvast ja eriti palju kooliõpilasi. Õpilased olid ilusti vormides, tüdrukutel sinised, hallid või rohelised (olenevalt nähtavasti koolist) pihikseelikud ja nende all valged või helesinised pluusid, kuttidel oli enamasti valge triiksärk ja pikk must või hall viigipüks. Sellise ilmaga…urrrgh. Tee oli täis ülalnimetatud Ashok Leyland’e ja õhk oli diislilehast paks ja temperatuur noh-nii-umbes 28…OK 29 tselsiust. Jube elukeskkond.

Suure surmaga jõudsime lõpuks Grand Baie sadamapiirkonda, mis tundus seninähtu põhjal saare ilusaim linn olema. Ilusad eramud ja ka suuremad hooned, palju rohelust jne.

Lõpuks pandi meid maha mereäärse „restorani” ukse ette ja läksime sisse. Sees meenutas kõik tüüpilist äkšnfilmi, kus kuskil Hongkongis, Macau’s või Šanghais istub mõne mereäärse kai juures oleva hiigellao kontoris kiilanev tagant pikkade rasvaste juustega paks hiinlane ja loeb laual vedelevaid dollariunnikuid. Selline jorss istus ka ühe selle asutuse laua taga, nina ees mitu arveraamatut ja tema lauas vaheldusid kaleidoskoopilise kiirusega erinevad sama kahtlase olekuga tegelased, kes tervitasid, kimusid suitsu, vahetasid tähtsat infot ja kadusid omi asju ajama. Mõni ajas juttu sellise nelja aasta taguse Nokia tipp-kommunikaatoriga, mis tundus olevat eri kõva tegija, kuigi oli kõrva ääres pisut laiem, kui pikk, tohutult raske, ebamugav ja mõttetu selles suht internetivabas ühiskonnas. Siis tuli meie juurde selline kõhukas ja kintsukas hiina tibi, juhatas meid ühe laua taha ja küsis käšši. Nagu taksojuhiga kokku lepitud, andsin talle 1500.- Rp per kärss. Ta jäi sellega rahule, andis meile vastu randmepaelad, toonitades, et neid ei tohi kogu reisi vältel ära kaotada. Ok, panime need siis randmele ja jäime ootama, vaadates, mis siblimine meie ees avanevas rand-sadamas käib. See viimane konsensus tõesti toimis, sest sadam oli aegade jooksul seal pesitsevatele katamaraanidele, jahtidele, paatidele kitsaks jäänud ning seetõttu oli samas asuvate lamamistoolide ja varjualuste esine ilus liivarand vaatega põhiliselt veesõidukitele.

Katamaraanide peale toimetati toiduaineid – kanakoivad, kalasteigid, mingid molluskid, joogid, spagetid jne. Kõik selliste plastikkastide sees. Kaaned ilusti peal nii, et usu või toidu hügieenilisusse.

Lõpuks tõi ka meile randmepaela andnud tibi oma arveraamatu ja kogutud rahapaki otse meie kõrvallauas istuvale hiina mafioosole. See pistis papi tasku ja uuris hoolega arveraamatusse kirjutatut, endal tolknev sigaretikoni suunurgast tossamas. Ta kõrval oli terve aja jooksul truult istunud ka keskealine hiina daam – ju vist naine, kusjuures rahakorjaja-tibi oli vist tütar – vat siis, igati soliidne pereyrittuus..

Igatahes, umbes peale pooletunnist mõttetuna tundunud ootamist kõlas tibi suust signaal, et folõu mii. Läksime siis. Meie alus oli rivis kõige viimane, aga vähemalt sai peale paadisillalt, mitte ei pidanud kummipaadiga pardale sõitma. Kõigilt koguti kokku jalanõud ja topiti plastkorvidesse. Läksime peale. Alusele laaditi kuskil 25 inimest. Eks ma tegelt arvan, et mõeldud on seda tüüpi katamaraanid max 10-le inimesele, kuid leidsime endale mõnusa koha tekil otse paadi ninas – kohe kahe katamaraaniosa vahele paigutatud (ja kõige eksklusiivsema päevitus-lamamiskohana oleva) plastvõrgu taha. Osa rahvast läks ka taha katuse alla, kuid enamik püüdis ikka peesitamiskoha sisse võtta. Lõpuks olid kõik peal ja sõit algas. Koos meiega alustas sõitu veel 7-8 katamaraani ja kõik ikka ühes suunas – Ilot Gabriel’le. Kommerts on kommerts – nii on asju lihtsam korraldada ja tundub, et asi oli tsentraalselt orgunnitud – vähemalt 3 aluse arvepidamine käis juba eelpoolmainitud mafioosniku käest läbi – tea kas oli kõigi omanik? Nähtavasti oli, või oli ta siiski vaid pelgalt vahendaja, variiisik – ehk siis meie mõistes tankist…irw.

Väljumisel Grand Baie lahest klõpsisin hulga pilte. Vaated taha jäävale lahele, Mauritiuse grotesksetele mägedele ja Grand Baie linnale olid väga ilusad. Samuti püüdis pilku ees asuv Coin de Mire saar, mis on väga omapärase kujuga platoo, mille üks ots tõuseb libamisi kõrgemale ja lõpeb vertikaalse ca 70 m langemisega otse ookeani.

Päike kõrvetas halastamatult. Mina jätsin T-särgi selga ja panin nokatsi pähe. Muud paljad kehaosad hõõrusin päikesekreemiga üle. Ann otsustas päevitada. Võttis end muudkui bikiinide väele, kreemitas end üle kere sisse ja nii tundsime elust rõõmu. Pakuti jooke – vett, Phoenix’it ja koolat, mida alati üritati koos rummiga serveerida. Kui sellest loobusime, muutusid madrused kohe hulga nukramaks. Vahepeal heiskasid paadimadrused purje ja ka spinnakeri ning sõit läks tuulejõul nii nobedalt, et mootorid välja lülitati. Hakkas lainetama. Mida edasi, seda kõrgemaks ummiklaine muutus. Varsti viskas paaril korral eeslamajate võrgu vette ning vesi käis ka üle esimese teki. Kostis kilkeid ja rõõmus elevus võttis maad. Nii jätkus sõit kuni eesmärgiks oleva Ilot Gabirel’ini. Viimase kõrval asub hulga suurem, kah ilusa rannaga, Ile Plate, mille kaljusel kõrgendikul mõnus majakas näha oli.

Sõitsime kaht saart ümbritsevas rifis olevast läbipääsust ettevaatlikult läbi ja heitsimegi laguuni seinises vees nö ankrusse. Natsa aja pärast viis paat meid kaldale, kus sai kenasti ränga papi eest („ainult” 600 Rs) päikesevarju ja 2 lamamistooli rentida. Võis ka niisama puude all või rannas chillida.

Ilm oli jube palav. Juba taksojuht ütles hommikul, et oli lubanud +35 sooja. Sellest tuligi meie Mauritiuse kuumim päev. Ilma selle päikesevarjuta oleks ma sinna vist ära kõngenud, sest mu jalad, mis ma paadil kenasti ära kreemitasin, punetasid ja kipitasid ikkagi mehemoodi, käevarred ka.

Käisime vees ka. Vette sisenedes aisting puudus – vesi oli kehatemperatuuriga samas soojuses. Rand oli ilus – valge liiv ja helesinine laguun. Perfecto. Sealsamas sai ka snorkeldada. Prillid ja torud on meil endal olemas ja alati soojal maal kaasas, kuid lesti pole me hakanud kunagi vedama. Kahjuks katamaraanimeeskonnal neid varustuses polnud. Teadjatel osalistel olid hotellidest kaasa võetud. Me polnud teadjad. Seekord olime ka oma korallikingad Eestisse jätnud…rsk…krt. Annika tegi snorkeldamisetiirud siiski ära, kuigi väga valus oli seal kaldaäärsetel korallidel ukerdada. Korallid olid lahjad olnud, kuid kalu ja muid mereelukaid oli kõvasti. Ta katsetas ka supermarketist ostetud Kodaki ühekordset filmifotikat. Eks siis näha ole, mis pildid tulevad . Mul Polüneesias sellise karbiga just maailma parimad fotod välja ei tulnud.

Lõpuks pakuti ka toitu. Needsamad kalad ja spagetid ja kanad jne olid nüüd ära praetud või grillitud ja koos salatiga sellistele meetrise läbimõõduga taldrikutele kuhjatud. Mul õnnestus see kuhi isegi ära süüa, Ann jättis osa järele. Polnud väga paha. Pidevalt sai ka toop toobi järel Phoenix’it lastud ja siis jälle vees käidud. Päike keevitas kogu aeg mõrvarlikult, kuigi oli näha, et Mauritiuse kohal on traditsioonilised pilved ja vihma tuleb täiega.

Kuskil peale kolmetunnist rannalebo korjati meid jälle paadile ja toimetati katamaraanile.

Tagasisõit toimus alguses veelgi mõnusamas ummiklaines võrreldes kohaletulekul kogetuga. Seekord oli võrgu peale lebotama läinud 2 sellist 35-40 vahele jäävat blöndi taani tibi (katamaraanil oli üldse mingi 15-pealine taanlaste grupp), kes olid kogu saarel veedetud aja „kergelt” tipsutanud ja nüüd aelesid nad üsna mahedas meeleolus võrgul ning tellisid muudkui aga õlut juurde. Paar korda valati nad üsna muhedalt ookeaniveega üle, kuid neil oli sest suht savi. Coin de Mire’le lähenedes lülitati miskipärast välja katamaraani mootor ja pärast mitmeid raadiosidesid krt teab kellega heisati purjed ning hakati aegamisi vastutuules Mauritiuse poole loovima. Laevapersonal oli lõbus ja rahulik, taanlased jõid valimatult edasi. Üks muhe – üle 60-ne – papi küsis madruse käest, kes jooke valas, et kas homseks hommikuks jõuame kaldale ja saanud vastuseks, et jõuame küll nõudis ta sellepeale veel 2 õlut – ise jeeli-jeeli na nogahh. Tegelt oli lahe ja chill olek. Päike keevitas endiselt ja mina igatahes veetsin aega rannalina all. Ka Ann järgis mu eeskuju, sest täna oli siis see päev, kus tema „kerge” päikese üledoosi sai.

Pärast pooletunnist halsside vahetamist läbis paadikeret värin – mootor saadi käima. Selleks ajaks olid kõik teised katamaraanid meie ees paarimiilise edumaa saanud. Tegelt – mis meil sellest. Kiiret polnud kuskile. Vahelduseks jõudsime nüüd päev läbi Mauritiuse kohal olnud pilvealusesse tsooni ja üsna pea hakkas vihma tulema. Viimane reisitund möödus vihmasajus – kohati päris tugevas. Kuna laevukese katusealune piirkond oli umbjoobes taanlasi täis, siis avasin ma oraakellikult kaasavõetud vihmavarju ja olime Annikaga laevatekil edasi. Pärast paarikümneminutilist vihma käes ligunemist, ületas objektiivne reaalsus ka umbjoobes taani-tibide ümbritsevat keskkonda tajuvate meeleorganite künnise ning nad kakerdasid ka omade juurde varju. Mõned trippijad trotsisid vapralt vihma ja ligunesid niisama vee all. Polnud sest hullu midagi – õhk ja vihm olid soojad.

Lõpuks jõudsime taas Grand Baie’sse. Vihm jäi peaaegu järgi, kui paadilt kaile kobisime. Ütlesime meeskonnale tänksud ja läksime oma taksojuhti otsima. Seisis oma autoga hommikul mainitud söögiasutuse ees ja oli väga rõõmus meid nähes. Küsimise peale – kaua meid ootas, ütles ooh, ainult tiba üle tunni aja – no problems. Taanlasi polnud veel kuskil näha. Loodetavasti neist keegi kaile ronimisel üle parda ei sadanud ja ära ei uppunud.

Hotelli jõudsime mingi 18.30 paiku. Käisin lobbys WiFi abil asju ajamas, siis hüppasime korraks alla baari. Seal lasin ühe õlle ja siis juhtus minuga see, mida olin paljude tuttavate suust kuulnud, kuid arvasin, et mind sellised asjad enam iialgi ei taba – nihkega merehaigus. Üldse – viimati olin merehaige 1990. aastal, kui terve umbjoobes olekus alanud ja 7,5 tundi kestnud Rohuküla-Heltermaa tormise erisõidu suurepärasel parvlaeval Ahelaid üle parda öökisin. Hiljem pole seda tunnet tundnud, kuigi olen erinevatel merede-ookeanidel loksunud mitmeid kordi. Isegi kuulsa jaanuaritormi avaõhtul, nautisin ma täiel rinnal „Romantikal” õhtusööki rootsi lauas samal ajal, kui lauanõud põrandal kildudeks lendasid ja enamik restoranikülastajaid mõtlejapoosis isutult taldrikut põrnitsesid ja aeg-ajalt äkksööste sobivamatesse pakkimispaikadesse tegid.

Nüüd siis kõikus maapind mu jalge all ja mu tasakaaluelund (oli see nüüd sisekõrv vä?) reageeris igale mu liigutusele samasuunalise laineharjalt allakihutamisega sarnaneva aistinguga. Kusjuures alatisel supermerehaigel Annikal oli enesetunne suurepärane. Läksime tuppa. Kuigi mingit söögiisu mul polnud, läksime restorani, kus seekord oli mingi mereandide bufee. Mingit veini seekord ei tellinud, kuna mul kõikus justkui järjest hullemini (kusjuures mu teotsemine võis olla viga). Piirdusin salatiga. Solidaarsusest ei söönud Ann ka üle kahe käigu ja läksime veelkord baari, kus üritasin kangekaelselt ühe veiniga kõikumist peletada. Ei õnnestunud eriti. Läksime tuppa – ees seisis kohvrite pakkimine.

Toas heitsin väheke pikali. Krdi hea uni tuli. Annika samal ajal muudkui pakkis pagasit. Lõpuks ajas ta mu üles ja asusin ka asja kallale. Muuhulgas avasin ühe varem varutud Saint-Emilioni, mille olingi viimaseks õhtuks mõelnud jätta. Mida klaas edasi, seda vähemaks merehaigus jäi ja varsti olin jummala korras. Pagas ka pakitud – rahulik olla. Panin veel käesolevasse teosesse mõned read ja üritasin uinuda.

14. jaanuar 2009.a. – 12. reisipäev – reis Mauritiuselt Londonisse.

Kuna olime õhtul oma kängurunäoga reisiagendilt Rolland Noyaux’lt teate saanud, et ta tuleb meile järele algse 07.00 asemel kl. 09.00, kuna lennu algust oli edasi lükatud, siis saime pisut kauem magada ja ärkasime kl. 07.30. Ei viitsinud tõusta – mida p….t, mina tahtsin veel puhata, mitte 12 tundi lennumõnusid nautida. Ei midagi, ajasin end üles ja läksime sööma. Ega suuremat isu olnud (Annika ei kurtnud), aga vähemalt ei kõikunud enam (oo Bacchus, su üllas neste teeb imetegusid…irw).

Läksime tuppa, Ann helistas, et bellboy meie suurele pagasile järgi tuleks ja kobisime alla rešeptsiooni tšekkauti tegema. See läks kähku – saksa ordnung toimis veatult. Hakkasime oma pagasit ja kängurunägu ootama. Kl. 08.55-ks vee pagasit polnud. Ütlesin retseptsiooni-tibile, et sai nagu mees 20 miti tagasi järgi kutsutud. Siis läks siblimiseks ja varsti oli boy meie kohvri-kotihunnikuga fuajees. Seejuures tundis ta suurt muret, miks meile juba järgi pole tuldud. Sama muret tundsid ka kõik tibid, kes retseptsioonis kliente teenindasid. Helistati kängurule, see lubas kohe tagasi helistada! Uada fakk?!? Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et läheb veel 10 minutit. Lasin vahepeal uurida lennu stardiaja ja sain teada, et pidi väljuma 12.20. Noojahh…kui nüüd kohe jorss välja ilmub, siis ikka jõuame. Ilmus välja kl. 09.35 ja üldsegi mitte känguru, vaid mingi noor uus nägu. Küsisin, et miks hilines, vabandas ette-taha, et suured liiklusumiikud jne. Eks tegelikult oli ikka probleem selles, et me Rollandilt ühtegi reisi ei tellinud. Krdi taksojuhtide ja kaupmeeste banaanivabariik.

OK…sell oli üsna sõnaaher, kiirust ei julgenud ületada ja seetõttu olime alles kl. 10.45 Sir Seewoosagur Ramgoolami (või oli see nüüd vastupidi) International Airportis. Läksime oma kohvrikuhjaga tšekkinn’i. Seal tekkis arusaamatus Annika piletiga. Hakati uurima, kas me vahepeal Reunionil käisime. Lõpuks, peale kõikide vanade lennupiletite väljaotsimist ja esitamist (olgugi, et kõik need vahepealsed lennud olid sellesama Air Mauritiusega ja minu teada eksisteerivad ettevõtete serverites erinevad vajalikud andmebaasid jne jne), saadi asi korda. Siis suvatses tibi veel kobiseda meie käsipagasi suure arvukuse üle. Kui ma seepeale juhtisin ta tähelepanu sellele, et mu pagas tänu Air Mauritiuse lahjale tegevusele 4 päeva hilines, kobin lakkas ja ka meie ülekaalulisele põhipagasile lasti täägid külge ja anti piletid kätte.

Lend startis kl. 12.40 ja kestis ilma eriliste vahejuhtumiteta 11,5 tundi. Toitlustus oli võrreldes London-Mauritiuse otsaga pehmelt öeldes kehv. Nojahh…maitse asi muidugist – asju toimetas ju Mauritiuse teenindusfirma ja kogu toit oli jälle üks paras karrimaitseline möga. Muidu oli kõik OK, teenindus oli hea, istmevahed normaalsed. Ebanormaalne oli ees istunud ingliskeelne kõbi, kes millegagi rahul polnud, külmetas, peedistas stjuuardesse, pildus toidupakendeid vahekäiku maha ja tõmbles ja hüples oma istmel nii, et korra virutasin vastukäiguks mööda ta istme seljatuge korraliku paremsirge. Siis rahunes pisut maha. Mina üritasin magada, aga bioloogiline kell oli sellele vastu. Paar tundi siiski virelesin mingis letargias. Siis vaatasin Mummy III osa ära – täielik saast võrreldes algse filmiga, kirjutasin antud teost ja vahtisin niisama aknast alla. Ann jõudis samal ajal ära vaadata 3 india filmi (jeee…) ja jõudis enne maandumist poole peale kohe mingi Tallinnas esilinastuva komöödiaga – Vicky Christina Barcelona.

Alla vahtimisest sain targemaks, et Madagaskarist kohe põhjapoole jääb üks ilus suur sinilaguuniline asustamata (vist) atoll, et üle Somaalia ei lenda isegi lennukid, et savannid on jaanuarikuus täiesti põlenudpruunid, et Keenia asustustihedus ja põllumajandulik maastik on üllatavalt ulatuslikud, et Sudaani kõrbealadel on lahedad mäed ja kanjonid, et Niilus on juba Sudaanis suur ja lai jõgi, et Liibüas on päris lahedaid luitestikke. Juba pimeduses nautisin Korsika ja Nizza-Monaco tulesid ja isegi lennukilt oli aru saada, et Prantsuse ja Šveitsi suusakuurortides käib ka õhtuti vilgas liiklus ja elu. Siis edasi oli pilves, kuni Prantsusmaa põhjarannikust peale jälle tulesid nägi. Maandumine üle õhtuse Londoni oli äärmiselt ilus ja unustamatu vaatepilt.

Heathrow’l kõmpisime oma kilomeetrid ära (noh tegelt omajagu vähem) ja saime oma pagasi ühena esimestest – oo imet. Võtsime ühe Londoni taksodest ja laadisime kohvrid kotid oma jalge ette, mitte sugugi taha. Taksojuht muutus kuidagi puhisevaks, kui kuulis, et sinnasamasse lähedasse Holiday Inn Heathrow Ariel’i sõidame, aga viis meid ära. Takso oli külm, niiske ja vastikult ebamugavate istmetega, kusjuures meie enda kohvrid muutsid istumise veel ebamugavamaks.

Hotell oli selline suht väsinud. Tundus siuke noortele ja töölisklassile suunatud olevat, nagu Holiday Inn’i olemus peakski ju olema (siiski, minu varasemad kogemused Holiday Inn’idega Prantsusmaal ja Saksamaal olid olnud pigem positiivsed hinna-kvalittedi mõistes). Sai see võetud asukoha, mitte kvaliteedi pärast. Tegelt ju savi, kus öö ära magad. Aga ära sa ütle, mu vanad Maskareenide kuumuses köetud kondid tundsid üsna selgesti, mida tähendavad kehvasti köetud tuba, keskelt kokku lohku vajuv ja kehvade patjadega voodi ning jääkülm sein voodi kõrval minu selja taga. See tähendas poolt magamata ööd. Tegelikult ei saanud Ann ka korralikult magada nii, et pole mu vingumine tühi midagi.

15. jaanuar 2009.a. – 13. reisipäev – reis Londonist koju.

Hommikusöök korvas osaliselt öistest piinadest saadud kehvakese emotsiooni. Tõeline ja väga hea kvaliteediga inglišš brekföst oli palsamiks mu meeltele. Samas, ma ei tea, kas sellise öömaja eest ikka 1800.- EEK-i per öö on mõistlik välja käia – vist mitte. Käiks tiba rohkem ja magaks paremini.

Check out’s läks pisut aega, sest mu ees maksid arveid sellised toredad briti pereisad, kes olid tiba närtsinud ja kelle kummagi baariarved küündisid sinna 220 naela !!! kanti. Nüüd olid nad korralikult raseeritud ja viisakalt riides, kuigi pisut hallika jumega, ning taas sukeldusid nad Londoni töisesse ilma ja elu läks edasi.

Lennujaama sõiduks olin õhtul tellinud hotelli retspetsioonist takso, sest ei viitsinud sellise pahura sonistatud Tottenham Hotspur’i fänniga, kes meid hotelli sõidutas ja kes pidas paljuks aidata kohvreid taksosse ja sealt välja tõsta, enam sõita. Tuligi üks Chrysler Voyager, mis oli mugav ja soe, mille juhiks oli mingi habetatud sikh’i välimusega karm mees. Kohvreid ei lubatud meil puutuda. Sama ka lennujaamas. Ja kogu see pull maksis vaid 11 naela eelmise õhtu 8 naela asemel.

Lennujaamas läks kõik plaanipäraselt. Läbisime turvakontrolli. Seekord (olgugi, et täpselt sama rõivastusega, kui saabudes) pääsesin ilma omasooihara katsumiseta, kuid see-eest toimus Heathrow’le iseloomulik vahva jalanõude lisakontroll. Lebotasime tiba lõundžis ja oligi aeg lennule minna.

Edasine SAS-i ja EA koostöö Londonist üle Kopenhaageni toimus tõrgeteta ja minutipealt. Kl. 17.30 olime Tallinna lumesajus maas.

Finito. Tekkinud reisiväsimus ja viimastel päevadel tekkima hakanud koduigatsus said  nüüd soovitud lahenduse.

Nüüd siis järelsõnad ja ideed.

Valisin ammugi teadlikult lisaks kommertsialiseeruma ja bürokraatia vallas vaevleva agraarmaa Mauritiuse kõrvale eesti turistist praktliselt puutumatu Reunion’i. Ei kahetsenud.

1)      Reunion (Ile La Reunion, [ill la röunioon] varem Ile Bourbon [ill burboon] (Bourbon tähendas ka kuulsat väljasurnud Dodo-lindu) pakkus korraliku eksootilise looduselamuse koos euroopaliku kultuuri ja mulle selgelt arusaadava asjaajamisega.

Kindlasti oli lahe kohalike suht nullilähedane inglise keele oskus – hotellides ja suuremates kaubandusasutustes siiski midagi tongati.

Teenindus oli kvaliteetne, euroopalik, mitte pealetükkiv. Kaubandus ja nö kohalik toode on korralik ja kvaliteetne. Hinnatase on võrdväärne Prantsusmaaga.

Saarel on maailma üks aktiivsemaid vulkaane, mis tagab vägagi eksootilise looduspildi võrreldes sellega, millega oleme harjunud. On mäed, kanjonid, joad, kärestikud.

Saar meenutab väga-väga legendaarset, kauget ja ülikallist Polüneesia Tahiti’t.

Saare ümber praktiliselt puudub barjäärriff, rannad on sageli tumeda liivaga,

kivised ja murdlaine peksab halastamatult randa. Samas on kõigil korralikel hotellidel olemas korralikud mageveelised basseinid.

Kuigi jaanuar on vihmaperiood, veendusime, et kõrged mäed hoiavad igapäevased vihmasajud läänerannikult, kus on enamik hotelle, eemale. Seega on päevitamisvõimalused on oluliselt paremad, kui Mauritiusel

Ööelu ja lõbustused on koondunud vaid Saint-Denis’i ja Saint-Pierre’i.

Infrastruktuur on kaasaegne, kuid liiklus, jääb pisut jalgu saare demograafilise plahvatusekesega. Liiklusummikud on igapäevane ja möödapääsmatu nähtus. Hetkel tegeleb emamaa ülisuurejoonelise pea kogu saart hõlmava kiirteesüsteemi rajamisega, kuid selle valmimine on majandussurutise tõttu hilinema hakanud.  Töötuid on üldjuhul ligi 30%, vaid suhkruroo õsumise perioodil see olukord pisut leevendub. Noored üritavad Prantsuse emamaal kanda kinnitada. Ligi 400 000 Reunion’i juurtega isikut elab praegu Prantsusmaal.

Saarel on kõikjal turvaline liikuda. Kuritegevuse tase on ülimadal. Politseid polnud pea kuskil näha.

Käibel on Euro. Telefonikõned toimuvad EU tariifide põhiselt. Internetiühendus saarel pole mingi imeasi.

Bensiin E95 maksis jaanuari alguses 1.35 EUR.

2)      Naabersaar Mauritius e Ile Maurice e ajalooliselt Ile France (wow) [mäuriišius, ill moriiss, ill fraanss] erines Reunionist vägagi suurel määral.

Saare loodusilu on hakatud hindama ja hoidma alles viimastel aegadel. Massiline suhkruroo kasvatamine nõuab suurt põllualust maad ja seetõttu on säilinud vaid 1% saare esialgsest metsavarust. On tekkinud probleeme vihmevate poolt tekitatud punase vulkaanilise muda vooludega.

Kõik, mis loodusilust on säilinud, on enamasti õnneks kaitstud loodusreservaatidena. Saarel on väga omapärased ja groteskselt kaunid vana vulkaani jäänukmäed, paar suuremat järve, saare ümber on küll katkendlik, kuid üsna arvestatav barjäärriff ja moodustunud laguun.

Ärge oodake palmiparadiisi. Palme on harva ja needki üldjuhul inimkäe istutatud.

Rannad on üldjuhul ilusad, valge koralliivaga ja rifi poolt murdlainete eest kaitstud. Avalikes randades saab rentida rannatoole päevavarjude all ja sageli on ka toitlustusasutused olemas. Hinnad on üsna kallid.

Hotellidel on üldjuhul olemas mageveelised basseinid.

Mauritius on bürokraatiariik, kus alates maaletulekust ja lõpetades äralennuga tuli kokku puutuda erinevate blankettidega küll lennujaamas, küll hotellis. 

Teenindus on korralik ja sageli isegi ülevoolavalt hoolitsev. Seda, muidugi, ainult siis, kui oled teenusepakkujaga diilile saanud

Täiesti valeks osutus müüt Mauritiuse odavusest. Teenusepakkujatega ja kaupmeestega võib küll kaubelda, kuid mingist poole hinna alla kauplemisest polnud juttugi. 20-30% on kauplemismäär. Käsitööd võib, tõsi küll, üsna hea hinna eest osta, kuid toisuained ja tööstuskaubad nii firmapoodides kui ka supermarketites küll Eestist odavamad polnud, pigem ikka kallimad.

Mauritius on taksode ja busside riik. Turistid ei söanda tänu vasakpoolsele liiklusele sageli isepäi autot rentida ja kasutavad palju taksosid. See on tekitanud olukorra, kus taksondusest on saanud paljudele mauriitlastele igapäevase leiva allikas. Olemas on ametlikud taksod. Lokkab ka varimajandus. Nö piraattaksondus eksisteerib päris laialdaselt. Ei te, mina kasutasin vaid ametlikke taksosid. Oli küll kallim, kuid autod olid suht korralikud ja puhtad ning juhid tundusid pisut vähem hullumeelsema juhtimisstiiliga ülejäänud liiklejatest.

Liiklus on riigis suht kreisi. Masinate liiklustihedus on suur, eriti linnades. Õhk on saastatud, kuna, tundub, et keegi ei reguleeri mingeid saastenorme. Veoaoutod ja bussid tossavad, haisevad ja mürisevad sõltumata nende väljalaskeaastast. Iga mats pargim oma auto täpselt sinna, kuhu süda lustib, mingeid bussipeatuste taskuid pole. See kõik takistab metsikult liiklust ja loob olukorra, kus üritatakse sõita mööda telgjoont ja möödasõidud tunduvad ohtlikud ja hullumeelsed. Palju on teedel mootorrattaid ja mopeede.

Vihmaperioodil sajab vihma 95-% päevadest. Seekord algas vihmasadu kusagil kl. 10-12 paiku ja ei kestnud sugugi pool tunnikest, vaid pani täiega kl. 13-15-ni välja ja ilm jäi pilvealuseks. Selgeks läks tavaliselt jälle päikeseloojangu ajaks.

Kahjuks pole saarel Reunioni’ga võrreldavat võimsat mäemassiivi, mis enamiku veest enda nõlvadele maha korjaks.

Ööelu toimub Port Louis’s, Grand Baies. Samas ei soovitata pimedas üksinda linnatänavaile minna. Tänavail chillivatele tumedate meeste kampadele võib pähe igatsugu mõtteid tulla.

Mauritius on politseiriik. Liiklust jälgivad igal pool radarid ja kaamerad, trahvimine on ülitavaline. See on vast ka ainus vahend, millega hullumeelset liiklust kontrollida suudetakse.

Ka muidu on linnatänavatel väga palju märgata korrakaitsjaid.

Käibel on Mauritiuse Ruupia. 1 Ruupia = ca 0,4 EEK. Mobiililevi on pea kõikljal olemas. Kõne Eestisse maksab kusagil 35.- EEK / min.

Bensiin E95 maksis jaanuari alguses 32.- Rs.

• Hotel Le Saint Alexis
• Maskareenid
• Mauritius
• Piton de la Fournaise
• Piton des Neiges
• rahvuspark Parc National des Hauts de la Reunion
• Reunion
• Saint-Gilles-les Bains