Taimaa: tagasivaade muinasjuttu

Praegu istun ma kogu oma suure pagasiga rohelisel murul, kus ookean laiub ees ja päikene sirab endiselt taevas. Pakkisin asjad kokku Bondi Backpackersis, kuna järgnevad paar ööd, enne  kui taas õhku tõusen, elan mõnusa inglise sõbra Alani juures, kes on Bondil töötanud nüüdseks juba 7,5 kuud ja jagab kolme teise poisiga majaosa. Ise tutvusin Alaniga läbi Outlandi, kus koos rohisime, väetasime ja puid istutasime ning oli ta mu üks parimatest sõpradest….Seega rõõm oli suur eile taas peale pikka vahet kokku saada ja muljetada. Minul muidugi enam lugusi rääkida, kuna 2,5 kuud Aasias seljataga. Alan on samuti suur seiklejahing, seega pakkus iga pisimgi detail talle tohutut huvi…Tegime väikese veini ja tundsime rõõmu lihtsatest asjadest, nagu tol korral oli taasnägemisrõõm ja kõik sellega kaasnev!

Kuna hetkel ei saanud omi asju tuppa viia, siis seadsingi sammud ranna suunas. Pilt, mis siin avaneb, on uskumatu. Ma tunnen, et olen tõelisel puhkusel. Kui Aasias sai pidevalt ringi seigeldud ja kohalikega nö mässatud, et näiteks õiget hinda transpordile saada, siis hetkeks on aeg taas peatunud, olen ainult mina ja too easy feeling! Lähistel on laste mänguplats, kus 20 ema oma põnnidega mänguhoos, mõnel neid suisa mitu….Teisel pool kogunesid paarkümmend minutit tagasi 4 titemammat, kelle tibud alles vankrites.

Sinna jäeti nad omavahel titajuttu ajama, samal ajal, kui ise teevad naised miskit trennimoodi…Ja just praegu panid ka poksikindad kätte….Üks kutsagi tuli minu juurde uudistama, viskas siruli ja ootas, et kõhu alt sügaksin….Vaatan enese ette kaugustesse ja näen imeilusast helesinist ookeani, sama värvi taevalaotus, tuul kergelt vihiseb, mis ongi super leevendus kõrvatava päikese eest. Ausalt öeldes tekkis mõte, et tahaks siin rohkem kui 2 täispikka päeva veeta!!! Meeldis mulle siin aastal 2009, meeldib mulle siin aastal 2010, vaatame, mis saab edasi….võiks isegi mõelda kergele tööotsale ning nautida pikemalt elustiili ranna ääres. Sellest kõigest olen ma unistanud, kuid siiani olen otsuse vastu võtnud, et ringi seigelda, kuna näha on liig palju….Seega saab olema nukker lahkuda laupäeval, kuna Uus Meremaal lõppeb see kuum suvi ära. Hakkab küll sealgi kõrghooaeg, kuid kuuldu põhjal on siiski jahedam….just nagu Inglismaal! Eks kaen kohe üle….Seniks naudin seda kõike, mida pakub Bondi beach. Põgusalt KIIVIDE ( nii nad end kutsuvad ) maale minekust : Olen ootusärevuses, miski on mind alati sinna kutsunud, kuigi pole suurt eeltööd kahe saare kohta teinud. Paljud teist üleüldse teadsid, et tegu pole lihtsalt ühe maalapiga keset ookeani, vaid on North Island ja South Island….seega saab siit järeldada, et mu teadmised on nagu nad on. Ehk see võlubki mind, minna ja avastada imelist loodust, vulkaanimäed, lihtsalt kõrged mäed, järved, suured ja uskumatud rahvuspargid, fjordland, väikesed ja veidi suuremad külad koos oma külaeluga ja palju palju muud!

Hetkel on mul klapid peas ja kuulan Eesti muusikat, kuna see ka ainus, mis mul võtta. Juhtus nimelt väga kurb lugu mu välise kõvakettaga… On teine vaid pool aastat oma elu elanud, kui nüüd ühel päeval viskas vimpka ja arvuti ei tunnista teda enam. Käisin Town Hallis nn ChinaTownis, kus jaapanlased oma IT oskustega ehk suudaksid olukorra parandada. Võeti kuni juppideni kõik lahti ja vastus oli, et siin pole enam miskit teha, kallis mänguasi on hingusele läinud. Mis aga kõige hullem…mul seal peal absoluutselt KÕIK….mu pildid, muusika, filmikogu ja palju palju muud. Aga õnneks sai eelnevalt tehtud üks tark samm. Nimelt Koh Samuil kõrvetasin oma pildipagasi dvd´dele, seega loodetavasti jõuavad mu seiklused Tallinnasse õnnelikult Gerly pagasis! Muidugi ei tõmmanud ma kõiki pilte, seega olen millestki kahjuks ilma 🙂 Aga mäletamist mööda peaks 99% plaatidel olema, küllap seetõttu ka hing veidi rahulikum. Vastasel juhul….ma parem ei tahaks mõeldagi…..Siinkohal aga tekib küsimus, kuidas oma reisimomente siis salvestada? Mis on see turvalisim koht ?

Igaljuhul…tagasi muusika juurde….Tõnis Mägi ja tema Koit on küll hoopis teise eesmärgiga või suunaga tugev kodumaa lugu, kuid antud hetkel sõnu kuulates, kirjeldab kõik nii lähedaselt mu elu ja paneb tõdema, et Eesti on läbi teinud hiigelsuure arengu ja hüppe tulevikku. Me võitlesime, kannatasime ( muidugi isiklikult ma ei mäleta sellest ajaperioodist midagi, kuna olin liig noor ), kuid saavutasime oma vabaduse ning tänu sellele on nii palju uksi meie kõigi jaoks avatud. Isamaa armastus koos „Koiduga“ annab suure sügava tunde ning sõnadel kõrvus kõlada lastes võimendub kõik ja paneb mind olema tänulik ja õnnelik selle võimaluse üle….võimalus avastada maailma, näha uskumatuid paiku, olla vaba kui lind vabal maal, kus ma ei pea järgima kellegi reegleid. Me pole enam orjarüüs, oleme oma seljad sirgu löönud ja liigume aina valguse suunas…Me oleme võitnud palju ja kui sellele mõttele püsima jääda, tekib pähe nii palju sooje tundeid kodumaa suhtes!

„Murrame kõik, et vabana saaks hingata taas….Nõul, ühisel nõul, ühisel jõul, me suudame kõik….Ees on ainus tee, vabaduse tee, teist ei olla saagi….Võim, valguse võim, priiuse võim, läheme koos….Usk, edasi viib, taevane kiir, saatmas on meid….“
Kui võimalus ja õige ajastatus, kuulake seda lugu !!! Kuulake sõnu ja mõelge, mis toimub !

Muidugi on kogu Eesti kullafond super…Eestlane olen eestlaseks jään, Põgene vaba laps jne .. 🙂 Äärmiselt nostalgiline tunne ja sooviks, et oleks enam eestlasi ümber, kes jagavad sellest muusikast miskit. Aga ehk on homme õhtul see võimalus, kuna Bondi lähistel elavad hetkel ka Arne ning Tanel, kellega samuti Outlandis pulli ja karmi higi sai valatud, jõulud koos veedetud jne. Toredad kodumaalased ning ei saa ära öelda võimalusest jagada ka nendega elumuljeid ning luua uusi ühiseid hetki!

Aga kogu oma jutuga tahtsin ma jõuda tagasi Taimaale, kus sai 6 pikka päeva ja ööd veedetud Gerly ja meeskonnaga! Alguse sai kõik 7. November Patong beachil, Phuketis.

Ise olin pika pika bussireisi  seljataha jätnud, ligi 10h. Pidin Phuketis olema algse jutu järgi 16.30, aga ohhooo, nagu ikka, asjad ei liigu plaanipäraselt ning alles seitsme ajal sai kott taas nurka visatud…ja kohtumine teoks. Rõõm oli suur ja kogu me koosveedetud aeg oli suurepärane. Veetsime päevi rannas lebotades ja paljupalju ujudes. No tõesti, olime kogu aeg kui kalad vees ja nii igal päeval! Ikkagi eestlased….

Meie suurimad teod….SEIKLUS NR 1 – OTSIDES ROBINSON CRUSO`t

Rännak üksikule saarele…noooh….vähemalt mõte eksisteeris kui selline. Kogu meie trip oli üks suur organiseerimatus AGA ….mitte miski ei läinud viltu, kõik realiseerus ja ehk isegi paremal kujul, kui suure planeerimise peale oleks välja kukkunud.
Nii siis hommikul lasime end taksol sõidutada Rawang sadamasse, kus uurisime pikasaba paadi juhtidelt, kuhu saarele võiks minna, et saaks killuke privaatsust, jupike rannajoont ja paar bungalow´t ööks? Soovitati Coral saart. Mis siis ikka…läheme sinna. Edasi hakkas trall pihta õige paadijuhi valikul! Hinnapakkumisi neljale saime seinast seina….muidugi püüti meid ilmselgelt nöörida, kuid õnge me ei läinud, jäime enesele kindlaks. Muidugi suurema töö tegi Gerly, temal seda kauplemisoskust ikka jagub, seega saigi ta alati ette söödetud! Tubli töö! Kui algul pakuti meile üht otsa 1500 bahti eest, siis Coralile  jõudsime 800 eest. Ja saime ikka nöörida, kuna juba saarel olles saime tagasipileti hinnaks 700 bahti….
Ühesõnaga…mina, Gerly, Germo ja Silver karkudel 🙁 🙂 ( kurb lugu rolleriga ) seadsime end sisse paadis ning peale 25 minutit olime randunud Coralil.

Ütleme nii, et jäi see kiirvisiidiks. Otsisime koheselt edasipääsu võimalust, kuna unistuste täitumisega just tegu polnud. Meie laius põgus rannajoon, mis kihas jaapanlastest. Vaata, et laiaks ei astu….Tegid seal paraseilingut ja kui hanekari oodati sabas, et saaks paariks minutiks taeva alla hõljuma ja jalgu saputama, sest oi oi kui hirmus ju. Üks tädi tahtis maandumisel suisa võssa lennata…Nii et kõigile meile oli ilmselge….KAOME SIIT JA KÄHKU ! AGA KUHU ?
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Puht juhuslikult ranna paremas ääres oli väikene söögikoht, kus onu rääkis inglise keelt. Kurtes talle oma murepoisikest, hakati meile uusi variante lähistel välja pakkuma ja lõppes lugu sellega, et istusime taaskord paati 700 bahti eest ja viidi meid Koh Lon saarele. Seal PIDAVAT olema mitmeid rannajooni, kuhu saab jalutada mööda dzunglirada, puudust pole bungalow´test et öö mööda saata ning kohalikud saarlased pakuvad ka odavat kõhutäit. Tundus nagu liiga hea, et olla tõsi! Ja nii oligi….
Jõudsime saarele, kus alguses võtsime sadamasillast suuna vasakule…lihtsalt huvi pärast. Jõudsime kuhugi luksuslikku majutusasutusse koos restoraniga. Nägi välja kenakene küll aga öö eest tahtsid vist miinimum 3000 bahti. Kuna päev oli alles noor, siis hakkasime niisama edasi kõmpima, sest kuskil peab ju mõnus rannajupp olema. Jalutasime mööda metsa ja leidsime natuke liiva.

Kogu ümbrus oli aga jube räämas ja ujuma ei kutsunud küll miski. Kerge peatuse me seal siiski tegime, püüdsime ka kookost palmi otsast kätte saada, kuid ebaõnn! Järgnev mõte oli ette võtta metsarada, mis tundus tähistatud olevat, aga tont seda teab, mis siltidel seisis, kuna kõik puht kohalikus keeles. Võibolla oli räige hoiatus 🙂 Aga siin me oleme ja võtame kõik, mis võttaannab. Nii me sammusime dzungli tihedusse, Silver ikka kargutades, aga ära käisime! Kõmpisime ja kõmpisime, jõudsime jõeni, ületasime, vaatasime edasi ja ühtäkki oli rada kadunud. Ümberringi olid vaid kautzuki puud ja koguti hoolega kummi! Päris huvitav.

Olin eelnevalt näinud väikeste püttidega tüve küljes ja ei osanud bussiaknast vähimatki oletust luua, millega tegu. Naljakas oli katsuda, pehme ja kohati lögane. Aga nii siin Tais on, kõike looduslikku kasutatakse maksimaalselt ja vaimupuudust neil pole. Silmad lahti hoides näed tõsist looduse praktilist väärtust. Näiteks jäi turul silma, et kandikutele pandi suured banaanilehed, mis meie mõistes oleks küpsetuspaber ! Hämmastama panev !

Aga arvasime meie siis, et oleme eksinud ning vaatame natuke tagasi. Uut rada me ei tuvastanud, seega pakkusin välja, et vaatame ikka seda sama kohta, see peab kuhugi minema…Ja välja me dzunglist saimegi. Ühel hetkel tekkis tagasi rada, mida vast küll poldud ammu kasutatud, kuna ämblikuvõrke võis kehal tunda liialt ja üleüldse igast looduslikku elu. Kõrvus hakkas kohisema miskit lainetuse sarnast ja kõigil kohe meeled ärevil. Ikka edasi ja edasi, kuni jõudsimegi taaskord veepiirini. Jalutasime seda mööda, kuni vastu sattus kellegi isiklik majapidamine. Matsakas tädi, õllekõhuga onu ja suitsu tõmbav noorem poiss askeldasid hetkeni, kuni märkasid meid ja imestunud näod ette löödi! Nii palju saime inglise keeles suheldud, et vastati „No english „…seega oli suht peata olek meil. Püüdsime ikka uurida, kas siit saab kuhugi edasi, kus on me bungalow ja kust saaks süüa. Kasutusele sai võetud käte abi, patsutatud kõhule ning rüübatud olematut kruusi, mis on ju siililegi selge. Tädikene kappas tuppa ja naases mitme paki küpsiste ja maasikajoogiga….Uskumatu sõbralikkus ja vastutulelikkus. Kõhuga onu haaras ka wau wau MOBIILTELEFONI, ajas miskit omas keeles ja andis toru edasi Gerlyle, kes omakorda hetke pärast mulle.

Teispool otsa oli justkui kõrvulukustava kisaga tailanna, rääkis küll enam vähem inglise keelt. Saime nii palju asju aetud ja selgitatud, et 10 minuti pärast pidavat miski paat meile järgi tulema, koos söögi ja kõigega. Hmm punkt üks….keegi ei osanud seletada kus me oleme…kuhu tuleb see pagana paat ? Punkt kaks….Lon saarel ei pidavat olema ühtki bungalow´t !!! Päääääris hea variant! Aga meil oli tuju laes, sest midagi sellist sa ju turismireisiga ei näe ja päris igal sammul ka ise ei satu ! Kuna me eelnevalt soovisime kookost katsuda, siis tegelikult polnud meil küpsiste ja magusa joogi vastu suurt huvi. Viitasime maas lesivatele kookostele ja terariist käes löödi neljal katus pealt…Meil kotis kõrred ja rüüpasime justkui oma lemmik kokteili. See oli nii hea, nii värske ja kosutav! Lasime hiljem kookose ka puruks lõigata, et süüa valget sisu, mis oli veel topelt hea. Toodi ka lusikad….Ei suuda siiani imestada nende lahkust! Tundub aga, et kookos on kõigi lemmik. Jättes maha liivale ühe andidest, lendasid kohale kaks kana ja kiisu, kes usinalt lasid heal maitsta 🙂 Täpselt nagu meie…teavad, mis on hääääää!
Kogu hetke kogesime me samal viisil, midagi kirjeldamatut ja midagi, millest ei osanud isegi unistada! Vot nii hea oli…Edasine, mis teeme-kuhu läheme, oli peast pühitud…need hetked-need tunded-need ei unune iial! Midagi, mida kodus sa ei koge iial!!!

Meie kümme minutit sai kiirelt täis ja paati ei kuskil. Lõppes kõik sellega, et majapidamisest leidsid tee päevavalguse kätte veel noormehi ning sekund hiljem oli kõik taaskord oma pikasaba paadi istmel, minemas kuhugi……

Ühine meel ütles, et täname 100 bahtiga perelahkust. Ei tahtnud tädike kuidagi rahavastu võtta, pea pressisime selle talle pihku! Paadilt tegime lehva-lehva ja minek. Heh…viidi tagasi meid alguspunkti. Mis siis ikka, vaatame, mis on sillast paremal pool!

Silver ja Germo tõttasis eespool ja neile järgi jõudes, olid nemad juba taaskord peatunud ja ajasid juttu tai mehega, pisike ja nääpsuke nagu nad kõik! Ja tema suust saime kuulda, et ei leidu Lonil ühtki super privaat rannajoont, ei kohalikku sööki ega ööd bungalow´s. JEJEJEEEEE!!! Onul endal oli „uhke“ majapidamine koos lõhkiste aknaklaaside ja prügilaga otse maja taga. Kõik sujus nii kummalisel kombel ja minutid hiljem vaaritas see sama onu meile koduseid pannkooke kondenspiimaga. Viisil, kuidas koogid valmisid, oli uskumatu! Taignast ei tea me midagi, aga see pandi pannile, sinna löödi paar muna ja lasti küpseda oma vajalik aeg. Maitse oli suurepärane ja suus sulav! Eelsöögiks pakuti puuvilja. Isegi kohvi oli „menüüs“, kuid ei tahtnud liialt end pealt tükkida! Ajasime onuga paar sõna hääd juttu, kaua saarel elatud ja

mis värk on üleüldse! Tal endal olevat metsa sees väikene onn, kus me võiks öö mööda saata. Minul ja Gerlyl oli vaim igati valmis, sest iga päev midagi sellist ei koge, kuid meie toredate poiste mõtetest võis vastupidist lugeda….Õigemini sai see selgeks peale kerget vihma. Pannkoogi järgne tee viis meid tagasi rannajoonele, kus naispere oli ühel nõul, et vahet pole, teeme ära ja magame siin…..Aga oleme siiski ühine meeskond ja tulime vastu meesperele, kes suuremat luksust ja naudingut öisest rannal magamisest või onnist metsas, ei näinud! Sebisime enne tõelist pimedust endale paadi tagasi mandrile. Mina, Gerly ja Germo tegime kiirvisiidi pannkoogi onule, pistsime pihku kerge numbri ja ütlesime ei hommikusele kohvile ja söögile…
Kokkuvõttes me ei leidnud seda, mida otsima asusime, kuid saime päevalt palju palju enam!

SEIKLUS NR 2 – KHAO SOK RAHVUSPARK 11.11 – 13.11

Silver oli tõhusa eeltöö teinud ja piltide pealt tundus kui muinasjutt! Selles reisis ei olnud meil vähimatki pettust esimesest hetkest peale. Kõik sai alguse neljapäeval Patongis, kust tahtsime rentida miskit auto moodi.

Aga nagu ikka, olime omadega alati niii viimasel hetkel, seega kuni varahommikuni meil neljarattalist tagumiku all polnud. Minul oli ainukesena kohalik number telefonis ette näidata, seega sai traati tõmmatud nii mõnelegi, kuni hommikul kell 9.30 saime jaatava vastuse, 700 bahti ööpäev 20 aastat vana jeebi eest ja andke tuld. Mõeldud-tehtud, sest odavaim hind üleüldse….Ainuke mure oli algul autojuht! Selleks pidi olema härra Germo isiklikult, kuid keda öö jooksul koju polnud ilmunud, oli Germo…Teadvustades endale, et isegi, kui ta rajalt maha võtame, on mees alko mõju all, seega juhtpulti peaks istuma mina, mille vastu mul muidugi miskit polnud! Täitsime tähtsad ankeedid, lisararaha 200 bahti päevas pidime maksma, kuna Phuketi alast väljume, passi andsin panti ja võtmed sain kätte. Sekund kaks hiljem naasen ka Germo, kes vapralt oli nõus algul rooli istuma ja tundus täitsa kaine poiss. Saime sõita nii kilomeeter ja pool kui okooo….bensiin otsas 🙂 Mis siis ikka, tõmbasime end tee pervele ja Gerly-Silver läksid kütust tooma,  mis veaks meid välja lähima bensukani. Ja siis just samal hetkel tuli nurga tagant välja too sama mees, kes auto rentis. Kuidagi ei klapi miski ja ei tundu olevat saatuse märk. Pigem pakuks, et nad teadsid vähese bensu olemasolust,millega kaugele me ei jõua ning nende jaoks see puht raha teenimisvõimalus, kuna põrutasid ise abivalmilt 🙂 koheselt kütust tooma ja sisse kasseeriti väikese koguse eest mõnus summa…Tundub enam kui loogiline, sest kuis muidu nad nii muuseas oleks samal ajal samas kohas ?

Peagi autol hääled taas sees ning algas edasine teekond! Kogu tripi läbisime ilma konkreetse kaardita, oli ainult Lonely Planet´i üldkaart kogu Tai kohta 🙂 Gerly olevat algul eeldanud, et vajame suisa gps´i…HAHAAA….Neljapäeva eesmärk oli sõita õhtuks Khao Sok´ini, otsida öömaja ja olla reede varahommikuks triksis-traksis. Ilmadega vedas meil hullupööra, terve neljapäeva saime vihma ja veelkord vihma, kuid reedel siras terve päeva päike kuni pimeduseni, mil natuke maad sai kastetud.

Poole päeva peal vahetasin ma Germo roolipositsioonist ning prõnn prõnn kapriisse siduriga sai auto taas veerema. Kohati ei saanud ma viiendat käiku sisse või siis püüdsin edasiminekuks tagumist käiku 😀 ei tahtnud hästi töötada….Suuremaid pause ei teinud, sest mis sa vihmaga ikka lolli mängid.

Üle küll vaatasime tsunaami tagajärjel kaldale uhutud laeva, mis oli ligi 2 km maismaale liikunud. Täiesti HULLUMAJA, mida see meeletu laine enesega ikka kaasa tõi. Vahtisime ka pilte seinalt ning oli silmi punnitama panev. Rand täis laipu, kel puudusid käed, kel jalad, kes oli kuskil vahel kinni jne! Ühesõnaga kohutav pilt!
Ümber laeva ringi jalutades leidsime kolm kutsikat, nii armsad ja üks neist oli uudishimulik. Sai ta sülle võetud ning hakkas sõrmi lutsima või siis andis lihtsalt musi. Hirm kahju oli nii mul kui Gerlyl, poisid pigem ah kuulge kuulge…aitab küll 🙂 Meie aga ei saanud, süda läks härdaks ja oleks vaid süüa olnud…Kaasa oleks ka hea meelega nad võtnud. Ja nii need koerad seal Tais elavad, kohtad neid igal sammul! Aga olgu liigume edasi…

Ühel hetkel jõudsime suuremast linnakärast eemale, ümberringi laiutas tohutu lopsakas loodus oma uhkes roheluses. Mäed ümberringi ja käänulised teed. Hästi lahe vaatepilt! Mööda sellist teed rallides oma roostetava autoga jõudsime enne kuut õhtul sihtpunkti, nimeks Khao Sok! Esimene plaan oli leida ööbimine, mille peale kerget turu uuringut ka leidsime. Elasime neljakesi ühes toas, kus oli kaks suurt voodit, oma rõdu ja dušš ning nahkhiired, kolli häält tegevad konnad ja kanu taga ajav kukk 🙂 Kuna poisid eeldasid, et mul Gerlyga energiat küll ja enamgi veel, siis homset tuuri võiks minna uurima just me kaks, nemad jäävad peale pikka kurnavat sõitu puhkama…ning süüa ootama 🙂
Ei pidanudki pikalt otsima, kuni bookisime järgnevaks hommikuks just meile sobiva tuuri, 2000 bahti nägu! Hinnad olid kõikjal sellised, kuid just ses ühes kohas saime kõik, mis tahtsime. Niisiis: 2 hommikusööki, lõunasöök ja õhtusöök ( kõik need olid äärmiselt maitsvad ja rikkalikud), pikasaba paadi sõit mitmeid tunde kaljude vahelisel järvel,

koopa külastus ja dzungli matk, transport hotellist alguspunkti ja tagasi, ööbimine järvepealsetes bungalow´des, night safari! Ja peale selle veel äärmiselt tore giid ning lihtsalt imelised elamused ja mälestused! Maksa kogu seikluse eest selline summa, on naeruväärne, liiga hea et olla tõsi. Muidugi kui loogiliselt mõelda, siis isegi selle 2000 bahti näo pealt teenivad nad suurt kasu, kuna mis kulutusi neil endil selle ööpäeva jooksul on ? Mitte palju…kuna kala püüavad järvest, kanad  munevad tagahoovis, ananass kasvab ka kuskil oma kapsamaal ehk kogu toidukollektsioon on liig kergelt kätte saadav. Usun, et pesu pesevad nad ka käevahel, sest milleks raisata elektrit…. Ainus kulu, mis neile tekib on kütus…..Aga see selleks. Parem aitame kaasa, et nad saaksid kohta korras ja kenana hoida ning arendada edasi, kuna plaane tundus neil olevat!

12.11 VARAHOMMIK – ME OLEME VALMIS !

Ukerdasime voodit kaitsva sääsevõrgu alt välja, kiire pesuring, autole taaskord hääled sisse ja hommikusöögile.

Sealt istusime meie neli pluss kaks neidu Kanada Prantsusmaalt ( mis oligi kogu meie reisi kamp ) miniväni ja sõit sadamasse, koos kerge turupeatusega, võis alata. Olles jõudnud sadamasse, tuli igaühel osta 200 bahti maksev rahvuspargi sissepääs, peale mida kupatati meid paati ja mootor tõmmati käima. Meeskond EESTI oli ikka tipp tasemel. Me kasutasime kõiki luksusi ja võimalusi, mida see reis pakkus. Võtsime päikesest kõik, mis võtta andis, seega pluusid jms lendas seljast, samal ajal kui teised kaks praadisid end läbi riiete. Hiljem selgus, et nad eeldasid kehva ilma ning jätsid kõik suvise maha…halloooo….nii kana ka olla ei saa!
Fotokas oli pidevas tööhoos, sest vaated olid ahhetama panevad. Istud vanamoelises paadis, ümberringi tohutud kõrged kaljud ja järvevesi mõnusalt sinine.

Ligi peale poole tunnist sõitu tegime väikese peatuse, kus Ja või siis Rambo ( meie giid ) pakkus võimalust supluseks ja kaljuhüpeteks. Germo ees, mina järgi ja Gerly kolmandada sulistasime ja jahutasime endid. Kahju kohe Silverist, kes algul ikka püüdis oma haavatud jalga hoida, kuid hiljem lõi ta kõigele käega 🙂 Tüdrukud istusid vapralt paadis ja jägisid meie etteasteid. Mööda kaljuseina sai kõrgustesse ronida…Germo ja Ja käisid ikka päris mitme meetri peal ära, mina isiklikult veidi põnnasin, omades eelnevat kogemust Austraaliast! Aga hüpped sai sooritatud ja lapselik tunne sisse loodud! Terve reedese ja laupäeva hommikupooliku veetsime me palju magedas järvevees! Ja oleks võinud sinna jäädagi!
Peale kerget värskendust liikusime edasi, kuni hakkas eemalt paistma see, mis oli me tripi üks suurimaid ootusi….JÄRVEPEALSED BUNGALOW´d….

Ja täpselt nii oligi! Peale meie seal suurt rahvast polnud, mingid tai linnavurled, keda pidasime algul jaapanlasteks oma koomiliste tegude põhjal ning punt venelasi, kuid õnneks elasid nad oma elu ja suurt lärmi taluma ei pidanud!
See koht oli uskumatu, rahu ja vaikus, midagi ennenägematut. Kõik oli ehitatud kas siis suurte puutüvede najale või pambuslattidele ja nii me õõtsusime.Tuumikuks oli restorani pool, kust paremale ja vasakule jäid rivis pambusest onnid, madratsiga põrandal ja seal me oma öö mööda veetsimegi. WC ja dušš asus üleval mäe tipus, kus avanes potil istudes päris hea vaade…Muidugi libedaga oli kohale saamine problemaatiline, seega sai paaril korral ka oma putka tagust kasutatud 🙂
Peale suurt lõunasööki käisime dzunglis jalutamas ja külastasime koobast. Ka sel tripil sai tõestust kohalike ideederohkus. Võsast ja lehtedest punuti meile mütse, tehti veepudeli hoida ja vilepill…Lihtsalt vinge. Kerge jalutuskäigu järel läbi tiheda metsa jõudsime taas järveni, kus istusime pambuspaati! Koosnes mitmest pambusekihist, paar plaati risti istumiseks panud, mootor taga  ja sõiduvahend valmis! GENIAALNE.

15 minuti järel olimegi koopa suus ees. Et kottpimedust vältida, pani Ja enda seljale aku, mis oli ühendatud lambiga ja valgus saabus! Taaskord geniaalne 🙂 Näha oli palju huvitavat, enim meeldisid mulle kujutised, mida pikema vaatlemise korral märkad. Näiteks kohtasime vanamutti….
Ringreis tehtud, asusime tagasiteele. Eemalt märkasime, et peagi saame kõva sahmaka kaela ning olime just parasjagu kõmpimas, kui kukkus kallama. Siinkohal taas pidin ennast kiruma, kuna muretsesin eelnevalt 15L veekindla koti aga mis maha jäi…..? Õnneks Ja oli abivalmis ning lasi kõigil oma vajaliku kraami oma kotti pista. nni“, haarasime päästevestid, et mitte ise liialt  vaeva näha enese vee peal hoidmisega. Ainus, mis puudus, oli kokteil…

Ehk küll siinkohal meie kaasreisijatel oli kehva ilma hirmust kasu, kuna vihmakeebid lendasid selga, meie aga bikiini ja püksi väel, mis ajapikku tekitas suure külma tunde, eriti kui olime tagasi paadis ja sõitsime ööbimiskohta. Tundus nii tuuline ja jääkülm. Vesi see eest oli kui supp, ning kohale jõudes hüppasime kõik „mulliva

Kella kuue paike hakkas hämarduma, seega tõmmati generaatorist tööle elekter 🙂 Ja meie avasime rummipudeli…kutsusime tüdrukud ka punti ning hiljem ühildus meiega ka Ja…ning kuni poole ööni sai bungalow esisel terrassil juttu aetud. Uni tol ööl oli magusam kui mesi. Ainus, mis meid kurvaks tegi ja teeb ehk siiani on tõdemus, et veetsime Khao Sokis liialt vähe aega. Aga ei osanud ju asjast eelnevalt midagi konkreetset arvata! Seega, kel plaanis kunagi seda trippi teha, võiks planeerida vähemalt kolm ööd järvepealset elu, see elamus on seda väärt!! Midagi sellist polnud keegi meist iial kogenud…..Laupäeva hommikul ajasime end maast lahti kuue ajal, et minna kajakiga tiirutama. Enne seda muidugi kerge suplus, kuna vesi soe. Supluse tegin ma ka keset järve, sest vesi ikka soe…Ja tagasi jõudes sai vettehüppeid sooritatud, nii et bikiin pidi seljast lendama…Nii vaba ja muretu tunne…Kellelgi polnud tahtmist tagasi mandrile naaseda, et istuda taas tunde autoistmel ning veeta öö möllumeelses Patongis!

Reaalsus aga jõudis kätte ning ka fakt, et too õhtu jääb meil ühiseks viimaseks, kuna homme päeval lendan mina edasi Syndey suunas…Gerly ja Silveriga käisime sushi restoranis, mis oli uskumatult hea, kõigil kõhud punnis ja uni tikkus peale. Germo sai kuskilt miskit kõhuhaigust, mis aheldas mehe mõneks tunniks voodi ja wc poti külge 🙂 Suhteliselt hilisel kellaajal hakkas meil eluvaim tagasi tulema, Gerly küll põõnas pikalt, kuid ajas end maast lahti ja läksime koos ööelu kaema, mis kestis meil kuni 6.30 hommikuni hahaaa….Oli vist vägev õhtu või mis ? Magada sain 2 h, sest enne ära sõitu vaja kraam kokku pakkida. See lõi suure augu mu unegraafikusse ja vältas paar päeva, enne kui peale pikka lennureisi lõpuks unevõlga tasusin!

Hüvastijätt sõpradega oli raske, silm märg, sest koos sai palju kogetud, ribadeks naerdud ja kes teab, mil  teed taaskord ristuvad. Aga noh, selline see rändurielu on ja egas me siis ju maamuna pealt ära kao. Ja üleüldse….lahkumised on ju alati rasked! Peale saupakaad lendasin ma äärmusest äärmusesse ja tõsiselt. Kontrast Tai ja Austraalia osas on tohutu, olin juba unustanud….Esiteks tohutud linnad, tsivilisatsioon, teiseks KALLIS elu, rahal sootuks teine väärtus, kuid tuleb end ümber seadistada ja mitte elada enam Aasia hindades! Vähem stressi ja pinget 🙂 Ning kolmandaks….wooou päikene…..olin eile vaid mõne tunnikese murul pikali ja tundsin kohe, et kiirgab kuumemalt. Õhtul märkasingi, et sain ka lõpuks punanaha sündroomi,küll õrnalt, aga ikkagi! Tais oli tunne, et üldse ei võta, samal ajal, kui Gerly ja meespere ikka – kellel on kõvem rant – mängu mängisid. Et siis 2,5 kuuga võib nii paljugi ununeda…
Kiirkorras sai viimaste aegade toimunu edastatud, eks telgitagusi teame meie….. 🙂

Kõike paremat ja uute kohtumisteni juba Uus Meremaa muljetega!!!

• Khao Sok Rahvuspark
• tai
• Taimaa