Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa

Kuidas kulges 1931. aastal ühe kirju reisiseltskonna Euroopa-reis? Raamatu „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja“ koostajad Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaik tutvustavad Karl Ast Rumori ja Friedebert Tuglase ning nende reisikaaslaste seikluslikku kulgemist.

Eesti reisikirjandus on pika ja põneva ajalooga. Eduard Vilde, Eduard Bornhöhe ja Andres Saal seisavad üsna selle alguses, Friedebert Tuglas tõi aga žanrisse esimesena kõrge kunstilise tasandi. Reisiraamat „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja“ kõneleb teekonnast, mille 1931. aasta varasügisel, septembris-oktoobris võttis ette üpris eriilmeline seltskond: väikese matkabussiga reisisid sulesepad Karl Ast Rumor ja Friedebert Tuglas ning ärimees Aleksander Puhk, rooli keeras rallisõitja Heinrich Tael. Niisiis oli seltskonnas tervelt kaks terava sulega reisikirjanikku. Karl Ast Rumor, paras maailmarändur, läkski reisile tellimusega kajastada rännakut jooksvalt ajakirjas Nool.

Kuhu teekond viis?

Sõideti Eestist Skandinaaviasse trassil Soome–Rootsi–Norra–Rootsi ja tuldi ringiga tagasi – ära käidi ka Pariisis, Luksemburgis, Berliinis ja Königsbergis. Koju naasid rännumehed poolteist kuud ja 7000 kilomeetrit hiljem. Kavatsusest külastada lisaks Balkani poolsaart ei tulnud midagi välja, sest aega nappis – planeerides ei osanud reisisellid siiski piisavalt arvestada teeolusid, teekonnale kuluvat aega ning rändureid pikemalt paelunud paiku. Kahju muidugi, sest enne reisi antud intervjuus kirjeldab ajaleht Sõnumed seda kanti eriti põnevalt:

„Balkani teede ja reisitingimuste kohta on matkajail küll võrdlemisi halvad eelarvamused, kuna siin pole kaugeltki harvad need juhused, mil isegi reisijaterongid röövitakse paljaks bandiitide poolt, kõnelemata väiksemaist sõidukeist, – kuid kolm seiklushimulist „musketääri“ on seevõrra kartmatud, et neid siinsedki olud ei hirmuta.“

Ast avaldaski Nooles reisi esimesest poolest lustaka reisikirja. Ilmselt oli juba kirjutamisprotsess lõbus, sest seda pealt näinud Tuglas palus kirjas abikaasa Elolt ajakirjanumbreid, milles Asti reisikiri on ilmunud: „Mis ta sest reisist just kirjutab, seda ta ei ütle. Ja me lubasime Puhkiga talle naha pääle anda, kui ta meile ülekohut on teinud. Sellep. ole hää ja saada mulle Pariisi need „Noole” nrid.“

Reis kulges äärmusest äärmusesse

Tuglas sekundeeris Astile hiljem pisut pidulikumate meenutustega, mis on jõudnud kirjaniku mälestustesse ja kogutud teostesse. Säilinud on ka Tuglase tihe kirjavahetus koju jäänud Eloga, mis nii mõnigi kord peegeldab armsalt dramaatilist ärevust – nimelt ei teadnud reisimehed marsruuti ja ajagraafikut täpselt ette ning Elo nõudmiseni saadetud kirjad läksid vahel eksi. Tartusse mahajäänuna oli kirjaniku abikaasa üksjagu ka kurb – vaevalt oli Tuglas lahkunud, kui raisakullidena langesid Elo kallale võlanõudlejad. Tuglas oli kirjanikest sõpru kunagi käendanud, lisaks oli tema allkirja võltsitud. Need meeleolud segunevad omakorda juhtumistega, mis reisil ette tuli, ja seiklused varieerusid tõepoolest ühest äärmusest teise. Automatkajad magasid kord kuuse all, siis luksushotellis, jõid lõkke ääres veini ämbrist või tõstsid klaasi Eesti suursaadikute vastuvõttudel. Oli sügis: Põhjalahe kallastel ja Norra mägismaal juba kahutas. Pariis omakorda tervitas rändureid päikese ja uhke maailmanäitusega: selle mitmepäevane külastamine on omamoodi nagu reis reisi sees. Tuglasel oli kombeks oma rännakutel soetada postkaarte, lisaks pildistasid sel reisil nii Ast kui ka Puhk.

Kahjuks ei ole ilmselt alles kirjad, mille Astile sügisesse Lääne-Euroopasse saatis Leili Abram. Ast oli selleks reisiks jõudnud elus teelahkmele: pärast reisi lahutas ta oma abielu noorpõlvearmastuse Alma Ast-Aniga, kolis peagi Leiliga koos Marokosse ja abiellus uuesti 1935. aastal. Nende ühine elutee viis omakorda reisidele kaugetesse ja eksootilistesse maadesse.

Reisiraamatu kaante vahel on 1931. aasta reisimuljed esmakordselt koos. Tuglase kogust on sinna jõudnud ka reisibuklette ning ajakirjanduses avaldatud kajastusi, lisaks on kasutatud kunstiteoseid ja fotosid teistest Eesti muuseumidest.

Norra iseseisvus 1905. aastal. Kolmele reisikaaslasele oli see aastaarv omamoodi ühendav märksõna. Tuglas ja Ast sööstsid mõlemad 19-aastaste noorukitena Eesti ajaloos nii olulise revolutsiooni tulle ning sõbrunesid neis sündmustes Aleksander Puhki venna Joakimiga. Mõlemad on nentinud, et eluteekond võinukski lõppeda 1906. aasta alguses, kahekümneseks saamata. 1931. aastal Tallinnast reisile asudes on Tuglas ilmselt uudistanud värskelt Estonia taha Uuele turule püstitatud mälestusmärki 1905. aasta ülestõusust osavõtjaile, mille autoriks oli Juhan Raudsepp. Igal juhul on ta Elole sellest fotopostkaardi saatnud.

Reis sattus huvitavale ajale

Ajaline taust reisimeeste ümber on niisama kaasakiskuv. Reisimuljetest peegeldub toonane üleilmne majanduskriis. Rändurid olid parajasti Stockholmis, kui 20. septembri keskööl toimus „Inglise naela üleminek kullalt kassikullale“, nagu kirjutas oma reisikirjas Ast. Tuglas, kes oma noorusmälestustes on kirjeldanud ka seda, kuidas katsetati esimesi lennukeid, oli sel kevadel teinud esimese lennureisi Helsingisse ja tagasi. Ühtpidi tahaks öelda, et maailm oli veel sõjast väsinud, ent reisiliste muljed Saksamaast panevad selles kahtlema.

Joakim Puhki noorem vend Aleksander, kogenud automatkaja, oli Ilmarise tehases kohandanud reisivahendiks mugava sõiduki – ehk Asti sõnadega: „[r]uumide kasutamine on viidud äärmise praktilisuseni. Paari minutiga võib muuta auto väikeseks salongiks, kasutades selleks kokkuklapitavat mööblit, ja öösi – magamistoaks, kus tervelt neli voodit. Autojuht elutseb tüüriruumis, mis tarvilikult avar.“ Chevrolet' roolis istus kogu reisi vältel Puhkide ettevõtte autoosakonna peamontöör, kahekümneaastase juhistaažiga Heinrich Tael, südikas kihutaja Eesti autovõidusõitudel. Välkkiire reaktsiooniga sohver päästis mitmel puhul reisilised õnnetusest. Taela sõiduoskused olid kinnitust leidnud siis, kui Ast aasta varem Puhkidega Alpides kohtus ja osa nende toonasest reisist kaasa tegi. Nimelt oli Ast 1930. aastal reisilt Tseilonile ja Indiasse tulles enne kojutulekut ette võtnud korraliku Euroopa-treti. Davosis kohtas ta Aleksander Puhki, tema abikaasat ja nende sugulastest noorpaari, kes rändasid ringi matkaautoga, ning on kirjutanud sellest reisist Nooles nii: „Nad olid tolleks ajaks juba ligilähidalt kolmtuhat kilomeetrit maha matkanud ja mustlase põlvega kodunenud. Vedasid kaasas telki ja keedu- ning toidunõusid ja kõike muud, mis matkamõnu tõstmiseks vajalik. Mina, kes ammugi harjunud võõral reeäärel istuma ja viienda rattana vankrile kaasa sõitma, ei pidanud ka see kord pikka aru, saades kutse autoseltskonnaga liituda. Ja nii läkski lahti – läbi kaheksa riigi ning Poola koridori.“ Kuna selline reisimisviis tundus maailma avastamiseks vägagi sobiv, hakati hauduma järgmise suve plaane ning hõlmati neisse Tuglas. Viimane püüdis esialgu pisut vastu ajada, tuues vabanduseks tervist ja rahapuudust, ent reisieelsetes kirjades Haapsalus suvitavale Elole on aimata, kuidas reisikihk pisut süüdlaslikult aina kasvab ja lõpuks ei ole seda enam võimalik kaane all hoida. Pealegi soovitas arstki tervise parandamiseks hoiduda „korralikust” eluviisist ja minna reisima, et turgutada südame närve.

Norra mägiteedelgi jäi Asti usk autojuhi võimetesse vähemalt reisikirjas kõikumatuks: „Tee üleval on kitsas, ometi mitte halb. Härra Tael, kes arvatavasti katuseharjalgi autojuhtimisega toime tuleks, virutab oma kuuskümmend kilomeetrit tunnis, nagu poleks asjagi.“

„Kuid ikka kõigume üles ning alla, ikka on keerakuid ning käänakuid musttuhat. Tüürimees Tael vajub üsna roolile, otsekui kasvanud ühte oma masinaga. Vilksatuvad tuled, möödub nurk halli hoonet ja tee sööstub teravalt joonistatud kurves alla mäge. Piduritel on kõhukramp; nad ägisevad. Vilksatub jube joon tuledes; lööb peeglihelgina silma. Vesi! Vaevalt meeter neelavast sügavusest seisatume. Otsekui üle noatera. Olime sõitnud teadmatult parve sillale. Ei tolle ääre tagant oleks enam keegi meid elavalt päevavalgele toonud.“

Mõlemad kirjanikud vahetasid kaptenirolli ehk lugesid juhi kõrval kaarti ning küsisid vajaduse korral teed. Ast poriseb seejuures kadedalt, et Tuglase keelteoskus kulub tõepoolest marjaks ära.

Skandinaavia on südames

Kirjadest ja reisi dokumenteerimisest on aimata, kuidas eelkõige Norra reisimehi võlus – selle loodus, ookeani serv, inimesed. Tuglas on Elole Stockholmi jõudes kirjutanud: „Aga huvitav, kuidas ütleksin, „õpetlik” on mulle see sõit. Vahest huvitavam kui ükski teine reis enne Euroopas. Paljas Norra nägemine, ja just sel viisil nagu see nüüd sündis, maksab midagi. Imeväärne maa! Ja ma nägin seda võrdlemisi põhjalikult, nagu nüüd ka Rootsi.” See õpetlik võlu on niivõrd kaasahaarav, et raamatu koostamine nõudis ulatuslikke välitöid: Elle-Mari sõitis 2019. aasta suvel puhkuse ajal läbi reisiseltskonna Rootsi–Norra marsruudi, et sedasama imet natukenegi kogeda, ja võib nentida, et kirjapandu on õige.

Tuglast innustas see kant niivõrd, et ta tegi 1939. aasta suvel veel ühe Norra-reisi, seekord koos Elo, Richard Kleisi ja Walter Treumanniga. Sellest rännakust sündis samal aastal Anonymuse nime all ja Andrus Johani lustakate illustratsioonidega ilmunud „Ühe Norra reisi kroonika, kus sees on lugeda selle maa rahvast, linnadest ja mägedest ning muist imeväärseist asjadest, mis selle reisi peal nähtud ja kuuldud“. Noor-Eesti kirjastus reklaamis reisikirja kui lõbusaimat raamatut eesti kirjanduses ning kordustrükkide kaudu on see kindlasti lugejale tuttav.

Aleksander Puhk on Tuklale-reisikaaslasele saatnud aga postkaardi mõlemal korral, kui satub Rootsis ja Norras taas sinna, kus nad 1931. aastal üheskoos rändasid. Puhk oli mitmes mõttes oluline reisikaaslane: peale auto hankimise jäi tema õlule suur osa reisikuludest. Tuglas kirjutas Elole Trondheimist: „Majanduslik konstitutsioon on järgmine: me maksame igaüks oma eest hotellitoad ja restoraniarved, aga kõik, mis autosse kuulub ja laagreis süüakse, läheb Puhki taskust. Paljast bensiini kulub päevas paari tuhande eest! Lisaks kõiksugused automaksud, kinnitused, üleveod jne. igas riigis. Üldiselt usun, et Puhkil kõik see lõbu lõpuks oma veerand miljonit maksma läheb.“

Tuglas ja Ast on reisinud Henrik Ibseni jälgedes. Praegune eestlasest kirjandushuviline saab Norra-reisikotti pista muudki Norra-lugemist: natuke kattuvad meie reisiliste rajad näiteks Sigrid Undseti siingi väga armastatud romaani „Kristiina Lauritsatütar“ tegevuspaikadega. Aga suurepärase Oslo kultuuriprogrammi võib reisiraamatust üks ühele kopeerida: muutunud on vaid mõne muuseumi asukoht. Kui Tuglas ja Ast toona Oslos olid, oli Gustav Vigelandi skulptuuride park alles valmimas ning peidetud hiiglaslikku pakk-kasti – aga vaimusilmas nad seda kuidagi igatahes ette kujutasid.

Reisikirjas vilksatab ka inimesi, kes 1930. aastatel Eestist väljas seda riiki hoidsid. Reisimehed on külastanud näiteks Stockholmis Friedrich Akelit, Eesti saadikut Rootsis, Norras ja Taanis ning Karl Robert Pustat ja tema  peret Pariisis – tema oli Eesti saadik Prantsusmaal, Itaalias, Belgias ja Hispaanias. Puhk aga ühildas reisi mitme ärikohtumisega.

Nõnda tuiskasid kaks kirjanikku õnnelike asjaolude kokkulangemisel läbi 1931. aasta Euroopa, jättes praegusele lugejale isegi ju teataval määral katkendlike reisimuljete kaudu imelise mitmekihilise peegelduse toonasest maailmast. Raamatu või reisikirja jälgedes reisimine on omakorda miski, mis isiklikele reisimuljetele ühe põneva kihistuse juurde annab. Laagerdada Dovre mägismaal, mis niikuinii oma karmis ilus hinge poeb, ja mõelda, et just siin mängis nende grammofon septembriõhtus saateks Dovre nõidade tantsule, kui nad auto külge telki ehitasid...

5 huvitavat fakti:

1. Friedebert Tuglas läks reisile südame närve parandama, Karl Ast Rumor aga südant.
2. 4. septembrist 15. oktoobrini toimunud reisil läbiti ligi 7000 kilomeetrit, roolis istus rallisõitjast montöör Heinrich Tael, kaardilugeja rollis olid reisisellid kordamööda.
3. Reisi toetas suuresti ärimees Aleksander Puhk, kellega Tuglas tutvus alles teel, ülesõidul Tallinnast Helsingisse.
4. Reisil kasutati Eesti esimest matkabussi, Tallinnas Ilmarise tehases ehitatud Chevrolet’ mootoriga sõidukit.
5. 2021. aasta sügisest saab Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas tutvuda 1931. aasta reisi kajastava näitusega.

Tekst: Elle-Mari Talivee, Kri Marie Vaik

Foto: Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Selles numbris

• Omelette de la mère – kokakunsti kohtumine loodusimega
• Katri Raik: „Narva jääb alati omanäoliseks”
• Jazz-lauljatari reisimaailm: Susanna Aleksandra Veldi
• Soomeugrilaste maailmakongress poliitika ja viiruse küüsis
• Arktika Tallinnas
• Margus Kalam – seiklejahingega Aasia asjatundja
• Saar, kuhu võiks elama kolida
• Antwerpenis tõelist Belgiat otsimas
• Mehhiko värviline ja lõhnav maailm
• Seišellid – unistuste reis tänu pandeemiale
• Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa
• Tarmo Soomere: „Inimene ise ja inimsuhted on väärtus.“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA