Sotsialistliku Venezuela imed ja purunenud illusioonid

Mele Pesti võrdleb tänase ja kümne aasta taguse Venezuela meele- ja muid olusid.

Pealinn Caracas paistab esmapilgul sümpaatne. 18-tunnine Turkish Airlinesi lend liinil Istanbul-Caracas, kahetunnise vahemaandumisega Havannas, kus rahvast lennukist välja ei lubatud, on reisiseltskonna tuimestanud. Ometi taipan reisi viimase pooltunni jooksul lennukiaknast välja vaadata. Venezuela põhjarannik, Kariibi mere vonklev, ohtra rohelusega kaetud künklik rannajoon on täpselt nii kaunis ja kutsuv, nagu arvata võis. Venezuela puhkusesaare Margarita lähedus ja teisel pool üle lahe kutsuvalt ootel ABC ehk Aruba, Bonaire ja Curaçao saareriigikesed ei lubanudki magedamat vaadet oodata.

Ent reisi sihtmärgiks pole puhkusesaared. Loksume ookeanilähedasest lennujaamast bussiga läbi roheluse mäkke ning sealt Caracase kõige uhkemasse ja jutu järgi ka turvalisemasse kanti. Aastate jooksul Ladina-Ameerikas ringi hulkudes on saanud reegliks, et pealinnad pole tingimata reisi kõrghetked, isegi sel juhul, kui räägime reisi sellest osast, mis on pühendatud linnalikele väärtustele. Ikka kipun südame kaotama pigem Tartule kui Tallinnale. Nicaraguas meeldib mulle León, Colombias Medellín, Brasiilias Rio ning veel hulk teisi linnu märksa rohkem kui pealinn. Venezuelas ei oska väga sõna võtta, sest määratust, ligi miljoni ruutkilomeetrise pindalaga riigist (veidi suurem kui kaks ja pool Saksamaad) olen kahe reisi käigus näinud vaid killukesi. Kümne aasta tagusest seljakotirännust kerkivad kõige soojemad mälupildid ülikoolilinn Méridast mägede keskel.

Seekord sõidame koos rühma Euroopa valimisvaatlejatega läbi Kariibi mere äärsete küngaste Caracase hotelli- ja restoranipiirkonda. Seame end sisse esmapilgul soliidsesse hotelli sobiva nimega Eurobuilding ja vaatlen kutsuvalt värelevat sinkjat basseini hotelliõue sügavuses, mis jääb hetkel kättesaamatuks. Ei mõista lobis asjatavad livrees härrasmehed ühe novembrikuiselt põhjamaalt pagenud eestlanna ängi, kui soojas öös sillerdavasse vette ei saa – sest horário, basseini tunniplaan, lubab ujuda vaid kella 9–17. Klient ei ole siin kuningas.

Mis seal ikka, võtan hotelli baarist tillukese kahedollarise õlle, kulutan veerandtunniga hoolimatult veerandi Venezuela kodaniku kuupalgast, avan läpakas kirjakasti ja meenutan kümne aasta tagust Venezuela retke, mil mu öömajadel polnud üldse tärne ja ujumiseks sobilikud veesilmad ei tundnud kellaaegu.

***

From: Mele P.
To: Pere ja sõbrad
Thu, Feb 16, 2012 

Tere taas Ameerikates rändajatelt!

Kuu tagasi saatsime teile teateid Colombia kärarikkalt Kariibi kaldalt ja Guajira poolsaare kõrbekantidest. Sealt siirdusime uhkete vanade, ohtralt odavat bensiini neelavate Põhja-Ameerika autokaunitaridega Venezuelasse. Paar nädalat maal, millest Eestis oli meedia põhjal jäänud mulje kui Hullu Hugo Ebaõnnestunud Sotsialistlik Unistus, pakkus absoluutselt igal päeval mõne hea üllatuse. Pakun teile väikese valiku.

Suured üllatused 

– Jahmatav looduslik kirevus

Tegime vaid tillukese põike suurde maasse, aga nägime liivakõrbe, savanni, vihmametsa, troopilisi palmisaarekesi ja imekauneid vanu mägikülasid täis pikitud kõrgmäestikku. Ilusam osa Venezuelast tõeliselt puutumatu loodusega olla aga hoopis kirdes ja kagus.

–  Üllatav poliitiline kirevus

Kuuldused opositsiooni nõrkusest või puudumisest lükkas esimene taksojuht ümber. „Kui Hugo seekord ka ei kaota, siis meie kuulutame Zulia iseseisvaks, aitab jamast!“ Rikkas Zulia naftapiirkonnas Lääne-Venezuelas ei kohanud me ühtki Cháveze toetajat. Teistes kantides rääkisime aga nii sotsialismi veendunud fännide, kahtlejate kui ka vastastega. Vaatasime Zulia keskuses Maracaibos koos kohalikega opositsiooni suurt teledebatti. Kõige jaburamat ja udusemat juttu rääkis 39-aastane Poola juurtega Capriles Radonski, kes paar päeva tagasi esimese vooru ära võitis ja oktoobris valimistel Cháveze vastu astub.

–  Turvalisuse teema kõlakad vs. tegelikkus

Kümme aastat tagasi, millenniumi alul, ei julgetud Colombiasse reisida. Colombialased ise sõitsid ühest linnast teise puhkusereisile politseisaatega autokolonnis. Nüüd öeldakse narkokuritegevusele viidates, et „Põhja-Mehhiko on uus Colombia“ ja järgmisena tuleb hoiatustes alati Venezuela. Lääneeurooplane siia pigem ei reisi, jänkidest rääkimata – saatkondade ametlikud hoiatustekstid räägivad müstilisest hirmuriigist.

Ega kohalikudki hirmukülvamises alla jää: „Pimedas on hirmus, valges on ka hirmus, sõida parem taksoga, sest malandro’d (’kelmid’) on liikvel.“ Neist hoiatustest sündis rännuradadel pisikestes unistes linnakestes tihti humoorikas dialoog.

Kohalik: Oi, te olete välismaalased! Olge palun ettevaatlikud.

Meie: Mida täpsemalt me teie linnakeses kartma peaksime?

K: Oi, Venezuela on ohtlik, röövide statistika, ...

Me: Ah soo, hetkel paistab küll nii rahulik ja sõbralik...

K: Ja-jaa, siin muidugi, aga no pealinnas Caracases...

Me: Aga Caracas on ju 800 kilomeetri kaugusel?

K: Nojah.

Me: Et kõik need malandro’d ja teised, kellest enne rääkisime, nad on Caracases, mitte siin?

K: Ega meil pole tõesti ühtki sellist juhtumit... aga teate, Venezuelas on väga ohtlik!

Hirm ja usaldamatus on võimas omamüüt, mis on viinud keskklassi elama trellide ja tabade taha. Pikalt treenitud ränduri kõhutunne ütles aga, et külastatud Venezuela paikades oli mõnus, rahulik ja üle keskmise turvaline olla. Kuidas mõjutavad hirmujutud turismi? Kahe nädala jooksul Venezuelas kohatud mittelatiinodest rändurite hulk – 0. Null.

Väikesed üllatused

–  Venezuela valitsuses on peamiselt naised, patriarhaalne president kontrollib kõike, aga naiste esindatus on üllatus ikka.

–  Igas väikelinnas, suurtest rääkimata, hakkab kiirelt silma paar taimetoidurestorani. Lihtne, odav, hea toit.

–  Geid elavad Venezuelas hästi ja imestavad isegi, et avalikus ruumis ahistamist peaaegu polegi.

–  Raamatud maksavad keskmiselt... viis bolivari ehk umbes viis krooni (praeguseks 30 eurosenti – M.P.), kui mustal turul hea kursiga vahetatud saad. Hirmus palju raamatuid ja lai valik kultuuriajakirju on puha tasuta – valitsus maksab massilise raamatutrüki naftarahast lihtsalt kinni. Sellest hoolimata haigutab täis raamaturiiulite ees tühjus, sest toetusprogrammid on värsked ja lugemistraditsioon ahtake. Coro linnakese raamatupoe müüja härdus eurooplastest rändurite huvist sedavõrd, et kinkis meile ainsa kallima raamatu, mis ta poes müügil oli: „Nuestra América“ (’Meie Ameerika’).

– Suurelt teelt väikese autokastiloksumise ja paadisõidu kaugusel elavad tuhanded inimesed jõgede ääres ja peal Amasoonia stiilis veekeskset elu ja on külaliste vastu lahked.

***

Nagu paljudes maailma nurkades, on siingi moes naabritest halba arvata. Kolme sel reisil külastatud maa ehk Panama, Colombia ja Venezuela erinevuste kohta võib tuua ilmekaks näiteks kogemuse sohvasurfiga (couchsurfing ’rändurite tasuta kodumajutus’). 

Panamas ei tulnud sohvaotsingute peale ühtki vastust.

Colombialaste kommentaar: „No mida teie siis arvasite, panamenjo’d ongi ju ebasõbralikud tümakad.“

Colombias saime vastuseks rea elegantseid äraütlemisi: kel oli kodus remont ja kel oma jutu järgi juba kõik sohvad-võrkkiiged sugulasi täis.

Venezolano’de kommentaar: „Ah, colombiano’t ei tasu kunagi uskuda. Kui ta sult midagi tuppa astudes ei näppa, siis teeb ta seda toast väljudes. Nad on võluvad kelmid, kelle peale ei saa loota.“

Venezuelalased, kes olla naabrite sõnul võrdlemisi kinnised, on meid jahmatanud peaaegu et araabia maade mõõtmetes külalislahkusega. Igas linnas avab keegi võõrale koduuksed ja kui sooviks, võikski kodust kodusse rännata. Kui võõrustajat, hoidku jumal, miski takistab, näiteks peab ta lõpuks korraks tööle minema, usaldab ta rändurid sõprade hoolde, kes toidavad ja lõbustavad külalisi edasi.

Rikka Zulia osariigi pealinnas peatusime naftapuurtornil töötava 33-aastase inseneri Luisi juures, kes õpib hobi korras saksa keelt ja korraldab kõigi Maracaibosse saabunud välismaalaste vaba aega. Coros olime 22-aastase veterinaariatudengi Luis Migueli juures, kes rummi- ja kanepirohke tudengielu kõrvalt on hankinud imetlusväärse pagasi teadmisi maailmapoliitikast. Méridas viibisime toreda geikolmiku Carlose-Felipe-Williami kodus, kes õpivad meditsiini ja juurat ning majutavad sohvasurfajatele mõeldud nelja nariga toas aasta ringi rändureid.

***

November, 2021

Siirdun mälestuste sohvasurfilainelt tagasi viie tärni eurohotelli, kus lähemal vaatlusel värv seinalt koorub, dušš pritsib mitmes juhuslikus suunas ja ehmatab nurgast põrandaprakku kohkunud prussaka. Aknast paistvast viiest tuhmunud tärnist on kolm seinast veidi irdunud, ähvardades kümnenda korruse kõrguselt maha prantsatades vigastada harvu eurooplastest hotellikliente ja paljastada asutuse tõelise, kaht tärni vääriva olemuse. Kujutlen end hetkeks sotsialistliku riigikorraga lukshotelli mänedžeriks. USA kaubandus-embargo ja lõputu sügava igakülgse kriisi tingimustes võib fassaadi ja mulje hoidmine olla küllaltki väljakutserohke töö.

Ohuhinnangud olukorrale Caracase tänavatel ei ole viimase kümne aasta jooksul leebunud ja nii ei saa vaatlejad võimalust nendega lähemalt tutvuda. Suundume pärast rahvarohket pressikonverentsi hotelli parklas eri suundades üle maa poliitilist olukorda vaatlema.

Vaatlusmissiooni teeb väga eriliseks asjaolu, et viimase viieteist aasta jooksul pole sotsialistlik valitsus vaatlejaid valimiste ligi lubanud. Etteruttavalt võib öelda, et missiooni kriitilisest raportist häiritud president läheb tõsiselt närvi ja nimetab meid kõiki Ameerika spioonideks. Nii et ega järgmisi missioone enam tagasi kutsuta ka.

Mõni tiimidest veedab teel kaks päeva, sest kaugematesse Amazonase nurkadesse tuleb lennata kahe siselennuga, mis ühe ööpäeva jooksul ei õnnestu. Minu ja tšehhi rahvusest töökaaslase tööpiirkond on Lara maakond, umbes 400 kilomeetrit pealinnast lääne pool. Autojuht Daniel, tavaelus IT-ekspert ja raadioamatöör Caracasest, saab oma hõbedase Hiina autoga vahel lausa 120 km/h uhada, nii et kirkalt rohelised künkad ja ägedad vanad museaalidena mõjuvad USA autod teeservas aina vuhisevad mööda.

Äpardunud sotsialismist annavad tunnistust lõputud autode, busside, veokite ja motikate read hüljatuna teeservades. „Bensusaba,“ nendib Daniel. „Ilmselt ootavad homseni, aga võib-olla saadab valitsus alles ülehomme, päev enne valimisi igaühele paar tasuta liitrit.“ Ja keerab siis sujuvalt teisele poole teed täitsa tühja värvilisema sildiga „rahvusvahelisse“ bensiinijaama, tangib rahulikult paagi täis ja sõidame edasi. Nagu ikka, mõned on võrdsematest võrdsemad. Euroopa Liidu logoga kaunistatud hõbedase Cheryga tangime muretult, sabatamisele aega raiskamata. „Rahvusvaheline bensiinijaam“, 50 USA senti liiter, kütust jagub! Daniel ei suuda oma õnne uskuda ja peatub iga kord, kui mõnda sellist näeb, isegi kui täispaagist on kulunud napilt viis liitrit: no ei või teada, millal jälle saab! Tegelikult võiks siin tankida kõik, kes soovivad. Ent vahe teeb vahele hind. Kui 50 senti liitrist tundub ju soodne, siis seitsmedollarilise miinimumpalgaga kohalikule on see ulme. Üle tee jaamas peaks riigi subsideerituna saama liitri viie sendiga. No ja eks vast vahel saabki, kui õnne ja kannatust jagub.

Miljonäriks ilma ajalehepoiss olemata

Rahaga on siin riigis aga vaat et keerulisemadki lood kui bensiiniga. Kõht annab märku, et keskpäev on ammu möödas, veereme teeserva ühe lihtsama söögikoha ette. Ka töökaaslane Ondrej on kümme aastat tagasi Venezuelas rännanud. Tšehhil on nii Kuuba kui ka Venezuelaga pikaajalised sügavad suhted. Ondrej töötas ühe vaesusega võitleva MTÜ ridades Venezuelas ja liikus samades kantides, kus me praegu poliitikat uurime. Nüüd uitab ta mõtlikult tolmusel parkimisplatsil ja piilub naaberrestorani määrdunud aknast sisse. „Ma olen siin käinud! Kümme aastat tagasi peatus liinibuss täpselt siin ja sõime uhke lõunasöögi!“

Siin ei söö enam keegi, kriis on restorani uksed sulgenud ja suure tõenäosusega on omanikud nende kuue miljoni venezolano seas, kes on riigist põgenenud – piisana ses rahuajal registreeritud maailma suurima rahvarände laines. Astume sisse kõrvalhoones hingitsevasse bensiinijaama bistroosse. Siin läigib vastu meetrite kaupa tühja letti, paar kulinaariavitriini sealihasegu ja maisijahupirukatega. Ühtki klienti pole ega ka aimu, mis ajast need road siin soojapoolses ruumis on. Isu on kadunud, valin joogikapist lõputu Pepsi-rea tagant ühe tulimagusa mahla ja kougin reisikotist tüki leiba.

Mahla eest pean maksma. Ja see pole sugugi nii lihtne maal, kus iga paari aasta tagant järjekordse rahareformiga kuus nulli rahasedelilt lihtsalt kustutatakse. Inflatsioon on nii röögatu, et trükipress ei jõua kõiki neid nulle rahatähele trükkida. Ühel hetkel ei suutnud ka lihtsamad arvutid suuremate tehingute nullirodudega enam hakkama saada, teab autojuht/IT-mees Daniel. Nii tehakse ühest miljonist kohalikust bolivarist ühel hetkel „bolivar fuerte“ ehk tugev bolivar. Nõiatrikiga saavutatud tugevus lahjeneb paari aastaga, siis kuulutab uus reform välja digitaalse bolivari. „Digitaalne“ Venezuela moodi tähendab aga pigem seda, et jätkatakse ikka sularahaga, seda aga lihtsalt napib. Reaalmajandus kolib üle USA dollarite peale. Hindadega ei koonerdata. McDonald’s on USA embargost hoolimata täiesti olemas ja Big Mac maksab 14 dollarit. Riigis, kus palk on enamusel täpselt poole väiksem.

Dollaritega majandamine on de facto lubatud, aga USA embargo tingimustes neid juurde ju ei teki. Ja nii on bensiinijaamades, toidupoodides ja putkades üks lõputu sularahakriis, kus vahetusraha tuleb otsida tikutulega. Pealinna hotellis pääsesin õhtusöögiarvet makstes 17 dollari asemel 15-ga, kogu ülejäänud maal soovitakse arvet ümardada aga ülespoole. Või siis saad viieka eest purgi mahla, ja muutud äkitselt miljonäriks: kolme dollari vahetusraha asemel maandub siin tolmuses bistroos mu rahakotti paar miljonit „tugevat“ bolivari.

Kuidas maailma ühest kõige rikkamast ja hästi toimivast naftariigist sai kriisis siplev õnnetu paaria, on pikem jutt. Autokraatlik liider Nicolás Maduro, vähi tõttu lahkunud Hugo Cháveze määratud järglane, süüdistab kõiges jänkisid ja rahvusvahelist imperialismi. Ega ta ju päriselt valetagi: olukord oleks kindlasti parem, kui majanduspiirangud hinge kinni ei tõmbaks. Aga tõde, nagu ikka, on keerukam ja pikema ajalooslepiga.

Praegu on Maduro otsustanud etendada demokraatlikke valimisi ja meie Ondrejga saabume Lara pealinna Barquisimeto linna uurima, kas mäng on ka usutav. Linna servas ootab muljetavaldav kaaskond. Pealinnas on hoiatatud, et riigi jõustruktuurid soovivad meid turvata, ja keeldumine ei oleks tervislik. Olgu nii. Siiski ehmatan, kui kaks hambuni relvastatud mootorratturpolitseinikku haaravad initsiatiivi ja juhivad meid läbi linna, peatades jõuliselt kogu liikluse. Hm, nii siis tunnebki end president või filmistaar, jõuan mõelda. Ummikuid nagu polekski, libiseme sujuvalt hotelli. Autost väljudes selgub, et meid jälitanud auto nelja sõjaväelasega on samuti meie jagu, valimisvaatlejate teenistuses 24/7, soovime seda või mitte.

Puhkepäevi ei anta, missioon on lühike. Lara piirkonnast saan autoaknast pildi ette ja mõistan, et normaaloludes oleks siin tänaseks ökoturismi paradiis. Vanad iseloomuga mägikülad kohvi-finca’de ning röögatult kaunite vaadetega ja meeldivalt vähearendatud metsikuvõitu rahvuspargid. Venezuela on pööraselt ilus, mitmekülgne ja ressursirohke. Lisaks maailmakuulsale, Niagarast 20 korda kõrgemale Salto Angeli joale ja populaarsetele puhkusesaartele on riigil loodusturismis meeletult palju pakkuda.

Epiloog

Jõuame plaanitud kümme päeva rahus tööd teha, aga pealinna kauemaks jääda plaaninud analüütikud visatakse nädal varem maalt välja. Eeldan, et tänaseks on küll käes olud, mida lubati juba kümme aastat tagasi: opositsioon on hirmutatud vaikima ja võimu kriitikud on maalt põgenenud. Osalt on see tõsi, aga siiski-siiski, vastupanu ei vaibu. Kõikjal, kus viibime üle paari minuti tänaval või kasvõi pikkade tühjade riiulitega toidupoes astuvad inimesed ligi, juhivad tähelepanu valimiskorra rikkumistele või kiruvad valitsust. Inimesed on üldiselt mornid – just nii, nagu üksikud meile külla sattunud välismaalased kirjeldasid Nõukogude ajal meid, ent mitte lõpuni endassesulgunud. Just siin Barquisimeto linnas tapeti eelmiste valimiste järgsetes protestides kümneid noori ja tunnistajad ei karda: nad astuvad välismaalasele ligi, tõstavad rusikad taeva poole ja kiruvad praeguse presidendi saadetud mõrtsukaid...

Hoolimata kallutatud meediast, süsteemsest propagandast ja hirmutamisest kõik ei karda. Nii mõneski maakonnas ja vallas võidab novembris 2021 opositsioon. Valimised on vägivallavabad, mis on juba suur samm edasi. Lootust riigi punnseisust väljatulekuks on vähe, aga veidike siiski. Venezuela – vaid pool sajandit tagasi nii rikas, sõltumatu meedia ja mühiseva majandusega riik on pikas nõidusunes ja äratuskella pole veel kuulda.

Tekst: Mele Pesti

Foto: Mele Pesti, Kristjan Jansen

Selles numbris

• Parimad reisiraamatud 2021
• Toit ja kultuuri­geograafilised piirid
• Reisikindlustuse tähtsusest COVID-19 ajal
• … käis reisisell Go Traveli Kreeka purjereisil
• Julius Tarand: „Tundsin, et nüüd tõuseme õhku!“
• COVID-i kiuste tehtud võimas regatt
• Teravad elamused Teravmägedelt
• Kuidas Istanbuli huvitavalt ja odavalt avastada
• Eesti venekeelses Youtube’is
• Eesti jäljed maailmas
• Turism Paunveres
• Kaplinn – sõbralik ja ootamatult kodune
• Sotsialistliku Venezuela imed ja purunenud illusioonid
• Põgenike jõe lätetel. Iraagi Kurdistan. 16.–20. november 2021
• Kõrged sihid viivad tippu
• Pime seikleja: reisimine on minu suurim kirg ja väljakutse!
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA