Reisikirjandus

Jaan Unduskiga Hispaanias

Jaan Undusk

TEEKOND HISPAANIA. ÜKS LUHTUNUD REISIKIRI

LR 2016, NR 6–8

Võiksin seda raamatut lugeda kui mälestust ühest Hispaania-retkest 1999. aasta augustikuul ja saaksin ka tõendada, et jah, just nii see kõik oli. Suures osas humanitaaridest koosnenud reisiseltskond oli Tõnu Tenderi juhtimisel bussiga üle Turu ja Stockholmi ning läbi Pariisi teel Tuglase jalajälgedes Pürenee poolsaare kuumematesse paikadesse. Konditsioneer tõepoolest tõrkus ning peale hea tuju ja meeltülendava punase veini ühendas reisijaid ka leemetav higi. Kuni alles kuskil Kataloonias Barcelona lähedal ööpimeduses Vahemerre sööstsime. Jah, akadeemik Unduski poolt reisipastoriks tituleerituna võin kinnitada, et nii see kõik just oli, meie enamvähem koos nähtud Hispaanias. Täpselt nii, nagu vaid saatesõnas kirjas.

Raamatu põhiosa on aga hoopis midagi muud kui tavaline reisikiri ja selle tõele vastavust ma kinnitada ei suuda. Eks neid ole juba ka kirjutatud, eriti Hispaaniast. Kes soovib saada a(s)jalikku teavet Hispaania kohta, soodsaid ostukohti, parimaid supelrandu, tööpuuduse protsenti või niisama lõbusaid seiku teel juhtunust, sellele on Unduski lugemine rangelt keelatud. Aga kes ülemaks peab kunstitõde, head pikantset teksti ning naudingut kõigile meeltele ega kohku tagasi ka esseistliku arutluse ees – sellisele lugejale pakub Unduski „luhtunud“ reisikiri tõelist mõttemõnu. Võetagu vaid klaas veini kaaslaseks ja sööstetagu filosoofilistesse – või ka erootilistesse! – seiklustesse salapärase saatja baskitar Estrellamari seltsis.

Unduskit inspireerib reis päikselisse Hispaaniasse samavõrd kui tema eelkäijaid, Tuglast kõigepealt, aga sugugi mitte vähem see, mis ta kokku on lugenud, eelkõige baski soost filosoofilt Miguel de Unamunolt, kelle kodumaja me Salamancas peaaegu tagajärjetult otsisime. Baskidest on Undusk kirjutanud ka ühe lennuka essee, võrreldes nendega eestlasi. Mäletan ka tema erilist huvi iseloomulikke barette kandvate vanameeste vastu eriti Donostias, teise nimega San Sebastianis Biskaia lahe ääres. Kuid see on väline ja nähtav, hoopis olulisemaks saab Unduski käsitluses aga kõik see, mis pealiskaudsele turistlevale pilgule varjatuks jääb. Vahest on see Hispaania meis endis, meie alateadvuses, erootiline ja eksootiline, nagu kõik need stereotüübid ja müüdid, mis Põhjamaa poja don Jaani fantaasiat piitsutab ja mille olemust ta mõista ning ka meile selgitada püüab? Tulemus on igatahes isikupärane, kütkestav ja julge, kohati provokatiivnegi, ning seetõttu ükskõikseks ei jäta.

Janika Kronberg

Teejuht meie maa pühade paikade juurde

Ahto Kaasik

PÕLISED PÜHAPAIGAD

PEGASUS 2016

Eestis on lugematu arv paiku, mida kohalik rahvas on pidanud eriliselt väekaks, kus on saadud leevendust tõbedele ja vaevustele või hingehädadele, kus on käidud rääkimas jumalate ja haldjatega.

Osa neist paikadest mäletatakse praegugi, ja mõni neist võib olla olnud kasutuses muinasajast saati. Teine osa neist on meile tuntud rahvaluulekogudesse või ajaloolistesse allikatesse jäädvustatud pärimuse kaudu.

Ahto Kaasiku raamat „Põlised pühapaigad“ annab ladusasti loetava ülevaate säärastest paikadest, mille hulka kuuluvad hiied, pühad jõed-järved, allikad, pühad kivid ja puud. Raamatust saab teada, millised on olnud vanad pühapaigad ja nendega seotud kombed ning millist rolli need mängivad meie tänapäevases kultuuris.

On väga hea, et meie maa pühapaikade ühe parema tundja enam kui kahe tosina aasta pikkuse uurimistöö viljad on saanud kaante vahele. Autor esitab raamatus oma nägemuse pühapaikadest, mis on kahtlemata väga väärtuslik selle maa rahva põlise eluviisi mõistmisel. Kahtlemata saanuks köide olla kogukam, kuid vast on sellele peagi oodata järge.

Teos on vääriline paariline ja jätk Matthias Johann Eiseni aastasada tagasi ilmunud raamatule „Esivanemate ohverdamised“, mis oli seni kõige kaalukam teos sel teemal. Ent erinevalt Eisenist ja paljudest tema kaasaegsetest on Ahto Kaasiku pilk suunatud pigem tulevikku kui minevikku. Ta rõhutab, et paikkondlikult pühaks peetud paigad on olulised ka tänapäeval ja neile peaks rohkem väärilist tähelepanu osutama. Raamatu lõpuosas on ka hulk näpunäiteid, mida peaks pühas paigas toimetades järgima.

Köidet ilustab suur hulk pilte, mis näitavad lisaks pühadele puudele, saludele, kividele ja allikatele neis paigus ka inimesi ja nende kaudu praegu jätkatud vanu kombeid. „Põlised pühapaigad“ on suurepärane ja mitmekülgne teejuht igaühele, kes soovib vanu pühapaiku enda jaoks avastada ja nendega seotud kombeid jätkata.

Ott Heinapuu

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Maailma mõõtmine – TÜ Muuseumi aastanäitus
• Maaema
• Õhtud Moskva lähistel
• Reisikindlustuse 5 meelespead
• India kastisüsteemi keerdküsimused
• Ekspeditsioonid avavad hinge
• Liblikajahil Lõuna-Aafrikas
• Lihvimata teemant Fernando de Noronha
• Kultuurne Motobande Iirimaal
• Eriilmelised FILIPIINID
• Filipiinide veealused loomaaiad
• Unistajate pelgupaik
• Matkakuu TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 61 – August 2016