Seiklused saladuslikul Suurel Punasel saarel

"Minu kuningriigi piiriks saab olema ookean ja ma ei kavatse loovutada oma maast juuksekarva jagugi!" Ranavalona I, Madagaskari hull kuninganna

Kaljukitse pöörijoonel, tükk maad allpool ekvaatorit laiuvat Madagaskarit on ilmvõimatu mõista selle hiidsaare minevikku süüvimata. Kujutage ette, see oli üks viimaseid kohti maakeral, kuhu inimese jalg üldse astus – kõigest paar tuhat aastat tagasi. Seega, 90 miljonit aastat häirimatut rahu...

Muidugi on inimese hävitustöö olnud sellegi napi aja jooksul meeletu, kord saart katnud massiivsetest laantest on tänaseks säilinud alla kümne protsendi, loomaliikide, eelkõige endeemiliste leemurite, kameeleonide ja fossade, saare peaaegu ainsate endeemiliste lihasööjate populatsioon on drastiliselt kahanenud ning seebude, safiiride ja väärispuidu järele janunevad Aasia ärimehed askeldavad ja ahnitsevad saarel tänini. Nii on iga loodusturismiga riiki voolav sent hädavajalik, sest see aitab paarikümnel saart katval looduspargil ja reservaadil säilida, looma- ja taimeliike uurida ja võimaluse korral laieneda.

Lummavalt segane on olnud ka malagassi rahva enda sünnilugu. Hoolimata sellest, et Aafrika rannik on teispool Mosambiigi lahte umbes sama kaugel kui Stockholm Tallinnast, polnud aafriklastel iidsetel aegadel siia asja – neil oli piisavalt toitu ja merele ei ajanud neid ükski vägi. Selle asemel asustasid saare malai-polüneesia meresõitjad, kelle meretee üle otsatu India ookeani tekitab endiselt küsitavusi: kas nad tulid enam kui 6000 kilomeetri tagant otse üle vee või kulgesid aeglaselt piki Aasia ja Araabia rannikut.

Kohalikud – põnev hõimude segu

Ent kohale nad jõudsid ja siinne rahvaste paabel sai alguse. Iga saarel liikuv reisiline saab aru, et ühtset malagassi rahvast pole tegelikult olemas, see on segu ammustest hõimudest – tankaranadest, sakalavadest, betsimisarakadest, mahafalkidest ja aristokraatlikest merinadest – aafrika ja araabia rahvastest ning vazah’dest, Euroopa päritolu võõramaalastest.

Seda viimast hüüdu („Vazah! Vazah!“) kuulsime igas pisemaski külakeses joogivee ja kütuse ostuks peatust tehes, kui ei-tea-kust üheainsa sekundiga välja vupsanud külarahvas meid sisse piiras ja oma kirevat kremplit – salle, postkaarte, savikujukesi, punutud mänguloomi ja tundmatuid puuvilju – müüa üritas. Ei tasu samas hulluda, kohalikud võivad olla küll üsna lärmakad, aga ega nad solvu, kui sinu ariaridest (1 euro on umbes 3400 ariarit, nii et mõnesaja euroga saad igal juhul miljonäriks) sedapuhku ilma jäävad; eks tule uus reisiseltskond.

Muide, kogu selle lärmi kestel ei näita ainumaski neist sulle näpuga. See on fady, tabu. Austusest kohalike vastu tasuks endale eelnevalt selgeks teha, millised kombed eri paigus kehtivad: kus pole näiteks lubatud sealiha süüa, jalutades vilistada, hiiepuid patsutada või pühas vees ujuda.

Küll aga ei jää kellelegi märkamata, et Madagaskari kõrgel keskmaal elavad merinade järeltulijad erinevad oma käitumises ülejäänud hõimudest. Nad on vaoshoitumad ja väärikamad. Ilmselt üsna sarnased oma esivanematega; neile sõjakuningatele ja -kuningannadele, kes selle riigi aastasadade eest tervikuks ühendasid. Siinkohal pole mõtet kogu dünastiat ette lugeda, markantsemad neist olid oma julmade piinamisviiside poolest tuntud ja esivanemate usku kas või verise kättemaksuga kristluse eest kaitsev kuninganna Ranavanola I ning tema kasuisa ja äi (!), vallutaja nimega – pange tähele! – Andrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk „Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist”.

Millest Madagaskaril alustada? Rahu, ainult rahu!

Ühest vastust pole. Sõiduplaane võib teha lõputult, kuid oluline on võtta endale piisavalt aega, et jõuaksid Madagaskarile tiiru peale teha ning saaksid Punase saare rikkalikust ainulaadsusest võimalikult palju osa. Parim võimalus selleks on kasutada ligi tuhande kilomeetri pikkust riigi „esimaanteed“ RN7 Antananarivost Toliarani, mis kulgeb saare keskosast lõunasse, läbib vihmametsi, ületab saart selgroona läbistavat kõrgmäestikku, laskub alla janustesse savannidesse ja kanjonite kõrbekuumusesse ning lõpeb viimaks Mosambiigi lahe kaldal.

Eespool kasutatud jutumärgid pole juhuslikud – parimal juhul õnnestub sel teel arendada keskmiselt 40-kilomeetrist tunnikiirust ning nii venib sõit ühest peatuspaigast teise sageli päevapikkuseks. Sõitu ei pidurda üksnes üüratud asfaldiaugud, siin-seal rattakoobastesse peksev muda, kümned rahvarohked külakesed või maanteel laisalt laiavad seebukarjad. Aga mura-mura – rahu, ainult rahu! See väljend saab Madagaskaril kiiresti selgeks, nii leelotavad mantrana kõik, kellega vaid kokku puutud: giidid, kaubitsejad, poussepousse’i juhid.

Väljavõte reisipäevikust:

RN7 on sisse kukkunud. Õnnetud veokid ei saa ootamatust varingust kuidagi läbi ning ummik lookleb kilomeetreid mööda mäenõlva. Meil pole aimu, kuidas sest lõhest üle saame, aga vähemalt on meie autojuht piisavalt rahumeelne, et teiste väikeautode kombel kümnete kaubikute vahelt läbi ukerdada. Väljas pole just eriti tore aega surnuks lüüa – sajab kui oavarrest, punane savimudaplödi on igal pool ja tuul puhub näkku viimsedki ihuhäda riismed, mille oleme sunnitud teeveerde poetama, vastasel juhul oleks me ummikus passiv bussike üpris märjavõitu.

Tegelikult algab iga teekond Madagaskaril muidugi Antananarivost (e.k tuhande sõdalase asupaik) ehk Tanast, tosinal mäenõlval laiutavast pealinnast, mille närvilist elurütmi aimub juba Ivato lennujaamas. See pigem üht räsitud nõukaaegset spordibaasi meenutav paigake on iseenesest üpris tilluke, kuid see-eest ülimalt rahvarohke ja ääretult kaootiline. Pikast lennureisist hoolimata on olulisim püüda ses tohuvabohus pead, käest kätte rändavat passi, eri järjekordadesse suunatavaid reisiseltsilisi ja kes-teab-millal-saabuvaid kohvreid mitte kaotada. Ning kui tavaliselt tehakse esmane rahavahetus kaugetes lõunamaades just lennujaamas, siis Ivatos pole see eriti mõistlik: lakkamatus mäsus on reisist tuhmunud meeltega turist kerge saak, sest letile laotud rahvavirnade ja vahetuskursi õigsuse üle kaob kontroll kergesti.

Võib-olla teebki see esimene raputus head, sest ülim tähelepanelikkus tuleb 1,6 miljoni elanikuga Tanas kasuks. Põhimõtteliselt meenutab see üht meeletu hooga keevat põrgukatelt, mille kohal heljub otsatu heitgaasipilv ja kõrvulukustav lärm, jalge ees haspeldavad kerjused ja krantsid ning mõnest lahtisest aknast võib varem või hiljem saada jalge ette sahmaka pesuvett ja kalapäid. Kui aga soovid kiigata selle katla tegelikku südamesse, siis sea sammud Analakely turule. Meie pisike reisiseltskond jäi seal toimuvat ostan-müün-vahetan- tegevust jälgima, kerge paanikaläige pilgus, siiski taamalt, Iseseisvuse väljaku juurest turule laskuvatelt Ranavalona I treppidelt. Aga lõppude lõpuks, mura-mura!

Ehkki Tana pole ilmselt ühegi reisilise peamine sihtpaik, leidub merinade iidses kantsis siiski külastamist väärt paiku. Üks neist ongi seotud vana võimuga, see on Rova lossikompleks, kunagiste kuningate ja kuningannade elupaik, mille peahoone, brittide näpunäidete järgi rajatud kivist kindlus troonib linna kõrgeimal künkal. Ehkki lossi ennast püütakse pärast paarikümne aasta tagust põlengut ikka veel taastada, paljud puurajatised ongi jäädavalt hävinud ning kõik see on „tegelikult ametlikult suletud“, saavad lossiväravas passivad reisijuhid sind hea raha eest ikka sisse.

See viimane on tegelikult öeldud irooniata. Krõbedast sissepääsutasust hoolimata saab siin korraliku ülevaate Madagaskari kultuuriloost. Jah, selles ei puudu veri ega vägivaldsed riitused, näiteks kõrgklassi noorukite kohustuslik ümberlõikamine meheks (selle tunnistuseks seisab lossiväraval kivist hiidfallos) või lootusetu süütusetõestus mürgise tanguena-taime leotist juues. Samas on selle kõige keskmes maagiline esivanemate hingede kultus; vankumatu usk sellesse, et maapealne elu on üksnes ettevalmistus millekski olulisemaks ning vaid lahkunud teavad, mis meid tegelikult ees ootab.

Suur rõõmupidu

Just siin, Rovas, saime tuttavaks malagassi eriskummalise auriituse, famadihana’ga; suure hilissuvise rõõmupeoga, mille käigus hauad lahti kaevatakse, lahkunud riidesse pannakse ja peolauda tuuakse – ning õnnelik on see, kes lahkunuga omapäi juttu saab puhuda, enne kui esivanem austusavalduste saatel seitsmeks aastaks taas mulla alla aetakse. Oma silmaga meil sellist pidu näha ei õnnestunud, kuid väidetavalt ei ole nad kitsid ka vazah’sid peolauda kutsuma.

Väljavõte reisipäevikust:

Esimene reisipäev Antananarivos on olnud hoogne – kõik keeled suus segi, peas virvarr ja kõht kahtlane. Aga ei me rõõmsat tuju miski kurvaks tee. Niipea, kui linnast välja saad, teepervi palistavate agaavide otsa riputatud ihupesulaod, almuse ootel kerjuslapsed ja vanurid selja taha jätad, algab selline lopsakus, et lausa lust...

Kui mura-mura mõtteviisiga harjuda, siis muud linnakesed enam nii suurt peavalu ei tekita. Nii võib teel lõunasse julgelt peatuda näiteks Antsirabes, mis paari sajandi eest oli kristlike misjonäride kuurortlinn. Ehkki kunagisest glamuurist pole suurt midagi järel ning reisiteatmiku lubatud romantilise alatooniga „walk along dusty streets and enjoy vibrant market that can swallow you for hours“ tähendab maakeeli „eksle räpastel tänavatel ja lärmakalt turult tagasiteed pole“, tasub selle paiga, eriti linnakese stiilse peatänava ja elanikega tutvust teha. Eriti muidugi nende pousse- pousse’ide (e.k ’lükka-lükka’) pärast. Need on rikšade kohalikud edasiarendused, mille hobujõud sõltub „taksojuhi“ varanatukesest: on motoriseeritud kärud, pedaalitavad kärud ning vankrikesed, millega mehed paljajalu mööda linnatänavaid jooksevad, turjal oma jõuvarusid säästvad kohalikud. Viimast varianti ei raatsinud kuidagi proovida, sest mul hakkas neist kõhnadest sörkijatest ääretult kahju. Isegi selle linnakese popim söögipaik kannab nime Le Pousse-Pousse, mille kuulsamaid toite pastat ja burgerit – mis Aasiast pärit riisitoitude kõrval on Madagaskaril armastatuimad road, sest nad miskipärast jumaldavad Itaalia toite ja Ameerika kiirtoite – saad nautida vankrikese moodi laudades istudes.

Teistest inimasustustest olgu kindlasti ära märgitud Ranomafana (e.k kuumaveeallikas) ja Behenij. Esimene neist on pousse-pousse’ide paradiisist umbes paarsada kilomeetrit lõunas asuva külake, mis on väravaks tihkete palmi- ja eukalüptipadrikutega hiiglaslikule looduspargile. Siinse rahva elukommete, nurgataguste ja kuumaveeallikatega oli meil võimalik tutvuda üksnes seepärast, et keegi ei pea vajalikuks sind oma austavasse, ent lämmatavasse piiramisrõngasse haarata. Madagaskaril on säärane meeldiv ükskõiksus haruharv. Ning teine külake on tuntust kogunud peaasjalikult oma foie gras’ ehk pardi- ja hanemaksapasteediga. Ja kuigi pelk mõte siinsete farmide sanitaartingimustest tekitab külmavärinaid, maitseb nende üks suuremaid (legaalseid!) ekspordiartikleid ilmeliselt.

Tegelikud põliselanikud

Otse loomulikult on meie suurim soov jätta igasugune linnakära kaugele ning saada sõbraks saare ürgse looduse ja selle tegelike põliselanikega: kameeleonide, gekode, mürgita madude ja leemuritega. „Sõbrunemine“ on muidugi suhteline mõiste. Tõsi, tee viib mööda mitmest niiöelda turismitalust, kus kameeleonid ja raagritsikad peesitavad kinnistes aiamajakestes, veidrad sajajalgsed rullivad end päevavalguse kätte tõstes talitaja käsu peale lahti ja kodustatud leemurid kalpsavad üpris rõõmsal meelel sinu juurde. Üks tuntumaid selliseid paiku on Peyrierase reservaat või Andasibe rahvuspargis asuv Leemurite saar, mõlemad teel Tanast ida poole. Oma ringreisil satute ilmselt ka Madagaskari Suure kanjoni ümber rajatud Isalo rahvusparki, mille piknikupaigas pesitsevad leemurid on end eriti mugavalt sisse seadnud ning näppavad turisti tagant viimsegi ripakil toidukübeme. Toredad kohad, ent Madagaskaril ainuüksi selliste paikadega piirduma ei peaks.

Ehkki ühtekokku arvatakse erinevaid leemureid (tegelikult poolahvilisi, kellest leemurid, ladina keeli „vaime“ on vaid üks sugukond) elutsevat Madagaskaril sadakond, tuleb piirduda märksa vähemaga. Põhjus on lihtne, sest enamik neist päeval lihtsalt magab. Ja ööelu tabamine on hoopis isevärki kunst. Lubage mul siinkohal jutustada kolmest imelisest kohtumisest.

Saare idarannikut katvad vihmametsad on suurele hulgale leemuritele ikkagi päriskoduks ning õnneks nihutatakse ka rahvusparkide piire vajaduse korral vastavalt sellele, kuidas põlisasukad oma perekondi loovad ja ürgmetsas liiguvad. Selle ürgse elu erilisusest saad esimest aru korda alles siis, kui end veel enne koitu oma bangalo rõskest voodikesest välja vead ning heatujulise ja kohalikku popmeloodiat vilistava giidi jälgedes Andasibe džunglisse vaarud.

Siin, vihmametsade sügavuses pole lootagi, et leemurid end ise esitlema tulevad. Pea õieli, suu ammuli ja iidsete puujuurte taha komistades tuleb sul giidi kannul aina tihedamasse võpsikusse ragistada ja viimaks hinge kinni pidades seisatada, et neid üliägedaid tegelasi nende hommikuaskeldustel tabada. Seda suurem on rändaja rõõm, kui ta viimaks, pärast kilomeetreid kestnud tihnikutralli viimaks kohalike staaridega kohtub. Seal ta on, sosistab giid läbilõikavalt, osutab sõrmega puudelatvadesse ning meie pilgud suunduvad kümnete meetrite kõrgusele, kus parasjagu kõõlub puutüvel maailma suurim poolahviline, mustavalgekirju indri-indri oma beebidega.

Kui silm juba teab, keda otsida, avastame, et meie pea kohal lösutab neid ohtralt, kõik oma toimetustega hõivatud ega pea meid seal all millekski. Hiljem kuuleme, et selle tegelase veider nimi, indri-indri tähendabki malagassi keeles „seal ta on!“. Tema teine nimi on babakoto. Kael kange, püüame neist võimalikult häid pilte saada, aga see on paras pähkel, sest suurte silmadega karvakuhilatel endil pole poseerimisest sooja ega külma; nad kalpsavad lakkamatult puult puule ja otsivad, mida hommikueineks hamba alla pista. Ühtäkki kaigub üle džungli eriskummaline laulukoor – indridel on üksteisele midagi tähtsat öelda. Seda nõiduslikku heli on pagana raske sõnadesse panna, ilmselt võiks niisugust häält teha ka üks kõrrepilli puhuv ja endamisi laulev vaal. Puu otsas. Ja kuigi indride ühislaulud võivad mõnikord pajatada ohtudest või tungivast paaritumissoovist, kannab meie kohaliku vokaalansambli seekordne kuplee tõenäoliselt üpris argist pealkirja „On kallis mulle mu kodupaik!“.

Sootuks teistsugune leemuripere ootab meid üle poole tuhande kilomeetri lõuna pool asuvas d’Anja reservaadis. Siin elutsevad rõngassaba-leemurid ehk kattad, kassleemurid. Nime on nad saanud oma pika musta-valge-triibulise saba järgi, aga ilmselt ka seetõttu, et nende häälitsus meenutab pisut rahulolematult kräunuvat kassi. Varavalges džunglijärve äärde jõudes avastad, et nemadki alles ärkavad – on hommikuse päikesevanni aeg! Esikäpad õieli, istuvad nad kui joogaarmastajatest päikesetervitajad ja, silm vidukil, tuiguvad endamisi. Sellel eriskummalisel päevitamisel on aga tõsine põhjus, jahedamal ööl võib kattade kehatemperatuur nii madalale langeda, et vaid nii saavad nad oma mootori taas töökorda. Kiiremad „käivitujad“ on jõudnud juba üht-teist põske pista ja lakuvad usinasti kivikamakaid. Sellelgi on seletus, see tegevus aitab lihtsalt leevendada hommikueineks söödud marjade mürki.

Väljavõte reisipäevikust:

Isola rantšo. Siin on lummav. Ma kujutan ette, et just selline võikski välja näha õhtu isa Eefraimi külakeses Kurrunurruvutisaarel – hurtsikud koondunud üheks pisikeseks kogumiks, öö on langenud ning kusagilt bangalost kostev mõnus muusika seguneb õues kõrvulukustava ritsikasirinaga. Rantšorahvas pani mulle kokku muheda nimekirja malagassi muusikast. Vastutasuks kinkisin baaripidajale oma pastaka, sest see meeldis talle nii väga. Win-win!

Öised kohtumised

Meie kolmas leemuritega seotud ohoo-elamus sünnib pilkases pimeduses, loodusparkide öömatkadel. Ainuüksi Madagaskarile laskuv kottpimedus on kogemist väärt. Alles hiljuti avaldas Washington Post uurimuse, mis tõi välja nukra tõsiasja: üleilmse valgusreostuse tõttu ei näe suur osa inimkonnast iial tähistaeva tegelikku ilu ning peab isegi Linnuteest suu puhtaks pühkima. Madagaskar on seevastu üks ainsamaid paiku maamunal, kus öötaeva nautimist ei häiri tõepoolest miski – kirgas Linnutee kulgeb üle laotuse ning lõunataeva tähtkujud, sealhulgas Lõunarist, Lõvi või Skorpion veiklevad nii eredalt, et neisse võiks tõesõna uppuda. Mõelge siis, milline pilkane pimedus valitseb öistel jalgradadel.

Meie kohalikke teejuhte ei häiri aga samuti miski: oma eredate kaevurilambikestega vaatavad nad küll ühele, küll teisele poole, mõõdavad taskulampidega puid ja askeldavad võserikes. Vahepeal toovad kuuldele veidraid, leemureid väidetavalt peibutavaid häälitsusi – mu meelest peletab see kraaksumine ka sipelgad – ning keeravad siis nagu muuseas ümber mõne puulehe, et demonstreerida seal hiirvaikselt kükitavat kameeleoni. Muide, ööpimeduses on kameeleonid värvitud, nii et neil võtab omajagu aega, et end koguda ja oma „kehameiki“ ümbritsevaga sättida. Üks neist öistest kohtumistest, sedapuhku maailma suurim Parsoni kameeleon ei viitsi sedagi, mõtleb end pigem kahvatuks kivikujuks ja loodab, et küll me ta rahule jätame.

Nii ongi. Tegelikult oleme ju üliharuldase hiirleemuri jahil, keda on neil päevil olnud ilmvõimatu märgata, sest on liiga jahe. Ent jällegi – mura-mura! Pärast lõputuna näivat rassimist toob giid viimaks kuuldavale võiduka sosina: olemas! Ning näitab taskulambiga võserikku. Tõesti, seal ta passib, silmad sõna otseses mõttes suured kui tõllarattad, ise kramplikult oksaraost kinni hoides – maailma kõige pisem primaat, nii umbes tavalise teetassi suurune hiirleemur (ja iga „Madagaskari“ multikafänni lemmik Mort).

Kõiki ülejäänud leemurstaare, kuldseid bambusleemureid, pruunleemureid, punakõht- leemureid, sifakasid kõrvale jättes kripeldab tänini vaid see, et kõige müstilisem poolahv aieaie (sisuliselt tähendab see „ahah“ või „mäh?“, mis annab tunnistust sellest, et tal polegi nime) jäi meil nägemata. See üliharuldane ööloom on oma ühe ülipika toitlustusküünega lihtsalt nii veider, et kõik kohalikud legendid on talle omistanud Vana Hirmu ja inimesetapja rolli. Tegelikult kougib ta oma kummalise kolmanda küünega puu seest tõuke ja putukaid ega tee kellelegi teisele liiga, liiatigi siis ebausklikule inimesele.

Leemurite ja kameeleonide kõrval on just baobabid ehk ahvileivapuud ühed Punase saare vaieldamatud tõmbenumbrid. Ometi ei tähenda see, et baobabisalud palistaksid kogu saart. Selleks on teil vaja esmalt jõuda Madagaskari kuumale lääneküljele Mosambiigi lahe kaldal. Mõni legend pajatab, et saatan ise olnud see, kes baobabi selle ilust lummatuna maa seest välja tiris ja keeranud, juured taeva poole, endale silmailuks. Teised ütlevad, et see oli ikkagi jumala kättemaks – maailma esimene puu oli lihtsalt nii ülbe, et karistuseks pöörati ta pahupidi. Võta nüüd kinni, aga midagi saatanlikku neis, veidrate okstega ja töntsakate vett täis tüvedega eelajaloolistes puudes on. Nagu aimub ka Suurest Punasest saarest tervikuna. Eks tähenda see lihtsamalt öeldes seda, et Madagaskar jääbki loodetavasti alati üheks maailma suurimaks mõistatuseks – kommetelt saatanlikuks, loodusest jumalikuks.

Väljavõte reisipäevikust:

Ifati rand. Viimaks, oh viimaks ometi lesime India ookeani kaldal ja käime end piki randa vudivate liivakrabide eest kõrvale põigeldes aeg-ajalt vees leotamas. Just nii peabki üks korralik seiklusmatk lõppema. Tõsi, meile on sedapuhku eraldatud kiirtoiduketi rannapuhkus: tuba, kreem peale, ookean, päikeseloojang – ja lennukile. Kuid peamine: baobabid on olemas.

Tekst: Andri Maimets

Fotod: Markko Pärtelpoeg, Andri Maimets, Tiit Pruuli

Selles numbris

• Terviseaudit
• Polaarnaised
• Tossutäkuga mööda Eestimaad
• Donbassi positiivse grafiti pealinn
• Saladuslik ja kauge Pohnpei
• Montenegro ilma higi ja seljakotita
• Tööl vabatahtlikuna ehk idülli teine pool
• Loodusteadlased N. Liitu avastamas
• Väsimatu rännumees Voldemar Promet
• Närvide proov kuristike äärel
• Seiklused saladuslikul Suurel Punasel saarel
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 62 – Oktoober 2016