Jüri Etverk: „Fotod aitavad mul lugu rääkida.“

Enamiku osa aastast istub tuhande töötajaga Go Groupi tegevjuht Jüri Etverk Balti jaama kontoris sundasendis laua taga ja silmitseb Exceli tabelit. Siis aga haarab ta fotokaamera ja kaob loodusesse. Uurisime Jüri käest lähemalt, mis asju ja miks ta seal ajamas käib.

Jüri tõdeb, et fotograafia on tema jaoks mõnes mõttes paratamatu valik enda väljendamisel. „Ühest küljest on foto hea ravim halva mälu vastu – pildistades jäävad asjad paremini meelde. Teisalt on see hobi minu jaoks ainus võimalus osaleda loovtöös. Kui mul oleks muid andeid, näiteks oskaksin laulda, raamatuid kirjutada või maalida, siis tõenäoliselt teeksin seda. Neile, kel pole käelist osavust või muusikalist kuulmist antud, on pildistamine hea võimalus tehniliste abivahenditega oma loomingulisust välja tuua. Kui minu lood, mida fotodega ilmestan, inspireerivad kedagi teist reisima, maailma hoidma või lihtsalt meelelahutust pakuvad, siis ka see on äge,“ kirjeldab Jüri pildistamise loomingulist poolt.

Fotohuvi tekkimist suudab Jüri väga täpselt paika panna. „Mäletan esimest pilti, kus fokuseerisin subjektile, hoidsin päästikut ja seejärel rekadreerisin pildi. Aasta oli siis 2005 ja pildistatav mu oma laps,“ sõnab Jüri. Neli aastat hiljem kinkisid kolleegid talle kümne tööaasta täitumisel fotomatka Jarek Jõeperaga, kes mõnda Jüri pilti vaadates julgustas seebikarbi asemel peegelkaamera soetada ja oskusi edasi arendada. 2011. aastal rongiga läbi Siberi sõites oli Jüril kaasas juba esimene kaamera, mille nuppude kruttimise mõjust ta juba enam-vähem aru sai.

Rännu- ja fotohuvi sobivad kui valatult kokku

Reisi- ja matkahuvi olid siiski enne, aga pikka aega ei olnud nendeks võimalusi. „Kas ei olnud raha, aega või kumbagi,“ nendib ta ning meenutab: „Oleme koos Kaitseväes tekkinud sõpradega hoidnud traditsiooni aastas kord-kaks üheskoos matkamas käia, kuigi ühine laiguline aeg Võrumaal jääb eelmisesse sajandisse. Jalgsi matkamisele olen lisanud rattaga, süstaga, hobusega, jahiga, lumekelkude, suuskadega või muul moel vabas õhus liikumise. Väga palju, aga võib-olla mitte kõige paremaid pilte sünnib ka autost – sõiduk on tegelikult varje. Kuni akna avamiseni loomad-linnud sageli ei karda,“ kirjeldab Jüri erinevaid matka- ja reisivõimalusi, mis annavad ka suurepärase võimaluse kogemused pildile püüda.

Ajapikku said rännu- ja fotohuvi omavahel kokku ning nüüdseks on mehel selja taga mitu suuremat fotomatka laias maailmas. „Ise olen korraldanud kuus reisi, kus pildistamine on põhitegevus või väga olulisel kohal. See on küll kõigest 10% kõikidest reisidest, kus olen käinud, aga eks ma proovin ka tavareisidel pildistada.“ Näiteks mõningast tähelepanu pälvinud raibet hävitavate kotkaste pildid ja filmid on tehtud Portugalis pere ringreisilt, kus teised pereliikmed jäid pealinna ja Jüri ise kimas üheks ööks mägedesse. Odavlennufirmaga Hispaaniasse Costa Bravale lennates sai samuti rannast vaba päev võetud, et rahvusparki külastada, ning ka päikesepaketti Türki saab päris hästi kombineerida loodusmatkaga. „Mõne rannas asuva kuurorti väravast on mõni aeg tagasi Euroopas väljasurnuks peetud kalakaku elukohani vaid pool tundi. Endal on see retk küll veel teostamata,“ ütleb Jüri.

Kõige erilisem fotomatk

Kõige-kõigem fotomatkadest on seni olnud Tansaania safari, kuna koht on kauge ning looduslikult väga võimas ja äge. Ägedaid elamusi on siiski veel ja veel. Peale Stanfordis tudeerimist võttis Jüri kümme päeva USA lääneranniku rahvusparkide külastamiseks ja pildistamiseks. Kõige klassikalisem fotomatk on rännumehe viinud Doonau suudmesse, kuhu ta suundus koos fotograaf Argo Argeliga ainult pildistamiseks. „Temaga oleme ka enne koos lühemaid matku teinud. Kuna koroonas vaevlev Euroopa alles avas oma piire, siis oli planeerimine mõnevõrra keerukam, pidime selgeks tegema, kuhu on võimalik minna, ja samas leidma selliseid kohtu, kuhu tasub minna pildistama. 

Ka Eesti on pildile püüdmist väärt

Jüri teab, et Euroopas on ürgloodusega paiku veel, aga sinna pole paraku lihtne kohale saada. Kõige viimane reis viis teda aga hoopis Sri Lankale, Läti-suurusele saarele, kus on nii ookeanilaineid, džunglit kui ka mäestikke ja parim safari väljaspool Aafrikat. Et suured fotomatkad on väga ajamahukad ja seetõttu saab neid ette võtta harvem, siis väiksemaid fotojahte Eesti loodusesse võtab kümne ettevõttega suurkontserni juht ja kolme lapse isa ette neli-viis korda aastas. 

„Arvulises enamuses on siiski fotosutsakad Eestis. Siin ma elan ja siin on neid kõige lihtsam teha. Kui tekib töö ja pere kõrvalt vaba hommik või õhtu, siis lähen. Üldiselt kaugemale kui tund-poolteist ei ole realistlik sõita, seetõttu sihtkohad sõltuvad enamasti sellest, kus parasjagu ööbin,“ räägib fotorändur.

Matsalu ja Lahemaa loodus tõmbab

Eestis on Jüri käinud sageli Matsalus. Seda nii põtrade kui ka lindude pärast, aga ka šaakal liigub seal ringi. Tema ainuke kohtumine ilvesega toimus samuti Matsalus, seal on ühtlasi palju ka kitsi. Karude pildistamiseks on sobiv koht Ida-Virumaa, mille kõige huvitavamad paigad algavad peale Sirtsi soost ja Oonurmest ning jooksevad kuni piirini välja. „Sinna on hea minna nii enda kui ka abikaasa vanemate juurest. Kolmanda kohana võiksin välja tuua Lahemaa, kust olen ise pärit, seetõttu liigun sealkandis ka rohkem ringi. Lahemaal on päris suured metsamassiivid ja seal leidub kõike – kitsi, põtru, karusid. Hunti seal küll eriti ei kohta, kuigi lapsepõlvest mäletan, et külavanema lambad söödi mõned korrad ikka ära. Elasin 30 aastat arvamusega, et igal sügisel on iga kodu akna taga tuhandeid hanesid ja sookurgi. Siis sain aru, et meie talu asub arktilisel rändeteel ja päris kõigil teistel ei pruugi nii olla,“ muigab ta.

Kui Matsalusse jõuab ta kodust tunni ajaga, siis Kõrvemaa ja Järvamaa jäävad juba kaugemale, aga ka nendes rabades ja metsades liigub Jüri meelsasti ringi. „Kui satume perega lõuna poole, eks siis helistan mõnele sealsele sõbrale, et küsida soovitusi Alam-Pedjal, Emajõe-Suursoos või Haanjamaa kuplite vahel ringi liikumiseks.“ 

Kuidas valida fotomatka sihtkohta?

Fotorännakuid vaagides otsib Jüri maailmatasemel kohti. Näiteks Doonau deltasse ei läinud ta sellepärast, et oleks hirmsasti tahtnud Rumeeniasse minna, vaid sealne ökosüsteem ja linnuvaatlusvõimalused kuuluvadki maailma absoluutsesse tippu. Samadel põhjustel võttis ta ette ka Tansaania safari. „Maailmas on võib-olla paar-kolm riiki veel, mis suudavad samal tasemel savannielamust pakkuda. Eesti puhul kehtib sama – näiteks meie rabamaastikud on ka maailma kontekstis väga-väga ägedad,“ nendib ta.

Sihtkohta valikul on oluline roll ka liigil. „Näiteks Soomes on väga toredaid linnulahti, aga valik on seal väga sarnane Matsaluga. Kindlasti on seal palju näha, aga paraku Eesti läänerannik on absoluutsel maailmatasemel arktiliste lindude pildistamise koht. Seda vist öeldakse tavaliselt teises kontekstis, aga kui kodus pakutakse steiki, siis välja burgerit sööma ei hakka minema,“ räägib Jüri. Kui ta mõne muu merelahe valib, siis teistsuguste liikide tõttu. Ja ei saa salata, valiku teeb harrastusfotograaf sageli liikide järgi, mis on just visuaalselt atraktiivsed. „Olen sealjuures suhteliselt pealiskaudne. Täie austusega kõigi lehelindude vastu, neist mina ägedat pilti teha ei oska. Nad on kõik sellised rohekashallid armsad tombud, aga värvilisemad linnud on foto mõttes huvitavamad. Valingi sihtkoha liikide järgi, mis mind kõnetavad, ja uurin ka nende kohta juurde. Kui sa nende käitumist üldse ei tunne, siis on pildi kättesaamine väga suur loterii.“

Fotoreis vajab ettevalmistust

Eelteadmisi peab Jüri ilmselgelt vajalikuks. Näiteks lindude pulmatantsud toimuvad kevadel ning seega on märtsist maini isased kõige värvilisemad ja näeb ka liigile kõige omapärasemat käitumist. Loomulikult võib tetre pildistada ka sügisel, aga siis pole ta tõenäoliselt nii särav ja uhkete liigutustega. Kui aga on tahtmine pildistada sarvedega põtru, siis paraku kevadel neid ei ole – tasub jällegi sügisel pildistada. „Nii et jah, kui mul hakkab selguma, et reedel on vist vaba aega, siis mõtlen läbi, mis parasjagu ägedat looduses toimub, ja selle järgi valin sihtkoha. Kellel on pulmad, kes ajab eelmise aasta poegi enda juurest eemale, kellel on pojad valmis. Mis iga kord ei tähenda, et just täpselt seda saan, mida plaaninud olen. Näiteks möödunud talve suursaavutus oligi see, et läksin kotkavarjesse ja pildistasin hoopis hunti,“ meenutab Jüri.

Kuigi Jüri enda Facebooki-lehel üles seatud fotode hulgas esineb sagedamini linde, siis sulelised ta lemmiksubjektideks siiski ei ole. „Tegelikult tahaks ma ikkagi looma pildistada, aga see on niivõrd palju keerulisem. Mine otsi metsast nugis üles! Linnuliike on rohkem ja neid püüda on lihtsam. Looma leidmine nõuab tunduvalt suuremat pühendumist, kui ajaline ressurss sageli võimaldab,“ teab rändur-fotograaf.

Hindab seltskonda

Fotojahile suundub Jüri meelsasti koos sõbraga. „Kui valida, siis läheksin alati kahekesi, eriti kui pildistada elusloodust. Siis on ootamist ja passimist päris palju. Natuke saab omavahel ikka vaikselt rääkida. Kui mitu tundi järjest ootad, siis iga veerand tunni järgi vahetatud eesti meeste kommunikatsioonist „Ohoh!“ ja „Mhmh!“ isegi piisab, et motivatsiooni üleval hoida. Kaksi on ka ägedam planeerida ja kui tuleb midagi head, on ka emotsioon võimsam. „Ära tõime!““

Korralik ettevalmistus käib asja juurde. Metsas pildistades kasutab ta nii püsivarjeid kui ka ad hoc maskeerimist. Ringi liikudes proovib võimalikult vähe häält teha. Selleks valib võimalikult vaiksed riided, mis ei sahise ega krõbise. Liibuva kostüümiga minna ei tasu. Mida lohvakama ja ebaselgema kontuuriga riietuda, seda parem. „Loomal on siis visuaalselt raskem aru saada, kes või mis sa oled. Inimest nad väga ei hinda. Kui neile jääb vähegi mulje, et sa oled põõsas või kivi, siis on see kohe suureks plussiks. Aitab ka näo varjamine – heledat näolappi loomad ikkagi kardavad,“ selgitab Jüri. 

Fotovarustus

Fotovarustuse mõttes on Jüri suutnud kuni selle aastani läbi ajada 300 mm fiks-objektiiviga. „Looduses on see ikkagi väga lühike ja küllaltki pime ka (F4). Kasutasin seda selle tõttu, et see on odav, kaalus vaid 1,2 kilo ning andis kerguse ja mobiilsuse. Mulle on tähtis, et varustus ei dikteeriks, kui kaugele ma täna kõnnin. Nüüd läksin üle 100–500 mm suumobjektiivi peale (F4,5–7,1), mis kaalub küll 400 grammi rohkem, aga loodan, et jõuan ikka kuidagi ära kanda. Fikside joonis on küll ilusam, aga uued suumid on minu jaoks vähemalt piisavalt head.“

Kummatigi mõningast tunnustust saanud mees ise end fotograafiks ei pea ja ka ala kommertspool jätab teda külmaks. „Ma ise ei tunneta, et suudaksin teha sellist pilti, mis tekitaks vaatajas reaktsiooni: „Vau – kus ta nüüd ütles!“ Mul on õnnestunud koos olla fotograafiale pühendunud inimestega ning kogeda nende lähenemist ja mõtestatust teemale – see on hoopis sügavam. Nende kõrval on mul kuidagi imelik rääkida, et ma olen fotograaf, ja seetõttu olen ka fotograafia kommertspoolt siiani vältinud. Võib-olla see ongi hea – saan tegeleda fotograafiaga täpselt nii palju ja siis, kui ise tahan, ja sellisel kujul, nagu ise tahan.“ Ta näeb pigem oma pilte ikkagi illustratsioonidena loo jutustamise kõrval. On see siis Doonau deltast või Toscana maastikest – fotod aitavad rääkida lugu ja pildistades mõtleb ta pigem sellele, et saaks mitmekesisuse huvides nii üldistavad vaadet kui ka detaili. Siis tekib 10–30 pildiga seeria ja tehtud fotosid saab kasutada loo vestmisel.

Aastas tuhandeid kordi kaamera päästikule vajutav harrastusfotograaf ei oska oma piltide seast kindlaid favoriite välja tuua. „On kaks asjaolu, mis kõige rohkem mõjutavad. Üks on see, et hilisemad pildid on paremini meeles. Teiselt poolt, kui mõni pilt on kellelegi rohkem korda läinud, siis hakkad ise ka seda kuidagi rohkem hindama. Ise vaatad oma fotosid – toredad pildid! –, aga teiste poolt kiidetud süüvivad endale ka rohkem mällu ja mõtled, et ohoh, kedagi kõnetas! Kui võtta arvesse seda, et iga nupule vajutus on pilt, siis selliseid, mis ka viie aasta pärast meelde jäävad, on ikka nutuselt vähe. Valdav enamus läheb prügikasti,“ kõneleb Jüri.

Meeldejäävaimad fotod on ikkagi seotud esmakordse tabamusega. „See ei tee pilti küll heaks, aga enda jaoks emotsionaalselt tugevaks. Sageli teed samast liigist mitmendal katsel tehniliselt parema pildi ja vaatad – kurat, on hea pilt jah! –, aga emotsioon sel hetkel enam nii tugev ei ole. Minu jaoks on pildistamise hetkel suhe subjektiga siiski see, mis mind ennast kõige rohkem kõnetab. Olgu see siis inimene, maja või lind või loom. Kui see hetkel põnev tundub, siis muutub pilt enda jaoks ka ägedaks ja meeldejäävaks. Laiemale avalikkusele ei pruugi see nii tunduda. Keegi teine vaatab pilti lähtuvalt oma hetkeseisundist ja sellest, mis talle parasjagu maailmas korda läheb. See ei pruugi üldse kokku langeda.“

Arvuti taga istumine on väljakutse

Kõige ebameeldivam osa fotograafia juures on Jüri jaoks arvuti taga istumine. „Mulle isiklikult ei paku see osa midagi. Ega arvutis kehva pilti ära ei päästa, seal saad teha hea foto ainult veelgi löövamaks.“ Õnneks on kättesaadavas hinnaklassis kaamerate sensorid muutunud hämaras pildistamiseks tunduvalt paremaks ja saab teha väga kõrge ISO-ga täiesti normaalseid pilte. See on kõvasti võimalusi juurde andnud. Veel kaks-kolm aastat tagasi oli Jüri sõnul nii, et nägi koidikul põtru üle välu liikumas, aga tema jaoks oli see lihtsalt vaatemängurõõm, sest oli juba ette teada, et tollase tehnikaga ta sealt midagi välja ei too. Samal ajal otsis sõbra fotokas loomad kenasti üles ja aitas teravustada. „Leppisin sellega – ma teadsin, et need on need piirangud ja ega see hetk sellepärast emotsionaalselt kehvem polnud, iga asja ei peagi pildistama. Ma ei teagi, kas see on nüüd sellest ajast sisse jäänud, aga igatahes mulle meeldivad siiani heas valguses tehtud pildid rohkem. Enamik liike samas eelistavad liikuda hämaras. Pagan seda teab – äkki arenen ja oskan ka hämaras ägeda pildi välja võluda.“

Tulevikumõtted

Tuleviku fotomatkadest unistades mõlgub Jüril kõige tugevamalt mõtteis Island, aga ka teised maailma ägedad paigad. „Island võlub mind maastiku poolest. Kui plaan peaks kunagi teoks saama, siis saab see olema minu pildistamise raskuskese. Need vulkaanilised mäed… Hästi äge koht!“ Maroko on tema jaoks samuti üks selline paik, kuhu tahaks hirmsasti minna, sest seal on põnev ja mitmekesine kultuur ning maastik. Aasia kanti soovib ta samuti veel süüvida ja otsida kohti, kus on loodust säilinud ning kultuur pole suutnud liiga palju mustust ja prügi tekitada. „Kunagi olin Aasia suhtes skeptiline, kuid tänavune Sri Lankal käik muutis meelt. Kui rohkem aega ja raha peaks tekkima, siis tahaksin kindlasti minna Galápagosele. See on looduse mõttes hästi teistmoodi ja unikaalne. Aafrikas on Madagaskar selline, kus on nii flooras kui ka faunas omajagu endeemilisi liike. Namiibia peale olen samuti mitu korda mõelnud, aga pole seni suutnud teostada.“

Seni kogemata paigaks on maailmafotorändurile kõrb. „Sinna pole ma jõudnud, aga tahaks minna ja sügavuti vaadata. Ameerikas Surmaorus käisin, aga tõsist kõrberiiki pole ma seni omal nahal tunda saanud. Soovin minna nii, et olengi nädal aega kõrbes, tõenäoliselt on see hästi teistmoodi. Tahaks kogeda maailma mitmekesisust,“ resümeerib Jüri.

Tekst: Kersti Gorstov
Foto: erakogu

Selles numbris

• Matkama – aga kuidas valmistuda?
• Usbeki köök – mitte ainult pilafist
• Usbekistan – õitsev kõrb
• Jaan Undusk: „Kassari põlistas kirjanduslukku Voldemar Panso.“
• Legendaarne reisimees Münch­hausen
• Maailm on kirju!
• Arviga Rumeenias
• Automatk Texasesse
• „Moskva“, „Slava“ ja Muhu seelik
• Wilpattu pisarad
• Jüri Etverk: „Fotod aitavad mul lugu rääkida.“
• Haruldased kohtumised babongodega
• GO Reisiajakiri küsib
• Haabjaga viikingite jälgedes
• Hard Perk – mees, kelle purjeka mastiks on New Yorgi laternapost!
• Tooteuudised
• KROONIKA