Automatk Texasesse

Eelmises ajakirjanumbris oli juttu USA Kesk-Läänest, seekord jagab rännumees Väino Laisaar muljeid võimsast kogemusest Texases, kummituslinn Terlingua erilisest atmosfäärist ning hiigelsuurest Big Bendi rahvuspargist, mis kihab kõikvõimalikest eluvormidest.

Teise aprilli pealelõunal avas lennuk ukse ja olimegi sõpruskonnaga Dallases. Sõber Herbert Murd oli juba mõni aeg varem kohale jõudnud ning ootas meid naerulsui lennujaama uksel. Varasem saabumine tähendas ühtlasi seda, et Herbert oli jõudnud mitmetunnisest järjekorrast hoolimata meie värske rendibussi asjad korda ajada ning meil ei olnudki enam muid asjaajamisi, kui oma kompsud valge 12-kohalise Chevy Expressi pagasiruumi mahutada ning teele asuda. 

Ees ootas väheste peatustega 14-tunnine sõit Texase läänealadele. Tõsi, ilmakaari jagub sellesse hiigelsuurde riiki tavapärasest rohkem ning seetõttu kasutavad kohalikud meie sihtpunktiks oleva regiooni kirjeldamiseks väljendit far west. Sealsamas kaugel läänes ootasid meid kaks äärmiselt huvitavat ja südamelähedast sihtpunkti: hiigelsuur Big Bendi rahvuspark ning salapärane kummituslinn (Ghost town) Terlingua. 

Seiklejatel, matkajatel ja liikuvast eluviisist lugu pidavatel inimestel on ka Ameerika kiirteedel palju vaadata. Mitte et silmapiiri kaunistaksid igal hetkel maalilised vaated ja lummav loodus, mille puudumise üle samuti kurta ei saa, vaid kõikjal liikuv matkatehnika, mida vurab maanteedel meeletutes kogustes. Vahel tundub, et kogu Ameerika on liikvel. Kõikvõimalike väikeautode, kastikate, maasturite ja nelikveoliste matkakaubikute kõrvalt kerkivad selgelt esile reisibussisuurused RV-d (recreational vehicle), millel on enamasti kolmnurgaga sabas Wrangler või mõni muu maastikusuutlik sõiduk ning selle küljes kobaras jalgrattaid või teisi kergliikureid. Samasugused vaatamisväärsused on selles maailmajaos laialdaselt kasutatavad n-ö fifth wheel-tüüpi matkahaagised, mis kinnituvad kastikate kastidesse ning jooksevad „viienda rattana“ autole üllatavalt kergelt järele. „Kergelt“ võib olla küll veidi ennatlik hinnang, sest mõned (loe: enamik) neist jäävad silma just tänu oma kirjeldamatule suurusele. Tegemist ei olegi justkui matkasuvilaga, vaid pigem kaasaveetava maamajaga. Milleks selline suurus ja miks kõik maailma mugavused reisile kaasa peaks võtma, jääbki siinkirjutajal selgusetuks. Aga nagu ütleb Texase esmapilgul veidi uhkeldavana kõlav hüüdlause „Everything is big in Texas“, tuleb ka nimetatud olukorda hinnata pigem läbi selle prisma. Etteruttavalt võin öelda, et see kõlav nending kehtib Texases peaaegu kõige kohta. 

Big Bendi rahvuspark – eksootiline ja liigirikas

Erandiks ei ole ka Big Bendi rahvuspark, mis laiub oma hiigelsuure 3242 ruutkilomeetriga gigantses Chihuahua kõrbes. Kogu kõrb ei mahu aga Ameerika pinnale ära ning kaks kolmandikku pargist jääb ka teisele poole USA ja Mehhiko piiri. Kui aga kõrbe nimi kuidagi tuttavalt kõlab, siis jah – sellest regioonist on pärit needsamad tillukesed chihuahua koerad, kes kuiva ja peamiselt kuuma kliima tõttu sedavõrd kiduraks sirguvadki. 

Küll aga kihab sealne piirkond kõikvõimalikest eluvormidest. Piirkonnas elab hinnanguliselt umbes 500 rohkem või vähem haruldast linnuliiki, kelle seas ka kuulsaks joonistatud välejalgne road runner ehk maakeeli jooksurkägu. Tõsi, joonisfilmidest tuttavat heli ta startides ei tee, ent on sellegipoolest võimeline juba stardihetkel arendama peadpööritavat kiirust. Väle, ent uudishimulik ja sõbralik lind võib hooletusse jäetud hommikusöögitaldrikult viia nii maitsva peekoniviilu kui ka palju muud. Teised kiired linnud on pistrikud, kes võivad saagi järele sööstes arendada ligi 300 km/h lennukiirust. Ja siis muidugi uhke kotkas, kes osariigi hüüdlauset silmas pidades oma pesa paaritonniseks hiigelrajatiseks ehitab. 

Muud elukad on õnneks aeglasemad. Lõgismadude, jäneste, kõikvõimalike näriliste ja keskmõõtu metssigade – javelina’de (maakeeli pekaar) – kõrvale koliti piirkonda elama ka 50 känguru. Silmad tasub aga lahti hoida. Big Bendi kuulsaima vaatamisväärsuse juurde viiva tee ääres on suur pruun silt, mis teatab ilma suurema tseremooniata, et olete jõudnud karude ja puumade territooriumile ning seal kehtivad erinõuded, mida kehtestavad kohalikud karud ja puumad. Viimane võib olla küll kergelt meeleolukas liialdus ja huumoriküllane tõlgendus, ent karusid näeb sealsetel matkaradadel ja teedel sellegipoolest üsna sageli. Kui karusid ei juhtu parasjagu nägema, siis seda, mis karust välja tuleb, vedeleb radade ääres liigagi tihti. 

Samuti leiab rahvuspargist karukindlaid prügikaste, mille kaante avamisega peaksid hakkama saama vaid inimesed. Sellest hoolimata on viimastel aastatel tõusnud turistide kaebuste arv, kes kurdavad prügikastide avamise liigse keerukuse üle. Kuna teksaslased on aga rõõmsameelne rahvas, teatas kohalik pargivaht olukorda kommenteerides, et piir kõige targemate karude ja rumalamate turistide vahel on õhkõrn. Sellegipoolest on viimasel ajal asutud paigaldama lihtsamini avatavaid prügikaste. 

Big Bendi rahvuspargi teeb erakordseks asjaolu, et sellest voolab 190 kilomeetri ulatuses läbi Rio Grande jõgi, mis eraldab Ameerika Ühendriike Mehhikost. Ka rahvuspargi nimi tuleneb kõnealuse jõe ühest suurest kurvist või pöörangust. Jõgi ning selle uuristatud kanjonid on andnud piirkonnale hulga uhkeid vaatamisväärsusi. Ühte sealsetest suurtest kanjonitest tunti varem ka Suure kanjoni nime all. Maailmapildi avardudes sai selgeks, et sellist nime kandvaid kohti on Ameerikas koguni kolm ning pärast mõningaid kokkuleppeid kannabki Big Bendis asuv 450 meetri kõrguste püstloodis kaljuseintega kivipragu uhket nime – Santa Elena. Selle vahelt läbi voolav ja riike eraldav Rio Grande jõgi võib ilmastikutingimustest ja aastaajast tulenevalt olla väga erineva suurusega. Mõni aasta tagasi õnnestus meil sealses kanjonis kanuuga sõita, sellel korral oli aga jõgi sedavõrd kokku kuivanud, et Mehhiko-poolsele vastaskaldale, kuhu küll ametlikult minna ei tohi, oleks pääsenud suhteliselt kuiva jalaga. 

Tegemist ei ole siiski sellise piirialaga, nagu võib esmahetkel silmade ette kangastuda. Piiril hoitakse küll silma peal, aga mingit tuntavat ja füüsilist valvet seal pole. Lisaks, kuhu sealt ikka nii väga minna. Esimese tsivilisatsioonipunktini on maad kümneid ja kümneid inimtühje kilomeetreid ning kõikjal laiub vaid halastamatu mägikõrb kõigi oma karude, puumade ja lõgismadudega. 

Santa Elena matkarada (1,6 miili)

Selleks, et Santa Elena kanjoni salapäraga lähemalt tutvuda, on sinna rajatud 1,6 miili pikkune matkarada. Madala veetaseme korral saab ka kaugemale kanjonisügavusse uidata. Matkarada viib esmajoones mööda mäekülge üles ning hakkab seejärel taas aegamööda jõetasemele laskuma. Matkarajal saab vaadelda kaljudesse takerdunud kivistisi ning kõikvõimalikke erikujulisi kaljumoodustisi, sulistada kahe riigi vahelises jões ja puudutada näpuotsaga Mehhikot. Jõesäng on keerutanud mõnedesse kohtadesse sügavamad ja veerohkemad augud, kus on võimalik ka mõned ujumisliigutused teha. Kõrgema veetaseme korral saab kanuuga mööda Rio Grandet ka pikemalt sõita. Üks populaarne kanuutripp saab alguse Terlinguast veidi läänes asuvast Lajitasest (loe: Lahitas) ning kulgeb läbi Santa Elena kanjoni ja kõrbemaastike kuni ametliku piiriületuspunktini välja. Sellel korral ei oleks kanuust aga mingit kasu olnud. Kui, siis vaid see, et oleks veesõiduki jõeni ja tagasi vedamise käigus sammud täis saanud. Sedavõrd madalat vett polnud me Herbertiga seal varem näinud. 

Mingit erilist ettevalmistust sealne rada ei eelda. Pead vaid kuidagi (veetasemest sõltuvalt) üle Rio Grandesse suubuva lisajõe saama ning mäeküljele valatud betoontreppidest üles kõmpsima. Edasine on juba pinnasrada ja niisama lihtne sealne käimine ongi. Kuumadel ilmadel tasub veepudel alati matkale kaasa võtta ning jalas võiksid olla maastikul liikumiseks sobilikud jalatsid. See soovitus kehtib üleüldse kõikide matkaradade kohta! Sealse raja kergusest hoolimata armastavad osa ameeriklasi sinna mingil põhjusel hard core matkavarustuses minna. Aga eks needki vajavad vahel tuulutamist. 

Terlinguast tunnise autosõidu kaugusel asub aga kogu Ameerika mõistes ainulaadne piiriületuspunkt. Pärast auto parkimist tuleb piiripunktist läbi jalutada, ära kuulata, mida sõbralikul ranger’il öelda on, ning piirijõeni kõndida. Seal pead otsustama, kas soovid, et kohalik paadimees sind viie dollari eest kuiva jalaga Mehhiko poolele paaditaks, või käärid püksisääred üles ning astud kui Suur Tõll läbi lainete vastaskaldale. Kaldale astudes oledki Mehhikos! Seal ootab sind aga järgmine otsus – kas jalutada kilomeetri kaugusel olevasse Boquillasesse, kasutades selleks eeslit või muula, või siis sättida end mõne linna poole suunduvale kastikale. Kõik transpordiviisid, peale jalutamise, maksavad kümme dollarit inimese kohta. Arvestada tuleb sellega, et sama vahendiga pead hiljem linnakesest ka tagasi tulema. 

Boquillas – ehedamast ehe Mehhiko linnake

Boquillas on väike paarisajakonna asukaga linnake, mis kuivas pärast 9/11 terrorirünnakutele järgnenud massilist piiripunktide sulgemist peaaegu olematuks. Piiripunkti taasavamise järel hakkas ka sealne elu vaikselt taastuma. Praegu põhineb asula majandus suuresti Ameerika poolelt tulevatel turistidel. Linnakeses on kaks söögikohta, mõned baarid, kirik ja kümmekond nännimüügipunkti, milles müüakse peamiselt kohalike inimeste loodud käsitööd. Külakese keskelt leiad silmatorkava rohelise ühekordse maja. See on tõenäoliselt maailma kõige ehedam koht, kus kohalikku napsu – sotoli – proovida. Sotol on oma olemusest tekiilalaadne kange naps, ent valmistatud erilisest kohalikust sotoli (Dasylirion) taimest, mis nagu teisedki agaavid, kuulub sparglite sugukonda ja asparaaguse perekonda. Tähelepanuväärselt pika ja karjuvsinise letiga baarist leiab vaid käputäie eri napse ja väsinud piljardilaua, aga see polegi oluline. Sama tähtis ja eriline kui baar ise, on ka armilise näo ja emotsioonitu vaatega baarmen, kelle sarnasega pimedal õhtul agulitänavatel kokku saada ei ihkakski. 

Loomulikult ei puudu linnakesest ka veidi korralikum turistipood koos kõige sinna juurde kuuluvaga – lummavad Mehhiko tekid, soojad hoodie’d, värviliste mustritega kõikvõimalikud linad/linikud ning pontšod. Sekka keraamikat, kleepekaid, märke jne. Söögi kõrvale mängib veidi häälest ära lauluhääle ja kitarriga mariachi. Kuratlikult ehe!

Boquillasesse jõudes on viisakas läbi käia piirivalvurite konteinerist ja tasuda kahedollariline näomaks. Selle kinnituseks väljastatakse käepael. Templit passi ei saa – isegi siis mitte, kui küsid. Pole lihtsalt olemas. Ükskord oli, aga siis oli tempel sedavõrd kuivanud, et passipaberile mingit jälge ei jäänud. Muud piiritoimingud puuduvad. Linnakeses jagub tegevust koos söömise, poodlemise, baarides tiksumise ja jalutamisega umbkaudu kolmeks tunniks. Seejärel tuleb end Ameerika poolele tagasi sättida, sest ööbimiskohti Boquillases pole. Arvestada tuleb ka sellega, et USA-poolne piiripunkt suletakse tavaliselt kell 16 (suvehooajal kell 17) ning hilinejad enam riiki ei pääse. Akuraatse info leiad piiripunkti USA-poolselt väravalt. 

Neid, kes aga õigel ajal tagasi jõuavad, ootab ees vestlus immigratsiooniametnikuga. Kogu toiming tehakse ära ATM-i-suuruse masina ja Skype’i abil. Masin skaneerib passi ning ametnik helistab ja küsib mõne täpsustava küsimuse. Positiivse tulemuse järel oledki taas riiki lubatud. 

Window’ matkarada (5 miili)

Üks Big Bendi ja Texase tuntumaid looduslikke kohti ja vaatamisväärsusi on Window’-nimeline mägede vahele jääv lõhe. Huvipakkuv ja meeldejääv on koht just seetõttu, et päike armastab justnimelt sinna mägede vahele loojuda, värvides sealse taeva ning taamale jääva mägilooduse imetabastesse toonidesse. Seda uhket spektaaklit kogunetakse vaatama igal õhtul. 

Matkarada on rajatud neile, kes ei soovi piirduda vaid visuaalse naudinguga. Kirjade järgi viiemiiline (tegelikkuses 10 kilomeetrit) matkarada viib välja sinnasamma päikese kadumise mäeprakku. Formaadilt on matkarada selline, et esimese poole matkast kõnnid kivisel pinnasrajal loogeldes mäest alla ning jõuad lõpuks jõesängi. Seal kunagi voolanud veemassid ongi kõnealuse mäeprao kaljudesse uuristanud. Matkaraja viimane neljandik on superäge. Ronid mööda jõesängi sinna kuhjunud obstaaklite vahel turnides lõpu poole ning iga käänaku taga ootab mõni uus imepõnev paik või kivimoodustis. Sekka karukakk ja kurjad mesilased. Kohale jõudes pressivad mäed mõlemalt poolt kokku ning maapind saab otsa – edasi läheb vaid vabalangus. Üdini lummav paik! 

Vahetult enne lõppu keerab üks matkarada paremale ning peaks juttude kohaselt viima kuhugi alla. Sihtpunkti ja kohta, kuhu autoga vastu minna, ei soostunud kohalikud pargivalvurid meile millegipärast ütlema. Eks vaatame siis ise järgmisel korral järele. Matkarajale asudes on ka algus äge, kõnnid ju kauni mäeaheliku poole, ent tagasi tulles ja mäest üles rühkides kipub selle lõigu lummus kiirelt kaduma. Kokkuvõtteks – tegemist on suurepärase matkarajaga ning sinna tasub pikast naasmistõusust hoolimata igal juhul minna. 

Lost Mine’i matkarada (8,5 kilomeetrit)

Samas lähedal on veel teinegi põnev ja vaadeterohke matkarada, dünaamikalt eelmisele täpselt vastupidine. Pool teed mäest üles – ja siis sama rada alla. Ilusaks ja huvitavaks läheb juba esimese neljandiku lõpus. Mida kõrgemale rühid, seda lummavamaks muutuvad vaated. Hingetõmmeteks on raja äärde paigaldatud üksikud pingid. Seal istudes on mõnus aeg maha võtta ning lasta ümbritseval loodusel ja massiivsetel mägedel endasse pugeda. Tekib mingi arusaamatult lummav ja mõnusalt ürgne tunne. 

Legendi kohaselt olla sealt mägedest vanal heal ajal kulda leitud. Mehed tassinud esimesed kullakotid seljas alla ja läinud järgmiste järele, aga ei leidnud enam kaevandust üles. Ja nii jäigi. Nende väidetavatel radadel kõnealune matkarada looklebki. Kaevandust pole aga tänini leitud ning mis siin salata, jäi paraku ka meil leidmata. Küll aga leidsime tippu jõudes hingematvad vaated ja kohad, kus rahulikult istuda ja kogu seda ilu tunnetada. 

Matkaraja alguses on suur metallist kast, millesse on palutud jätta autodes leiduv söögikraam. Seda ikka selleks, et karud söögipalade otsinguil autodesse ei roniks. Tore, on ju! Lähed ise matkama ja auto ümber käib sama vilgas elu, nagu tuntud rahvalikus laulus: „Hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel.“

Tegelikult ei tea vist keegi päris täpselt, palju Big Bendi rahvuspargis matkaradu on. Teada on, et neid on paaritunnistest kuni mitmepäevasteni ning nende läbikäimiseks kulub meeletus koguses aega. Aeg on Big Bendi rahvuspargis aga raha ning 30-dollarilise pääsupiletiga võib seal viibida kokku ühe nädala, sedagi vaid kaks korda aastas. Teha ja sõita on seal meeletult ning nädal möödub linnutiivul. Mitmed ülipõnevad rajad on läbitavad vaid nelikveoliste masinatega, muutes rahvuspargi atraktiivseks ka maasturi- ja enduromeestele. Meeles tuleb pidada seda, et sõita võib vaid ettevalmistatud radadel. Asimuudi järgi otse lõigata, metsikult ööbida ning sealset floorat, faunat, mineraale ja fossiile kaasa võtta ei tohi. 

Tegemist on maagilise ja hinge takerduva kohaga. Olin seal nüüd juba neljandat korda... õigemini mu füüsiline keha oli seal neljandat korda, aga vahel tundub, et kõik muu polegi sealt üldse ära käinud. Sama efekt on kohe rahvuspargi ääres asuval Terlingual. 

Terlingua – salapärane aura ja erilised asukad

Linn, mis tärkas toonaste kullaotsijate toel, sai hingamist juurde hoopis elavhõbeda leiukohtade avastamise kaudu. Kulda oli vähe (kui üldse), aga elavhõbedat leidus ümbritsevates mägedes piisavalt. Linn kasvas, inimesed rapsisid kaevandada ning kogu väärt kraam veeti muulavankritel lähimasse suurde asulasse Marfasse. Teekond raudteega õnnistatud sihtpunkti kestis umbes nädala ning lookles mööda klassikalist Metsiku Lääne loodust ja sinna rajatud radu, täis ohte ja ebasõbralikke inimesi. 

Elavhõbeda lõppedes kuivas ka sealne kogukond kokku ning viimaseidki asukaid laastas kole viirus. Ühel hetkel elas Terlinguas vaid neli inimest, nende seas kuulus ja legendistaatuses Ameerika autodisainer, võidusõitja ja ettevõtja Carroll Shelby. See on üks igavesti pikk ja põnev lugu, mis vääriks eraldi artiklit. Kokkuvõtlikult ja üldistades olgu öeldud, et üks asi viis teiseni ja see omakorda kolmandani ja nii tärkas linnake ühel hetkel taas elule. Kõikide nüansside kirjeldamisega jään ma selgelt hätta, aga oluline on see, et praegu elab selles eralinnas sadakond inimest. Äärealadega koos võib piirkonna elanike arvuks lugeda umbes viissada inimest. Neid, kes sinna elama sooviks kolida, on järjekorras veelgi enam. 

Linna omanik, kes elab ise Terlinguast 15 miili eemal Lajitases, ei luba linna territooriumile uusi maju ehitada. Palju tänu talle selle eest! Linn on säilinud oma esialgses olemuses ning selle ehedus on piirkonna üks suurimaid plusse. Tõsi, seal, kus lõpeb linnapiir, võib kinnisvaraarendusega veidi vabamalt ringi käia, ent ka seal hoitakse umbkaudu samasugust joont. 

Big Bend meelitab piirkonda tohutul hulgal külastajaid ning sellele toetub ka Terlingua majandus. Viimaste juttude kohaselt tegutseb piirkonnas umbkaudu paarsada Airbnb'd, majutades kundesid jurtadesse, tipitelkidesse, kämpingutesse, väikestesse motellidesse, koolibussidesse ja haagissuvilatesse. Sedasi sattusime ka meie ööbima klassikalisse Airstreami ja jälle oli üks mu unistustest täitunud. Ketihotelle ja luksusest pakatavaid rendihäärberid seal pole. 

Terlingua suuremate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad kindlasti sealne kirik, omamoodi kiiksuga ja ainulaadne surnuaed, kohalikud inimesed, Starlight Theatre’i nime kandev restoran ning selle esine rõdu/veranda (porch). Porch’il leiavad aset igaõhtused kogunemised, mängitakse pilli, lauldakse, suheldakse, juuakse õlut ning nauditakse imelist päikeseloojangut. Tõsi, päike loojub küll maja taha, ent valab idapoolsed mäed üle sõnulkirjeldamatu värvidemänguga. Lummav ja samas hoomamatult kerge. 

Terlinguale ja siinsele õhustikule annavad suure osa kohalikud elanikud. Nende seas on teadlasi, fantastiliselt mitmekülgsete ja ootamatute elukeerdkäikudega inimesi, rõõmsaid külahulle, hipisid, matkajaid, eluheidikuid ja tsivilisatsioonipõlgureid. Hiiglama kirev mikstuur kõikvõimalikest elukunstnikest ja toredatest inimestest, kelles kõigis lõõmab kustumatu leek Terlingua ning seda ümbritseva kõrbe vastu. 

Ma ei oska Terlingua lummust ja selle mõju kuidagimoodi sõnadesse panna. Kui aus olla, ei saanud ma esmakülastusel sellest üldse aru. Aga aeg tegi oma töö ja toonase lahkumise järel hakkas see salapärase auraga linn mind magnetina tagasi tõmbama. Ja siin ma nüüd siis jälle olen.

Tekst ja foto: Väino Laisaar

Selles numbris

• Matkama – aga kuidas valmistuda?
• Usbeki köök – mitte ainult pilafist
• Usbekistan – õitsev kõrb
• Jaan Undusk: „Kassari põlistas kirjanduslukku Voldemar Panso.“
• Legendaarne reisimees Münch­hausen
• Maailm on kirju!
• Arviga Rumeenias
• Automatk Texasesse
• „Moskva“, „Slava“ ja Muhu seelik
• Wilpattu pisarad
• Jüri Etverk: „Fotod aitavad mul lugu rääkida.“
• Haruldased kohtumised babongodega
• GO Reisiajakiri küsib
• Haabjaga viikingite jälgedes
• Hard Perk – mees, kelle purjeka mastiks on New Yorgi laternapost!
• Tooteuudised
• KROONIKA