Tööl vabatahtlikuna ehk idülli teine pool

Nagu ikka enne suvepuhkuse algust, tekib mõte, et tahaks reisile minna. Kuhu ja mida tegema? Niisama, ei tea täpselt. Kui palju selleks raha oleks? Umbes-täpselt – väga vähe. Aga tahaks ikkagi. Nii arutlesid kaks noort eestlast, Jürgen Voolaid ja Erlike Türnpu, enne Prantsusmaale vabatahtlikuna tööle suundumist.

Pärast mõningaid otsinguid leidsime internetilehe nimega workaway.info. See leht vahendab kohti, kus otsitakse vabatahtlikke. Otsijateks võivad olla nii erinevad väikeettevõtted kui ka tavalised pered, kes vajavad mõneks ajaks abi oma majapidamises. Vastutasuks tehtud töö eest saab tasuta elamise ja tasuta söögi. Kõlab päris hästi, kas pole? Seda arvasime meiegi.

Kuu aega enne oma plaanitud reisi alguskuupäeva hakkasime endale võõrustajaid otsima, mis osutus palju raskemaks, kui me alguses arvasime. Kuna reisi üks eesmärkidest oli minna ookeani äärde surfama, siis kirjutasime esimesena surfi laagritele. Pärast nädalast ootamist ja mitte ühegi vastuse saamist saime aru, et peame oma otsinguid laiendama, ning hakkasime kirjutama kõigile, kes tundusid meile vähegi huvitavad. Õnneks oli see meetod tõhus ja hakkas tulema ka positiivseid vastuseid. Lõpuks olime saanud endale kaks võõrustajat ja plaan oli paigas või vähemalt nii me naiivselt arvasime.

Eesmärk üliodavalt reisida viis meid lennukiga Barcelonasse. Meenutan siinkohal, et pidime minema Prantsusmaale, aga üllatus-üllatus – sinna lendamine on kallis. Niisiis kõige odavam oli lennata Barcelona lähedale Girona lennujaama ja sealt edasi bussidega esimesse sihtkohta Prantsusmaa keskosas. Tutvusime ka põgusalt rongiliiklusega, aga kuna see on kallim ja olime liiga vanad, et kvalifi tseeruda odavamale piletile, siis jäi meil rongiga sõitmata.

Esimene kogemus

Meie esimesed võõrustajad elasid väikeses külas, mille nimi on Saint Donat. Armas abielupaar Caroline ja Eric elasid seal oma kahe koeraga. Tööks pidasid nad väikest nelja toaga hotelli baari ja restoraniga, kus me pidimegi tööle hakkama. Caroline tegeles restorani köögipoolega ja tubade koristamisega, olles niisiis kokk ja koristaja. Eric aga oli restoranis ja baaris teenindaja ja tegeles hotelli külaliste sisseja väljakirjutamisega ning nende igakülgse abistamisega. Ülejäänud ametikohad täitsidki erinevad vabatahtlikud, kes neid abistamas käisid, kaasa arvatud meie.

Tänu lähedal asuvale suusamäele õitses nende äri suure ma osa aastast. Meie aga viibisime seal just pärast mäe sulgemist ja enne suvehooaja algust, mis oli nende jaoks vaiksem aeg. Sellest hoolimata viibisid restoranis igal õhtul kliendid ja hotellitoad olid välja müüdud. Isegi vaiksema aja kohta oli neil, ja tänu sellele ka meil, piisavalt tegevust.

Seal viibitud kahe nädala jooksul saime teha väga palju väga erinevaid töid. Valmistasime hotelli ette suvehooajaks, mis tähendas lillede istutamist, kõnniteede pesemist ja rohimist ning üleüldist kevadpuhastust. Mitmed väliterrassi mööbliesemed said kas õlitatud või uue värvikihi. Tagaaeda suutsime rajada ka väikese juurviljaaia, kuhu istutasime taimi. Lisaks igapäevane tubade koristus ja nõudepesu restoranis. Iga õhtu lõppes aga ühise õhtusöögiga, mille tavaliselt valmistas Caroline. Me sõime head toitu, jõime veini ning rääkisime maast ja ilmast.

Selles väikeses külas oli lisaks hotellile ka üks väike pood, postkontor, kirik ja umbes 30 elanikku. Kuigi peab ütlema, et nendest kolmekümnest nägime me ainult umbes kümmet. Ühesõnaga, koht oli lausa miniatuurne. Ilus, aga väike.

Matkad ümbruskonnas

Pärast tööaega, mida oli päevas kokku umbes viis tundi, saime teha, mida vaid tahtsime. Kas siis istuda niisama toas arvutis või avastada uusi paiku ümbruskonnas. Külast ja küla lähedalt läks umbes kümme matkarada, mis me kõik ka läbi kõndisime. Matkamise tegid lõbusamaks koerad, kelle me saime kaasa võtta. Nendel olid kõik rajad peas ning tavaliselt jooksid nad meie ees ja juhatasid teed. See muidugi ei tähendanud, et nad alati õigele poole läksid. Mitu korda eksisime ära, sest prantslastele ei meeldi oma matkaradu eriti selgelt märgistada ja paljud neist lähevad üle põldude, läbi metsa, üle okastraatide ja läbi ojade.

Peale radadel äraeksimise ja tunde ühes kohas tiirutamise suutsime ühel korral jääda jalgu lehmakarjale. Selles oli oma osa mängida ka koertel, kes meiega kaasas olid, sest lehmadele pakkusid koerad väga suurt huvi ja nad tahtsid neile lähedale tulla. Koerad aga arvasid, et lehmade peale oleks tore haukuda ja neid taga ajada. Meie aga jäime selle kahe vahva mängu vahele. Kuna lehmad ei arvanud meist, inimestest, suurt midagi ja oleks võinud meid vabalt enda alla trampida, siis pidime sealt lihtsalt kiiresti lahkuma – niisiis me jooksime. Koerad arvasid muidugi, et see on eriti lõbus mäng. Seal me siis olime, kuskil põllul Prantsusmaa avarustes, koerad jooksmas ees, meie järel ja viimasena kari lehmi. Peale lehmade suutsin samal matkarajal elektrilöögi saada ja kahe jalaga mudaauku vajuda. See oli üks särtsu täis pärastlõuna – sõna otseses mõttes.

Teine peatuspaik

Meie teine peatuspaik oli Hélette’i-nimeline küla Hispaania piiri ääres Edela- Prantsusmaal. Seal asus külalistemaja, mida pidasid Jane ja Tony. Nende kodus toimus palju üritusi, alustades joogalaagritest kuni väikeste kontsertideni tagaaias. Neil oli suur maja ning veel suurem õu, kus elasid peale kolme kassi ka viis kana ja üks kukk. Selles paigas oli läbivaks teemaks ökoloogiline eluviis. Kõik toidud, mida sõime, olid ostetud ökopoest või oma aiast korjatud. Selleks tarbeks oli neil ka suur juurviljaaed, mis andis saaki üheksa kuud aastas. Lisaks tavalistele peetidele ja tomatitele olid neil ka sidrunipuud, kiivipõõsas ja pähklipuud. Paljud sealsed viljad olid meile väga imekspandavad ja neile lihtsalt tavalised. Hélette’is olidki kõige tavalisemad tööd aias, mis tähendas rohimist, istutamist ja veel kord rohimist. Rohimine oli nende viljaka mulla tõttu ka töö, mida sai teha ainult matšeete või trimmeriga. See ei olnud väike nokitsemine, mida olin harjunud oma vanaema suvilas tegema, pigem nagu mingi stseen džunglifi lmist, kui peategelane läbi džungli endale teed rajab.

Lisaks toimusid külalistemajas tihti ka lõuna- või õhtusöögid, kuhu tulid kas külalistemajas ööbivad inimesed või lihtsalt kohalikud sõbrad ja tuttavad. See tähendas, et iga päev olime abis ka köögis, kus hakkisime juurvilju ja katsime lauda. Lisaks muidugi koristamine pärast sööki.

Tööst vabal ajal otsustasime ühel pärastlõunal ronida lähima mäe tippu, milleks oli Baigura oma 897 meetriga. Alguses tundus see üks lõbus jalutuskäik, aga pärast umbes poolt tundi kõndimist saime aru, et oleme teinud kohutava vea. Kumbki meist ei ole eriline trennihunt ja see ülesmäkke rühkimine võttis meist ikka viimase välja. Vaated, mis tipust avanesid, olid seda muidugi väärt. Kokku läks meil aega umbes kuus tundi. Ka allatulek ei olnud lihtne, pool ajast lihtsalt palvetasin, et ma ei libastuks ja mööda mäge alla ei veereks.

Kolmas võõrustaja – vabatahtlikuna linnas

Oma kirjavea tõttu pidime Hélette'ist lahkuma varem, mis tähendas, et nädalaga tuli leida uus võõrustaja ja õnneks läks see korda. Mis tähendas, et meie kolmandaks ja viimaseks võõrustajapaariks jäid Peter ja Mike, kes elasid Carcassonne’i linnas. Esimest korda oli meie vabatahtlikuelu viidud linnakeskkonda ning see oli jälle midagi uut ja huvitavat. Peteril ja Mike’il oli bed & breakfast ehk eesti keeles majutusasutus hommikusöögiga ning kaks korterit, mida nad välja üürisid. Üks neist oli valmis, kuid teine vajas veel remonti ja seda me tegema asusimegi.

Lisaks meile oli seal veel kolm vabatahtlikku, tööd jagus meile kõigile. Kuus tundi päevas kulus värvimisele, lakkimisele ja lihvimisele. Mõned töödest olid väga detailsed, näiteks värvisin üle ühe kapi, mille väikesed detailid pidid olema erinevat värvi. See eeldas muidugi mitut kihti alusvärvi ja siis pikalt nikerdamist, et asja valmis saada.

Vabal ajal saime kõndida ringi ilusas Carcassonne’i linnas. See on üsna suur linn, kus käib palju turiste. Üheks aasta suurimaks sündmuseks on Bastille' päeva ilutulestik, mida käib linnas vaatamas ligi 70 000 inimest. Ilutulestik lastakse vanalinnast, mis asub ülejäänud linnast kõrgemal müüri sees. Inimesed hakkavad endale ilutulestiku vaatamiseks kohta otsima tavaliselt juba hommikul kell 11, kuigi ilutulestik ise on alles õhtul kell 22. Sellel päeval on turistide ohjamiseks linnas keelatud autoliiklus alates hommikust. Meie ootasime seda muidugi põnevusega, sest see pidi olema üks parimaid ilutulestikke riigis ning ausalt öeldes ei valmistanud see tõesti pettumust. Meie aastavahetuse ilutulestikud kahvatuvad selle imeliselt orkestreeritud ja planeeritud etenduse kõrval.

Samal õhtul toimus Nice’is terroriakt, kui veoauto läbi rahvahulga sõitis. Nice ei olnud meist üldse eriti kaugel. Sellel õhtul käis meil peast läbi küll, et kui nii palju inimesi ühte kohta koguneb, siis on kerge midagi korraldada. Järgmisel hommikul uudiseid kuuldes tundus see uskumatu, et keegi tõesti tegi seda. Seda hirmu, mis oli turistides järgmisel päeval, oli ka tunda. Paljud küsisid, et kas linnas on ikka turvaline olla ja ega siin varem midagi juhtunud ei olnud. Eestist pärit olles oli veider olla sellise terrorihirmu keskel ja seda ise ka kogeda, sest Eestis seda üldiselt ei ole. Kuid viimastele aastatele tagasi vaadates peab selleks Prantsusmaal kindlasti valmis olema.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et vabatahtliku töö on üks odavamaid viise, kuidas maailmas reisida ning eri kohtade elu ja kultuuri lähedalt kogeda. See reis ei olnud kerge, nagu pakettreis tavalistesse kuurortlinnadesse, kuid me ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Saadud kogemused, emotsioonid ja sõbrad on rohkem väärt kui miski muu.

Tekst: Erlike Türnpu

Fotod: Jürgen Voolaid  

Selles numbris

• Terviseaudit
• Polaarnaised
• Tossutäkuga mööda Eestimaad
• Donbassi positiivse grafiti pealinn
• Saladuslik ja kauge Pohnpei
• Montenegro ilma higi ja seljakotita
• Tööl vabatahtlikuna ehk idülli teine pool
• Loodusteadlased N. Liitu avastamas
• Väsimatu rännumees Voldemar Promet
• Närvide proov kuristike äärel
• Seiklused saladuslikul Suurel Punasel saarel
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 62 – Oktoober 2016