Usbekistan – õitsev kõrb

Ühel lühikesel perioodil kevadel kõrb haljendab ja õitseb. Võib-olla on see kõige õigem aeg põhjamaalasele Usbekistani külastamiseks, sest suved on seal väga palavad ja kõrbeliivas barhaanide vahel tabab pilk vaid saksauule. Pealegi on Usbekistanis kõik otsesemalt või kaudsemalt kõrbega seotud.

Usbekistan on suur riik. Praeguse Usbekistani piirides ei ole ajalooliselt kunagi ühtegi riiki eksisteerinud. Kesk-Aasia praeguste riikide piirid joonistasid bolševikud meelevaldselt pärast 1917. aasta riigipööret Vene impeeriumis. Usbekistani pindala on 447 400 km², näiteks Eestist (45 338 km²) on ta kümme korda suurem ja sama suur kui Rootsi (447 435 km²). 

Usbekistani rahvaarvu kohta ei ole täpseid andmeid, sest esimene rahvaloendus pärast iseseisvumist 1991. aastal plaanitakse läbi viia alles 2023. aastal. Hinnanguliselt elab Usbekistanis kuni 35 miljonit inimest. Nõukogude Liidus jäi Usbeki NSV rahvaarvult alla vaid Venemaale ja Ukrainale. Tänu kõrgele sündivusele on rahvastik väga noor, 34% ehk kolmandik rahvastikust on nooremad kui 14 aastat. Maa- ja linnarahvastiku suhe on umbes pooleks. See viitab, et Usbekistan on põllumajanduslik riik.

Rahvastiku suurt juurdekasvu ilmestab näide, et kui 1970. aastal elas tollases Usbeki NSV-s 12 miljonit elanikku, siis 50 aastaga on rahvastiku arv suurenenud pea kolm korda. See loob probleeme, kui arvestada, et üle poole riigi territooriumist moodustab kõrb ning veel lisaks väga hõredalt asustatud väheviljakad stepi- ja mägialad. Usbekistani ala laiub põhiliselt Kõzõlkumi kõrbes, usbeki keeles Qizilqum (’punane liiv’). Amudarja ja Sõrdarja jõe vahel asuva kõrbe pindala on umbes 300 000 km², seega 6,6 korda suurem ala kui Eesti territoorium. Kõzõlkum on põhiliselt liivakõrb, vaid selle keskosas on kivikõrbe. Geograafiliselt jääb Kõzõlkum suuresti Usbekistani territooriumile, kuid selle lõunaosa Türkmenistani ja kirdeosa Kasahstani territooriumile. Kõzõlkum piirneb edelas Karakumi kõrbega (’must liiv’), mis jääb põhiliselt Türkmenistani territooriumile.

Vett ja maad napib

Maa on defitsiit ja vesi on defitsiit. Et maad kõrbe arvelt juurde võita, on vaja vett, see on aga Usbekistani üks peamisi probleeme. Veeprobleem on viinud maailma suurima ökokatastroofini, Araali järve kuivamiseni. Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid praeguseks on see inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamine põhjus on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks, mistõttu jõed ei jõua enam Araali mereni ning kaovad enne seda kõrbeliiva. Seoses veemahu pideva vähenemisega jagunes Araali meri aastatel 1985–1986 kaheks – Suur-Araaliks ja Väike-Araaliks, mis ei ole omavahel ühenduses. Araali merest järele jäänud ala põhjaosa kuulub Kasahstanile ja lõunaosa Usbekistanile. Suur-Araal on rahanappuse tõttu saatuse hooleks jäetud. Selle kuivamisel on jäänud järele hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, millelt tugevad tuuled kannavad soola, liiva ja tolmu segu 500–1000 kilomeetri kaugusele. Araali endise merepõhja alale tekkinud uut soolakõrbe kutsutakse Aralkumiks. Väike-Araali püütakse säilitada. Kasahstani rajatud tammi abil on see ka siiani õnnestunud.

Aidarkuli järv – tasub külastamist

1960. aastate alguses oli Sõrdarja üleujutus. Samal ajal ehitati Shardara hüdroelektrijaama. Veetaseme kontrollimiseks paigaldati lüüsid, kuid kui 1969. aastal oli suur üleujutus, avati lüüsid, kuna paisu läbilaskevõime oli ebapiisav. Aasta jooksul suunati peaaegu 60% Sõrdarja aastasest vooluhulgast Shardara veehoidlast Arnasay madalikule. Tulemuseks oli Kõzõlkumi kõrbe idaservale vastu piiri Kasahstaniga tekkinud uus järv – Aidarkul. Sellest ajast on Aidarkul regulaarselt Sõrdarjast sissevoolu saanud, kui vesi Shardara veehoidla paisu ületab. Järv on pindalalt neljandiku võrra suurem kui Peipsi järv. Järv on oluliseks kalajärveks ja areneva turismi seisukohalt tähtsal kohal. Järve kaldale on kerkinud viimastel aastatel puhkekohti, laagriplatse ja jurtalaagreid. 

Teadlikule loodusesõbrale võib teekond Aidarkuli järve äärest lõunasse Samarkandi poole olla eluunistus ja erakorraline elamus. Poole päeva jooksul on seal võimalik viibida kolmes loodusvööndis: kõrbes, stepis ja metsavööndis. Metsavööndisse jõuab sealsamas asuva Pamiiri-Alai mäeaheliku nõlvadele tõustes.

Viljad kasvavad tohutu vaevaga

Ehki Usbekistanis valitseb pikk ja palav suvi, mis teeb selle maa väga viljakaks, ei ole kõik sugugi nii lihtne. Pidevale niisutusprobleemile lisanduvad veel teised mured. Kõrbemuldade soolsus tähendab seda, et põlde tuleb sõna otseses mõttes läbi pesta, kui soolad põhjaveega talvel üles tõusevad. Kevadel tuleb kogunenud soolad põllult ka ära juhtida. Meredest kaugel, on Usbekistani kliima väga kontinentaalne, mis tähendab küll lühikest, aga külma talve. Paljud viljapuud ei peaks nendele madalatele miinuskraadidele vastu. Seetõttu tuleb näiteks granaatõuna- ja viigipuud erinevalt Iraanist ja Aserbaidžaanist talveks maha vajutada ja mullaga katta ning kevadel jälle välja kaevata. Jah, me vaatame Usbekistani viljade tohutule rikkusele kui millelegi, mis on iseenesestmõistetav, kuid ei aima, missuguse töö ja vaevaga see kõik tuleb. Maa on Usbekistanis riiklikus omandis. Riik annab maad inimestele pikaks ajaks tasuta rendile ning annab teatud plaani, kui palju ta tahab maa kasutajalt saaki saada. Selle saagi riikliku ostu ta ka garanteerib. Kõik, mida talunik saab sellelt maalt üle plaani, võib ta realiseerida omal äranägemisel. Muidugi käib maja juurde ka suhteliselt väike maatükk, mida selle valdaja oma soovide järgi  kasutab.

Kesk-Aasia maade pitser

On ju tõsi, et nõukogude ajal vaadati Kesk-Aasia maade ja rahvaste ning sealhulgas Usbekistani ja usbekkide suunas ikka veidi üleolevalt. Tublid puuvillakasvatajad kuulusid küll nõukogude rahvaste vennalikku perre, aga see feodalismist otse sotsialismi hüppamine oli siiski mingi arengutaset iseloomustav pitser, mille nõukogude kommunistlik ideoloogia usbekkidele vajutas. Nõukogude võim tõi usbekkidele ebaefektiivse tööstuse ja loodust kurnava monokultuurse põllumajanduse puuvilla kasvatamise näol. Juurdus vene nõukogude kultuur. See õpetas usbekid viina jooma ja suretas välja islamikultuuri, tõi võimule Moskva ees lipitsevad venemeelsed kommunistlikud võimurid. Iseloomulik näide sellest on, et kui usbekid kasutasid pärimuslikult araabia kirja, siis Nõukogude Liidus oli aastatel 1927–1938 kasutusel ladina ja seejärel vene tähestik. Pärast iseseisvumist on Usbekistanis 1992. aastast ametlikult kasutusel ladina tähestik. See üleminek oli aga järkjärguline ning kirillitsa kasutamine ei taandunud lihtsalt. Praeguseks on ladina tähestik siiski valdavaks muutunud.

Nagu mitmel pool endistel Nõukogude Liidu aladel, suutis kommunistlik juhtkond end pärast 1991. aasta augustit kiirelt üle värvida ja jäi uute loosungite all võimule edasi. Nii juhtus ka Usbekistanis. Uueks Nõukogude Liidu kompartei juhiks saanud KGB esimees Juri Andropov algatas 1983. aasta aprillis korruptsiooniga võitlemise loosungi all nn puuvillaloo uurimiskomisjoni. Uurimise käigus avastati tohutu ulatusega juurdekirjutused ja korruptsioon Usbeki NSV kõrgemas juhtkonnas. Järgnenud puhastuste käigus mõisteti peaaegu kogu Usbeki NSV juhtiv ladvik süüdi. Eeltoodud sündmused avasid tee võimu juurde Islam Karimovile. Kaškadarja oblasti kompartei juht oli tolleks ajaks üks väheseid puuvillaloost puutumata jäänud juhte Usbeki NSV-s. 1988. aasta alguses Usbeki NSV kompartei juhiks määratud Karimov võttis omale esimesena Nõukogude Liidu vabariikide juhtidest presidendi tiitli. Märtsis 1990 valiti ta presidendiks ja sama aasta novembris võttis ta omale ka valitsusjuhi koha. 1991. aasta märtsis korraldatud referendumil agiteeris Karimov rahvast jääma Nõukogude Liitu. Nii hääletaski 70,2% Usbeki NSV elanikest Nõukogude Liitu jäämise poolt. Kuid juba sama aasta augustis, kümme päeva pärast ebaõnnestunud riigipööret, hääletas uuel referendumil juba üle 98% elanikest iseseisva Usbekistani poolt. Esimest korda presidendivannet andes hoidis kommunist Karimov kätt koraanil. 

Repressioonide muuseum tasub külastamist

Pealinnas Taškendis asuvas repressioonide muuseumis Vene impeeriumi ja kommunistide korraldatud repressioonide ja iseseisvuspüüdluste mahasurumise kõrval on veidi kummaline vaadata, et ka puuvilla korruptsiooniloos karistatud Usbeki NSV kõrgemad kommunistid on ühe peatükina asetatud represseeritute hulka. Autoritaarse Karimovi võimu ajal lokkas korruptsioon, opositsioon ja protestid suruti resoluutselt maha. 2005. aasta mais toimusid võimuvastased protestid Andižani linnas. Tuhanded keskväljakule kogunenud inimesed nõudsid elutingimuste parandamist ja poliitilisi vabadusi. Sõjavägi ajas demonstratsiooni laiali, avades demonstrantidest naiste ja laste pihta tule. Ametlikel andmetel hukkus 187 inimest. Karimov suri 2016. aasta septembris. Kuna tal oli kaks tütart, ei olnud tal võimalust isalt pojale võimu pärandada, nagu see on juhtunud naaberriigis Türkmenistanis ja mis võib juhtuda teises naaberriigis Tadžikistanis. 

Mirzijojev käivitas muudatused

Uueks presidendiks saanud endine peaminister Šavkat Mirzijojev juuris välja Karimovite klanni võimu, korruptiivsed toiduahelad ja isikukultuse märgid. Mirzijojev on suutnud parandada suhteid naabritega, kuid piiritülid Kõrgõzstaniga on aeg-ajalt uuesti puhkenud. Islam Karimov on maetud oma sünnilinna Samarkandi Hazret-Hõzri mošee kõrvale mausoleumi. Uus võim ei ole Karimovi mälestust täielikult hävitanud, mälestusmärk Usbekistani esimesele presidendile on muidugi Samarkandis Registani väljaku kõrval, aga ka pealinnas Taškendis. Tema nime kannab Taškendi rahvusvaheline lennujaam. Üldjoontes autoritaarset joont jätkava Mirzijojevi puhul on oluline küsimus, kas ta suudab põhiseadusest kinni pidada ja pärast teist ametiaega presidendikohalt lahkuda.

Kui Karimov kommunistlikust minevikust lahti ütles, muutus ta väga rahvuslikuks. Usbekkidel oli iseseisva riigina vaja rahvuslikku ajalugu. Selle ajaloo nurgakiviks sai mongolite impeeriumi lagunemise järel võimsa impeeriumi rajanud Timuri kuju. Timur on Usbekistanis müütilise rahvuskangelase seisuses, mis ei kuulu vähimalegi kritiseerimisele. Kuid taaselustati ka uus positiivne kuvand enne bolševike Kesk-Aasia vallutamist eksisteerinud Vene impeeriumist sõltunud iseseisvatest riikidest, Horezmi khaaniriigist, Buhhaara emiraadist ja Kokandi khaaniriigist.

Tsivilisatsiooni häll

Usbekistanis ringi liikudes saab selgeks, et siin on olnud üks tsivilisatsiooni hälle, kuhu kuuluvad Suure Siiditee ajaloolised linnad Hiiva, Buhhaara ja Timuri impeeriumi pealinn Samarkand. Terved maailmakultuuride ja -valitsejate ajaloos vaheldunud kihistud on ladestunud üksteise peale. Tuleb ainult teada ja osata seda näha. Samarkandis Šah-i-Zinda mausoleumide kompleksis leiame prohvet Muhamedi nõo Qassim-ibn-Abbase haua. Taškendis koraanimuuseumis on aga välja pandud üks kuuest esimesest kirja pandud koraanist, mis on säilinud neist kõige täiuslikumana. Timuri pojapoja Ulugbeki observatooriumist on sündinud jälg maailma maateaduse ja astronoomia arengusse. Seda rida võiks jätkata. Kas Usbekistan saavutab kunagi veel endiste aegade hiilguse, ei oska keegi ennustada. Ära iial ütle iial.

Kehvad teeühendused paranevad tasahilju

Loode-kagu suunal väljavenitatud konfiguratsiooniga Usbekistani probleemiks on ühendusteed riigi piirkondade vahel. Edusamme on tehtud, aga teha on veel palju. Teed võivad kohati olla üpriski kohutavas olukorras. Üheks näiteks võiks tuua Hiivat ja Buhhaarat ühendava maantee. See 450 kilomeetri pikkune maantee kulgeb läbi Kõzõlkumi kõrbe. Veel 10–15 aastat tagasi oli maantee olukord nii halb, et selle läbimiseks oli vaja varuda terve päev. 1969. aastal ehitatud maanteest ei olnud suurt midagi järel. Muidugi aitasid sellele kaasa ekstreemsed temperatuurid kõrbes. Nüüd on pea kahe kolmandiku ulatuses sellest trassist välisriikide firmade abiga rajatud korralik betoonist neljarealine maantee. Puuduoleva Buhhaara-poolse lõigu ehitavad juba usbekid ise.

Nii suure riigi puhul on logistikas oluline tähendus raudteel. Sellega on usbekid viimasel ajal jõudsaid samme teinud. Elektrifitseeritud raudteel Taškendist Samarkandi ja Buhhaarasse liiguvad reisijatele kiirrongid, mis on saanud oma nime küngastelt, kus asus ajalooline Samarkand – Afrosiyob. Aasia arengupangalt saadud abiga elektrifitseeritakse ja rekonstrueeritakse aastaks 2026 raudteelõik Buhhaarast Urgentši ja Hiivasse. Seega pikeneb kiirrongiliin Taškendist kuni Hiivani. Urgentši lennuväli on juba mõned aastad rahvusvaheline ja sinnani ulatuvad mitmed välismaa lennuliinid.

Kõik see loob aluse turismi arenguks Usbekistanis, mis on alles väga noor majandusharu. Küllaltki suletud riigis viis uus võim 2017. aastal läbi radikaalse reformi, muutes enamiku maailma riikide kodanike jaoks sissesõidu viisavabaks. 2018. aastal külastas Usbekistani 5,3 miljonit turisti, neist 5 miljonit endistest Nõukogude Liidu riikidest.

Tekst: Toomas Kümmel
Foto: Shutterstock

Selles numbris

• Matkama – aga kuidas valmistuda?
• Usbeki köök – mitte ainult pilafist
• Usbekistan – õitsev kõrb
• Jaan Undusk: „Kassari põlistas kirjanduslukku Voldemar Panso.“
• Legendaarne reisimees Münch­hausen
• Maailm on kirju!
• Arviga Rumeenias
• Automatk Texasesse
• „Moskva“, „Slava“ ja Muhu seelik
• Wilpattu pisarad
• Jüri Etverk: „Fotod aitavad mul lugu rääkida.“
• Haruldased kohtumised babongodega
• GO Reisiajakiri küsib
• Haabjaga viikingite jälgedes
• Hard Perk – mees, kelle purjeka mastiks on New Yorgi laternapost!
• Tooteuudised
• KROONIKA