Mere pidu sinus eneses

Käisin sünnipäeval, mille dress code oli maritime, kuid mul olid suveniiripoe kaptenimüts ja madrusesärk ostmata. Õnneks on mul autos alati päästevest, tormijope ja VHF-käsiraadiojaam, hooajati ka kalipso, kummikud ja muud merekola.

Kujundasin end stiilipeole sobivaks ning tegin õnnitluskõne ajal ka väikse merepäästelise demonstratsiooni – tõmbasin paukvesti lahti. Kuigi merest, meresõidust ja meremeestest lauldakse korraliku eesti peo jätkufaasis ohtralt, oli see paljudele esimene kord õhuga täidetud päästevesti näha. Paukveste peabki muide igal aastal hooldama ja kontrollima ning minu oma püsis ette nähtud 16 tundi ilusti täis.

Merest laulame, kirjutame ja räägime siin kolmest küljest veega piiratud maalapil ikka rohkem, kui tegelikult varbaid märjaks teha tahame. Olen aastakümneid kirjutanud kommentaare, kas oleme mereriik või mereäärne riik, esialgu olin üheks vähestest hüüdjatest häältest kesk tormist merd. Nüüd on olukord päriselt muutuma hakanud ja paadid on randadesse tagasi tulnud.

Rahva merelähedust mõõdetakse inimeste ja paatide suhte ehk paaditihedusega. Maailma suurima paaditihedusega riikides Soomes ja Norras on üks paat iga seitsme inimese kohta, Rootsis on paaditihedus 13. Eestis on iga registris oleva paadi kohta 36 inimest, kümme aastat tagasi oli see arv 47. Tänavu suve alguses oli Eestis registris üle 37 000 väikelaeva ning viimastel aastatel on see arv igal aastal kasvanud vähemalt pooleteise tuhande aluse võrra. Teeb rõõmu, et kaasmaalased ostavad veesõidukeid, purjetavad ja püüavad kala ning mõned isegi õpivad mereasjandusest üht-teist. Esialgu osa vendrid väljas seilavaid värskeid kippereid veel kaasmeresõitjaid ei tervita ning merepäästjad peavad sadamasse pukseerima pooleli jäänud kursiga uljaspäid, kel kütus keset merd lõppenud või aku muusika kuulamisega tühjaks lastud.

Üldiselt aga on kena keik. Eestil on 2222 saart, laidu ja muud maatükki keset merd, mitusada kilomeetrit siseveeteid ja järverandu. On kohti, kuhu paadiga minna. Kui kodumaa saared-rannad avastatud, võib vaadata Turu saarestiku, Ahvenamaa või Gotlandi poole – meri ühendab. Nagu ütles kapten kuulsas kinofilmis: laev, see on vabadus. Eks ole seda ka paat.

Kümnetele tuhandetele eestlastele säilitas paat vabaduse sõna otseses mõttes – kui võidelda enam võimalik polnud, võeti kurss läände.

Et mereriigi traditsioonid taastuksid ja kestaksid, ei piisa merest laulmisest. Tuleb õppida, harjutada ja seilata nii hea kui ka karuse ilmaga, teistelegi eeskuju anda. Pole vahet, kas annad otsad laupäevaõhtul Suursoosse kalale, kolmapäeval toigaste vahele võidu purjetama või niisama saarele sauna seilamiseks – meresõit on alati mõnus. Ma pisut kadestan neid, kes merel töötavad. Teistele on meresõit aga võimalus, privileeg ja üks ütlemata mõnus viis oma eluaega kasutada. 

Ma igatahes soovitan. Ja võtan ise paadi, päästevesti ja lähemad ligimesed ning vaatan, kuhu tänase ilmaga kannatab kursi seada.

Tekst: Jaano Martin Ots
Foto: Aron urb / EAS

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA