„Ruhnu Karuga“ Pariisi

Sel jaanipäeval alustas puust „Runbjarn“ ehk „Ruhnu Karu“ kaks hooaega kestvat reisi läbi Euroopa. Järgmisel suvel loodetakse seilata Mustal merel ja jõuda Ukrainasse Gammalsvenskby külla, kuhu pärast Põhjasõda küüditati Eestis elanud tuhatkond rannarootslast. Prantsusmaal sõitis kaasa Go Reisiajakirja toimetaja Tiit Pruuli.

Kui mina juulikuu keskel Euroopas valitsenud põrgukuumuses Belgia-Prantsusmaa piiril oma santsu ootasin, oli jahtal (nii on selle laevatüübi ajalooline nimi) tema ainuke mast juba maha võetud ja Rotterdami jäetud. Jõgedel ja kanalitel, sildade all ja tunnelites pole masti ja purjedega miskit teha. Tööd teevad 83-hobujõuline mootor ja 10–14 laevapere liiget.

Jõel ja merel seilamisel on mõningaid erinevusi. Laev pole jõe peal kreenis, vaid liigub rahulikult mööda siledat vett. Kui merel mõõdetakse distantsi kaabeltaudes ja meremiilides, siis jõgedel ja kanalites üldjuhul meetrites ja kilomeetrites. Kui merel on harilikult nii palju ruumi, et laevad saavad üksteisest piisavat distantsi hoida, siis jõel tuleb mõnikord suurte kaubalaevade (kuni 100 meetrit pikkade, aga madalate jõepargaste) või kihutavate kruiisilaevade ja nende tekitatud lainetega rammu katsuda.

„Runbjarn“ ei ole mingi luksuslaev. Kes ihaldab seilata „Pacific Princessi“ pardal, sel vanasse klinkerplangutusega puulaeva asja ei ole. Ühiskajutisse topitakse lavatsi peale kõrvuti kuus madrust, vöörikajutis saavad klaustrofoobiaga võidelda neli meremeest ja vaid kapteni kubrikus, mida hellitavalt dekanaadiks kutsutakse, on vähe avaram – seal mahub magama kolm inimest. Muidugi on kõige mõnusam palavast trümmist ronida laevalaele, lasta jõebriisil ennast silitada ja seal tähistaeva all uinuda. Norsaku teised seal all palju tahavad.

Kogu selle kamba peale on laevas üks külmkapp ja pisike peldik, kuhu suurem mees selg ees sisse peab minema, sest ümber pööramiseks seal ruumi pole. Duširuume pole, soojas kliimas ammutatakse lihtsalt parda tagant ämbriga vett ja kallatakse endale pähe. Mõnikord tilgub magavatele meeskonnaliikmetele vihmavett pähe ka läbi käsitsi triivitud ehk takuga tihendatud laevalae. Seda muidugi seepärast, et madrused on laisaks muutunud, tekki pole palava ilmaga piisavalt kastetud ja isegi 4 sentimeetri paksune siberi lehis kipub päikese käes kuivama.

Tõsine laev

Vaatamata oma askeetlikkusele on „Runbjarn“ üks tõsine laev. Mida ei saa öelda tema meeskonna kohta. Kes nalja, aasimist ja eneseirooniat ei mõista, sel pole ka „Runbjarnile“ mõtet tulla. Igal maailma laeval on reederid ja meeskond loonud oma korra ja stiili. Minu kogemus „Runbjarnilt“ ütleb, et tegu on sellise vabastiiliga, kus kambüüsi toitu tegema läheb see, kel kõht korisema hakkab ja närvid esimesena üles ütlevad. Pole üleliigset sundust ja laevas ei kaigu pidevalt pootsmanivile.

Aluse pikkus koos pukspriidiga on ca 16 meetrit, kaal täislastis 20 tonni. Kiilu laeval pole, mastile vastukaaluks on pilssi, emapuu ümber, laotud 4 tonni tinakange. Jõgedel ja kanalites sõitsime kiirusega 4–6,5 sõlme. See tähendab, nagu öeldud, et tegu on tõsise laevaga, mille juhtimisel vigu teha ei tohi. Kõige keerulisemad hetked me reisil olid kümnetes lüüsides ja paaris tunnelis.

Mu meremeheelu on viinud mind kõigile ookeanidele, paljudesse põnevatesse ja navigatsiooniliselt keerulistesse kohtadesse. Aga maa alla kaevatud kanalites polnud ma varem sõitnud. See võimalus avanes kahel korral 95 kilomeetri pikkusel Canal du Nordil, kus on Ruyaulcourt’i ja Panneterie’ tunnelid, esimene neist ligi 4,5 kilomeetrit, teine veidi üle 1 kilomeetri pikk.

Prantsusmaal on praegu üle 80 navigeeritava jõe ja kanali. Looduslike jõgede ühendamine algas XVII sajandil. Kogu see süsteem on praeguseks jagatud kaheksaks regiooniks. Meie liikusime sel korral vaid Kirde-Prantsusmaal ja mööda Seine’i Pariisi. Kanalite ehitamine sai õige hoo sisse siis, kui oli vaja suurlinnu varustada kivisöega. Ka Canal du Nordi hakati 1908. aastal rajama just sel põhjusel. Esimene maailmasõda pani ehituse seisma. Täies pikkuses avati kanal alles 1965.

Kitsas tunnelis sõitmisel on roolimehel vaja olla äärmiselt tähelepanelik, aga sama valvsad peavad olema madrused, kel tuleb vendritega laevaparrast kaitsta, kui roolimees pimeduses kraadikese keskjoonelt eksib. Kõik see kokku on üks täppistöö, kus eksimused võivad laevale kurja teha. Olen lapsest saati unistanud olla 20 000 ljööd pimedas vee all nagu kapten Nemo. Peaaegu õnnestus!

Päevavalguse käes on aga neil Prantsusmaa jõgedel palju põnevat ringivahtimist. Meie teele jäid näiteks usureformaator Jean Calvini sünnilinn Noyon oma üliuhke Notre-Dame’i katedraali ja usukompleksiga, Auvers-sur-Oise, kus lasi end maha maalikunstnik Vincent van Gogh, Compiègne, kus võeti kinni Jeanne d’Arc, Pontoise, mis oli impressionist Camille Pissarro kodulinn, Valenciennes, mis lõhuti praktiliselt maatasa nii I kui ka II maailmasõja käigus, Lille, kus tegutses kurikuulus Lille’i linna timukas. Need põllud ja metsad, kust läbi sõitsime, nende kirjeldamine vajaks mõne flaami maastikumaalija pintslit. Ja need linnad oma mugavate jalgrattateede ja uskumatult paljude valgenahaliste kodututega linnaparkides, nende kirjeldamine vajaks Émile Zola sulge.

Mööda Seine’i Pariisi

Kui Seine’ile jõudsime, panime laevamegafonis üürgama laulud, mis selle jõe auks loodud. Prantsuse, inglise ja soome keeles. Laulsime kaasa, oleks tahtnud ka tantsida.

Just enne Pariisi tegime ühe lüüsi rikke tõttu peatuse. Raadioside kaudu saime teada, et parandamine võib aega võtta paar tundi. Tahtsin korra palavuse eest peitu saada (või no ütleme otse – oli himu külma õlle järele) ja otsustasime koos ühe kaasmadrusega sadamakõrtsi otsida. Tagasi tulles paistis „Runbjarni“ ahter lüüsi väravate vahelt. Kui lüüs avaneb ja roheline tuli põlema läheb, ega siis passimist pole. Merelaevanduses oleks meie mahajäämine tähendanud uue laeva otsimist. Õnneks saab jõgedel ka teisel pool lüüsi otsad kinnitada ja nii me uuesti laeva peale hääletasime, karistuseks kapteni altkulmupilt ja tõsisel häälel öeldud „Nooo“. 

Ma olen seilanud kõiksugu põnevates kohtades Drake’i väinas ja Beringi väinas, Tower Bridge’i kõrval ja Suure Korallrahu peal. Kus iganes veel. Aga ei saa salata, et siis, kui kapten Ain Raie usaldas rooli Pariisi sissesõidul minu kätesse, oli uhke tunne küll. Esmalt ärilinnaosa La Défense oma suursuguse klaasitornidest jahedusega. Siis Pariisi vabadussammas ja seejärel kõik võimsad vanad sillad Mirabeau, d’Iéna, de l’Alma ning Aleksander III kõige krooniks.

No ja siis Eiffeli torn, Louvre ja Jumalaema kirik, enne kui Arsenali basseini kai äärde pöörasime. Kuigi „Runbjarnist“ varem oli Pariisis käinud ka Tartu viikingilaev „Turm“ (2012) ja tahaks loota, et eestlasi oli pardal ka siis, kui päris viikingid 885. aastal Pariisi ründasid, oli see üks emotsionaalne sissesõit. Võib-olla üks emotsionaalsemaid, kus osalenud olen. Tänan selle eest kõiki meeskonnakaaslasi!

Reisiseltskond tänab Eesti Vabariigi suursaatkondi Pariisis ja Brüsselis abi eest.

Tekst: Tiit Pruuli     
Foto: Tiit Aunaste

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA