Eesti punk Georgias

Aimar Ventsel käis hiljuti Eesti-Soome punkbändiga Huiabella Fantastica Georgias tuuril. Reisiajakirja lugejal avaneb võimalus kaasa elada sellele intensiivsele rock'n'roll’i tuurile alljärgnevas ülevaateloos.

Eesti-Soome punkbänd Huiabella Fantastica (lühendatult HBF) on globaalses DIY (Do-It-Yourself, ’rohujuuretasandil tegutsemine’) kogukonnas piisavalt tuntud. Hiljuti toimus HBF osavõtul ajalooline sündmus. Esiteks esimene Eesti punkbändi tuur Georgias ja teiseks vist üldse esimese Euroopa punkbändi tuur Georgias. See oli nädalane reis, millel osalesid aktiivselt kaheksa eestlast ja kolm bändi. HBF koosseisus Kristo (laul, kitarr), Karu (trummid) ja Mikko (bass) ning nais- ja meessoost lisajõud. Kogu tuur oli äärmiselt intensiivne igas mõttes.

Eellugu

Kristo tegeleb peale bänditegemise erinevate DIY-asjadega. Üks selliseid on kogumike „Punk Is Love“ väljalaskmine. See ilmub kasseti kujul, ent on ka digitaalselt alla laaditav, olles läbilõige maailma kaasaegsest pungist. Teise kogumiku peale sattus ka Georgia punkbänd Gerchi. Suhtluse käigus sündis osapooltel idee korraldada HBF-i tuur Georgias. Organiseerimise käigus juhtus nii, et ühinesin tõlgi ja giidina seltskonnaga. Georgiat mõnevõrra tean, ent mul polnud õrna aimugi, kuidas näeb välja kohalik punk ja kas seda üldse eksisteerib.

Esimene päev

Kogu seltskond lendas Thbilisisse eri ajal, viimase satsina lisandus meid veel neli. Kuidas reisib DIY-punkbänd? Vaid käsipagasiga. Kitarre keegi kaasa vedama ei hakka, need laenatakse kohalikelt bändidelt.

Thbilisis oli vastas minibuss ja kogu eelnevalt saabunud seltskond. Bussis oli vein, pudel tšatšat ja Sergei. Sergei on legendaarne tuuribusside juht rahvusvahelises punkmaailmas. Ta on pärit Piiterist, kolis paar aastat tagasi Bathumisse ja töötab Gigglzi-nimelises alternatiivbaaris, kus on ka HBF-i esimene kontsert Georgia tuuril. Sergei on muhe sell, kes tuuri ajal paistab silma rahulikkusega ning sellega, et ta ei joo tilkagi ning et tal on nägu ja kael täis tätoveeritud. Buss on igavene logu. Igatahes tekkis bussis esimestest sekunditest see atmosfäär, mis valitses tuuri lõpuni: vali muusika, palju alkoholi, kitsikus.

Thbilisi lennujaamast Bathumini on mitu tundi üle mägede sõitu, aga lõpuks jõudsime kohale. Gigglzi baar osutus pisikeseks, kuid stiilseks kohaks vanalinna maalilises osas. Teate, see munakivisillutisega ja palmidega ääristatud tänavatega. Nagu ikka sellistel juhtudel, jagunes seltskond kaheks: bänd läks millalgi sound check’i tegema, ülejäänud lõid lihtsalt aega surnuks. Tegin väikese ringi, ostsin kusagilt õlle ja jõin selle pargipingil ära. Tagasi tulles avastasin, et baariesine oli täis sõna otseses mõttes „sulelist ja karvast“ rahvast. Väga stiilselt riides peamiselt noored inimesed. Suhtluskeeleks oli valdavalt vene keel (Bathumi on suhteliselt venekeelne linn). Publikus oli palju Venemaalt ja just Piiterist emigreerunud vene punkareid. Kontsert ise toimus baari all pisikeses keldris, kuhu mahtus paarkümmend inimest, tegelikult aga pressisid ennast sisse umbes sadakond kuulajat. Sellele lisaks käis lava ees veel päris metsik pogotamine. Liigne on vist öelda, et ventilatsioon puudus täielikult ja sees võis teha suitsu. 

See oli midagi meeletut, kuidas rahvas läks hulluks! Sai selgeks see, et Georgias toimub väga vähe punkkontserte, inimesed janunevad nende järele ja HBF on ideaalne bänd seda janu kustutama. Lisaks HBF-ile esines veel kolm bändi, kellest kaks – Gerchi ja Nu Miekrdnobit – soendasid HBF-i terve tuuri jooksul. Pärast pidevat sisse-väljatrügimist (käisin õhku hingamas) loobusin ma afterparty’st, läksin hostelisse ja avastasin meie toast kaks plastpudelit, mille kohta ma ei saanudki aru, kas see on vein või äädikas. Pärast tuli välja, et see on koduvein, mida hosteli omanik meile kinkis. Ma piirdusin bussisõidust alles jäänud tšatšaga. Saabus sume suveöö.

Teine päev

Hommik algas sellega, et ärkasin tühjas toas, kus peale minu asjade oli veel kellegi kott ja mustad teksad. Teksade omanikku polnud. Ei viitsinud olukorda selgitama hakata ja läksin otsima kohvi. Hostel asus Bathumi mošee lähedal, kus asub massiliselt Türgi kohvikuid, ent mul polnud seekord „Türgi isu“. Lõpuks leidsin imearmsa ja stiilse hipsterikohviku nimega Garage (soovitan!). Tellisin kohvi, klaasi veini ja toidu, mis pidi olema adžaaria versioon lobianist (Georgia oatäidisega pirukas). Istusin ja ootasin toitu, kui helistas närviline Kristo. Nimelt pidi kohe-kohe olema väljasõit. Lasin toidu sisse pakkida ja ruttasin vandudes hotelli tagasi. Toas avastasin Disa (kes ei ole bändiliige). Siis selgus, et ülejäänud olid jäänud ikkagi afterparty’le. Iskander (ei ole bändiliige) oli tulnud geniaalsele ideele minna ujuma. Ta tuli hotelli, pani jalga lillelised šortsid ja siirdus mere poole. Kahjuks jäi talle ette aga Gigglz, kuhu ta hommikuni ankrusse jäi. Mis kõik seletas ka pükste olemasolu. Nojah, väikeste viperustega läks reis edasi Bagdathi poole. Batumist välja sõites olid väikesed spordiminutid, kui Karu otsustas Mustas meres ujuda ja Kristo ronis suits hambus palmi otsa.

Bagdathi on Adžaaria mägedes olev pisike kohake, mis on kuulus oma veinide poolest. Muidu täiesti silmapaistmatu küla täiesti hunnitus orus hunnitute mägede vahel. Kontsert oli nõukaaegses kultuurimajas, mis oli ümber tehtud alternatiivklubiks. Seal pakuti meile ka süüa, mis oli fantastiliselt hea Rootsi laud Georgia toiduga, boonuseks veel rõdul söömine vaatega mägedele. Peale kõige muu on Bagdathi veel Dato ehk meid võõrustava bändi Gerchi trummari kodulinn. Vast just seetõttu otsustas ta meile kodulinna vaatamisväärsusi näidata ja viis meid vastuvaidlemist mittekannataval moel Vladimir Majakovski majamuuseumisse. Tuleb välja, et Majakovski veetis esimesed paarkümmend eluaastat selles jumalast unustatud külas, kus ta isa oli tsaariajal metsaülem. Majamuuseum koosneb mitte eriti suurest puitmajast ja selle juurde kuuluvast pirakast muuseumihoonest. Ütleme nii, et eriti jõukalt Majakovskid ei elanud ja muuseum oli ise paras nõukakas. Huvitaval kombel aga käis muuseumis, sel ajal kui me seal olime, päris palju inimesi. Lisaks käisid kohalikud muuseumi ees olevast väikesest veesilmast, kuhu torude kaudu voolas allikavesi, kanistritega vett toomas. Meie panime sellesse basseinikesse oma õlled külma, kuniks maailmakuulsa futuristi elamisega tutvusime.

Edasi juhtub see, mis ikka juhtub tuuritamisel. Istud ja passid ja ootad, millal algab kontsert. Hängisin Bagdathi kultuurimaja keldris suures saalis ja kuulasin, kuidas kohalik räpp-punkbänd harjutas, ning ajasin Datoga juttu. Dato rääkis, et ta naine tegeleb veinivalmistamisega. Teeb väikeste partiide kaupa veini ja see läheb USA-sse. Euroopas üldse ei müüda. Üldse rääkisime pikalt ja laialt veinist ning Georgia veini globaalsest võidukäigust. 

Kolmas päev

Kolmas päev algas ilusalt. Ma ärkasin vara ja majas ringi käies avastasin, et terve maja oli täis meie seltskonna magavaid liikmeid. Maja ise oli suur ja ruumikas, paljude tubadega ning võis täitsa vabalt olla tsaariaegne villa, mis oli hotelliks ümber kohandatud. Tüüpiliselt Georgia suurtele elumajadele oli ka meie hotellil katuseterrass, kus ma istusin ja kohvi jõin. Kohvi sai juua ning üksindust nautida suhteliselt kaua, sest üldine ärkamine toimus mitu tundi hiljem.

Edasi läks pikk bussisõit Khuthaisi poole. Kõigil peale Sergei ei olnud hea olla. Enne aga sõitsime eilse klubi juurde, sest üks meist oli sinna oma mobiiltelefoni unustanud. Istusime klubi ees ja ootasime, kuni saabub Dato võtmega. Disa läks ja tõi kähku kõrval olevast poest uued veinid. Korkinud veini lahti, leidis ta oma lemmiklaulu, mida me kõik järgnevatel päevadel kõriauguni kuulsime: „Sviiiiiiit dzjoooordsian vain!“ Seda leelutas ta edaspidi innustunult igal võimalikul ja võimatul hetkel. Kui Dato tuli võtmega ja mobla üles leiti, kutsus ta mu äkki salapärase näoga kõrvale, viis siseruumi ning kraamis pusa alt välja pudeli valget ja pudeli punast veini. Vaikselt, peaaegu sosistades, seletas ta mulle, et need on veinid tema naise veinikasvandustest ja kuna nende kvaliteet on kõrge, siis need pole mõeldud lihtsalt tänavanurgal sisse keeramiseks. Ma panin veinid seljakotti ja otsustasin Eestisse viia. Tõin ka, ehkki muu seltskond üritas reisi jooksul korduvalt neile küüned taha ajada.

Päev oli palav, tee sinka-vonka, peatused bensukates tähendasid sõbrunemist kohalike koertega ning külma õlut. Nii me jõudsime Khuthaisisse. Seekord suhteliselt vara, mistõttu otsustasin meie seltskonna sööma viia. Khuthaisi väikeses, aga vingelt ülesvuntsitud vanalinnas asub paar hipsterirestorani, mis pakuvad n-ö uut Georgia kööki ehk moderniseeritud versiooni traditsioonilisest köögist. Viisin meie seltskonna Palaty restorani, mis paistab peale hea köögi silma ka superstiilse kujunduse poolest – see on segu hipsteriökost, tsaariaegsest šikist ja euroopalikust kargusest. Väga maitsekas!

Kõigepealt aga panime asjad hotelli. Ma olen oma elus igasugustes hotellides olnud, aga sellist hotelliperemeest pole ma veel näinud. Põhimõtteliselt oli meil lubatud liikuda ainult hotelli välisukselt oma toani. Et wifi sisse lülitataks, tuli pikalt kerjata ja siis veel 15 lari maksta. Meile peeti pikk epistel sellest, et ükski meie seast ei tohi teiste tuppa minna. Ja kööki võib kasutada, aga ka see maksab. Hotell ise ei oleks tohtinud seda nime üldse kanda. Vooditeks olid õllekastid, mille peale oli visatud hallituse järele haisev madrats. Mäletan, et seisime hotelli õues Leanaga (pole bändiliige), vaatasime teineteisele otsa ja ma ütlesin: „Krt, ma paneksin praegu üldse asjad kokku ja teeksin minekut ning otsiks uue hotelli!“ ning Leana vastas: „Ka mina teeksin seda!“

Nojah, pärast restorani otsisime üles kontserdikoha. See oli mitmekordne suur tehasehoone, mis oli kaetud nõukogudeaegse mosaiigiga. Kontsert toimus kõige ülemisel korrusel endises tsehhiruumis, kus pooled aknad olid katki ja nurkades vedelesid vallid igasugust ehitusprahti. Esinesid HBF, meie tavalised kaks kohalikku soojendusbändi ja üks kohalik bänd. Just viimane oli minu jaoks parim leid sel tuuril kuuldud Georgia artistidest – noored poisid raiusid vihast 1990ndate stiilis hardcore’i. Rahvast oli seekord vähem. Õigemini olid publikuks kõigi nende bändide liikmed, kes parasjagu ei mänginud. Pärast kontserti läks ülejäänud seltskond veel sööma, mina läksin meie hotelli tagasi. Pärast jutustati mulle, et nad olid leidnud fantastilise Kaiseri-nimelise restorani. 

Neljas päev

Viimase kontserdi toimumise koht oli Bunker, Thbilisi vanalinna äärel olev keldriklubi. Me pidime kell neli seal olema ja olime ka. Mingil hetkel tuli Dato ja teatas et sound check on alles kell seitse. Igaüks läks nüüd sööma, kuhu sai. Edasi algas jälle mõttetu passimine, mida aitas lühendada koguneva rahvamassiga suhtlemine. Siin oli nii Moskva kui ka Piiteri venelasi ja kohalikke. Kusagilt ilmus välja Berliinis elav kolumbialane koeraga. Asi hakkas jumet võtma. Inimesed tulid oma veinidega ja kostitasid meid, meie ostsime õlut ja kostitasime neid, kolumbialane lasi ennast kõigi poolt kostitada. Ühtäkki seisis mu kõrval pikkade juustega noor georglane ja küsis, ega ma õlut ei taha. Läksime üle tänava viletsasse baari, istusime maha plastlaua taha tänaval ning tüüp tellis õlled. Rääkisime igasugu asjadest ja korraga mu kostitaja ütles vihaselt: „Ma vihkan venelasi! Kõigepealt pesevad nad oma televiisori abil poole Georgia elanikkonna ajud ära ja nüüd on neid terve Thbilisi täis!“ See juhtus pärast seda, kui üks Piiteri eksiilpunkar oli mulle pikalt jutustanud, kuidas georglased just venelasi armastavad.

Kontsert oli aga parim sellel tuuril. Keldri võlvlaest pudenes sõna otseses mõttes alla krohvi, igas vanuses inimesed hullusid HBF-i peale, kõik tahtsid bändimeestega pilti teha, sõlmiti igavest sõprust, mis hommikuks oli unustatud.

P.S. Dato naise vein oli hea ja huvitav, kergelt äädikane.

Tekst: Aimar Ventsel
Foto: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA