Olev Remsu reisidest ja reisimisest

Eesti reisikirjanduse grand old man ja kirglik rännumees Olev Remsu saab 1. novembril 75-aastaseks. Teda intervjueerib sage reisikaaslane Tiit Pruuli.

Millist kodust väljaminekut pead oma esimeseks reisiks? 

Eestis Võrumaa-tädidele igasuvist küllaminekut Vastseliina lossi alla. Sõitsin Ikarus-Lux-bussiga mööda toonast kurvilist ning äkiliste tõusude ja langustega kruusamaanteed, buss tegi maapoodide juures pikki peatusi, tõmmati suitsu ja visati pilk ka poodi, et mis kaubad on letil. Osa istmeid oli seljaga sõidusuunas, nende ees asetses lugemislaud, see oli lambiga, mille võisid põlema klõpsata. Tilleorgki oli tõeline org, mitte mingi nuditud lohk, nagu praegu. Nii et mu lapsepõlve suvemängumaa oli Vahtselõõna (nagu tädid ütlesid), see koht oli aga keskajal paavst Innocentius VI bullaga kuulutatud palverändurite sihtpunktiks. Patud said andeks kõik, kes sinna läksid. Käisin seal igal suvel…

Millal esimest korda välismaale said?

Päris välismaal olin esimest korda 1969. aastal EÜE Krakówi rühmas, töötasime interlaagris Wrocławi lähedal Wołówi väikelinnas koos ungarlaste ja vietnamlastega. Kohtusime mitu korda Bruno Ojaga. Tööd ei olnud, malevlased päevitasid kogu aeg, mina tegin juhuslike autodega tiiru ümber Poola. Pärast kuu ja nädala pikkust (mitte)töötamist oli tervel rühmal ette nähtud kolmenädalane õpperetk Poolas. Olin siis kõigisse neisse paikadesse (ja rohkemgi) juba jala maha pannud, ainult et kui mina olin ööbinud pargipinkidel ja vaksalites, siis nüüd olid magamiseks koolide võimlad, mille põrandale olid tihedalt laotud madratseid. Kõige koloriitsema mulje jätsid Poola mustad turud, need olid avalikud ning käekellade ja transistorraadiote eest maksti seal head raha. Tuli ainult olla ettevaatlik, sest seda kiputi tegema ka käibelt mahakantud zlottidega! Gdańskis väisasime salaja koos kursavenna ja meie rühma komandöri Toivo Kuldsepaga striptiisietendust, sealt saadud impressioon püsib siiani meeles. Järelpubekate värk.

Su isa oli vedurijuht. Kas kaugustesse mineku soov võib olla ka kuidagi isa sellest ametist ajendatud või püüan ma praegu asju liiga kunstiliseks mõelda?

Isa võttis oma paravossi mind kaasa, vedasime kaubakoosseise Tartust Tapale, Valka, Petserisse ja tagasi. Sõime lõunat sööklais, mis paiknesid tsaariaegseis depoohooneis. Imeline arhitektuur, päratult kõrge laega hiigelruum, rasvased toidud. Isa pani endale palju sinepit ja pipart. „See on tasuta,“ põhjendas ta. 

Kord kihutasime sinuga Kaug-Idas Transsibil reisirongi vedavas elektriveduris ja täheldasin, et seal tuli töömeeskond toime ilma pudelita. Isa juhitud veduris tehti ikka po stakanu, see pidi vältima kraaviminekut. Ja vältiski. Kummaline, et elektrirong püsis rööbastel ilma hundijalaveeta. 

Kas loomavedamine mööda N. Liitu, millega tudengiaastail tegelesid, oli romantika või hea teenistus?

Mõlemat! Lisaks veel eksootiline puhkus. Vedasin 18 korda. Kui olid üksinda vagunis 14 mullika seltsis, maksti ligi 21 rubla päevas, lisatasu veel ešeloni ülemale, kelleks mina kui staažikas professionaal olin peaaegu alati. Ülikoolis anti stippi 35 rubla kuus ja selle eest pidi neljadele-viitele õppima. Loomavagunis oli tööd päevas kõige rohkem kaks tundi, ülejäänud aja võisid külitada heintel ja nautida pärani vaguniuksest võrratut loodust – laiu jõgesid, lõpmatut kasetaigat (mõnikord ka metsatulekahjusid), steppe ja kõrbi, imelisi ja omapäraseid külasid. Või siis lugesid. Üht Jüri Üdi uut luulekogu lugesin ma taskulambi valgel vagunirataste monotoonse mürina ja mullikate sama monotoonse hingamise saatel. Enam-vähem kõik kohad, kuhu rööpad toonases riigis viisid, sai läbi ratsutatud, eriti mõjus oli Kesk-Aasia.

Mäletan, et ühel pikemal reisil vestlesime sinuga Venemaast ning sa ütlesid, et nõukogude ajal sa põhimõtteliselt sinnakanti jalga ei tõstnud. Ikkagi okupandid, kuigi loodus ja mõned linnadki olevat kaunid. Mõtlen selle peale mõnikord ning ei oska praegugi öelda, kas su suhtumine oli õige või mitte just päris õige. Mina igatahes nii ei suutnud. Oleksin muidugi silmakirjalik, kui kuulutaksin, et vaenlast tuleb tunda, sestap käisingi otsekui luurel. Lihtsalt kiskus rändama ja mujale polnud minna.

Aga siiski. Supilinnast ja koolist sain minagi kaasa põlguse kohalike venelaste vastu, eks see oli meie, eestlaskonna, ühine, koguni meid siduv hoiak. Aga see ei takistanud näiteks mu koolisõpru Moskvas-Leningradis õppimast. Ja neid, kes seda tegid, oli tervelt viis: Jaan Unt, Jüri Adams, Tiit Sinissaar, Riho Lehespalu, Peeter Ilus. Pluss mina ise. Loomulikult ei ole tegemist mingite nurjatute parteikoolidega, vaid üle maailma kõrgelt aktsepteeritud kultuuriõppeasutustega. Ja mitte keegi neist studeerinuist ei ole hakanud laulma kiidulaule Vene võimule. Siin on mõtlemiskoht.

Loomaveolt tagasi jõudnuna tundsid end kröösusena – sulle anti lõbureisi eest kolm-nelisada rubla.

Kui ma filmidramaturgiaõppejõud olin, siis kuulsin sügisel tudengeilt nende suveseiklustest. Kes käis hääletamisega Portugalis, kes müütas kuskil Ameerika keskosariikides ukselt uksele koputades raamatuid. Tõesti, õudselt tõmbab, ent oma loomavedamist ma nende trettide vastu ära ei annaks. Tahaksin muidugi mõlemaid, ent paraku on paratamatus siiski paratamatus. 

Kas su hinnangud ühe või teise paiga, ühe või teise kultuurinähtuse kohta, mida oma reisiraamatutes kirjeldad, on ka ajas muutunud? Oled sa valmis ja võimeline oma seisukohti maailma kohta ümber hindama?

Kui ma tagasi vaatan, siis pean tunnistama, et oma trettide alguses olin minagi karmilt hinnanguline – naersin idanaabrite, aga ka Taga-Kaukaasia ning Kesk-Aasia inimeste ja olude üle. Eriti pilkasin tagasi jõudnuna viimaseid. Olin kõrvust tõstetud, kui kuskil peeti mind välismaalaseks, küsiti näiteks, mis raha on teil seal Eestis käibel? Mina siiski ei ole soomlast teeselnud selleks, et lugupidamist pälvida, kuigi mõned mööda planeedi punakuuendikku seiklejad seda tegid. Sellest oli ikka juttu, see oli üksjagu kombeks. Kas siit ei paista rahvusliku nihilismi kõrvu?

Võttis aega, ent pikkamisi olen jõudnud uuele suhtumisele, sellele on kaasa aidanud just rännakud mujal kui N. Liidus pärast iseseisvuse taastamist, kui piirid lahti läksid. 

Olen end nüüd püüdnud üsna teadlikult sättida stoikulikule-budistlikule (budism on Aasia stoitsism, stoitsism Euroopa budism) hinnanguteta hoiakule – nõnda, nagu on, on hea, kõige parem. Igasugune muu olukord oleks ebaloogiline. Meie oleme nii, nemad teisiti, see on väljakujunenud paratamatus. 

Vanasti suhtusin kiitvalt sellesse, et Aasias ja Aafrikas püüti elada Euroopa ja Ameerika moodi, nüüd on kahju, et nad seda üritavad. Aga jällegi – pole minu asi suhtuda, kõik on paratamatus, kõik on nii, nagu peab, las üritavad! Mina olen ainult fikseerija ja nautija, selles seisneb minu lugupidamine teiste maade ja rahvaste vastu, et ma ei hakka seadma mingeid malle. Eks minulgi oli vanasti mingi riikide hierarhia, ülal kõige etemad, all kõige kehvemad riigid, nüüd olen aga sellest loobunud, olen läbi teinud totaalse suhtumise muutumise. Kõik on hea, kõik on nii, nagu olema peab!

Kas ma tahaksin midagi oma reisiraamatuis muuta? Ei, ka see, et mõned hinnangud (mida ma praegu õigeks ei pea) neisse sisse läksid, on paratamatus, mille vastu hakata oleks absurdne. Las fikseerivad need mõtted toonast mind, ei hakka ma ju ennast tagantjärele õigemaks vuntsima. „Õigemaks“ ei ole täpne sõna. Praegu on akuraatne „meeldivamaks“. Me ei võta toponüümilt Eesti NSV kolme viimast lühendtähte maha. Las annavad teada okupatsioonist! Ja kui me seda teeksime, siis mängiksime jaanalindu.

Kas on maid või piirkondi, mida tahaksid kindlasti veel külastada?

Mul on külastamata umbes poolsada riiki, peamiselt Aafrikas Saharast allpool ning Väikestel Antillidel, ent ma manitsen ennast, mis sest, et noores põlves sai antud endale lubadus käia kogu maailm läbi – võiksid ikka piiri pidada, isegi oled tublisti liikunud. 

Eriti tõmbavad mind üksikud saared. Kui ma vajutan Google’i-kaardistikust lahti Prantsusmaale kuuluvad Kerguelani ja Réunioni India ookeanis, brittide Lõuna-Georgia Atlandil, mitte kellegi Berkneri saare Antarktika vetes, siis kohe kihvatab, mõistus ei saa hinge ja kutsumuse vastu. Uus-Meremaa lähedal olen mööda sõitnud pisisaartest, kus elab vähem kui 50 inimest. Ehk kogu Pitcairni saare rahvas oli rannas ning lehvitas meile? Lehvitasin vastu ning mu sees lõi valla ühtsuse ja solidaarsuse tunne. Tahaks minna ja tänada neid toonase lehvitamise eest. Amsterdami linn on üks mõnusamaid kohti maailmas, Amsterdami-nimelisi saari on siin-seal laiadel vetel õige mitu. Ja ma pole neist ühelgi käinud. Ülekohus! Tahaks sellise ebaõigluse maamunalt minema pühkida. Kuulsa Rapa Nuiga (Lihavõttesaar) läks päris lollisti, meil oli ilusti Tšiili viisa, me randusime sadamas, ent seal selgus, et saarele pääsemiseks on vaja ka kultuuriministeeriumi eriluba, mida meil ei olnud. Sadamakaile sain jala panna, isegi kaldaäärele. Aga sellest on ikkagi pisut vähe. Kohe ei taha paratamatusega leppida, kuigi mõistus soovitab. 

Kõige üksikum koht, kus ma olen käinud, on imeline ’Eua atoll Vaikse ookeani lõunaosas, olin seal tervelt neli päeva. Olen sellest kirjutanud raamatus „Paradiisisaared Tahiti ja Tonga“. Sealkandis kogesin ka tõelist üksindust. Sõitsime oma pisikese laevaga paar-kolm nädalat, nägemata lähedal ainukestki laeva ja taevas ainukestki lennukit, aga truult saatsid meid delfiinid.

Kõige eksootilisemad kohad, kuhu on õnnestunud sattuda, peaksid olema Hamna-Boo ja Troma Nagmo Haboi saarel. Kas keegi arvaks ära, kus too saar paikneb? 

Kuidas teada, milline koht sulle tohutult meeldib? Siis, kui kohe kisub sinna tagasi. Olen Jeruusalemmas käinud kaks korda ja kui võimalus avaneks, tormaksin kõike katki jättes uuesti.

Kuidas sündis raamat Harry Männilist? Kas tema oli initsiaator ja miks katkes tal koostöö Peeter Ernitsaga? 

Olin Männili-filmi meeskonnas, reisisime paar kuud mitmes Ladina-Ameerika ja Euroopa riigis, mul olid härrasmehest isiklikud muljed. Peaaegu igal õhtul vestlesime nelja silma all, ta ütles mulle oma arvamuse Eesti ministrite, presidendi, diplomaatide jt kohta. Mul on see meeles, ma ei ole seda kuskil kasutanud, kuna tegu pole avaliku asjaga. Kord aastaid hiljem helistas ta mulle ja küsis, kas tahaksin kirjutada temast raamatu. Vastasin siis, et minu teada teeb seda Peeter Ernits. Tema venitab, tema ootab, mil ma suren, kuulsin teravat vastust teiselt poolt ookeani. Nõustusin siis kirjutamisega. Varsti toimetas Männili advokaat minu kätte tekstimaterjali, mida võisin soovi korral kasutada. Küsisin, kas selle autor on Ernits? Vastus oli puiklev, võisin järeldada nii üht kui ka teist. Ja kui ma seda teksti lugesin, siis tundus mulle, et selle on kirjutanud inimene, kes pole kodus ei eesti keele ega ajalooga. Kaldun arvama, et vähemalt osa (või kõik?) sellest on kirja pannud keegi lugupeetud ja intelligentne väliseestlane, kes pole saanud kodumaist haridust. Seal oli eksimusi isegi niisuguste Eesti okupeerimiskuupäevade vastu nagu 21. juuni ja juuli, Teise maailmasõja sees toimunud Nõukogude-Saksa sõja alguse ja kulgemise vastu, nende vastu, mis meil, kellele propaganda oli need pealuu sisse tagunud, tulevad une pealt meelde. 

Ernitsaga ma sel teemal vestelnud pole ei enne ega pärast minu raamatu ilmumist, me pole tuttavadki, ma tean teda, oletan, et tema teab mindki, kuid tereni ei ole me jõudnud. 

Ma pole saanud mingit toetust ei Männililt ega tema perelt, teenisin ainult kirjastuse honorari. Minu raamatu mõistis hukka Männili pere ning ühes telefonikõnes kritiseeris paari kohta Vaino Väljas. Kui auväärsele lesele Maxula Mannilile ei meeldinud raamatu üldhoiak, siis Väljas osutas ühele konkreetsele veale, puudutas see Männili sidemeid Venemaa välisministeeriumiga ja suhteid Venemaa (mitte N. Liidu!) diplomaatidega. Mulle tundub, et perekond lootis minult tavalise elulooraamatu ülistusjuttu, mida mul polnud kavaski teha, aga mida mult otseselt ka keegi ei nõudnud. Valisin raamatu „Elitaarne mees Harry Männil“ toimetajaks oma sõbra Johnny B, tema oleks oma sõrad ja sarved vastu ajanud, kui tekstis oleks olnud miljonäri väikekodanlikku või omakasupüüdlikku kiitmist. Aga… 4. märtsi 2020 Eesti Ekspressis kirjutas Greete Lehepuu artiklis „Kibe tõde Harry Männili enneolematust ja üle maailma tuntud antiigikogust“, nagu oleksin mina oma raamatus sellele kogule tunnustust avaldanud, samuti maha salanud Männili natsimineviku. Tegelikult on kõik vastupidi, mina just rääkisin (vist esimesena Eestis), kuidas selline kollektsioneerimisviis oli ja on vastuolus nii Costa Rica kui ka Venezuela seadustega, ei austa nende maade Kolumbuse-eelset kultuuri ning et mõlema kogu kohal ripub konfiskeerimisoht. Nüüd ongi riigid need ebaseaduslikult kogutud ja ebakultuurselt eksponeeritud kollektsioonid omandanud. Räägin ka Männilist kui autasustatud töökangelasest puna-aastal ENSV-s, tema tegevusest Saksa-aegses julgeolekupolitseis, tema rikastumisest salakaubitsemise teel, tema kui N. Liidu spiooni arreteerimisest Soomes jne. Hoolimata kinnisvarast New Yorgis ei saanud ta minna USA-sse, kus ta oleks vahistatud, kuna ta oli kaheksa kõige enam tagasiotsitava natsikurjategija nimekirjas. Ma vabandan, aga võin kindlalt öelda – ma olin aus. 

Aastal 2002 avaldasid raamatu „Kevad Hiinas“, millele kirjutas kurja arvustuse Linnart Mäll. Milles oli sinu konflikti sisu Mälliga?

Eesti ja Hiina kultuuriministeerium sõlmisid kokkuleppe, et eestlane kirjutab raamatu Hiinast, hiinlane Eestist ning need raamatud tõlgitakse siis teise maa keelde. Kuna hiinlane (vist?) ei kirjutanud (vähemalt pole see ilmunud), jäi minugi raamatu tõlkimine ära.

Kõik algab pisiasjadest. Ma vältisin oma reisikirjades terminit Ida-Turkestan, mida Tsaari-Venemaal kasutati Hiina peamiselt uiguuride, aga ka kasahhide, tadžikkide, tatarlaste ja teistegi moslemirahvastega (kaasa arvatud islamiusku hiinlased) asustatud territooriumi kohta. Ma nägin ja näen selles terminis vallutuskavatsust. Tsaari-Venemaa oli enda poolt annekteeritud alad Kesk-Aasias nimetanud Turkestaniks ning polnud raske aimata, et toponüümist Ida-Turkestan paistab läbi soov vallutust jätkata. On ju Hiinast vaadates tegu läänealadega, Ida-Turkestaniks võib seda pidada ainult pilk Venemaalt. Nimetamisloogika pidi põhjendama vallutuse laiendamist – miks ei võiks olla kogu Turkestan tervik, miks peaks idapoolne territoorium teise riigi koosseisu kuuluma? Ja miks peaksid rahvad elama kahes riigis, Hiinas ja Venemaal, elagu nad ühes riigis! Stalingi jätkas seda tööd. Tema kuulutas 1944. aastal välja koguni Ida-Turkestani Revolutsioonilise Vabariigi, umbes Tõva- ja Mongoolia-sarnase nähtuse. Siis aga tüüris Hiinas võimule Mao Zedong, kellega Stalin püüdis suurt sõprust arendada ja nii ta lõpetas enda loodud pseudoriigi ülalpidamise. Nii et mulle on termin Ida-Turkestan sisuga, mis on kolonialistlik ja vastuvõtmatu. 

Ma kasutasin toponüümi Xinjiang, mis on jälle kolonialistlik Hiina poolt, ja sellele osutaski tähelepanu Linnart. Tõlkes tähendab see Uuspiir või Uushorisont, aga kellele see on uus piir? Uus horisont? Hiinale, kes oli oma territooriumi siis pikalt lääne poole sirutanud. Kohalikele ei ole selles midagi uut, nemad elavad seal kaua-kaua. Siiski on hiinlased lisanud Xinjiangile täienduseks Uiguuri autonoomne piirkond, mis siiski viitab põhirahva olemasolule. Terminis Ida-Turkestan seda ei ole, see termin on kahtlemata imperialistlikum. Ja see pole esimest korda. Analoogiline juhtum on Karjala-Soome NSV, kus nimes peitub vallutusplaan. Kui see Hruštšovi ajal ära langes, sai mu isa sünnimaa nimeks Karjala ANSV.

Meie vaidlus Linnartiga jõudis otsapidi ajalehte, kumbki pool järele ei andnud, kuna siin head lahendust ei ole. Võib-olla pruukida ürgvana nime Džungaaria, kuid seda teavad vähesed. 

Teiseks kirjutasin ma, et tänu Deng Xiao-pingi uuele majanduspoliitikale toodi puruvaesusest välja miljard inimest, tekkis niisugune kummaline nähtus nagu kommunistid-dollarimiljardärid ning pilvelõhkujaid kerkis nagu seeni. Marx ja Lenin vibutaksid rusikat, aga Hiina on alati käinud omapäi. Linnartile see ei meeldinud, ta sai kohe kurjaks, sest nägi siin kommunistide kiitmist. Mina vastasin esimees Dengi kuulsa, Hiina folkloorist pärit maksiimiga – ükskõik, mis värvi on kass, peaasi, et püüab hiiri.

Ent need vastuolud ei rikkunud meie läbisaamist, jäime Linnartiga sõpradeks edasi, jätkasin ka tööd Esindamata Rahvaste Organisatsioonis. Me suhtlesime temaga tihedalt kuni tema lahkumiseni, ausalt öelda viimasel ajal eriti tihedalt.

Esindamata Rahvaste Organisatsioon, sellest tahaks ka rohkem teada. Kas seal sai palju reisida?

Hea, et sa seda küsid. Ka minu meelest ümbritseb Linnart Mälli ja Džohhar Dudajevi loodud ülemaailmse organisatsiooni (peakorter Haagis) Tartu-haru vastu otsekui vaikimise vandenõu. 

Tartu-keskus hakkas tööle varem kui kogu organisatsioon, Tartu-haru alla kuulusid rahvad, keda okupeeris N. Liit, eestlased kaasa arvatud. Kui meie riik sai ÜRO liikmeks, astusime meie ERO-st välja, ent keskus jätkas tööd, et koordineerida kõiki ettevõtmisi endisel N. Liidu territooriumil. Organisatsioon töötab tänini, huvitundja võiks vaadata kodulehte ja seal ilmuvaid uudiseid. (UNPO, The Unrepresented Nations and Peoples Organization, newsletter.) Sealt võib ka lugeda, et ülemaailmse peaassamblee esimene president oli Linnart Mäll (1991–1993), talle järgnesid uiguur, assüürlane, tiibetlane, Lääne-Belutšistani esindaja jne. Tänavu on valitud paariks järgnevaks aastaks uus liider, selleks on somaallanna Edna Aadan Ismaaciil ama Adna Aadan Ismaaciil. 

Reisid ERO-liinis? Linnart komandeeris mind paar korda Moskvasse, kus oli kohtumisi peamiselt abhaasidega, aga ka burjaatide, komidega jt. Eriti uhke oli kokkusaamine assüürlastega, mäletan, et nende esindaja väitis uhkelt, et ta on kingaviksija, seda tööd on tema suguvõsa teinud paarsada aastat ning tegelikult on kõik Moskva kingaviksijad tänavail assüürlased, nad on hoidnud seda ametit enda käes pikalt ega kavatse seda kellelegi loovutada. 

Juhtus ka veidravõitu lugusid – Malta ordu Moskva haru tahtis samuti saada liikmeks, nii ajasin ma ühes Moskva korteri köögis juttu kõrgete krahvide ja hertsogitega, inimestega, kes kohe sissejuhatuseks tõid lagedale dokumendid, mis kinnitasid nende kõrgeid tiitleid. Sellel kõigel tundus olevat blufi maiku, oletan, et see kõik tuli edevusest ja seal polnud mingit salamängu. Aga mine tea…

Veel olin ma Haagi esindaja Jan ten Holti saatja tema reisidel Abhaasiasse ja Tšuvaššiasse, kusjuures Holt toetas Abhaasia lahkulöömist Gruusiast. Kui mina ütlesin, et nii langeb see piirkond Venemaa saagiks ja ehk ongi nende iseseisvusliikumine Vene eriteenistuste intriig, siis tundus mulle, et see polnud Holtile mingi uudis ning eriti ei häirinud teda. Ma võin siinkohal eksida, Holt polnud mees, kes oma tundeid ja seisukohti oleks pauhti väljendanud. Tšuvaššia-reisist olen kirjutanud koguteoses „Teekond maailm“. Ning nii Abhaasia kui ka Tšuvaššia ajalugu ja momendiolukorda tundis Holt põhjalikult, ka oli tal nendes kohtades isiklikke tuttavaid.

Sportlik, pikk ja vibalik, tahtejõulise James Bondi näoga Holt jättis väga-väga luuraja mulje.

Olime Linnartiga üsna kindlad, et ERO puhul on tegemist luureorganisatsiooni põranda peale toodud jäämäe tipuga. Millist tohutut hulka informatsiooni laguneva N. Liidu siseolude kohta peitis endas ERO! Ja kes ei tahaks sealt teadmisi ammutada? Ainult et me Linnartiga ei teadnud, mis riigi luurega on tegemist. Ühes olime aga veendunud – igatahes mitte KGB või GRU.

Ma ei tea, kuhu jäi ERO dokumentatsioon, aga loodan, et see on ikkagi alles ning sooviksin väga, et keegi kirjutaks selle, ajaleheteadete ja inimeste mälestuste järgi mingi põhjalikuma töö ERO kohta, Eesti on oma saatusekaaslastele Moskva poolt vallutatud aladel palju abi ja toetust pakkunud. 

Kas sa oled käinud Põhja-Koreas ja Kuubal?

Kuubal olen, Põhja-Koreasse tahaksin väga minna.

Kuubaga oli nii, et seda maad kiitis mu sõber Jüri Talvet, kellel kindlasti ei ole mingit sümpaatiat ei kommunismi ega diktatuuride vastu. „Kuuba on hoopis teistsugune,“ rääkis Jüri. Vaat, kontrolliva pilguga ma Kuubat mõõtsingi, kui seal giiditsesin. Kui Venemaa ja Hiina välja arvata, siis kõikjal mujal on kommunism sisse seatud ülaltpoolt, vallutuste teel. Kuuba on erand. Ja tundub, et Kuubas mingi osa rahvast toetab tõesti Fidel Castro seatud riigimudelit ja seda tehakse puhtast südamest, ilma hirmu ja silmakirjatsemiseta. Ka mitte üüratu propagandamasina mõju tõttu. Mis sest, et üldrahvalik vaesus võtab põlved nõtkuma, mis sest, et ilus art déco linn Havanna laguneb, mis sest, et on hirmus – peaasi, et comandante’d hoiavad gringode-vastast kurssi. Paaris kohas nägin, et varisemise ääre peal olevale seinale oli aerosoolvärviga pritsitud grafiito Viva Fidel! No, see küll ei olnud propaganda ülaltpoolt. Küsisin kohalikult giidilt, kas Kuubas on seinte sodimine lubatud? Ei, see on keelatud, vastas tüse mulatitar naerdes. Järelikult oli hüüdlause vandalism, aga seda olid kõik kohad täis. Järelikult pole Kuuba kommunism Põhja-Korea moodi. Ja järelikult pole vähemalt kõik inimesed näljas.

Erainitsiatiivi on Kuubal siiski vähem lämmatatud kui meil Nõukogude ajal, kuid ikkagi kõik laguneb. Lõunamaine laiskus? Küllap vist, sest mis sa palavaga muud peale hakkad, kui hõljud võrkkiiges… Ladina-Ameerika USA-vastasust annab natuke võrrelda meie suhtumisega Venemaasse, siit siis teatud positiivseid noote, mida Kuuba võib tekitada, hakatakse vastu ju suurele vallutajale. Aga ainult natuke võrrelda. Sest Ladina-Ameerikas ja Kuubas ühtaegu vihatakse ja ihatakse keskmise ameeriklase sissetulekuid, meie elatustase on idanaabrist olnud kõrgem juba alates aegadest, mil meile selline idanaaber tekkis.

Mäletan hästi, kuidas me sinuga käisime Turkmeenias. Jõledamat ja masendavamat poliitolukorda pole ma siiani kuskil näinud, kirjutasin sellest raamatus „Islam ja diktatuurid“. Huvitav, kas Põhja-Korea on võikam või pisut vastuvõetamaks mukitud?

Oled nii Piitris kui ka Moskvas palju käinud ja mõlemast kirjutanud. Mida need linnad sulle tähendavad ja milliseid mõtteid tekitab Venemaal praegu toimuv? 

Üks asi on poliitika, teine tunded ja mälestused. Loomulikult vihkan minagi Putinit ning karjun hinges: „Kas ma olen sellepärast viis last teinud, et Putin nad maha tapaks!? Kas meie riik on sellepärast oma iseseisvuse taastanud, et Putin meid hävitaks?“ Teame, et Putin on peterburlane Moskvas, tema tohutu toetajaskond laiub üle Venemaa, jätkub temast vaimustujaid mujalegi maailmas, isegi meilegi (õnneks kasinalt).

Muidugi tahad mõelda, et pole halbu rahvaid, on vaid vastuvõtmatu ideoloogia, mis võib olla ühele rahvale ülalt poolt peale surutud. Putini puhul ja praegusel hetkel siis šovinism ja diktatuuriiha. Läbi terve pika ajaloo on Venemaal jätkunud läänemeelseid, keda seal kutsutakse zapadnikeks. Tihti põlgusega. Nendeks olnud ülakihtide esindajad, mõnikord päris valitsejad. Lihtrahvas on ikka hoidnud slavofiilset joont, mida on esindanud Vene õigeusukirik ja selle ideoloogid. Siis jälle hakkad mõtlema, et kõik katsed see suur maalahmakas läände pöörata on alati maha surutud. Novgorodi vabariik hävitati. Kui palju vastaseid oli Peeter Esimesel ja Aleksander Esimesel? Viimase surma asjaolud on siiamaani selgusetud. Kõige läänemeelsem keiser Aleksander Teine tapeti. Ajalugu on küüniline. Kui tema reformid oleksid ellu viidud, oleks Venemaast saanud Briti tüüpi konstitutsiooniline monarhia ning siis poleks bolševikud võimule pääsenud. Mis omakorda tähendab, et siis poleks meie iseseisvust saavutanud. Nii et Venemaa hullus võib mõnikord meile kasuks olla. Lähme edasi. Gorbatšovi ja Jeltsini suhtelise läänluse pööras putinismiks seesama tegelane, kes tahab tappa minu lapsi. Ajalugu mängib kontrastidega, siin tuli meile kasuks nende meeste ja nende meeskondade suhteline liberaalsus, mida Venemaal enamik rahvast ei salli. See on meie pilgu läbi nende igavene needus, nendest paljud aga näevad just selles oma identiteeti. Ma loodan väga, et tänu NATO-le ei lähe Putini kuri plaan korda.

Kõigest hoolimata olen nautinud sinu küsitud kaht suurlinna ikka ja jälle, olen neis olnud mitut puhku giidki ning Moskvas koguni elanud paar aastat. Ausõna, mul oleks kange tahtmine veereda trammiga nr 5 Lesnaja uulitsal, nr 16-ga Parkovaja uulitsal, mis viis imepärasse pirukapoodi, mis meie ühikast oli kaugel-kaugel. Tean interneti abil, et mõlemad liinid on alles. Tahaksin uidata oma kooli ja ühiselamu ümber, vaadata, kas omaaegsed õllekad on alles, ning sammuda Jauza jõe kaldal, kus tegin hommikujooksu. 

Peterburis, toonases Leningradis, kisub kõrgete, tsaariaegsete elamute vahelisse ruudukujulisse hämarasse ja müstilisse tagahoovi, kuhu tuli minna läbi mitme kangialuse ja kus jälgisime kallimaga kasside balletti. Ja-jaa, tõsi, ei tantsitud, vaid sammuti. Kassid kõndisid kuidagi imepäraselt rütmiliselt, nii ükshaaval kui ka paari-kolmekesi diagonaale pidi üle hoovi, ausõna, jäi tunne, et selle režii on paika pannud kass-koregraaf. 

Lausa kisub. Aga… Jah, ma surun selle tungi maha ja pööran Venemaale selja. Ega ma enam suurt ei loodagi, et ehk tulevad paremad ajad.

Peterburis näpistasin giiditööst veidi aega, suunasin rahva Gostinnõi Dvori (kuulus ja põneva ajalooga kaubamaja, mida tasub nautida juba interjööri pärast) ning ruttasin kassietenduse paika. Uus aeg on uus aeg, kapitalism on tekitanud omanikutunde ning juba esimesse kangialusesse oli tehtud metallvärav ning see oli lukus.

Kas sul pole kunagi tekkinud mõtet, et kolikski Eestist ära, jääks elama kuhugi mujale?

Kui olin väike poiss, tahtsin ikka ära joosta, hakata elama Vladivostokis, läkitada sealt sõpradele postkaarte – üksi rändan ma võõramaaradu, kaugelt tervisi saadan ma sul.

Mulle sobiksid suurlinnad, megalopolised. India, Vietnami ja Aafrika omadel siiski tõmmet ei ole, seal on rahvas nõnda tihedalt koos, et inimene ei saa eales üksindusse tõmbuda, ta on alati teiste silmade-kontrolli all. Ma pole eriline looduseinimene, mind kütkestavad pilvelõhkujad, praeguseks on neid Hiinas mitu korda rohkem kui mujal maailmas kokku. See ei ole niivõrd uhkustamise-propagandavärk, rahva tihedus Vaikse ookeani ääres on lihtsalt nii suur, et taevapojad ja nende bürood ei mahu maa pinnale ära, lihtsalt paratamatult tuleb osa neist pilvede juurde suunata.

Olen paar korda olnud maailma suurimas linnastus Guangzhous (65 miljonit elanikku, mõned osalinnad on 10-miljonilised, üks, Shenzhen, koguni 18-miljoniline). Aga kui arvestada, et Guangzhou piirneb Hongkongiga, siis tuleks veel 8 miljonit otsa liita. Vaat, Guangzhou on huviäratav, olen sõitnud selle ühest otsast teise, ega seal palju muud ei olegi kui vesi ja pilvelõhkujad. Olen sõitnud ka läbi BosWashi, umbes 40-miljonilise aglomeratsiooni, mis küünib mööda Atlandi ookeani äärt Bostonist Washingtonini ning kuhu sisse jäävad ka New York, Jersey City ja Philadelphia. Vaat, seal elaks! Tiirutaks iga päev jalgrattaga uues, varem nägemata paigas, ning küllap seal oleks minu rahutu vaim rahulik.

Kas sa oled oma rändudelt koju postkaarte saatnud?

Ja kuidas veel! Mäletan, et Tšuktšimaalt Ueleni külast Beringi väina äärest vastu Alaskat tuli kaart kolm kuud. See on rekord. Saatsin neid iseendale koju, aga ka sõpradele, keda võisin ehk koguni tüüdata oma uhkustamisega – imetle, millises pärapõrgus ma resideerun! Mõttega, et küllap olen ainus eestlane, kes siia on sattunud.

Muide, selle ainsa eestlase tiitliga olen haledalt vahele lennanud. Kord hakkasime suure rännumehe Arvo Valtoniga nimetama kohti, kus oleme viibinud. Lõpuks käisin välja trumbi – noh, Sussumanis sa ikka käinud ei ole! See on üks halemeelne pilpaküla Magadani ja Jakutski vahel keset inimtühja Kaug-Ida tundrat, kus olid elutsenud mammutid. „Ma lõpetasin seal keskkooli koos oma kaksikvennaga,“ vastas Valton. 

Kõik mu endale saadetud postkaardid läksid elukeerises kaotsi. Ehk on teistele adresseeritud mõnel inimesel alles, kui pole just ära visatud. 

Kui palju oled teadlikult oma reisikirjades elu- ja kirjandustõde sassi ajanud. Kas võime uskuda kõiki lugusid, mis reisikirjade kogumiku „Teekond maailm“ järgi sinuga juhtunud on?

Viimane lugu, kohtumine Vello Pargiga lõunanabal, on täiesti välja mõeldud. Kahjuks ei ole ma sealkandis käinud, veel vähem oma sõpra näinud, temaga ringtantsu löönud punktis, kus meridiaanid kokku jooksevad, seega ümber maakera tiirutanud. Millegipärast olen praegugi veendunud, et tegin õigesti. Ju sosistab seda mulle kirjandustõde, ehkki elutõde hoiatab, et pooluselugu – ilmne fantaasiasaagis – võib kahtlusevarju heita teistelegi. 

Ülejäänuga on nõnda – kindlasti olen jala maha pannud kohas, mida raamatus kirjeldan. Mõnes paigas olen käinud ammu-ammu, nii et kirjeldamisel olen kasutanud teatmeteoste ja muu kirjanduse abi. 

Ja kui keegi skeptitseb, milleks tal on sulaselge õigus (ma ise olen suur Uskmatu Toomas), siis tõstab ta mu kuhugi Tuglase lähedusse. Temagi puhul ju kahtlustatakse, kas ta üldse Marokosse, Alžeeriasse ja Tuneesiasse sattus, äkki on tema võimas reisikiri „Teekond Põhja-Aafrika“ mõneti või koguni täiesti väljamõeldis?

Aga „Minu Neenetsimaa“ tundub olevat üpris ilukirjanduslik…

Jah, ehk oleks õige see žanreerida dokumentaalromaaniks. Milline protsent on seal dokumentaalsust ja milline romaani, oskaks ehk kõige paremini öelda mu kaasseikleja, ameeriklane, toonane Helsingi ülikooli üliõpilane, praegune Helsingi ja Turu ülikooli õppejõud, PhD Jack Rueter, kes oskas neenetsi keelt. Alul passiivselt, ent üha aktiivsemalt ja aktiivsemalt, kõik neenetsid olid talle südamest tänulikud. Keelt ei osanud ei parteiülemused ega KGB-lased, kellega meil tuli tegemist teha. Mina olin tollel tretil viiendat (ja kahjuks seni viimast) korda Neenetsimaal, tema esimest, ta oli spetsialiseerunud samojeedi keeltele ning käis sealkandis keele- ja kultuuriekspeditsioonidel hiljemgi. 

Oled oma reisiraamatutes kirjeldanud ka giiditööd. Mis on olnud suurimad väljakutsed ja millistes kohtades oled giidina käinud? 

Nõukogude ajal vedasin loomi, ühiskond on nüüd tunduvalt humaansem, nüüd vean inimesi. Üks vedamine ikka, ehkki erinevusi leidub. Vedamine nii ühes kui teises tähenduses. Inimesi peab võtma kui kollektiivi (ehk ei kõla halvasti – kui karja), ei tohi eelistada ühtegi turisti teisele. Mullikate puhul aga oli mõni loom vahel sümpaatsem kui teine.

Eeltöö on mul alati olnud väga põhjalik, isegi kui mitmendat korda minna. Tänasel päeval on juutuubist leitavad kõik paigad, guuglikaardistikust maakaardid ja linnaplaanid, nõnda võid võhivõõras kohas orienteeruda kindlal sammul ja jätta turistidele mulje, et oled nagu kodus. Vanasti oli teisiti. Siis kopeerisin kaarte Rahvusraamatukogu varamust ning pildistasin georaamatute ja entsüklopeediate lehekülgi. Mäletan üht toonast vahejuhtumit Stuttgardis, kus olin esimest korda. Tegin raamatukogumaterjali abil jalgsimarsruudi pearaudteejamast raekojani ja siis teist teed tagasi vaksali ette, kus ootas buss. Rääkisin ja rääkisin ning paistma pidi hakkama kuulus Turuhoone, aga seda polnud. Võttis ikka kõhedaks küll. Kontrollisin, tänav on õige – Kirchstraße. Ehk on linn vale? Siis olen kogu aeg ajanud petujuttu. Linna ei saa kontrollida, sa ei küsi ju vastutulijalt, et vabandage, mis linnas ma parajasti viibin? Aga võib-olla pole koguni Saksamaagi? Sedagi oleks narr uurida. Mõistsin, et olen eksinud ja ma ei tea, kuidas rahvas bussini viia. Teed võiks ju küsida, aga piinlik oleks seegi, paljastad oma võhiklikkuse, mida oled hoolega varjanud. Siis aga paistis Stiftskirche, kuhu oligi vaja minna. Pääsesin, oli tõesti heameel. Olen hiljem asja täpsete kaartide järgi uurinud, ma pole leidnud muud põhjust, kui ainult see, et vahepeal oli art nouveau tähtteos Turuhoone vajunud minu eksitamiseks maa alla. Igatahes pidi ta mu teele jääma, aga mida polnud, seda polnud.

Mulle on öeldud, et ma olevat ainus giid, kes kõike peast räägib. Kas just ainuke, selles ma kahtlen, aga peast räägin ma küll. 

Ahvenamaa- ja Visby-reisidel on mõnikord Tallinna jõudes alanud kohe uus ots kuhugi mööda maismaad, nii olen siis tagasiteel meenutanud oma kajutis tolle sihtpunkti huviväärsusi, mis on mul arvutisse salvestatud. Ise veel Soomes või Rootsis või nende territoriaalvetes, aga tudeerin näiteks Gdańskit, Prahat või midagi kolmandat-neljandat. 

Millal algas su giiditöö?

Mitukümmend aastat pärast lapsgiidiks olekut botaanikaaias saabus aeg, mil kogu rahval oli tuline kiire Pariisis ära käia. Läksin minagi ennast ja oma peret registreerima Viru hotelli numbrituppa, seal selgus, et ettevõtmist juhib minu tuttav Supilinna-aegadest. Kuule, meil on giidi vaja, hakka rääkima, ma mäletan, et sa olid päris nutikas sell. Ja kui ei tea, siis mõtle välja, rahval ükskõik, peaasi, et keegi mikrofoni hoiab ja muliseb. Nii tegingi endale marsruudi Rahvusraamatukogus peensusteni selgeks ja asusin mulisema, nagu mu töökohustuseks määrati. Pärast esimest sõitu mõtlesin – imede ime, täitus mu unistus ning selle eest maksti veel peale. Miks mitte seda korrata? Ja läkski lahti. See oli aeg, mil bussis võis veel ööbida (praeguseks on tarbijakaitse selle ammu ära keelanud), nii hakkasingi pendeldama – kolm päeva ja kaks ööd bussis, siis Eiffeli torn ning jalamaid tagasi. Enam ei mäleta, mitu korda sai selle firmaga tiirutatud. Ent esimesel reisil oli kaasas mu klassivend, nimekas bluusilaulja Mülleri Sass, ametliku nimega Aleksander Müller. Tema meie bussiga tagasi ei tulnud, tema jäi end Jim Morrisoni hauale tapma. Õnneks seda ei juhtunud, ent pärast kajas meie ajakirjandus tükk aega Sassi kummalistest seiklustest Valguse ja Armastuse Linnas. 

Mulle on asi mõtlemapanev veel sellepoolest, et mäletasime Sassiga paljusid üksikasju totaalselt erinevalt, kusjuures me mõlemad jäime oma arvamuse juurde. Usun, et reisimälestustega juhtub seda tihti, nagu ka mälestustega üldse.

***

Age Põder, 

reisikaaslane ja Go Traveli partnersuhete juht

Remsu on kõige aktiivsem giid, keda ma tean! Tal on töö- ja reisinälg, ta oleks giid ööd ja päevad ning reisiks inimestega lakkamatult mööda maad ringi. Kui ta on ühelt reisilt naasnud, siis nädala pärast küsib, kas mul pole talle tööd pakkuda.

Olev on meeletu mälumahuga. Tema ajalooteadmised on võrratud ja jutustamisoskus imeline. Sa lihtsalt istud bussis, kuulad ja vaatad aknast välja ning film jookseb silme ees, isegi kui akna taga pole mitte midagi huvitavat.

Ta ei kasuta mingeid märkmeid, tal lihtsalt tuleb kõik nagu võlujoana suust iseenesest välja.

Samas on Olev paras pujäänik ka, ega ta mingit tõe väänajat ei salli. Kui  ikka tuleb mingi muu ideoloogiaga või teistsuguse ajaloo käitlejaga rinda pista, siis ta seisab oma seisukohtade eest nagu lõvi ja argumente tal juba jagub, vaidluses ta naljalt alla ei jää ja ega ta rumalatega vaidlusse asugi. No neid vaidlusi on ka väga põnev pealt kuulata.

Olev on hingelt boheem, teda ei huvita reisi korralduslikud üksikasjad ega inimeste meeleolu eest seismine. Ta lepib väheste mugavustega ega tee liigseid liigutusi teistele mugavuste juurde tootmisel.

Selline lahe sell!

Tekst ja foto: Tiit Pruuli

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA