Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
„Minu nimi on küll Jens Rajaste, aga reisile viib ikka Jens paradiisisaarelt. Esimene tegelane on rahva jaoks igav ega eksponeeri end avalikult.“ Nii räägib Rene Satsile üks parimaid Kagu-Aasia giide.
Huvitavate inimestega peab ikka kohtuma. Seekord mängib elu niimoodi kätte, et kohtun huvitava inimesega Padise lähedal Tammetare bistroos. Jens elab Tais ja korraldab huvilistele selliseid reise, et kuku istuli. Ja huvisõite ei organiseeri ta mitte ainult Tais, vaid ka mujal. Sööme selle peale seljankat ja joome kalja. Teen oma vestluskaaslasele teatavaks, et kõik, kellega temast rääkinud olen, kiidavad teda kui maailma parimat reisjuhti ja säravat isiksust. Jensil on vastus varnast võtta: „Oh, oleksin ma ka tavaelus pooltki nii hakkaja. Reise läbi viies saab minust üpriski teine tegelane…“
Kas tõesti on siis nii, et kui juhid reisil rühma, oled hoopiski teine inimene?
Peaaegu. Reisimine paneb mul vere käima. Kisub lahti stampmaailmast, annab vabadusetunde. Ju siis reisimine muudabki mind reisihundiks. Teine teema on enesekindlus. Olen olnud Kagu-Aasia reisijuht juba üle kümne aasta – praktika ja kogemused muudavad mind ajas ambitsioonikamaks, et oma soove ja plaane julgemalt ette võtta.
Ütlesid mulle, et oled introvert ega tahaks koos minuga laval reisijuttu rääkida, samas prahvatavad sinuga matkal käinud inimesed, et paremat giidi annab otsida. Luiskad või? Kuidas suudad ennast inimeste ees reisil kokku võtta?
Introvertsuse olen ehk pigem endale külge pookinud. Laval võõrastele esinemine ja tähelepanu keskmes olemine ei ole minu teema. Pelgan ega naudi seda… Aga oma reisidel, kui kuskil Kagu-Aasia lennujaamas kohtun esimest korda silmast silma oma reisigrupiga, on hoopis teine tunne. Nad on minu inimesed minu reisil. Kõik on kontrolli all!
Muide, vahel olen end leidnud mõttelt, et mu reisid on nagu „teatrietendused“, kus ise olen lavastaja, reisikaaslased on näitlejad ning lavaks on meie reisisihtkoht.
Kas see on sinu jaoks väga oluline – korraldada rühmaga reise?
Rühmaga reisimine on tegelikult minu enda reisiviljade noppimine. Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama. Saan oma pai reisiliste silmadest…
Esimesed avastused teen enamjaolt üksi. Eredalt meenub, kuidas Põhja-Tais kaks kõige ülemist provintsi sai kaherattalisel läbi vuristatud ja pärast road trip’i sai nii mõnegi männikäbiga Lõuna-Tai koju lennatud. Nimelt ühel hetkel mägedes (1 kilomeeter merest) sõites tundsin õhus levivat tuttavat lõhna. Aju ei vuristanud enne vastust, kui kurvist väljudes nägin mäenõlva katvat männimetsa. Oi, see oli armas. Lausa kallistasin mände ning pistsin seljakotti käbisid abikaasale näitamiseks ja nuusutamiseks. Tol hetkel ei olnud ma Eestis käinud pea viis aastat ja Taimaa palmid olid kustutanud minus müstilise samblalõhnalise männimetsa lõhna. Lõhnad ja helid on lahutamatud osad reisimisel.
Kui läbikäidud rada, nähtu-kogetu kõnetab ja väärib jagamist, siis vormin sellest oma reisiportfelli järjekordse reisi. Iga järgmise reisiga timmin programmi pisut veelgi paremaks. Selliselt hoian end avastamistuhinas ja värskena…
Kuidas sa üldse jõudsid reisimiseni ja giiditööni?
Võõrad maad ja võimas loodus on mind köitnud pea terve elu. Lisaks päike, soe ilm ja muidugi toit. Mõnel maal on see lausa jumalik (Tai, Vietnam). Kohalik toit on minu reisidel alati lahutamatuks osaks ja seda peab kogema täiega. Isegi siis, kui see teeb haiget. „And if it hurts, you know what? It’s probably worth it1“ – kuldsed sõnad Hollywoodi menufilmist „The Beach“.
Idee rahvaga reisima hakata sai alguse 2010. aasta suvel, pea aasta hiljem ajast, kui võtsime perega ette pika talvepuhkuse Taimaal. Plaan oli veeta talv troopikas ning kevadel koju tagasi lennata, aga välja kukkus hoopis teisiti... Kõiges selles on „süüdi” sealsed stressivabad taimaalased, mõnus kliima ja ülihea Tai toit.
Nurgakiviks sai veebileht paradiisisaar.ee, millega esmalt ärgitasin Taimaale puhkama sõitvaid eestlasi minuga ühendust võtma, et koos midagi teha, kuhugi minna… Tänaseks päevaks on kodulehest saanud minu Taimaa teadmiste ja soovituste blogi ning reisiteemadel kutsun eestlasi lisaks Taimaale ka Kambodžasse, Vietnamisse ja Indoneesiasse.
Tai ja Tai! Mis seos sul selle Taiga on? Miks see maa sul just nii hinges on?
Kui Eesti on minu kodumaa, siis Taimaa on minu südamemaa.
See oli minu esimene Kagu-Aasia riik ega olnud mitte armastus esimesest silmapilgust, vaid teisest päevast. Esimest korda õnnestus mul Taimaad kogeda aastal 2006. Pärast maandumist taksoga läbi vihma hotelli sõites, kus liiklus oli valel pool ja täiesti kaootiline, taevalaotust varjutasid juhtmerägastikud, teeääred olid putkasid ja koeri täis, valdas mind mõte – appi, kuhu me tulime! Õnneks oli see deliirium lennuväsimusest ja hommikul hakkas päikesepaistes Taimaa vargsi, aga kindlalt naha alla pugema…
Ma tunnen end Taimaal paremini ja paremana. Seal on soe nii ilma kui ka inimeste poolest. Võhivõõra vastutulija pilk tõstab sul tavaliselt suunurgad üles ja selle tähendus on lühidalt järgmine: „Hei! Mina tulen, sina lähed. Kõik on hetkel tore!”
Seal on meeletult seda, mida avastada! Pärast kümmet aastat Taimaal aina avastan ja avastan endiselt…
Kaotasid koroona ajal natuke oma mojo2. Ütlesid, et peaks Taisse tagasi saama, et tuleks tahtmine üldse uuesti reiside peale mõtelda. Räägi pisut sellest tundest ja sellest, kuidas koroonaaeg üldiselt sulle mõjus.
1. aprillil 2020 lendasime abikaasaga koroona eest Eestisse pakku. Tundmatu viirus ja arvasime, et emakeeles on julgem olukorda hallata. Plaanisime olla kuni sügiseni. Kaua see pisik ikka möllab? Nüüd, kaks aastat hiljem saan Taimaad jälle näha ja katsuda…
Pandeemia poolt pealesunnitud talvepuhkuseid tuli mul kokku kaks. Esimene oli kohustuslik ehk Taimaa oli suletud. Teisel aastal näitasin oma meelsust mitteminemisega ehk hääletasin jalgadega, sest Taimaa on lõppude lõpuks üks happy place ja sellist reisija poolt mittekontrollitavat kadalippu ei olnud ma nõus läbi tegema (vaktsineerimine ei olnud probleem, sest olen kolm korda vaktsineeritud). Teema lõpetuseks sain jälle kinnitust, et külm ei ole minu jaoks. Esimese talve kiituseks võin küll öelda, et oma lumerohkusega oli see mingil määral lausa kütkestav… (viimati nägin talve enne seda aastatel 2008–2009).
Taimaa mojo kaotsiminek on mul pisuke psühholoogiline vimka. Olles enda meelest „eluaeg“ Taimaal süsteemis hammasrattake olnud ja nüüd need kaks aastat eemalolekut käib pisut ego pihta… Usun, et see saab parandatud, kui esimesel õhtul lähen võtan oma kodulähedasest lemmikkohast maitsetest pahvatava kuai tiao nuudlisupi.
Milline on sinu jaoks kõige parema suurusega turismigrupp?
Aeg on näidanud, et parimaks pean kaheksat inimest. See on just selline punt, kus tunnetad, et keegi ei jää kõrvalseisjaks.
Kaheksa on siis maksimum? Mis siis, kui sinu mõne reisiga tahab liituda vaid kaks inimest. Kas siis tuleb reis eriline pidu ja pillerkaar või siis välja ei lähe?
Olen reise korraldanud ka vaid paari-kolme inimesega. Tore, aga rohkem inimesi pundis tõstab kindlasti kambavaimu ja annab reisijuhtidele sootuks parema hingamise. Erinevad inimesed oma lugude, arvamuste ja ideedega. Seega minu jaoks on ideaalne grupp kaheksa kuni kümne inimesega. Kui rääkida teenimisest (arveid on vaja kõigil maksta), siis muidugi, mida rohkem, seda parem. Olen käinud ka 25-liikmeliste gruppidega. Saan hakkama, kuid näen, et agaramad ja „valjemad“ reisilised hõivavad suurema osa minust ära ning tagasihoidlikumad jäävad kahjuks tagaplaanile.
Sa läksid grupireisiga Šotimaale ja tunnistasid nagu muuseas enne väljalendu oma grupile, et pole seal ise kunagi käinud. (Hakkan selle peale kõvasti naerma – see on nii hea! – R. S.) Kas selline on väga ebaharilik käitumine või võibki gruppidega minna maale, kus ise käinud pole? Kas sellega saaksid kõik giidid-reisijuhid hakkama või oled sa ikka üks eriline tegelane?
Kevadel juhtus tõesti nii. Ma olin kahevahel, kuid pidasin õigeks see grupile enne väljalendu teatavaks teha. Saagu, mis saab! (Mina jälle naeran – R. S.) Reisilt tagasi jõudes lahkumiskallisid tehes öeldi, et kui ma poleks seda neile maininud, siis polekski nad aru saanud.
Šotimaa mägismaal matkamine oli mu ammune unistus ja sel kevadel sai see siis ka teoks. Koguni kolmel korral! Nii, et teised grupid said vaid kuulda naljalugu, kuidas maad mittekülastanud reisijuht nina püsti maad tutvustab.
Reisi kordaminekus oli abiks kindlasti minu kogemustepagas, minuti täpsusega kodutöö marsruudist ja Šotimaa ise. Lisaks huvid ja soovid. Oma reisiprogrammid sätin paika ju enda maitset ja tahtmisi silmas pidades. Otsin sümbioosi loodusest, liikumisest, toidust ja kultuurist.
Nii et sinu reisikava võikski kirjeldada siis nii: liikumine, toit, kultuur? Kas see on ka õige järjekord? Kas midagi on rohkem-vähem? Ja millises füüsilises vormis peaks sinu reisile tulija olema? Kas mina võiks ka tulla?
Reastaksin need jah nii. Liikuda on vaja, et jõuda lähemale loodusele. See on nagu pildistamisega – terve maailm on täis rinnakõrguselt plõksitud fotosid. Omapärasema pildi saamiseks on vaja kükitada, kummarduda, eemalduda, läheneda ja ronida. Sama on reisimisega – mida aktiivsem oled, seda parema reisi saad. Kas on ka jõukohane sulle? Kindlasti. Teistele? „Sihid ja latid“ tuleb enne reisi kokku leppida.
Kohalik toit on põnev ja proovimist väärt. Räägib nii mõndagi sealsetest inimestest, kommetest, elust. Ja su mälu saab ühe meele jagu rohkem mälestusi... Näiteks Kagu-Aasias ongi Malaisia jäänud mulle vaeslapse ossa, sest ümberkaudsed riigid pakuvad põnevamat toidumaailma.
Kinnitan, kõike on parasjagu! Aga seda just minu maitse järgi. Kas see ka sulle sobib, on omaette küsimus. Iga reisijuht jätab endast avalikusesse maha jäljed, selleks et anda mõista, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Seega loogiliselt võttes reisile tulijad tunnevad ja teavad mind ammu enne meie esimest reisi.
Kas sul on mõni reis olnud ka selline, et „oh, see läks nüüd küll pekki!“ või siis vastupidne kogemus, et „vot miks KÕIK reisid ei võiks sellised olla“?
Ma ei saa meeldida kõigile… Õnneks saan need uups’id ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Enamjaolt on olnud tegemist reisikirjelduse vääriti mõistmisega või oma mätta otsast eeldamisega. Ikka juhtub.
Õnnestumistest ja energiast ka pisut. Üheks suurimaks reisijuhtide sära allikaks on ka reisigrupilt saadav energia uudishimu ja koostöö näol. Sel on uskumatult suur mõju ja paneb iga reisijuhi „ületunde“ tegema. Sellised lahedad reisiseltskonnad laevad patareisid ja annavad indu.
Mis on tulevikuplaanid?
Sooviksin lisaks intensiivsematele kuni neljapäevastele matkadele viia inimesed ka 10–12-päevastele poolaktiivsetele puhkuse- ja avastusreisidele üle Kagu-Aasia, kuhu siis pikin sisse „aega rohkem”-hetki, mis sisaldab n-ö koha sisse minekut (tänavanurgal või baaris istumist ja kohaliku elu jälgimist), meeltega rändamist, „teraapilist“ selili taevasse-kaugusesse vahtimist-molutamist. Ühesõnaga võitlus üha kiireneva tempoga – minu reisil olles saab eemale kodu-/töömõtetest.
Ma korra sorgiks ka eraelus. Kuidas pereelu sellisele pidevale tööga seotud reisimisele vastu peab?
Ega ma niipalju ka ei reisi, et kallis abikaasa näo ära unustab. Meil on ka omaette reise, kus veedame „oma aega“. Poeg on meil täisealine ja toimetab Tallinnas.
Kas ma sain õigesti aru, et su hobi on ka fotograafia? Sul on nii vägevad reisipildid! No päriselt ka! On sul muid hobisid veel? Midagi hullumeelset, ei?
Pilti teen, aga fotograafi mõõtu välja ei anna. Olen pigem oma reiside piltnik. Reisijuhtimise kõrvalt peab tulistama puusalt (statiivi ei kasuta) ning püüdma kaadrisse oma reisidel nähtut ja tehtut. Sellega soovin anda kaasareisimise võimaluse neile, kes teevad seda ekraani vahendusel, või neile, kes alles koguvad mõtteid oma järgmiseks sihtkohaks.
Mis peab ühes inimeses sees olema, et ta suudaks sellist tööd teha – grupi inimestega olla nädalaid mõnikord kuskil nii, et inimesed talle pärast ka tänulikud on?
Reisijuht peab jääma iseendaks, sest tema ongi selle reisi hing ja mootor. Loodus, päike ja tempel on pelgalt abivahendid. Peab end kehtestama. Näitama, et teab, mida teeb. Kui ei tea, siis imiteerib. Kuulama, vajaduse korral keelt hammaste taga hoidma.
Lõpetuseks mainib Jens mulle usalduslikult, et ta kardab hobuseid. „Hobused võtavad mind kuidagi kõhedaks, elevante ma näiteks ei karda,“ tunnistab ta ning mina viin mehe selle peale otsejoones Padise talli külla. Aitäh mõnusa jutuajamise eest!
1 Ja isegi kui see peaks haiget tegema, siis tead mis – ju on see seda väärt!
2 Siin: sarm, hingeline side.
***
Vaata ka:
blogi: paradiisisaar.ee
Instagram: jensparadiisisaarelt
Tekst: Rene Satsi
Foto: Jens Rajaste
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Väikelapsega talvel matkama?
- Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
- Vanus on vaid number – Penangi avastamas
- Polaarsuvi Arktikas
- Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
- Eesti sõdurid Põhja-Norras
- Kristiina, mis Londonis ka toimub?
- Ukraina kultuuripärandi kaitsel
- Vaprus on ukrainlastel DNA-s
- Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
- Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
- Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
- Olev Remsu reisidest ja reisimisest
- Tooteuudised
- KROONIKA
