Vaprus on ukrainlastel DNA-s

Vanad reisikaaslased, Riigikogu liige Raivo E. Tamm ja GO Reisiajakirja pea toimetaja Tiit Pruuli uskusid mõlemad enne 24. veebruari, et seda sõda ei saa 21. sajandil puhkeda. Nüüd on nad iga päev sõda jälginud. Intervjuu tegemise ajal oli neid päevi 200. Ja mõlemad tõdesid, et vaprus on ukrainlaste DNA-sse sisse kirjutatud.

Raivo, kui palju sa üldse oled Ukrainas käinud?

Esimene käik oli Kodulinna laste preemiaekskursioon Tiina Mägiga millalgi 1980ndate alguses. 

Teist korda käisin 2019. aasta suvel Eesti näitlejate osalusega Ukraina teleseriaali „Nuuskija“ võtetel Kiievis. Pikk vahe oli sees, aga Kiievi kuldsed kuplid tulid tuttavad ette.

Täpselt aasta tagasi sain Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liikmena kutse osaleda koos Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ja Eesti-Ukraina parlamendirühma esimehe Mati Raidmaga Ukraina iseseisvuspäeva tähistamisel. Olime palutud tribüünile paraadi vaatama, külastasime Ukraina parlamenti Ülemraada pidulikul istungil. Vastuvõtjad korraldasid meile ka sõidu Mariupolisse, kus käisime merel Vene sõjalaeva vaatamas.

Mis tunne sul oli nüüd telekast neid Mariupoli kangelaslikke kaitselahinguid vaadata?

See kõik meenutas meie esimest ühist reisi sinuga, kui 2002. aastal Rolling Estoniansi autodega mööda maailma sõitsime ja sina ütlesid, et saab näha, kas see on terrorismi ajastul üldse võimalik. Oli oodata Iraagi sõja algust. Hiljem kodus saigi veel aastaid järjest näha terroriakte neis paigus, kus meil õnnestus veel kenasti ära käia. Näiteks 2005 toimus Jordaanias Ammanis enesetaputerroristi suurte purustustega pommirünnak just selles Radissoni hotellis, kus meie olime ööbinud. See kõik jätkub ka täna – käid kusagil ära, teed teleka lahti ja vaatad, et seda kohta ei olegi enam olemas. Nii on maatasa tehtud suur osa Süüriast, kus tookord käisime. Sama tunne on uudistest vaadata Ukrainat.

Meil oli aasta eest kohtumine ka Mariupoli linnapeaga. Ta kinkis meile vasksed bareljeefid linna siluetiga ja piltpostkaardid. Need pildid olid sellised, et ühe postkaardi peal oli nii väga vana Mariupol kui ka kaasaegne Mariupol. Pool kaarti vana, pool uus, nagu kokku sulatatud samad kohad. Need kaardid on mul Riigikogus riiuli peal ja kui ma neid vaatan, siis kujutan ette, et nüüd peaks olema seal ka kolmas vaade – mis sellest linnast ja nendest kohtadest sõjas on üldse järele jäänud.

2019. aastal seal filmivõtetel käies ma ju teadsin, et sõda käib juba 2014. aastast saadik, aga kui jalutasime Tambet Tuisuga Kiievi tänavatel, siis oli väga kummaline vaadata, kuidas inimesed jõid vabaõhukohvikutes šampanjat, sõid austreid. 

Nüüd Mariupolis viidi meid väikeste sõjalaevadega merele. Sõitsime nii kaugele, kui nägime silmapiiril Vene sõjalaeva. Meie kaatri kapten võttis selle laevaga ühendust ja ütles, et meil on siin õppused, te olete meie vetes, palume teil lahkuda. Vene sõjalaev vastas, et meil on ka õppused ja me ei lähe kuhugi. Seisid seal nagu müür merel. 

Pärast merel käiku viidi meid rindejoonele. Sõitsime Azovstali terasetehasest mööda – kilomeetreid ja kilomeetreid betoonmüüri, mille taga kaugemal on tehas oma tornide ja korstnatega. Peaaegu nagu Keila linna suurune territoorium.

Ajapikku jäi kiirtee autodest tühjemaks ja tühjemaks, siis tekkisid teele suured rauast tankitõkkeristid. Viimases kontrollpunktis anti meile kiivrid ja killuvestid, edasi sõitsime soomustransportööridega kaevikuteni. Ja tulime sealt tagasi ja viie kilomeetri pärast jälle, sama vaatepilt nagu 2019 Kiievis – inimesed seisid suvistes riietes bussipeatuses, keegi ujus jões, keegi püüdis kala.

See oli nagu paha ja hea uni korraga. Siin käib sõda, aga siin samas kõrval inimesed elavad näiliselt, nagu meil – püüavad kala, võtavad päikest, naudivad austreid.

Räägime nüüd siis tänavusest reisist Ukraina iseseisvuspäeva tähistamisele.

Pärast seda, kui mind valiti Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonide esimeheks, sain läbi demokraatlike riikide rühmituse „United For Ukraine“ Ukraina Ülemraada esimehelt ametliku kutse osaleda aastapäevapidustustel koos kõrgetasemeliste kohtumistega valitsuse tasandil. Delegatsioonis olid ka teiste riikide Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehed. Ka Suurbritanniast oli esindaja – parlamendi väliskomisjoni esimees, esindatud oli isegi Austraalia. Samuti eri riikide parlamendi liikmed, meilt veel Mihhail Lotman Riigikogu väliskomisjonist. Kokku oli meid 30 inimest.

Meie poolt oli eesmärgiks jagada kogemusi sellest, kuidas Eesti omal ajal Euroopa Liitu sai. Aga eks delegatsioon oli suur ja jutud olid ikka pigem Ukraina hetkeolukorra juures. Nii et ajaloo jaoks väga aega ei jäänud.

Te sõitsite Poolast Kiievisse rongiga?

Jah, liinirongile oli otsa pandud kaks vagunit, sõit võttis kokku aega 11–12 tundi.

Milline Kiiev praegu välja näeb?

Ikka sama nagu varem – palju autosid, ummikud. Mõnel tänavanurgal on nüüd näha liivakotte, mida ma 2019. aastal ei näinud kusagil. Mõnel pool on püssimehi. Kogunemised olid aastapäeval küll keelatud. Julgeolekuriski tõttu jäi ära ka raada pidulik istung, meie kõik kohtumised toimusid parlamendi keldris suures maa-aluses saalis. 

Kell 23 algas komandanditund. Hotelliaknast avanes kummituslik vaatepilt – tume miljonilinna siluett loojangutaeva taustal. Linn oli täiesti pime ja autodeta. Ja haudvaikus.

Mis sõnumi sealt kaasa said?

Peaaegu kõikidel kohtumistel oli palve, alates välisminister Kulebast, aidata omalt poolt kaasa, et Ukraina ei kaoks maailma ajakirjandusest ja rahva meelest teisele, kolmandale, neljandale leheküljele. Sõda ei ole läbi.

Vabastatud, kuid jõhkralt purustatud piirkondades, nagu Butša, Irpin, Borodjanka, oli kuulda, kuidas olematu kortermaja kõrval kuidagi pääsenud korrusmaja rõdudelt prahti alla loobiti ja oma elamist korrastati. Elu läheb juba edasi! Ja kõik, igal pool, igal tasandil, rääkisid seal ainult võidust. Kuupäeva keegi muidugi ei öelnud, aga võidus ei kahelnud keegi.

Ja mina olen ka täna kindel, et see võit tuleb. Ka Krimm saadakse tagasi.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Raivo E. Tamm

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA