Vanus on vaid number – Penangi avastamas

„Aitab küll 80-aastaselt mööda maailma kolamisest,“ arvas Hilja Loorits pärast käesolevat Malaisia reisi. „But never say never“, ajakirja ilmumise ajaks on ta just rahulolevana tagasi reisilt Itaaliasse – rännakud jätkuvad!

Me reisi sihiks on tilluke saar Penang (ka Pinang mõnes teatmikus), mis asub kiviviske kaugusel Phuketist Tais ja mille pealinn on Georgetown. Viimasest Aasia reisist elukaaslase Antsuga Vietnamisse on möödunud paar aastat. Ihkame taas eksootikat. Lennujaama takso on tellitud kella 16-ks ja täpselt see tulebki. Turkish Airlines Boeing 737 stardib pooltühjalt, vaid 36 reisijaga pardal, Istanbuli ja sealt juba edasi Singapuri ning Jetstariga lõpuks sihtkohta Penangi.

Poole tunniga sõidame transfeeriga Rainbow Paradise Beach Resorti, Batu Ferringhi piirkonnas Malaka lahe ääres. See on kaunis koht ja tuba 2414 kahekümne neljandal korrusel saab kümneks päevaks meie koduks. Oleme pikast lennureisist väsinud ja vajume kohe suure toa suures voodis pikali. Vööndiaeg kell 10 õhtul ongi sobiv uinumiseks.

Alustame avastusretke

Ärkame koos päikesetõusuga, tutvume lähiümbrusega. Meri, liivarand ja palmid. Esmamulje, nagu oleksime ainsad külastajad, ei leia siiski kinnitust. Siin on austraallasi, sakslasi, hollandlasi. Ei puudu ka päriselanikud malaislased ja hiinlased. Asume tegutsema. Otsustame minna  punase bussi linnatuurile. Maksame 24 tunnise Hop-On-Hop-Off -tuuri eest 90 mri. Sõidame esmalt Georgetowniga tutvumise mõttes läbi terve tuuri ringi, kusagil väljumata. Vihma ladistab hommikust peale ja nii on see tutvumisring täitsa asjakohane. Saame ülevaate, milliseid kohti tasub edaspidi külastada.

Bussis on hea ingliskeelne audiogiid, kuid ega esimesel ringil kõike hoomata jõua. Küllap edaspidi jõuab. Lõunasöök läheb kokku maksma 14 mri (3,50 €). Odav ja maitsev. Joome kakaolaadset cappuccino’t (5,80 mri) ja sõidame taksoga (20 mri) tagasi hotelli. Päeva kulud 130 mri.

Kohalikud vürtsid ja pidulik õhtusöök

Otsustame ära kasutada eilse 24-tunnise tuuri piletid Tropical Spice Gardeni külastamiseks.

Seekord kasutame sinist ehk rannatuuri Hop-On-Hop-Off-bussi. Sinise liini algpeatus meie hotelli lähedal ühtib punase peatusega. Järgnevad peatused lahknevad, kulgedes piki rannajoont. Jääme plaanitud bussist maha, kuid järgmine kell 10.30 viib kohale. Tagasisõit kell 12.55 mahub napilt 24 tunni sisse. Bussijuht ei kontrolli pileti kehtivuse aega. Sõida kaua tahad.

Tropical Spice Garden laiub kaheksa aakri suurusel pindalal vihmametsadžungli orus ja kuulub Malaisia tähtsaimate turismiobjektide hulka. Tähtsamad sõlmpunktid algavad sissepääsust, kus on näidisväljapanek aia vürtsidest. Kaasa antakse selgitav audiogiid, mis juhatab teed punktist punkti. Aia sõlmpunktid on Veeaed lootoste ja Victoria hiiglaslike lehtedega vesiroosidega, meenutamaks vee kui elukeskkonna tähtsust.

Aia südames on varju pakkuv floora ja fauna poolest liigirikas vihmamets. Tõsi, fauna esindajaid peale ühe kilpkonna me ei märka. Penangi vürtsikaubanduse ajalugu, alates asustamata saarelt ja vürtsisõdadest kuni tänase aretustööni, on muljetavaldav.

Matk jätkub bambusaiaga. Bambus on loendamatute toodete tooraine. Siin jõuab meie teekond lõpule. Loobume tee, kohvi, ja kookostoodete tehnoloogiate uurimisest ning turistipoe külastusest.  Loetelu käib aia sõlmpunktide kohta. Alapunktides on võimalik täpsemalt tutvuda mitmesuguste taimeliikidega. Arvatavasti kuluks pühendunumatel selleks terve päev või hoopis pikem aeg.  Väikese pindalaga aia käänulisi teid ja radu tallates kulub aeg kiiresti. Vahetevahel, kui Ants puhkab jalga, ronin üksi ringi.

Juba eile, reede õhtupoolikul, märkasime kohalike külastajate hulga suurenemist. Teeme järelduse, et nädalalõpp kuulub ka nendele. Miks ka mitte. Kenad lahked lasterikkad pered.

Õhtuks löön end lille, panen parema kleidi selga. Ants riietub heledasse pluusi ja pikkadesse pükstesse.  Läheme Gayasse õhtustama. Söögikohtade manager (teisiti ei oska seda härrat nimetada) tõstab meid peaaegu aukülaliste staatusse. Istume kõrgemal tasandil. All istub ka rohkelt laudkondi. Nii satume rikkalikule buffet-õhtule: grill-lammas, austrid, krevetid jms. Sellest kujuneb kalleim ja rahvarohkeim söögiaeg. Hulk hõrgutisi jääb maitsmata. Kulu on 106 mri kahele (26,50 €).

Penangi rahvuspark ja romantiline päikeseloojang

Alates reede õhtust kuni nädala lõpuni on resort kohaliku rahva päralt. Enamik naisi ja neiueas tüdrukuid piirdub õlgu katva pearätiga. Mõned rätid on väga ilusad. Vanemad naised kannavad musta rätti ja samasuguseid pikki hõlste. Peredes on vähemalt kaks-kolm last. Tundub, et vanemad jumaldavad neid. See paistab silma söömisel, basseinides ja rannaliival. Vees käivad naised täies riides. Kuna vesi ja õhk on 30 ja enam kraadi, kuivavad riided küllap kiiresti.

Penangi rahvuspark asub saare kirdenurgas, otse Malaka poolsaare vastas. Selles unikaalses pargis  on hulk eri tüüpi eluvorme, sh meromiktiline järv, mangroovisoo, mudaväljad. Meres on korallirifid ja kaldal kilpkonnade pesitsuspaigad.  Sissepääs parki on tasuta, kuid raamatusse tuleb kirja panna kõik isikuandmed, kaasa arvatud passi nr, telefon, vanus, sisenemise kellaaeg ja hiljem lahkumise aeg. Eks vist turvalisuse huvides.

Territoorium on jaotatud eri suuruse ja raskusastmetega radadeks, kuid kõik need lähtuvad ühest kohast värava juurest. Eksimise võimalust pole, kuigi rajad kulgevad läbi tiheda džungli. Vähemalt meil pole mingit tahtmist kõrvale astuda ja ega see pole vist lubatudki. Ma olin valmistunud jalutuskäiguks pargis: kleit ja libeda tallaga kingad. Sobivam olnuks matkasaapad, teksad ja T-särk. Aga hakkama me saame. Üles-alla vonklev rada kulgeb üle juurikate ja kivide, rippsilla ja lagunenud treppide. Võtab võhmale. Poole tunni pärast pöörame tagasiteele. Tundub, et polegi nii hull kui esmane minek. Tõstame tempot ja rihime end kell 16.05 väljuvale hop-hopile. See on juba läinud. Pole viga. Pimedani on veel aega.

Sööme hoopis väikeses teeäärses restoranis maitsvat praekala magusa kastme ja kreveti-aedviljaga frititud riisiga. Heeringa mõõdus punane kala on lõhki lõigatud ja peaga. Lõpuks kell 17.20 tuleb hop-hop juba tuttava juhiga. Teeme kohustusliku sõlme läbi peatuste 21 ja 22 ning läbime tuttavad paigad kuni Flamingoni. Hakkab hämarduma. Istume mõnuga oma privaatsel suurel rõdul. Vaatame loojuvat päikest ja merd. Laotuses sähvivad hääletud välgud. Peatänaval liigub kahesuunaline autode rivi. Kõige selle taustal kõrguvad künkad. Mind haaravad romantilised tunded. Nii ilus õhtu ja armas kaaslane mu kõrval. Mida veel soovida.

Väikeste imede päev

Sõidame sinise liiniga kell 9.40 Georgetowni, et seal ümber istuda punasele liinile. Täna on plaanis vallutada Penang Hill. Selle ca 800 meetri kõrguselt tipult peaks avanema vaade kogu Georgetownile.   

Teel juhtuvad väikesed imed. Sinisel liinil sõidab sama juht, kes tunneb meid ära ja tagastab eilse piletiraha 40 mri. Miks küll, aga igatahes aitäh, see on ju 10 eurot. Punase liini bussijuhile näitan meie aegunud 45-seid pileteid ja teine ime sünnib taas. Ta lubab meil lahkelt samade piletitega sõitu jätkata. Funikulöör-rong, mille iga vagun mahutab tosinkond inimest, ronib veerand tunniga tippu, mis on linnu- ja loodusvaatlejate lemmikkoht.

Pilk linnale ei näita suurt midagi, uduvihm. Tuiame ringi eri tasanditel. Mõneks ajaks haagime end ühe turistide pundi sappa. Teeme paar fotot miniloomaaias, jalutame mõne tiiru ja sõidame tagasi alla, et taas väljuda peatuses 4. Seal asub Kagu-Aasia suurim budistlike Kek Lok Si templite kompleks. Tasapisi läbime mäkke tõustes paarisaja meetri pikkuse suveniirimüüjate spaleeri. Õnneks pole nad liiga pealetükkivad. Pakuvad oma kaupa vaiksel häälel. Lõpuks jõuame Ban Pho Thari ehk kümne tuhande Buda pagoodi juurde.

See seitsmekorruseline pagood on mõjutatud hiina, tai ja birma arhitektuurist. Selle kõrval kõrgub Kuan Yini halastuse jumalanna valge kuju. Templisse sisenedes jätame jalanõud ukse taha. Mõned põlvitavad budakujude ees patjadel ja põletavad küünlaid. Templikompleksi hooned on eri tasanditel. Hulgun üles-alla ega saa hästi aru, kas olen parajasti pühakojas või meenepoes. Ants on seadnud end istuma ja ootab mind kannatlikult. Teeme mõne foto.

Lõpetame hop-hop-tuuri taas algpeatuses. Teisel ringil hakkab linnapilt juba tuttavaks saama. Kruiisisadamas on ankru heitnud Queen Mary II. Vanalinnas on ajaloolisi kohti, kuid üldmulje on räämas. Südalinnas möödume botaanikaaiast ja kenadest uuselamutest.

Teluk Bahang ja Taman Rimba

Pärast hommikusööki ootame fuajees taksot, juht räägib kohaliku dialektiga enam-vähem arusaadavat inglise keelt, kuid atesteeritud giid ta pole. Saame siiski omavahel päris hästi hakkama.

Sõidame taas põhja suunas. Meid jääb vaevama küsimus, mis peitub nimetuste Teluk Bahang Entopia ja Taman Rimba taga. 

Teluk Bahang on piirkond, kus asub  Entopia liblikafarm. Entopia mustjas hoone meenutab hiiglaslikku kummuli pööratud paati. Lunastame päris kallid piletid, lootuses näha hulka eksootilisi liblikaid. Meie ettekujutus ei vasta tegelikkusele. Tegemist on interaktiivse õppekeskusega, mis sobib pigem lastega peredele. Oma viga, puudulik eeltöö... Elavad liblikad on vaid sissepääsu juures. Muus osas näeb liblikate elu staadiume ja muud videotelt ja fotodelt.

Taman Rimba on mõnus liigirohke mets ja koolituskeskus. Teeme seal loodust nautides tiiru.

Järgnevalt peatume puuviljaturul. See on lihtne müügi- ja näidispuuviljade laudade rida tee ääres. Vaatame kautšukipuud ja saame teada, kuidas toormahla saadakse sisselõigetest puu tüvesse. Enamik vilju on tuttavad eelmistest Kagu-Aasia reisidest. Juht ostab meile kimbu väikesi, õhukese koorega  ülimagusaid banaane, mis  asendavad lõunasööki.

Teekond jätkub läbi Balik Bulau, taksojuhi kodulinna saare keskosas. Ta nimetab  seda kauboilinnakeseks, sest seal on filmitud mitu kauboifilmi. Praegu on siin vaikne ja rahulik. Lehvitame juhi autoremontijast vennale, kes parajasti tööhoos. Möödume giidi kodumajast ja koolihoonetest. Saame teada, et kõrgema astme õpe toimub seal inglise keeles. See on küll üllatus, arvestades taksojuhi kõnekeelt.

Jõuame Malaka lahe äärde, teeme pildistamiseks peatuse. Ei märkagi, et peatusime just politseimaja kõrval. Välja ilmuv politseinik keelab pildistamise ära. Kuuletume ja sõidame edasi. Juht peatub uuesti ja siin ei tule meid keegi keelama. Möödume Cornwalli Forti mälestusmärgist ja siseneme Georgetowni. Siin on parajasti lõunane tipptund. Oleme muljetest ise ka juba väsinud. Juht tiirutab parkimiskoha otsingul mitmendat korda mööda linna kitsaid tänavaid.

Möödume raekojast, kuninganna Mary kellatornist, Väike-India asumist, botaanikaaiast ja Rikka mehe majast Mansion. Sinna on parajasti randunud kruiisilaeva reisijate seltskond.

Meie kindel soov on ära käia kullamuuseumis. Iidsete kuldehete vaatamise asemel tehakse meile privaatne ekskursioon kulla kaevandamise ajalukku ja tehnoloogiasse. Noormehest giid annab labidad pihku ja kiivrid pähe. Näidis on kulla ja hõbeda eraldamine maagist, abiks sulamistemperatuuride erinevus. Me ise kui eksootilised olendid kusagilt kaugelt lumiselt põhjamaalt, pakume kohalikele huvi. Lahkume läbi ilmetu turistilõksu kulutusi tegemata.

Viimane peatus on lamava Buda templi külastus. Buda ise on õõvastavalt suur, roosa näo ja rinnaga monstrum, mis ei mahu kuidagi kaadrisse. Taksojuht vabaneb veidi varem kokkulepitud ajast. Jääme rahule, ta tegi oma tööd hästi, rääkis üldisest eluolust, usunditest, oma lapse- ja koolipõlvest. 

Viimased puhkusepäevad

Tulime kaugele reisile end soojendama ja on viimane aeg sellega tegeleda. Viimased päevad veedame kolm-neli tundi rannas päikesevarju all päevitades ja soojas meres ligunedes.

Sel nädalalõpul toimuvad rannas kohalike elanike ja koolilaste võistlusmängud. Mis täpselt, ei saa aru. Osalejad seisavad rühmakaupa ringis ja treener seletab midagi. Algab tegevus, nagu pallide täpsusvisked läbi linaaukude. Õnnestunud viset saadab üksmeelne heakskiidukisa. Rühmad vahetavad omavahel positsioone, kuid kõik on staatiline. Ei mingeid hüppeid ega jooksu. Tavapäevitajad ei lase end segada võistlejatest ega ka vastupidi. Kõik toimib rahumeelses koosolemises. Rannas on palju vaatemängulist, nagu kihutamine skuutritel, lennud tiibvarjuga ja õhupallil jpm.

Samas paneb imestama suplejate vähesus, kuigi vesi on suurepärane. Peale meie pole vees peaaegu kedagi, kuigi rannal on poidega eraldatud mõnus, ohutu ja lauge ujumiskoht. Peesitajad on enamikus pensioniealised paarid, suurelt jaolt Austraaliast, aga ka Euroopast. Ega me muidu ei teaks, aga tihti kõlab: „Where are you from?“ Püüame seletada.  Paljud vaatavad küsivalt, kas Island vs. Italy. Finland ja North Europe paneb mõned silmad särama. Mõned teevad ka teadja näo.

On neidki, kes on kuulnud midagi the Baltic States’ist. Samas paneb imestama küsijate siiras huvi meie, nii pika reisi teinud imelike ja eksootiliste põhjamaalaste eluolu vastu.

Tekst: Hilja Loorits

Foto: Shutterstock

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA