Teatrireisid

Tiit ja Maris Pruuli istusid ühel hilisel õhtul koos Ülle Lichtfeldti, Tiina Mälbergi ja Elina Reinoldiga Rakvere teatri kohvikus. On juba hiline õhtu, lõppenud on etendus „Di ja Viv ja Rose“. Aga me läheme veel reisima.

Kuidas see etendusest välja tulemine käib? Sind on äsja laval tapetud, vägistatud, solvatud. Eesriie läheb kinni ja siis pead sa olema jälle endine pärisinimene? Kas see rollist välja tulemine on lihtne, käib see nipsust?

TM: Kui ees ootavad toredad inimesed, on väga kerge välja tulla. See on tegelikult näitleja kutseoskus.

ÜL: Eks see oleneb ka loost. On lugusid, mis jäävad kummitama, lähed õhtul koju ja mõtled. See tänane lugu jääb ka natuke kummitama. Ka see pool tundi, mis ma täna pärast etendust koju sõidan, on mahalaadimise aeg. Enamasti mõtlen tehniliste asjade peale, mida ühes või teises stseenis võiks erinevat moodi teha. Samas on lugusid, et kui teatri uks läheb selja taga kinni, ma ei mäletagi enam, mida ma mängisin.

TM: Tänase etendusega on ka nii, et see on proovide käigus valmis tehtud, aga juba praeguste esimeste etendustega on näha, et avanevad nii-öelda uued ruumid. Pärast etendust analüüsid, et oo, ma saan selle koha veel teistmoodi avada.

Miks me sellest rollivahetuse teemast alustasime, on see, et meile tundub, et reisimine on ka natuke rolli vahetusega seotud asi. Teisalt on näitlemine ka nagu reisima minek, teise rolli, teise kultuurikonteksti sisenemine.

ÜL: Jaa, võib-olla tõesti. Kuid ses võrdluses on reisile minek teatrikontekstis minu arvates pigem prooviprotsess: sisened materjaliga tegelemisse teatud teadmiste kaudu, uurid teksti, teed selgeks ajastu, stiili, teemad, otsid kokkupuutekohti oma seniste kogemuste või kujutlustega. Seevastu „reisil“ olles saad selle lähtematerjali kohta teada, kas see peab paika või tuleb midagi ümber hinnata ja loodetavasti väljuda sealt esietenduseks – „reisilt naastes“ – mõne teadmise võrra rikkamana nii enda kui ka maailma kohta. Sellises võrdluses võiks siis reaetendus olla nagu reisikiri või reisijärgne slaidide vaatamine – käid päris teekonna teistele uuesti ja uuesti läbi, jutustad ümber oma muljeid, kirjeldad kogetut neile, kes seal samuti käinud või kunagi ei käi. Ikka uuesti elad käidut läbi, mõne asja hindad distantsilt ümber, mõne detaili mõtet taipad alles hiljem või toovad selle teised esile.

ER: Töö pärast on olnud väga hea reisida, eriti kui lapsed olid väga väikesed ja polnud südant nende juurest muidu ära minna. Töö oli hea põhjendus, ka teenid midagi.

TM: Ometi on proovide tegemine ja etenduste andmine minu jaoks ikka töö, kuid reisimine oma parimas vormis võiks olla pigem puhkus. Siiski tuleb Rakvere teatri näitlejal ka oma töö tõttu tihti reisida. Siin kodust Eestimaad pidi üsna sagedasti, aga ka piiri taha on töö vahel viinud.

Elina ja Ülle, te olete olnud Iraanis, Elina lausa neli korda. Kui te vaatate seda, mis praegu Iraanis toimub, siis kas need demonstratsioonid on teile üllatus? 

ER: Ei ole üldse mitte. Kui esimene kord Iraanis olime, sattusime protestidemonstratsiooni sisse. Andrus Vaarik tegi pilte. Tema ja temaga jäänud helimees võeti kinni ning pärast ootasime mehi ülekuulamiselt pool päeva. Muidugi meie vastuvõtjad eesotsas „Antigone“ lavastaja Homayun Ghanizadeh’ga olid hoopis teistsugused inimesed. Kuigi kõik iraanlased on ametlikult moslemid, on paljud kaunis usuleiged. Probleem on ikka pealesurutud riigikord ja selle kehtestatud reeglid ning kohustuslik kombestik.

ÜL: Nad ise väidavad, et kõik on arengu teel, noored kannavad nabapluuse ja juuksetutt on rätiku alt väljas. Aga kui istusime hotelli lounge’is, kus olid ainult välismaalased, ja meil libisesid rätikud peast, tuli kohe keegi ütlema.

ER: Aga mitte meile, vaid meie kohalikule saatjale, et kuulge, teie naistega on selline lugu.

ÜL: Mul on meeles selline hetk, kui olime naiste garderoobis ja mingid tähtsad mehed tulid meid vaatama. Katsime end kinni ja kõik oli arusaadav ja korras. Aga mulle oli šokk siis, kui üks mees seisatas mu kõrval ja giid käskis mul püsti tõusta, sest naine peab meesterahvale istet pakkuma.

No ja alustame sellest, et pidime kogu „Antigone“ komisjonile ehk tsensoritele ette mängima ja tuhat inimest ootas ukse taga, enne kui alustada saime. Selgus, et meil on kael liiga paljas. Meestel lõigati pükstel sääred maha ja pandi meile kaela.

Seal on stseen, kus me oleme Andrus Vaarikuga kõrvuti voodis. Aga me ei ole ju temaga abielus. Seega pidi meie vahel olema mingi barjäär ja ta ei tohtinud mind mingil juhul puudutada. Nii pandi mulle selga mingi vativammus, et ei oleks kontakti.

ER: Ühes stseenis pidi Raimo Paas mind kui laipa kätest kohvrisse sikutama. Kätest ei tohtinud aga võtta ja nii pidime välja mõtlema, kuidas seda teha. Siis pani ta kummikindad kätte ja tõstis riietest.

ÜL: Meid viidi mägedesse ja kuigi ametlikult on riigis täielik alkoholikeeld, olime alla tulles samakast purjus. Seal aetakse seda ja omad teavad neid kohti. Neist noortest, kellega meie suhtlesime, tean vähemalt nelja, kes on riigist lahkunud, Euroopasse õppima tulnud vms.

Millised on olnud teie kõige põnevamad tööreisid?

ÜL: Sajandivahetusel käisime Ameerikas ja Kanadas etendusega „Lesed“, mis on psühholoogiline draama. Koos minuga olid Marika Vaarik, Ines Aru ja Terje Pennie. Tol ajal hakkasid Eesti teatrid Põhja-Ameerikas käima. Esinesime eestlastele ja Eesti Majades. Esimeseks esinemiskohaks oli Ottawa surijate haigla. Grafoprojektoriga tehti lavale valgust, ega meil ju mingit tehnikat kaasas polnud, kasutati küünlaid, laua- ja laelampe. Etendusega „Lesed“ surijate juurde… Publikut palju polnud, aga elamus oli väga suur.

Üks etendus oli Bostoni Eesti Majas, okastraadiga ümbritsetud sisuliselt getos, ümberringi kõndisid mustanahalised poisid, makid õla peal. Kokkuvõttes oli hästi põnev reis.

TM: „Leskede“ etendusega läksid lahti Rakvere teatri külalisetendused üle ookeani. Mina olen seal käinud kahe lavastusega. Üks oli Andres Noormetsa lavastatud Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Ohio osariigi Ada linnas Northern Universitys oli draamaõppejõuks eesti päritolu mees Nils Riess, kes lavastas ka Rakvere teatris, tekkisid head suhted ja ta kutsus meid Ameerikasse. Ohios oli põhiliselt akadeemiline seltskond, aga üks eestlane oli ikkagi 300 kilomeetri kauguselt kohale sõitnud. Liikusime tookord edasi Detroidi kaudu Torontosse.

Teine etendus, millega Põhja-Ameerikas käisime, oli „LA h US“, mille tegevus toimub tänapäeva Torontos Tartu College’i arhiivis. See valmis EV100 raames tellimustööna ja oli suunatud väliseestlastele.

Olen palju käinud ka Venemaal teatrifestivalidel Peterburis või Moskvas. Kui on sünkroontõlge, siis reaktsioonid tulevad gramm hiljem ja sellega peab harjuma. Eks sünkroontõlkega etenduse andmine ole kogemus omaette, kuid seda ei pruugi ette tulla vaid reisidel. Olen näiteks olnud laval, mille kõrval seisis viipekeele tõlk, ja väga huvitav oli näitlejana kogeda, kuidas osa publikust ei vaadanud minu poole lavale, vaid sinna, lava kõrvale, kus siis väle viipleja minu esitatud teksti neile aru saadavaks tegi ja tema ka vaatajate reaktsiooni sai.

ER: Käisime NO teatri lavastusega „GEP“ (Gorjatšie estonskie parni) Poolas. See oli päris modernne lugu. Pärast etendust toimus jututuba, kriitikud olid vihased, see oli üllatav, et sul sõimatakse lihtsalt nägu täis. See oli päris õudne ausalt öeldes.

TM: Teatri- ja filmifestivalidel käimine, kus on õnnestunud kohtuda suurte staaridega – Isabelle Huppert, Jean Reno, Robert De Niro –, on mulle tegelikult näidanud, et me oleme sarnased. Eesti näitlejad pole sugugi vähemad, me teeme sama tööd. Võiksime taibata, et tegelikult ajame ühte asja, meie eestikeelne kultuuriruum on lihtsalt väike. See töö ja sügavus, mida me teeme, on ju sama, mastaap on lihtsalt teine.

Minu huvitavamad reisid on olnud Indiasse ja Jaapanisse.

Filmidega seotud tööreisid on ses mõttes teatri omadest erinevad, et film on juba valmis ja mina saan seda reisil vaid saata. Siis seisneb minu töö rohkem kohaliku publikuga või kolleegidega kohtumistes ning maa ja kohaliku kultuuriga tutvumiseks jääb rohkem aega. Näiteks Kadri Kõusaare filmiga „Ema“ Jaapanis käies sain külastada vaevalt nädalakese jooksul vaid Kyotot ja Tokyot, ent elamus sellest maast sai mitmekülgne ja vägev. Mind võlub väga Jaapani loodus, ajalugu, kultuur, nii vanad pühapaigad kui ka kaasaegne arhitektuur. Kuna paar linastust toimusid ühes kunstikeskuses, õnnestus piiratud ajaga haarata ka läbilõiget jaapani kunstist – ajaloolistest gravüüridest kaasaegsete mangadeni.

Ääretult huvitav, meiega sarnane ja mõneti sügavamgi oli kohaliku publiku vastuvõtt filmile, mis kujutab elu Eesti väikelinnas. Liigutav oli, kui palju sarnasusi ja mõistmist leidis sealne publik meiega.

Rongisõit ühest linnast teise pakkus kiirpilku maastikule.

Ja milline imeline toidukultuur on sel kaugel maal! Selle lühikese külastuse järel tean, et läheksin sinna rõõmuga tagasi. Paljutki tahaks veel mõista ja avastada.

ÜL: Paljud meie trupid on käinud Välis-Eesti päevadel.

ER: R.A.A.A.M.i etendusega „Kuningas sureb“ käisime 2012. aastal Indias festivalil Delhi Art. Seal on hoopis teistsugune teater ja ma ei tea, mida nad meist arvasid. Kohapeal öeldi, et seal lähedal oli veel üks teine „festival“. Minu meelest me sõitsime bussiga sinna kaheksa tundi ja see oli küll pigem laat, kuhu me sattusime. Meie lavastus oli üles ehitatud teksti peale ja seda pidi mängima niimoodi, et publik vaatab ülevalt alla. Meil oli laval ruudustik ja publik peab sellel liikumist nägema. Aga lava selles telgis, kus tuli mängida, oli kõrgel ja sinna ei näinud mitte keegi, mitte mingeid tiitreid ei saanud panna, polnud kuuldeklappe, ühesõnaga täiesti mõttetu mängida poolteist tundi sõnateatrit. Tegime 20 minutit n-ö parimaid kohti ja publik vaatas meid kangestunult, et mida need valged tondid seal lava peal liiguvad. Ja siis tuli meie juurde üks eestlane, kes ütles, et ta sõitis ma ei tea kui kaua ja kaugelt, et näha Eesti teatrit.

Kuidas saadakse aru Eesti teatrist mujal, on seda raske üle viia teise kultuurikonteksti?

ER: Käisin just möödunud nädalal R.A.A.A.M.-i etendusega „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ Brüsselis. Saalis 150 inimest ning nad olid palju vabamad reageerima naeru, aplauside ja muuga.

Aga kas tekib kultuurikonflikt, et asi ei jõua publikuni?

TM: Seda võib siin Eestiski tunda!

ER: Täiesti erinevad on Pärnu, Tartu või Tallinna publik ja see ei sõltu etendusest.

Etendus „Antigone“ on ikkagi võimu vastu, kuninga vastu. Kui Eestis seda aasta mängisime, oli publiku vastuvõtt tagasihoidlik. Siis läksime Iraani, saalis 800 inimest. Taipasime alles seal, mis sinna lavastusse sisse on pandud. See, kuidas loeti ridade vahelt, see meenutas meie nõukogude aega. Publik reageeris vähimatelegi vihjetele, kust võis välja lugeda vastuhakku võimu suhtes.

TM: Kui 1990. aastate lõpus sattusin Venemaal festivalidel käima, jäi silma, et vastuvõtt oli alati suurejooneline ja tänu avaldati ülivõrdes.

Tiina, sinu India-elamustest tahaks kindlasti kuulda.

TM: Jah, üks minu huvitavamaid reise on olnud Indiasse. Käisin seal 2006–2007 aastavahetuse paiku koos Eesti budismiinstituudi seltskonnaga, kuhu kuulusid teiste seas Linnart Mäll ja Sven Grünberg. Sõit kestis 28 päeva, grupis oli umbes 40 inimest, sh palju teatriinimesi – Piret Kalda, Epp Eespäev, Hendrik Toompere, Raivo E. Tamm, Mait Malmsten jt. See elamus ja kogemus liitis. Sõitsime pikki otsi busside, rongide, autodega ja pidi õppima teistega arvestama. Kuigi see ei olnud otseselt tööreis, ei olnud tegu ka pelgalt puhkusega. See oli väga rikastav ja mitmeti inspireeriv külastus. Delhi, Agra, Rishikesh, Amritsar, Varanasi, Bodh Gaya, Darjeeling, Gangtok, Kolkata – püsisime pigem selle suure maa põhjaosas ja külastasime peaeesmärgina budistlikke pühapaiku, tiibetlaste asundusi. Aga nägime ka palju muud. Loodust, eri religioone, kultuure, inimesi nii maal kui ka linnades, jõgede ja põldude servades, mägedes. Kõikjalt oli vahetu kogemuse kaudu midagi kaasa võtta ja kodus, ka töös teadmistena kasutada. Mõista ja mõtestada. Oi, see vajaks lausa eraldi lugu!

ÜL: Mina käisin NO teatriga Varanasis. Kõige püham linn, aga ka paras kloaak. Meid viidi ka koiduvalgel Gangese peale päikesetõusu vaatama. Panin lootoseõiele küünla ja saatsin veele, päike tõusis, inimesed pesid end khattidel, kes viskas tuhka ja mina vaatan, et mingi suur pruun asi ründab minu lootoseõit. Sitajunn! Mine ära minu õie, minu õnne juurest!

Üks linn, mille külge mu süda jäi, on Orchha Indias. See on džunglisse kasvanud templitega maastik, kus aastasadu pole inimene astunud. Sattusime sinna mingi püha ajal, kus naised kõndisid ümber templite ja tegid oma rituaale, see oli lummav, see oli nagu mingi etendus, kuigi nad ajasid hoopis oma asja. Oleksin võinud neid vaadata tunde.

Nautisin ka Taj Mahali. Olin seal varahommikust hilisõhtuni ja nautisin neid värve. Ma poleks vaid pidanud sisse minema ja seda mustust nägema. Aga olin üks väheseid, kes sel reisil haigeks ei jäänud, sest desinfitseerisin ennast regulaarselt rummiga.

TM: See on sealne loomulik elu. See, et lehm liigub tänaval, pole midagi üllatuslikku. Jah, muidugi, kilekotte ei peaks raudteede ääres linnast väljasõidul nii palju maas vedelema. Kui jõuad aga inimasustusest piisavalt kaugele, on loodus imeline ja kõige orgaanilisega saab ta hakkama. Meie sattusime oma India-reisil Rishikeshi Himaalaja jalamil, kus seesama Ganges on puhas ja imeilus. Inimesed võiks kõik ebaloomuliku ja kunstliku ise enda järelt kokku korjata, ümber töödelda, taaskasutada, et maad vähem kurnata – nii oleks kõigil parem. Ja mõõdukalt reisides jätkuks neid rikkaid elamusi veel paljudele.

Eri kultuuride tundma õppimine on näitlejale oluline. Kokkupuude maailmaga on isiklikuks arenguks väga vajalik.

Elina, sinul on kogemus Aafrikast, käisid filmi tegemas?

ER: 2017 oli heategevusorganisatsioonil Mondo kümnes sünnipäev ja nad soovisid teha juubeliks dokfilmi. Mulle pakuti läbi käia need kohad Ghanas, kus Mondo tegutseb. Et mina näitlejana käiksin ja räägiksin.

Arvasin, et mis seal ikka, võin jutustada, aga see elu ja loodus ja eriti inimesed olid ikkagi nii teistmoodi, et esimesed paar päeva olin lihtsalt vait, polnud üldse võimeline kommenteerima, ma lihtsalt vaatasin.

Teine sarnane kogemus oli pärast pulmi, kui käisime abikaasaga Austraalias ja sõitsime kohtadesse, kus tuleb liikuda 10 kilomeetrit tunnis ja kui ühte inimest päevas näed, on jube hästi, ja kuhu saab ainult siis, kui on olnud põud viimased viis aastat. Milline loodus ja millised hääled öös! Rääkimata sellest, et kuu on tagurpidi.

Kas inimesed käituvad reisil teistmoodi?

TM: Ega näiteks Indias pole eestlasel pikalt väga lihtne reisida. Mõni väga mõistlik inimene võib hakata päris imelikult käituma ja mõni veidrik ilmutada endas uusi ootamatuid jooni. Kuid ka inimlikkus ja hoolimine tulevad sellisel harjumuspäratul seiklusel selgelt esile. Empaatia teadvustub.

ÜL: Eks reisil saab kiiresti selgeks, kellega tasub edaspidi reisida ja kellega mitte. Mina olen oma perele öelnud, et mul on reisil vaja ühte päeva, mida ma nimetan „pirtsutamise päevaks“. See tähendab seda, et ma lähen kuskile üksi või ei tule päev otsa üldse hotellitoast välja. Ja pärast seda on kõik korras. Kui ma tunnen, et hakkab ära keerama, hoiatan, et homme on „pirtsutamise päev“, ärge mu ligi tulge! Ma loen või teen mida iganes üksi.

TM: Reisil võibki mida iganes juhtuda, sa pead aktsepteerima teist inimest, ka seda, kui ta tahab omaette olla.

ER: Keerulistes olukordades koos reisimine seob inimesi omavahel väga.

Millised on sellised esimesed reiside välkelamused, mis praegu meelde tulevad?

ER: Kui ma neljandat korda Iraanis olin, julgesin juba üksi tavabussidega sõita, käia läbi mõned mind huvitavad linnad, muidu olime ju vaid Teheranis olnud. Ega ma väga palju sellest ei mäleta, ju ma ikka väga kartsin.

ÜL: Mõtlesin, et ma ei lähe kunagi sinna maa-alusesse luudelinna Pariisis. Käisin ära ja ma ei rääkinud pärast seda mitu tundi, sest sain aru, et see, kes meid siit kord ära korjab, ei tee vahet, oled sa vaene või rikas, kuningas või ori. Kõik olete üks, ridamisi riidad neid konte, ma olin pool päeva sõnatu, kui tühine mutukas on ikka üks inimene.

ER: Reisidel tuleb ikka ka ettevaatlik olla. 1995. aastal, kui Kadri Tamberg draamateatris töötas, korraldas ta teatrite reisi Inglismaale. Igast repertuaariteatrist paar-kolm inimest, kokku ca 40 inimest, Vanemuisest Helena Merzin ja Liina Olmaru, grupis olid Lumiste, Malmsten ja teised. Mina olin selleks ajaks ehk vaid kaks korda Soomes käinud. Nautisime mõnuga. Läksime ja kõndisime Londonis metrootunnelis. Mina, Helena ja Liina sattusime seal lõbusalt ja kõvahäälselt vesteldes kokku ühe musta mehega, kes meil tee kinni pani ja nõudis, et kas me tahame, et ta oleks praegu Jeesus Kristus. Naersime, aga siis ta pani meile kiiresti kõigile kõrvakiilu, tk-tk-tk kolm tükki järjest. Ilmselgelt hull ja hea, et oli vaid kõrvakiil.

Kui puhkamas käite, kas siis püüate end teatrimajadest eemal hoida?

TM: Ega me puhkusereisil ikka ilma teatrita saa. Mina püüan küll oma reisidel kohalikku teatrit näha, kui võimalik. Meenub tore elamus ühelt suviselt Itaalia – või oli see Kreeka? –  reisilt, kus sattusime sõbrannaga süsimustas öös mingite iidsete müürivaremete vahel üht kohalike, vist koolinoorte muusikalist vabaõhulavastust vaatama – oli meeleolukas. Kas Hispaanias härjavõitluse vaatamine läheb teatrietenduse, spordivõistluse või muuseumi külastusena kirja? Aga eks Londonis, Pariisis või Tamperes olengi käinud vaid sihiga mõnd konkreetset teatrietendust näha.

ÜL: Meil on Rakvere teatris komöödia „Hullemast hullem“. New Yorgis olles avastasin, et seda mängitakse ka Broadwayl. Läksin vaatama ja kohe oli tahtmine lavale hüpata.

Üks vägevamaid teatrielamusi on mul olnud Hanoi ooper. Läksin üsna pika hambaga, aga see oli nii võimas ja rääkis ühe nende saaga nii lihtsate tehniliste vahenditega. Tuli välja, et kõik need lauljad ja tantsijad õpivad oma tööd viiendast eluaastast. Nad on nii osavad. Sisuks oli üks saagalaadne armastuslugu. Etendus sai läbi ja ma põgenesin oma seltskonna juurest ära, et saaksin lihtsalt nutta. Kes satub Vietnamisse, ei tasu kohalikku ooperit peljata. Samasuguse elamuse olen teatrist saanud Peeter Jalakase „Eesti ballaadidest“.

Huvitav, kas on erialaselt midagi, mida vaatate välismaal käies teistmoodi kui teised inimesed?

ER: Arvan, et enamik näitlejaid vaatab esmajoones inimesi. Meid on ju õpetatud esimesest kursusest peale, et too tänavalt inimene kaasa ja oska näha eri tüüpe.

ÜL: Mina tahan võimalikult palju loodust, ürgloodust. Olen kirglik mäesuusataja. Võtame näiteks Horvaatia, pean kindlasti saama mägedesse, nägema elektrisiniseid järvi. Just seal soovitati meil ühe mehe juurde ööbima minna, kui seal oli alles kodusõda lõppenud, mees oli ise sõjas käinud ja oli selle looduspargi asutaja. Ta soovitas meile kitseradu, kus turist ei käi. Mulle meeldib metsikult niisama minna ja avastada. Vietnamis džunglis käisin samamoodi. Ma pean muidugi teadma, mida karta, aga ikka tahan minna.

ER (naerdes): Ma võin šoppamise tegelikult täiesti ära jätta. Omal ajal lastele oli ikka vaja, aga nüüd on nii, et kui on suur turismilinn, kus palju inimesi, ma kohe tagurdan.

ÜL: Väldime suurlinnu, otsime pigem üksikuid paiku. Muidugi tuleb ära vaadata Sixtuse kabel jms, aga seda ei saa teha kogu aeg, võin ka raamatust vaadata. Eks muidugi ise kohal olemine on midagi muud, aga see võtab tohutu aja ja energia. Olen õppinud valikut tegema, ei ole enam, et ainult ahmin ja pildistan vahetpidamata. Selle pildistamise ma unustan nüüd päris ära. Tahaks öelda sadadele hiinlastele, et talleta mällu! Zadaris Horvaatias on imeline koht, kus meres on mereorelid. Me kõik ootasime päikeseloojangut, mille kohta Hitchcock on öelnud, et see on ilusaim maailmas. Imeline vaikus ja siis lendab kohale see sädistav parv, fotoaparaadid klõpsuvad ja ma tunnen seal kaldal istudes, et üks silm naerab ja teine nutab. Ma pole küll vägivaldne, aga siis oli küll tunne, et võtaks ja viskaks nad sealt kaldalt vette. Nad on nagu teiselt planeedilt. Korra hüüdsin kõva häälega shut up! ja kolm minutit oligi vaikus, siis jätkus kõik samamoodi.

Kus on Eestis kohad, kuhu te soovitate minna?

ÜL: Mina ei läheks kaugele, Käsmu on mulle selline eriline koht. Tänu etendustele olen avastanud Virumaad – see pankrannik, Aa rand, kus on Euroopa ainulaadseim taimestik. Sealtkandist leidsin ranna, mis koosneb täpselt ühesuurustest heledatest munakividest ja sealsamas seisab hall puu meres – Eestimaa on uskumatu. Ise elan Viitna metsas, mis tegelikult on kõige parem koht.

TM: Erilised elamused on mul olnud Capri saarel, kus on olnud tunne, et saan taevas tähti katsuda. Himaalaja mägede vahel Indias oli ühel hetkel tunne, et tähed pole vaid taevas, vaid ka sinust allpool. Vastas mäeküljel oleva külakese tuled sulavad taevatähtedega ühte ja see on imeilus. Kõige erilisem taevas on aga minu vanematekodu hoovis Sakus. Kui näen pakasega seal Suurt Vankrit ja külmi kristalle sajab taevast alla, siis tean, et sellist taevast pole kusagil mujal.

ÜL: Kui ma tulen reisilt, siis sõidan kiiresti Vainupeale või Võsule, sest ma pean kohe saama korraks oma mere äärde, korra saama seda õhku ja puhastuma emotsioonidest. Võin vabalt veel mitu nädalat vaimus eelnevas reisis, näiteks Toscana päikese all elada, aga pean kohe saama korraks oma merd, oma metsa, oma õhku.

ER: Mina igatsen soojal ajal ikka, et saaks oma maakohta Porkuni järvede juurde, kus on minu isa sünnitalu. Suviti ma polegi nagu eriti reisinud, ikka vaid laste ja vanematega maal olnud. Tänaseks juba suureks kasvanud lapsed tahavad ka suvel ikka oma maakodusse.

Tekst: Tiit ja Maris Pruuli

Foto: Helen Solovjev

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
• Nõuandeid pakettreisi ostjale
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
• Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
• Ühe matka lugu
• Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
• Relvadest ja Ameerikast
• Stelvio – maailma vingeim sõidutee
• Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
• Südames ja suus sulav São Tomé
• Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
• Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
• Piiritaguseid teatrielamusi
• Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
• Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
• Teatrireisid
• Tooteuudised
• KROONIKA