Usbeki vabadusvõitleja Ilhom

Teatriteadlane Kristel Nõlvak käis Usbekistani legendaarses põrandaaluses teatris vaatamas lavastust, mille idee sai alguse Eestist.

Aasta 1976. Eesti NSV Riiklikus Akadeemilises Teatris Vanemuine möllavad teatriuuendajad Tooming ja Hermaküla, tsensuur on teatril kukil, ent kunstilise vabaduse suud ei sulgeta.

Selsamal aastal asutab juudi juurtega vene päritolu Usbeki teatrivisionäär Mark Weil Taškendis teater Ilhomi, esimese erateatri kogu endises Nõukogude Liidus, sest siinmail institutsionaalse teatri kaitsva tiiva all oma ideid teostada ei saa.

Möödunud on 46 aastat (sellest 31 iseseisvas Usbekistani Vabariigis) ja Ilhom (mis tähendab usbeki keeles ’inspiratsioon’) on endiselt ainus sõltumatu erateater Usbekistanis. Ehkki tema eksistents on ikka ja jälle küsimärgi all.

Suunanäitaja teatrimaailmas

Algselt ESTM-i (Eksperimentalnaja studija teatralnoi molodeži) nime all ja nii kommunistliku Usbeki Noorsoo Keskkomitee kui ka Teatriliidu Noorsoo Sektsiooni egiidi varjus tegutsedes suutis teater tsensuuri ja bürokraatia masinavärgist ilma suuremate kaotusteta läbi nihverdada. Samuti ei murdnud teda perestroikaga kaasnev (näiline) väljendusvabadus, mil eksperimentaalteatreid tekkis teisigi. Need kõik hiljem kas kadusid või said riikliku teatrisüsteemi kuulekateks osadeks. Ilhom on aga endiselt uhkelt põranda all. Nüüd küll pigem vaid füüsiliselt (teatrisaal asub akendeta keldrikorrusel) ja vähem institutsionaalselt. Tänasel päeval Google’ist Usbekistani teatri kohta infot otsides ei leia Ilhomi mitte ainult teatrite nimekirja lisatuna (kust seda varem kiivalt eemal hoiti), vaid vahel lausa esimeselt kohalt.

Alati otsinguline, kunstiliselt kõrgetasemeline, kompromissitult päevakajaline ja samas ainult universaalsete teemadega tegelev Ilhom on kahtlemata kultusteater. Oli seda nõukogudeaegse intelligentsi hulgas üle terve liidu ja on ka tänase haritud vaatajaskonna silmis Taškendis. Eelkõige nende hulgas, kes räägivad vene keelt. Sest olgugi teatri kollektiiv mitmerahvuslik, etendusi antakse vene keeles, aeg-ajalt inglise või usbekikeelsete subtiitritega. Nii sisult kui ka vormilt on Ilhom aga kosmopoliitne. Lavastatakse mõistagi parimat vene ja maailma klassikat ning kaasaegset dramaturgiat, samuti usbeki autoreid, ent ükski teema pole teatrile tabu. Diktaator Karimovi surma järel 2016. aastal on Usbekistan küll tervikuna jõudsalt demokraatia poole teel, ent näiteks samasooliste armastus või naistevastane vägivald riikliku teatri huviorbiiti ei kuulu.

Oma tõearmastuse eest on teater pidanud ka kallilt maksma. 7. septembril 2007 tapeti teatriasutaja Weil oma kodumaja ukse ees kolme moslemist noormehe poolt, keda lavastaja islamiteemalised käsitlused väidetavalt sügavalt solvasid. Väidetavalt. Sest teatritegijate endi uskumuse kohaselt olid mõrva taga hoopis kõrgemad riiklikud instantsid.¹

Ilhom jäi ellu. Trupi hulgast valiti uus kunstiline juht ja teatri nimele lisati uhkusega täiend: Ilhom – Mark Weili Teater.

Fookuses on Afganistan ja naised

2022. aasta 7. september. Tehakse viimaseid proove 10. septembril esietenduva Afganistani naiste (olematutest) õigustest rääkiva lavastuse „Põrandaalused tüdrukud“ (Podpolnõe devotški) tarbeks, kui järsku saabub käskkiri – etendus tuleb ära jätta! Käskjalaks politsei, ent kirja autoriks Usbekistani Teatritöötajate Liit, organisatsioon, mille olemasolust pole keegi õieti kuulnudki. Avalduses on muu hulgas kirjas, et Afganistani sotsiaalse, religioosse ja poliitilise olukorra näitamine avalikkusele läänelikust vaatenurgast, nende rahvuslike ja religioossete väärtuste ja traditsioonide hukkamõist võib kahjustada usbeki-afgaani inimeste rahulikku kooseksisteerimist ja kahe riigi omavahelisi suhteid.²

Ilhom tegi käskkirja avalikuks, sotsiaalmeedia lõi kihama ja kõik lavastuse koostööpartnerid/sponsorid (Euroopa Liidu esindus, Poola suursaatkond Taškendis jt) panid seljad kokku ja olid valmis päev enne esietendust planeeritud pressikonverentsile tulles lavastuse eest võitlema. Viimasel tunnil enne pressikonverentsi saabus aga deus ex machina – kiri Usbekistani justiitsministeeriumilt, mis kuulutas Teatritöötajate Liidu käskkirja juriidiliselt kehtetuks ja etenduse seega järgmisel päeval siiski toimuvaks. Keegi ei tea, kuidas see juhtus, ent tõenäoliselt oli rahva toetus Ilhomile sotsiaalmeedias sedavõrd jõuline, et ministeeriumil tuli valida kahe halva vahel parim ja vältida rahvusvahelist skandaali, arvab teatri rahvusvaheliste suhete juht Irina Bharat.³ Kohalik skandaal on igatahes seni kindlustanud, et etendused on juba ette kõik välja müüdud. 

Algus Eestist

Algas kogu see lugu aga, nagu selgub, Eestis. Just siin, Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil 2021. aasta augustis kohtas Irina „Põrandaaluste tüdrukute“ tulevast lavastajat, poolakat Jakub Skrzywaneki. Viimane oli Narva kohale toonud oma kuulsa „Mein Kampfi“. Irinale oli kohe selge, et Skrzywanek peab ka neile lavastama tulema, sest „tema energia, töömaneer, esteetika on kõik täpselt selline nagu meil Ilhomis“.⁴ Samaaegselt Narva festivaliga toimusid aga ajaloolised sündmused Afganistanis ning lavastajal oli vaid üks tingimus – teema peab olema Afganistaniga seotud. Mõeldud-tehtud. Materjalina võeti aluseks Jenny Nordbergi 2014. aastal ilmunud raamat „The Underground Girls of Kabul: in Search of a Hidden Resistance in Afghanistan“.

Kui aga aasta hiljem augustis proovid algasid, oli Usbekistani valitsus oma suhtumist Talibani juba muuta jõudnud ja otsustanud heanaaberlike koostöösuhete kasuks. Teatril oli selge, et ka käsikirja tuleb mõnevõrra hägusemaks muuta. Afganistani ega Talibani enam otsesõnu ei mainita, räägitakse „neist“ ja „maast kusagil kaugel“. Iseenesest tuttav nõukogudeaaegne déjà-vu. Ent koht polegi oluline. Lavastuse teine pool põhineb vähem Nordbergi raamatul ning rohkem lavastaja ja trupi tehtud intervjuudel, mis kogutud nii Usbekistanis elavate afgaani naistudengite kui ka trupi naisnäitlejate endi käest. Koduvägivald, hirm, purunenud unistused. Kui näitlejannad ihuvärvi liibuvates kostüümides ja pruudilooridega kaetult end teises vaatuses lava ette üles rivistavad ja publikule (kui pealesunnitud tulevasele abikaasale) oma voorusi ükshaaval püüdlikult ette lugema hakkavad, on see stseen ühtepidi küll kujundlik ja võõristav, ent teistpidi üdini realistlik. Afganistanist on asi tõesti kaugel. Küllap seepärast ka see kummaline käskkiri. Mitte kõik inimesed (loe: mehed) Usbekistanis ei poolda sugudevahelist võrdsust ega soovi vanade kommete moderniseerimist.

Piiride katsetamine

Kuna Ilhom mängib vene keeles, siis tavaliselt usbekikeelses pressis nende kohta palju ei ilmu, sedapuhku oli aga ka siinsetel usbekikeelsetel internetilehekülgedel palju pahameelt ning ka ähvardusi teatri ja näitlejannade aadressil.⁵ Esietendusel oli politsei igatahes kohal ja reaetendustel kontrollib turvamees uksel kotte. Väidetavalt on viimane küll üldine tava avalikel üritustel, ent ma pole seda mujal nii palju märganud.

Hoolimata rusuvast dokumentaalsest alusmaterjalist on lavastus lahendatud esteetiliselt nauditavas ja kohati koomilises, groteskseski võtmes. Lavastuse kunstilise lahenduse on loonud Poolas elav valgevenelane Aleksander Provalinsky. Pool esimest vaatust markeerivad naised laval sünnitusprotsessi, mille ainuvõimalik tulem moslemist naise jaoks peab olema poja sünd. Samal ajal antakse detailseid (loe: idiootseid) õpetussõnu, mida poisi saamise kindlustamiseks teha tuleb, näiteks peab naine vahekorra ajal hoidma pea põhja poole. Nuta või naera. Ent see õud, mis naise näol avaldub, kui sünnib tüdruk…

Afganistanis on tänaseni vahel kombeks poegadeta peres üks tüdruk pojana üles kasvatada. Vastasel juhul ei saaks ükski naine majast välja, sest keegi meesisik peab ju saatma ja alati ei ole abikaasat võtta. Sellist kommet kutsutakse bacha posh (’tüdruk poisi riietes’). Laval viidatakse sellele päevade kaupa toas passima pidavate väikeste tüdrukute mängu kaudu. Emad lubavad neil veel veidi unistada ja nii kannavad nad ette Jacki ja Rose’i armastusloo „Titanicust“, peites enda näo hiiglaslike butafoorsete peade sisse. See on tõsine harjutus eluks: kuidas hakkama saada, kui sa midagi ei näe, ei tea, ei tohi ja kannadki kogu elu vaid rasket, pealesurutud maski. See aeg aga alles tuleb, praegu on need maskid kui äraspidised virtuaalreaalsuse prillid, mille abil saavad tüdrukud unistada armastusest. Ja ka poisiks olemisest, kellele on avatud kool ja kogu maailm. Need on ilusad, meeldejäävad hetked.

Väike, ent väsimatu

Ilhomi etendustel on saalid täis. Tõsi, nende ainsasse, 46 aastat tagasi endisesse kartulilattu rajatud keldrisaali ei mahugi rohkem kui 150 inimest ja Taškent on suur linn. Lisaks kultuuriteadlikumad turistid. Ent mina ei ole näinud ühtegi tühja kohta ka neil lavastustel, mis on mängukavas 1990. aastate algusest! See on muidugi juba omaette fenomen, kuidas väikesel, ilma igasuguse riikliku dotatsioonita teatril õnnestub hoida niivõrd külluslikku ja eriilmelist repertuaari. Täna Carlo Gozzi „Õnnelikud kerjused“ 1992. aastast (Ilhomi teatristuudio esimene lend), homme Florian Zelleri „Poeg“, ülehomme tuleb välja Tšehhovi „Kolm õde“ ja järjekorras on Molière. Lugesin kokku – selle aasta oktoobris-novembris on mängukavas 21 eri lavastust. Sekka luuleõhtud ning džässi- ja rokiklubi. Muuseas, kui Karimovi aegadel rokkmuusika vahepeal ära keelati, siis jäi taas vaid Ilhom kohaks, kus mängimist oli võimalik jätkata. Paljudel Ilhomi lavastustel on samuti vaid elav muusika. Etendused toimuvad iga päev, välja arvatud esmaspäeviti. „Sel päeval saab siis terve päeva proovi teha!“ õhkab Irina.⁶  

Ilhom koolitab juba 1989. aastast oma näitlejaid ise (nende teatrikool kestab kolm aastat ja on ka rahvusvaheliselt tunnustatud), ent kuna isemajandaval teatril pole suuri palku maksta võimalik, teeb enamik näitlejaid mingit muud tööd lisaks. Kuidas sellise tempo ja pisikese palga juures on võimalik hoida lavastusi 30 aastat repertuaaris ja tuua pidevalt välja uusi, on minu jaoks mõistatus. Tõenäoliselt aga just siin ongi Ilhomi kestvuse ja edu saladus – ikka veel tehakse seda teatrit ainult armastusest, puhtast kirest teatrikunsti vastu.

Kui kõik hästi läheb, tuleb Ilhom tuleval aastal esimest korda ka Eestisse ja toob Vaba Lava Vabaduse festivalile sellesama „Põrandaalused tüdrukud“. Minge siis vaatama!

___

¹ „Uzbek theater driving in dangerous arena“ – The Washington Times, 30.07.2012

² Vt teatri kodulehekülg Сайт театра "Ильхом" » Attention! (ilkhom.com)

³ Autori vestlus Irina Bharatiga 09.11.2022

⁴ Samas

⁵ Autori vestlus Irina Bharatiga 09.11.2022

⁶ Samas

Tekst: Kristel Nõlvak

Foto: Allan Kaldoja / Ilhom

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Malaaria – riskipiirkonda reisimisel külasta reisimeditsiini kabinetti
• Nõuandeid pakettreisi ostjale
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud 2
• Kirke Männik: Kui piisavalt tahta, on kõik võimalik
• Ühe matka lugu
• Harkiv – kuhu täna rakett kukub?
• Relvadest ja Ameerikast
• Stelvio – maailma vingeim sõidutee
• Rattamatk Itaalias – palsam hingele ja kehale
• Südames ja suus sulav São Tomé
• Usbeki vabadusvõitleja Ilhom
• Nō-teater – salapärane vestlus tundmatuga
• Piiritaguseid teatrielamusi
• Reisiajakiri küsib: Kuhu välismaal teatrisse minna?
• Pääru Oja: „Ma praegu ei taha karusselli peale!“
• Teatrireisid
• Tooteuudised
• KROONIKA