Minu aasta Saksamaal
See oli 1997 aastal ja ma olin otsimas tööd. Ühel päeval nägi ema kohalikus lehes kuulutust, et Saksamaale vajatakse lapsehoidjat. Ema õhutusel sai selle kuulutuse peale helistatud (ise vist poleks julgenud seda teha).
Paar päeva hiljem sain vahendajaga kokku ja täitsime vajalikud ankeedid ja jäin vastust ootama. Oodatud sai kuskil 1-2 kuud. Sain kirja perelt, kes oli mind lapsehoidjaks valinud. Selle kirjaga oli ka kaasas küllakutse. See oli veel see aeg kui oli vaja välismaale minnes viisasid ja küllakutseid. Nii sain hakata ka kohe asju ajama: viisa teha, bussipilet osta, perele helistada – asjaajamisi oli palju.
24 juuni 1997a. asusin siis teele Saksamaa poole. Mind oli Tallinna bussijaamas saatmas ema, vanem vend lastega ja õemees. Reisi algul tundsin ma ärevust, hirmu, kuid ka uudishimu selle ees mis mind ees ootas. Sõit Saksamaale kestis 2 päeva.
Ühesõnaga algas hommikul kell 7.00 Tallinnast ja lõpes järgmine päev kuskil kell 18.00 Frankfurdis. Sõit läks läbi Läti, Leedu ja Poola, igast riigist tuli rahvast juurde. Kuna olin tollal suht arake, ei julgenud hakata tutvust tegema. Kahjuks on nende aastatega palju asju meelest läinud, kuid seda mäletan, et läbi Saksamaa sõites nautisin seda loodust. See oli kaunis – vähemalt minu jaoks. Igatahes, jõudes sihtpunkti, ootas mind paras üllatus – mul polnud kedagi bussi vastas.
“Nonii… mida edasi teha” mõtlesin. Pead kaotada ju ei tohtinud ja samuti paanikasse sattuda. Polnud midagi muud teha, kui kott selga võtta ja otsida üles kiosk kust osta telefonikaart, et helistada perele. Tuli välja, et olin kogemata perele vale kellaja andnud. Niisiis istusin bussijaamas ja ootasin siis peret, kui kõnnib üks mees mööda, vaatab mind ja järsku hakkab minuga vestlema pärides igasuguseid asju. Püüdsin talle vastata nii nagu oskasin.Peagi oli ka pere kohal ja järsku olin ma nagu keele alla neelanud. Saksa keel läks korraks meelest läinud. Ainsad sõnad, mida oskasin oli “ja” ning “nein”.
Minu koduks sai linn nimega Wetzlar. Asub Frankfurdist kuskil 70 km kaugusel. Väike ja armas linnake. Maja, millest sai mu kodu terveks aastaks, oli vägev: 3 korrust (keldrikorrus, esimene korrus, teine korrus), kokku 11 tuba, peale selle köök ja igal korrusel WC + duššinurk. Peamiseks tööks oligi lastehoidmine ja pereema abistamine majapidamistöödes. Vaba aega oli mul piisavalt, seega töö ja puhkus koos. Peres oli 4 last: 2 poissi (13 ja 4 aastased) ning kaksikud tüdrukud (10 aastased).
Kaksikud olid peaaegu ühte nägu ja ma ajasin neid alatasa alguses segi. Siis nad avastasid panna ühele käepaela ja seega õppisin neil vahet tegema.
Esimesed kuud oli mul sisseelamiskuud.Olin ju üksi võõras linnas, kuni sain tuttavaks Kadiga. Ka tema oli lapsehoidja Eestist. Tema oli seal juba teist korda, aga kahjuks pidi ta peagi koju minema ja siis jäin jälle üksi. Sügisel hakkasin käima saksa keele kursustel. See kursus oli mõeldudki välismaalastele, kes elavadvõi töötavad Saksamaal. Ja kursused olid tõesti rahvustest kirjud: näiteks minu kursust külastasid rahvused Jugoslaaviast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Eestist jne. Seal kursustel tutvusin kahe lapsehoidjaga Margega ja Grazynaga. Marge oli Eestist ja Grazyna Poolast. Mõlemad elasid samas linnas kus mina. Margega sai nii mitmeid ettevõtmisi ette võetud. Mäletan kui käisime pitsat söömas ja hiljem linna peal jalutades kahe türklasega tuttavaks saime ja piljardit mängimas käisime. Lõbus oli. Aga hiljem nendest türklasest lahti saada oli juba tükk tegu. Aga lahti me neist saime. Koos sai käidud veel minigolfi mängimas ja lähemaid linnasid avastamas.
Selle aja sees sai külastatud ka mitut lapsehoidjate kokkutulekut ja ma imestasin, et oli ka poistest lapsehoidjaid. Vahva! Ühel nendel kokkutulekutel tutvusin Liisuga. Ka tema oli lapsehoidja Eestist. Nüüd oli meid 3 eestist ja meil algas päris lõbus aeg. Koos käisime diskodel ja jalutamas. Me saime peaaegu igapäev kokku ja järsku need kuud möödusid silmnähtavalt.
Kui tuli lahkumise aeg, siis ei tahtnud ma sealt kuidagi lahkuda kuna mul oli tekkinud ka head sõbrad sakslaste seas. Lubasin neile, et tulen kunagi tagasi, aga pole veel siiani jõudnud. Nüüdseks on see saanud jälle üheks mu unistuseks ja eesmärgiks.
40 kommentaari
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 15:40 -
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 15:40Esimene pilt on võrratult kaunis 🙂 Mins koht see on?
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 15:41Sorry- mis koht* ???
-
Terje
10. jaanuar 2011 kell 15:45Väga vinged pildid! 🙂 Ja edu oma unistuse täitmisel 😉
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 17:44Siiri: kummaline on see ,et ma tol hetkel ei tundnud mingit hirmu kui kedagi bussi vastas ei olnud.Ma nagu ei mõelnudki ,et mida teen ,… . tegusesin automaatselt….
Ja pilt on tehtud Lahni jõest, mis läbi Wetzlari jookseb. -
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 17:45Terje: Ma loodan et need unistused täituvad.Ma olen selle ka üheks eesmärgiks võtnud…
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 17:47Kas see linna miljoniline panoraamvaade avanes “kodu” aknast või 🙂
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 17:53oh eiii, See vaade on tehtud selle linna kõrgema mäe Kalsmundi tipust…. aga vaade oli tõesti miljoniline ja kui seda veel õhtul päikeseloojanguga vaadata ,aww
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 18:04Kas Sinu kontaktid Saksamaaga on säilinud tänaseni?
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 18:17perega ma kahjuks küll enam ei suhtle, aga sõpradega küll… . Vahepeal oli mul kontakt nendega katkenud, aga ma olen ju visa neid ikka ja jälle üles otsima. Nad isegi mäletavad ,kes ma olin 🙂
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 18:19Ma siin vahepeal mõtlesin, et kui aasta otsa ära olid.. Kui tagasi tulid, kas siis olid tolleks hetkeks rikas ka.. Kuidas tasustati tol ajal Saksamaal?
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 18:26Tollal maksti lapsehoidjale 400 DEM (saksa mark) kuus. See tegi 3200 krooni..,aga arvesta palkasid oma 12-13 aastat tagasi.. . Ma ei läinud mitte rikastumise eesmärgil, vaid lihtsalt tahtsin ilma näha 🙂 Kusjuures peavari ja toit oli tasuta, ainult kursusteeest pidi ise maksma.
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:03Üks küsimus tekkis veel, et ..Miks bussiga loksusid 2 päeva, Lennukiga oleks sutsti kohal olnud ju???
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 19:08Bussipilet oli tollal odavam.. . Ka see oli omamoodi elamus…
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:09seda ka jah…
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 19:12Sain ka näha teisi riike,millest läbi sõitsime…
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:15Mis siis silma hakkas bussiaknast? Paljukest Sa ikka nägid kui buss vuras kõigest kiirelt mööda???
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 19:18kahjuks loodust enam ei mäleta, aga kui me ühest Leedu linnast läbi sõitsime, siis need tänavad oli lausa jubedad(auklikud ja kitsad). sõitsime nagu mingit kõrvaltänavat mööda:)
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:23😀 Kas siis hullemad kui Eestis? Ei anna olla eriti ma pakun 🙂
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 19:27mina igatahes võrdlesin seda tänavat oma meie linna Roosi tänavaga ;D
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:30Millise oma linna Roosi tn? Saksamaal?
-
nele reilson
10. jaanuar 2011 kell 19:33Oh eiiii 😀 ma mõtlesin siiski oma kodulinna…. See tänav oli ka jubeda väljanägemisega
-
Siiri Kuus
10. jaanuar 2011 kell 19:38okay…
-
katukas
11. jaanuar 2011 kell 14:20Põnev ja lahe lugemine. Unistusel on siiski kombeks täituda kõige ootamatutel hetkedel.Muide ilusad pildid ka
-
Siiri Kuus
11. jaanuar 2011 kell 14:33ma rääkisin Nelele sama 🙂
-
nele reilson
11. jaanuar 2011 kell 20:27katukas:tore, kui meeldis lugeda 🙂 pildid on tõesti mul hästi välja tunud, aga kui seda ise näha on hoopis põnevam 😀
-
nele reilson
11. jaanuar 2011 kell 20:44Muide, mul meenus veel üks seik, kus meie kursus käisime kõrtsis ja hiljem kui me Margega koju läksime, siis sadas lausa jääd.Tänavad olid päris libedad. Meil tuli mäest üles minna. Aga kui ühe sammu astusime , siis libisesime kaks tagasi. Ringiga teist tänavat mööda kaei viitsinud minna . polnud muud võimalust kui maja seinast kinni hoida jaennast üles vedada 😀
-
Siiri Kuus
11. jaanuar 2011 kell 20:55😀 naljakas 😀
-
nele reilson
11. jaanuar 2011 kell 21:01see oli tõesti naljakas , seda sai veel mitu päeva tagantjärgi naerdud:D
-
katukas
11. jaanuar 2011 kell 23:10tore kui ilusaid emotsioone ja mälestusi on
-
nele reilson
12. jaanuar 2011 kell 17:33on tõesti tore 🙂
-
mann
15. jaanuar 2011 kell 10:54Tänan meeldetuletamast. Ise läksin Fraiburgi lähedale lapsehoidjaks u. viis aastat varem. Loomulikult bussiga- iga kroon oli arvel. Palju muljeid suht samad, isegi lapsi samapalju 2pluss2. Ka käisin koolis ja eestlastest sõbrad tekkisid. Meiel (st mina ja üks eestlasest (uus)sõber) aga tekkisid esmalt albaanlastest, mitte türklastest sõbrad. Aga kooli rahvusvahelisest seltskonnast sai ka lahe punt, kellega ka koolivälisel ajal kokku saime. Keel oli mul vist kehvem, aga kindlasti ajas mind alguses meeleheitele vanaema, kes rääkis ainult kohalikku murret, ise väites, et räägib ainult “hoch-deutschi”. Hiljem polnud murrakuga probleemi. Õnneks. Perega suhtlen siiani. kolm korda olen ise seal käinud ja loodetavasti tuleb keegi sealt mulle varsti külla. Sel ajal oli siiski erinevused Saksamaa ja Eesti vahel nii suured, et emotsionaalne shokk oli küll, õnneks ainult positiivne. Edu
-
nele reilson
15. jaanuar 2011 kell 18:59lahe kui kellegi on samad mälestused. peaks mainima veel ,et isegi osa südamest jäi kahjuks sinna:(. Aga sellest on juba hulk aastaid mööda…
-
Marilin
17. jaanuar 2011 kell 22:58Nagu näha siis soovid lähevad täide;) nii et jätka unistamist ja lootmist;) ehk leaib õnn sind seegi kord;)
-
Siiri Kuus
17. jaanuar 2011 kell 23:05Nele.. unista seekord koos minuga reisile minekust 😀 Ma tuleks kaasa 😀 Las siis täituda Su unistused 😉
-
nele reilson
18. jaanuar 2011 kell 21:07Marilin: ma loodan ka et mu unistused kasvõi osaliselt täituvad 😉
Siiri: Aga, kullake, muidugi võtan ma sind kaasa ;D -
Siiri Kuus
18. jaanuar 2011 kell 22:43jeeeeeeeeee… see juba sobib 🙂
-
Siiri Kuus
19. jaanuar 2011 kell 00:11Sorry, Nele.. Mul tekkis küsimus, et mis mõttes osaliselt :S ???
-
nele reilson
19. jaanuar 2011 kell 18:29ma arvan, et sa tead mida ma silmas pean ;D. Ma ei hakka siin seda sulle kirjutama. kunagi ütlen sulle 🙂
-
Reemet Ruuben
20. mai 2011 kell 18:18mõnus lugemine ja kaunid pildid 🙂
Lisa kommentaar
Oh, oleks tahtnud omal ajal samamoodi minna kusagile, aga keeleoskust polnud piisavalt ja.. Kuigi olen julge tüdruk, siis see ettevõtmine oleks minu jaoks olnud tohutu julgustükk 🙂
Kindlasti oli hetkeks klimp kurgus kui pere polnud bussi vastas 😀 ???