4300 kilomeetrit matka kuue kuuga

Metsatulekahjud ja suletud rada, nelja karuga kohtumised, matka lõpus miinimumiks 40 kilomeetrit päevas ja palju muid väljakutseid, millega aasta matkaja tiitlile nomineeritud Janika Tamm puutus kokku Mehhikost Kanadasse kulgeva ligi 4300-kilomeetrise Pacific Crest Traili (PCT) matkaraja läbimisel. Kokku oli ta rajal kuus kuud ehk täpselt nii palju, kui viisa lubas. 

Augusti GO Reisiajakirjas ilmunud artikli „Jalgsi Mehhikost Kanadasse“ kirjutamise ajaks oli Janikal läbitud pea pool teekonnast ehk 2210 kilomeetrit. Sierra Nevada mägedes matkamisel aeg-ajalt levisse sattudes saatis Janika oma seiklustest kokkuvõtteid. Oktoobri alguses kohtusime Janikaga aga sügiseses Tallinnas. Rõõmus ja särav naine oli juba ajavahest üle saanud, sest 5. oktoobril pärast kolme päeva ja ööd lendamist ning lennujaamades veetmist magas ta alguses Eestis hommikul kaheksast õhtul kella kuueni. 

Murdehetk 1600 kilomeetri peal

Janika meenutab, et juuni lõpus matkal olles ei olnud veel midagi rasket, aga 1000 miili (1600 kilomeetrit) peal kõik muutus. „Kõik oli teistmoodi. Kolm kuud oled matkanud ja oled uhke, aga kolm kuud on veel minna. Imestasin, et inimesed on sarnased, sest paljud teised matkajad tundsid sama. Teistel oli aga ka paanikat ja murdumist.“ Nii katkestasid mitmed, kellega Janika oli koos matkanud, pärast 1000 miili läbimist, sest lõpuni jäänud distants tundus peas mõeldes liiga suur. „Mul oli ka motivatsioonilangust, sest peab hullult pingutama, puhata ei saa, pead maksimumi andma iga päev,“ sõnas Janika, kes matka lõpu poole oli rajal hommikul kuuest õhtul kümneni ja läbis päevas 38–50 kilomeetrit. Samas julgustasid teda teised matkajad, kes olid midagi sarnast tundnud. „Raske oli uskuda, aga ikka mõtlesin, et proovin kõik ära teha, eks ole näha.“ Siiski kui üks raskus läks ära, siis tuli ta teele ikkagi uus. „Põhja-Californias oli kuumalaine, õhk niiske. Kannatasin nädala. Siis tuli metsatulekahju ja see muutis kõike.“

Metsatulekahjud ajavad plaanid segamini

Kui oli matkatud 2460 kilomeetrit, pidi Janika Mount Shasta lähistel rajalt maha tulema ja põhja Washingtoni osariiki reisima, sest umbes 600 kilomeetrit oli laastavate metsatulekahjude pärast läbimatu. „PCT ongi selline rada, mida väga harva saab täismahus läbida. Üks 24-miiline lõik on juba mitu aastat suletud.“ Siiski oli Janikal tuju läinud, sest selge oli, et ei tule jutti matkamist ja kahtluse all oli, kas ta saab teha üldse terve matka. Lisaks selgus, et järsku oli rajal mõlemas suunas liikumas meeletult palju matkajaid. „Öeldi, et väikesed toidupoed ei pea sellele massile vastu ja osa matkajaid saatsid toidupaki endale kuskile vastu. Mina ei saatnud ja poes ikka oli asju, aga pinget oli tunda. Paljudel oli suur mure, et õhtuks ei ole telkimiskohta, kuigi mina ei jäänud kunagi kohata. Valisin ikka suurema platsi. Paljud ütlesid, et nii ei saa matkata, palju inimesi on. Kogu aeg tuli keegi vastu, siis pidi kõrvale astuma, ootama kitsal rajal ega saanud rahulikult kõndida.“ Üks matkaja oli lugenud, et päevas tuli vastu 130 inimest.

Selleks ajaks oli Janikal selge, et ei tule selline matk, nagu ta oli paneerinud. Kuna pinged olid õhus, siis ei julgenud ta teistele matkajatele mainidagi, et just tema on see, kes suure lõigu vahele pidi jätma ja põhjas massi tekitas. „Mõtlesin, et savi, kõnnin osariigi läbi ja saab tehtud.“ Nii oligi juba Washingtoni osariigi lõpuosas matkamine meeldiv. PCT lõpus õnnestus Janikal veel matkaraja suure monumendi juures pilt teha. Kaks päeva hiljem pandi raja lõpulõik üldse kinni ja järgmised Kanadani matkajad said jäädvustuse teha juba ajutise monumendi juures. „Lõpus olid tulekahjud neljas eri suunas, lisaks maalihe teel. Aga samas see tundus juba nii normaalne, et lihtsalt kõnnid selle kõige keskel,“ naeris Janika, kuidas ta kõike juba külma kõhuga võttis. Kanada piirini jõudes oli aga keerukas see, et COVID-i leviku tõttu üle piiri minna ei tohtinud ja selleks, et jõuda tsivilisatsioonini ehk esimese parkimisplatsini, tuli kõndida mägedes tagasi 50 kilomeetrit.

Tänu lahkele matkakaaslasele sõidutati Janika Portlandi raudteejaama ja teel sinna kutsuti õhtust sööma. 12 tundi rongis ja Janikal oli taas vahele jäänud lõik Mount Shasta juures. Kuna paljud teised ei läinudki vahele jäänud lõigule tagasi, siis viimase kuu jooksul palju inimesi ta enam ei kohanud. „Viimane kuu enam suurt entusiasmi ei ole. Oled väsinud, kui ikka iga päev matkad. Minu eesmärk oli oma aeg ära kasutada. Kui ära tulin, olin kõik endast rajale jätnud ja oli lõpetatud tunne.“ Algselt pidi Janika tagasi lendama 28. septembril, kuid siis vaatas, et viisa kestab kauem ja nii ostis ta uued lennupiletid 3. oktoobriks ja startis Eesti poole täpselt tund enne viisa lõppemist.

Kulus rohkem kui süüa jõuab

Viimane osa läks muidugi kiireks. Tegelikult isegi kaks viimast kuud pidi Janika arvutama, palju veel viisa kehtivuse päevi on ja palju on vaja iga päev distantsi läbida. Raja viimasele osale tagasi saades lajatas Janika kohe päevas pea 50 kilomeetrit. Ja siis jäi haigeks. Kohe korralikult haigeks, nii et neli päeva läks kaduma. Neljas päev, kui ta juba jõudis püsti seista, siis kohe läks ka matkama. „Mõtlesin, et kui riski ei võta, siis ma rada ära ei tee. Esimesed kolm päeva olid päris rasked. Aga kui juba terveks sain, siis oli lihtne kõndida.“ Aja säästmiseks muutus ka matkamenüü. Kui alguses Janika kuulis teistelt matkajatelt jutte, et loobutakse toidu keetmisest ja kõigest, mis aega nõuab, siis ta naeris selle peale. Viimasel kuul aga saatis ta prügikasti oma matkapliidi ja keedunõu. „Muffin – 700 kalorit. Kaneelikuklid – nii palju kaloreid ja lihtne süüa! Pop-Tarts ehk glasuuritud küpsis – 400–500 kalorit. Sõin kohe kaks. Maapähklivõi, krõpsud, šokolaad, energiabatoonid. Kulutad rohkem, kui sa sööd. Suures plaanis, kui see kestab lühikest aega, pole hullu. Loeb, mida ei söö vahepeal ehk siis puuvili ja salat, mis saamata jääb. M&M's oli geniaalne asi, reklaamivad, et need ei sula käes ja kõrbes ei sulanudki.“ Lisaks tegi ta teel kaasa võetud toiduainetest vrappe.

Varustuse oli ta niigi juba võimalikult kerge valinud – telk, magamiskott, matt, seljakott kokku natuke üle kahe kilogrammi. Riided ja muu kraam veel umbes sama palju ehk ilma toidu ja veeta tuli õlgadele raskust viis kilogrammi. Poole matka peal ostis Janika uue matkapluusi, sest vana oli räbalateks – viis auku sees ja juba oli sellega valus kotti tassida. Terve matka peale kulus kolm paari päikeseprille, uued sokid ostis naine iga 900 miili ja jalanõud iga 500 miili läbimisel. Nii käis ta läbi kuus paari jalanõusid.

Rajal vajaliku varustuse saamine ja selle logistika korraldamine tekitas Janika sõnul parajalt stressi. „Rajale saad asju saata, aga kui mõne postkontori maha magad, siis enam ei saa saata või asju vastu võtta. Hästi palju pidi läbi mõtlema, kuhu tellida. Näiteks iga kuu vahetasin jalanõusid, aga kahte paari ei taha kaasas tassida. Hästi täpselt pidi mõtlema, kus teed peatuse, kuhu sõidad ja kuhu ei sõida. Postkontoritel olid kõige ebaloogilisemad avamisajad ja nädalavahetusel olid need hoopis kinni. Väga palju pidi planeerima, et ei ootaks pakki kolm päeva, ja vahel võttis see planeerimine kaks tundi.”

Karud pealambiga ei jaluta

Nii tundus Janikale vahepeal lihtsam kinnasteta kõndida või piiluda hiker box’i ehk kasti, kuhu matkajad panevad asju, mida neil enam vaja pole. Nii sai ta näiteks soojad retuusid. Raja viimase osa läbimisel oli Janikal mure sobivate jalanõude leidmisega, jalad juba valutasid ja aeg oli piiratud. „Ainus mõte oli peas, kuidas jalanõud saada. 40 kilomeetrit vaja päevas kõndida.“ Naine sattus kokku teise matkajaga, kes küsis, kuidas läheb, ja Janika rääkis oma jalanõude mure ära. „Pakkus, et proovi seda poodi, me saime sealt. Oligi trail provides ehk räägi oma probleemist ja rada pakub.“ Õnnelike juhuste kokkulangemine oli veel see, et trail angel (rajaingel) lubas Janika hommikul väga vara rajale tagasi viia, aga pood avati alles kell 11, kuid poe juhataja oli kell 7 juhuslikult olemas ja oli valmis jalanõud müüma sel ajal.

PCT puhul oli Janika jaoks uskumatult ilus USA loodus, sest valdav osa teekonnast kulges rahvuspargi metsikus looduses. „Kuude kaupa said kõndida mööda metsikut loodust. Ei mingeid külasid ja talusid.“ Kindlasti on PCT üks ilusamate vaadetega pikamaa matkaradasid. Samas oli Janika esimesest päevast valmis, et millalgi kohtab ta eriti metsikut loodust ehk karu. „Kui pimedaks läks, siis koputad ja teed häält, paned muusikat, toidu riputad puu otsa,“ kirjeldas Janika pidevat valmisolekut. Kolm kuud möödus, aga karu polnud ta veel kohanud. Ja lõpuks, kui karuga kohtus, siis oli kergendus ja tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Üldse trehvasid ta teed nelja mesikäpaga. Lisaks oli ta valmis, et mägilõvi võib pimedas jälitama hakata ja nii tuli piiluda pidevalt üle õla. „Kui Washingtoni osariigis olime, pidas keegi pimedas jahti. Mul oli veel veidi kõndida. Teine matkaja soovitas, et pangu ma pealamp põlema, äkki saavad aru, et karud pealampidega ei jaluta.“ PCT matkarada on muidugi tuntud ka oma hea ilma poolest. Janikale sattus halba ilma vaid viieks päevaks. Esimene vihm oli kaks nädalat enne raja lõppu, aga siis sai ta ka tormi osaliseks, nii et pidi vihmavarju otsima parkimisplatsil olevas kempsus. „Läksin hiljem kohvikusse ja istusin seal kolm tundi, et riided kuivaks.“

Kuigi matkaeelarve läks lõhki, lennupiletid tuli uued osta ja mõned korrad kimbutas haigus, siis üldises plaanis oli Janika õnnelik, et ta matk koosnes nii paljudest eri osadest. „Esimesed 700 miili oli suur pidu ja pillerkaar, nagu puhkusreis, kordagi ei mõtle distantsi peale. Sierra Nevada mäed oli väljakutse, aga unustamatu kogemus. Pärast Washingtonis ja Oregonis sai lõbu osa otsa ja hakkas thru-hike (pika raja algusest lõpuni matkamine – toim). Päriselt loed distantsi, et kas lõpetad või ei lõpeta.“ Lisaks õpetas pikk matk talle, et kui on mingi eesmärk, siis jõuad selleni, kui liigud iga päev selles suunas stabiilselt. Järgmisena on Janikal suvel plaanis ette võtta GR20 Korsikal, aga ka pikem rattamatk või muud huvitavad matkad Euroopas.

PCT-d läbinud eestlased on ainult naised. Lisaks Janikale matkasid sel pikal rajal tänavu õed Keidi ja Kadi Sagor ning varem on raja lõpuni kõndinud 2018. aastal Stiina Kristal ja aasta hiljem Liisi Preedin. Janika tegi oma matkaseiklustest ülevaateid YouTube’is ja Instagramis kasutajanime Walking Estonian kontodel.

***

Pacific Crest Trail

Trail magic – inimesed jätavad matkajatele vett, kommi ja muid üllatusi.

Trail angel – head inimesed, kes aitavad matkajat. Näiteks pakkusid paljud Janika Instagrami jälgijad oma abi. Üks trail angel sõitis Janikale järgi, ootas kolm tundi, viis enda koju, andis süüa, eelnevalt küsides lemmiksöögi kohta, ning pärast viis taas rajale. 

Leave no trace – looduse säilitamiseks ei tohi rajale mitte midagi jätta, kuigi päevamatkajad ei kipu seda järgima. Samas, kui midagi oli rajale kukkunud, siis teised korjasid prügi üles. 

Raamat ja film „Wild“ – Cheryl Strayedi raamat oli aluseks 2014. aasta filmile naispeategelase 1100 miili matkamise loost. Filmist on inspiratsiooni saanud paljud PCT matkajad.

Rajal oled matkaja, see on sinu nimetus. Ei küsita päritolu ega sugu. Vanus ei määra ka rolli. On 65-aastaste grupp – USA inimesed, kes ootavad pensioni, et oma unistus teoks teha. Tavaline on 71-aastane matkaja, kes ärkab kaks tundi varem, et jõuaks teistega sammu pidada. Ka lapsed matkavad – näiteks ema nelja pojaga ja üks ema 7-aastase pojaga. 

PCT läbimisel koguneb ligi 149 200 tõusumeetrit ehk pea 17 korda Everesti otsa ronimist.

Tänavu 7. augustil murdis 27-aastane Briti kestvusmatkaja Josh Perry 2013. aastast kiirusrekordi, läbides raja kõigest 55 päeva, 16 tunni ja 54 minutiga.

Thru-hiking – pidevalt jalgsi otsast lõpuni raja või pikamaaraja läbimine. USA-s tähendab see peamiselt Appalachian Traili (AT), Pacific Crest Traili (PCT) ja Divide Traili (CDT) raja läbimist. Mujal maailmas on thru-hiking’u näiteks Te Araroa Uus-Meremaal, Camino de Santiago Hispaanias, Via Francigena Prantsusmaal ja Itaalias, Lycian Way Türgis, Iisraeli rahvusrada ja Great Divide Trail (GDT) Kanadas.

Kalendriaasta Triple Crown on AT, PCT ja CDT ehk ligi 13 000 kilomeetri läbimine ühe kalendriaasta jooksul.

Tekst: Tiina Rekand
Foto: Janika Tamm

Selles numbris

• Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
• Balti majad
• Arktikas saame uurimas
• Taliujumisest võõrsil
• Talisuplusest meil ja mujal
• Polaarkangelaste maa
• Reisiajakiri küsib
• Arktilised purjed Botaanikaaias
• Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
• Pildikesi Jaapanist
• Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
• Fotojahimehed Botswanas
• Viietärnimatkamine Kilimanjarol
• Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
• 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
• Eesti ellujääja Heleri Hanko
• Cebu kultuurikilde
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023