Kagu-Aasia blogi | Päev 7
Jens saab vist hommikuvõimlemisest või millegist säärasest hoogu, sest varavalges kihutab ta juba elevil inimestega mööda Chang Mai templeid, näidates näpuga paremale ja vasakule. Templeid ja stuupasid on siin linnas üle kolmesaja. Üks, üle viiesaja aasta vanune stuupa, kukkus eelmisel aastal pärast kõva vihmasadu kolinal kokku (nagu me kõik loodame, et läheb ka Putiniga), aga see ei vähenda oluliselt küllaltki suurt pühakodade kontsentratsiooni selles imposantses kohas – on mida vaadata ja imetleda nii seest kui väljast.
Keegi eile just kurtis, et templeid pole piisavalt nähtud – nüüd saab neid kamaluga! Nii, et ära ei jõua vaadata. Minagi lähen ja konutan natukene aega ühe templi ees – mõnikord on see nii mõnus, see kergelt võlts pühaduse tunne, mis seal eesti mehele hinge poeb. Näen meie kampa paar korda isegi kaugelt mööda jooksmas, aga hõikumiseks on veel liiga varajane kellaaeg – ma pigem haigutan. Las inimesed teevad ilusaid fotosid ja uurivad asja. Jensil, kui teenäitajal, on asi käpas ja mina liitun seltskonnaga mõni aeg hiljem, uuesti hotellis. Minu vastutusala algab peale meie tänast õhulendu: natukene pärast kella kolme põrutame väikese lennukiga Laosesse, otse Luang Prabang nimelisse linna – kõmm! Kuigi lennukitest rääkimise puhul ei ole vist ilus lauses kasutada sõna “kõmm”.
Hotellis selgub, et lapsed on haigeks jäänud ja perekond meiega Laosesse edasi ei tule – tõepoolest, sealne džunglimatk oleks noorele lapsele küllalt raske ka ilma haiguseta. Ei, mitte võimatu – ka lastega võib selle reisi ette võtta – aga lihtsalt tuleb aru saada, millised matkateekonna osad vajavad võib olla programmist välja jätmist. No aga küll me siis leiame asendustegevusi.
Asendustegevustest rääkides, siis hotelli juurde tagasi kõmpides näen suvalises turismibüroos suurt silti kõikide tegevustega, mida Chiang Mai provintsis ühel teotahtelisel külalisel läbi elada soovitatakse. Nimekiri on muljet avaldav: käi aga mööda ööturgusid, roni mägedes, õpi tai sööke kokkama nagu proff (seal linnas olen ma isegi üheksa aastat tagasi kokandus kursustel käinud, nii et muna oskan ma nüüd küll keeta nagu nalja!) ja nii edasi ja edasi, aga midagi ei saanud järgmise punkti vastu: maga koos elevantidega. Hmm…
Huvitav, mitu turisti sellest unest ka tervete kontidega ärkab? Ja huvitav, millal mõni turismibüroo Eestis taipab Soomest tulnud turisti saata näiteks karudega koos talveund proovima? Tundub samuti kultuuripärane ja ohutu idee olevat, kas pole? Mis saaks minna valesti? Elevantidega magama, ei no tere hommikust tõepoolest… Kui üldse, siis ma magan siiliga. See teeb vähemalt naljakat häält, kui teda kogemata läbi une müksata. Müksa elevanti ja ta lihtsalt lömastab su.
Käime kõik koos veel kireval turul ja proovime orienteeruda kohaliku tänavatoidu maitse skaalas. Mulle maitsevad hirmsasti Chiang Mai vorstid. Kõikjal on elav lärm ja elu keeb nagu portsjon putru. Jens juhib meid pisikesse poodi, kus valitseb zen miljöö ja mille ülemisel korrusel peidab ennast meeldiv restoran. Selline “salarestoran”, aga Jens juba teab häid kohti. “Midagi on nad siin muutnud, midagi on ümber tõstetud,” hoiab ta peast kinni ja püüab meenutada – ta pole siin pärast pandeemia tralli algust käinud.
Keegi ei lase ennast aga Jensi segadusest heidutada ja tellivad pad thaid – Taimaa kõige populaarsemat sööki, mida taid ise eriti ei armasta. Või noh, armastavad, aga kodudes seda tegema ei kiputa. “See oli vist kõige parem roog, mida teekonna peal maitsnud oleme!” mainib keegi ja peaaegu, et minnakse semulikult tülli, sest igaühel on oma arvamus – siin Tais on lihtsalt nii palju head kraami, mida suhu pista, et üksainus söögikord eraldi välja tuua võrdub jumalateotusega. “Aga mida nad siin ruumis muutnud on, see ei ole see!” korrutab Jens ikka veel ja vahib pahaselt ruumis ringi.
On aeg. Varsti anname autod ära ja läheme lennukile. Autosid ei pidanud isegi pesema, kuigi olime need süstemaatiliselt katnud ühtlase sopa korraga. Kui mina Eestis autot rendin, maksan alati 20 eurot selle eest, et olen poritiiva poriseks jätnud või midagi sellist. Ilmselt mind lihtsalt tõmmatakse. Järgmine kord hakkan lärmama, et: “Aga meil Tais käivad asjad niimoodi, et kallad auto igasugu sodiga üle enne ära andmist ja kõik aina naeratavad…!”
Laosesse lendame väikese, propelleritega lennukiga. Ainult tund aega õhusõitu. Tavaliselt satun alati sellise lennuki puhul (Tallinn–Helsinki ja kõik Aasia siselennud) istuma täpselt propelleri kõrvale ja ei suuda terve lennu ajal muu peale mõelda, kui sellele, et kui see tiivik nüüd lahti pääseb, kust kohast täpselt ta mind läbi lõikab.
Seekord olen propellerist kaugel ja lühikesel lennul pakutakse võileiba ja isegi õlut. Kõik on ilus. Ilus on ka Luang Prabangis maandumine, mis minu meelest on üks ilusamaid vaatepilte – see väike lennujaam, need ideaalsed, rohelised künkad selle ümber, Nam Khan jõgi, mis sulab kokku kõikvõimsa Mekongiga… Maandume valutult. Piiriületus läheb valutult. Tere tulemast Laosesse, ütleb lennujaama uksel meie kohalik giid, keda ma kunagi näinud ei ole. Laoses mina päris üksi inimesi ringi vedada ei tohi. Alati peab keegi kohalik kaasas olema. Siis on asi seaduslik. Ja seadusest tuleb lugu pidada.
Kõigepealt hotelli. Ja siis kohe jooksuga uuesti välja – õhtu ootab! Ronime kõrgele mäe otsa, kus asub väikene tempel. Tee peale jääb kivisse astutud Buddha jalajälg. Mis siin ikka pikalt seletada, käis mees kunagi ringi ja jättis enda jälgi mõnel pool kivisse. Ikka juhtub.
Vaatepilt ümbruskonnale ülevalt on imeline. Ma ei ole siin samuti juba aastaid käinud. Laos oli üks esimesi maid, mis ennast totaalselt lukku keeras, kui keegi hüüdis: “Viirus!”. Avasid nad ennast üsna hiljuti, hiljem kui Tai näiteks, aga paistab, et riik tõmmatakse jälle kenasti käima. Peab vaid lootma, et maad ei ujutata turistidega liiga üle. Hetkel veel mitte, ikka tasub veel tulla vaatama seda küllaltki puutumatut miljoni elevandi maad…
Päike loojub. Me asutame ennast Mekongi kaldale restorani. “Kõike, tooge meile kõike head ja paremat!” hüüame kelnerile. Ja viimane varsti toobki. Kuigi laosepäraselt tunniajase hilinemisega. Aga meil on ükskõik. Hea on olla.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
