Kagu-Aasia blogi | Viimane päev
Kõigepealt sõidame sellisesse kohta nagu Xieng Khuan – Buddha park ja ajame selle käiguga täiesti tujust ära meie bussijuhi. Nimelt tellin läbi kohaliku reisikorraldaja meid vedama mehikese mikrobussiga, et meil oleks mugav. Mehikesel, kes meiega kohtudes alguses isegi naeratab, ei ole kohe aga enam mugav, sest pärast mõningast ringi sõitmist ja rapsimist selgub, et ma ei saa ühegi oma pangakaardiga miskipärast raha välja võtta, ning kohalik organisaator annab juhile telefoni teel hullumeelse käskluse – mulle sularaha anda, ja küll mees saab selle hiljem reisikorraldajalt tagasi. Selline süsteem aretatakse. Mul on ju vaja meile muuseumipiletid lunastada, söögikorrad maksta…
Laod satuvad üldse kergesti segadusse, kui poole oma tegemise pealt peavad järsku toime tulema mõne ootamatu boonussituatsiooni või probleemiga. Ja selle veel lahendama. Neid ei ole ilus rutiinist välja kloppida. Eriti mõnusalt kõlas seega antud kontekstis juhile antud käsklus: Ruttu! Anna suur hunnik oma raha ära sellele pikale valgele tolgusele, kes sul tagapingil higistab!
Mees tegi nagu kästud, sõitis koju, võttis pangakaardi, hankis raha ja ulatas selle ohates mulle. Ülejäänud aja, mis ta meiega veetis, ta enam ei naeratanud. Ilmselt kirjutas ta õhtul oma päevikusse: oli minu elu kõige hullem päev.
Buddha parki hakkas rajama selline tegelane nagu Luang Pu ja tegutses mees kuuekümnendatel. Kuna ta oli mõjutatud peale budismi veel ka hinduismist, on nii gigantlike kui ka väikeste skulptuuride valik pargis suur ja lai ja ei ole nii, et ainult üks jumalus laiutab, üldsegi mitte.
Aastal 1975, kui kommud Laoses võimu võtsid, tõmbas ta maalt lesta nagu palju mõistlikud inimesed seda tegid, läks üle piiri (Tai paistab ka Buddha pargist kätte) ning rajas teise samasuguse pargi kohe teisele poole piiri. Kahe pargi vahe on vaid mõned kilomeetrid.
Lugesin kuskilt, et ta rajas need pargid oma ema jaoks. Ja mina veel mõtlesin, et emale piisab, kui ma viin talle külla minnes Salvesti purgisuppe ja mõnikord saadan postkaardi.
Kuni grupp teeb vaimustunult pilte – see on üliäge koht, kui soovid toota sadu ja sadu fotosid, mida su sõbrad ja perekond pärast vaadata ei viitsi -, lähen kaen Mekongi äärde, kus enne ilutses mu lemmik skulptuur: pingil istuv, totakas, kollane, plastmassist multifilmipart. Parti kahjuks enam ei ole, aga pardi kadumiskoha lähedal pingil istub – otsekui minu lohutamiseks – seest tühja punase pantri kuju, käsi hooletult pingi seljatoele nõjatatud, pea otsast ära. C’est la vie.
Meil on nüüd vaja hädasti kõhtu täita ja edasi liikuda. Kas meie juht teab mõnda eriti kohalikku kohta, kuhu sööma minna? Midagi väikest, nurgatagust, mõnusat. Muidugi ma tean, ütleb väsinud olemisega bussijuht ja sõidutab meid sööma piiripunkti kõrval asuva kaubanduskeskuse teisele korrusele. Ma olen liiga jahmunud, et vaidlema hakata ning söön kuulekalt oma nuudlisupi ära, vaadates aknast, kuidas suured veokad aeglaselt üle Tai piiri hiilivad.
Järgmiseks läheme linna tagasi, et läbi käia veelgi kurvemast kohast, kui seda on söökla kaubanduskeskuse teisel korrusel. Külastatava koha nimi on COPE ja seal tegeletakse Laose pommitamise tagajärjel sandistatud inimeste ülesputitamisega.
Laose pommitamine toimus ajavahemikus 1964–1973 Vietnamis toimunud sõja ajal, kui USA pommitas suurt osa maast, et nii öelda hävitada kommunistlikke jõude ja katkestada nende varustusliine. Lisaks viskasid peale pommitusreide Vietnamis, Tai baasidesse tagasi pöörduvad lennukid oma ülejäänud pommid ka täiesti suvaliselt Laosesse. Tublid poisid. Hästi tehtud. Erinevalt Vietnamist oli Laoses lubatud pommitada nalja pärast isegi templeid. Sellest maast oli lihtsalt nii suva.
See pommitamine oli üks intensiivsemaid õhurünnakuid ajaloos. Täpne tsiviilohvrite arv pole küll teada, kuid hinnanguliselt võib see ulatuda kuni 200 000 inimeseni. Kuni tänaseni on Laose teatud piirkondades peidus miljoneid lõhkemata pommikesi, mida lapsed mängimiseks koju toovad, või mille peale teeb põllumees pahaaimamatult lõkke ning siis vastu taevast lendab. See sõja kurivaim tegutseb veel tänapäevalgi ning sandistab inimesi füüsiliselt ja vaimselt. See on lausa imelik, et laod ameeriklastesse enamasti väga kenasti suhtuvad.
Ühe osa COPE keskusest võtab enda alla tasuta muuseum, kus võib näha ja tunnetada, kui suur oli pommitamise kahju kunagi ja muuseumis lastakse aimata ka kunagise pommirahe järelmõjude laia ulatust praegu. Tore vaatamine ilusa ilmaga ühesõnaga. Natukene aega pärast seda ei tahagi ilmselt kaevelda, et küll me siin Eestis elame ikka viletsasti ja vaata see Kaja Kallas…
Käime ära ka Wat Si Saketi templis, mis on tõenäoliselt kõige vanem tempel Vientianes. Kunagi tegi Siam (tolleaegne Taimaa) siinse regiooni maatasa ja ei jätnud püsti pea ühtegi hoonet, peale selle templi. Templi päästis ilmselt selle budistlik arhitektuur. Siia hoonesse tegid maad laastavad tai sõjapealikud oma pesa ja tundsid ennast mõnusalt, samal ajal kui nende armee julmalt vaeseid laosid nottis.
Lõunaaeg hakkab läbi saama, päev veereb kiiresti edasi. Kohustuslikus korras tuleb ära vaadata ka Laose triumfikaar – kena ehitis, mille laod ehitasid neile ameeriklaste poolt lennuvälja ehitamise jaoks annetatud betoonist -, ja juba peamegi Jensi üle piiri Taisse tagasi lennutama, et ta saaks hakata seal rahulikult järgmisi retki ette valmistama. Head aega, Jens, sinuga oli äge retk!
Reisi ametlik osa on läbi. Keegi ei vala küll pisaraid. Mina tahaks teid küll siinkohal tänada – teie kõikidega oli tore reisida. Kõik läks korda. Osa seltskonnast siirdub mõne päeva pärast omal käel ühe Tai saare peale puhkama, mõni peab koju tagasi pöörduma. Mina ootan ära kaubaränduri ja Aasia reisijuhi Margus Kalami, kes siinkandis (ja siinkandi all pean parasjagu silmas Indiat – nii vähe hoolime me vahemaadest) ringi kondab ja Laosesse saabub, et koos minna sellisesse kohta nagu Vang Vieng, järgmist reisimarsruuti ette valmistama.
Margus saabubki pea ja ühel õhtul elame koos temaga läbi ühe “huvitava” ja küllaltki vastiku kohtumise, mille panin suure kella külge lausa Eesti Ekspressis. Seda lugu saab lugeda siin.
Kas kõik jäid reisiga rahule? Mulle öeldakse küll nii. Ega keegi ei julgeks ju otse näkku valetada. See oleks ebaviisakas.
Peatse kohtumiseni gloobuse mõnes juhuslikus punktis! Ciao kakao!
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
