JORDAANIA REISIMULJED

Mida ma mõtlesin, kui mulle pakuti võimalust minna tutvuma Jordaaniaga? See riik pole küll kunagi olnud minu bucket listis… Aga ma ei olnud kunagi varem käinud ei Lähis-Idas (Egiptuse kuurort ei loe) ega giidiga bussireisil, ja Jordaaniaga lähim kokkupuude on siiani olnud põnevusfilm „Body of Lies“ peaosas Leonardo Dicaprioga ja Lähis-Ida köök. Seega – kindel minek!

Alustasime oma reisi aprilli lõpus ja esimene peatus oli Amman, Jordaania pealinn. Olgu öeldud, et lugesin enne internetist hirmujutte, kuidas naisturistidel peaksid ikka juuksed vähemalt kinni olema, kui mitte kaetud ning üle pahkluude ja käelabade ei ole viisakas midagi näidata. Nii rangeid piirangud turistidele seal tänavapildis muidugi ei kohanud, aga pikad riided tulid siiski kasuks, kuna sel aastal oli Põhja-Jordaanias 10 kraadi külmem kui tavaliselt (ehk kuski 15 kraadi). Tegelikult ei olevat need piirangud isegi ka kohalikele naistele enam nii kohustuslikud – meie giid rääkis, et praegune valitsus ning ka noorem põlvkond on palju liberaalsema maailmavaatega, kui nende vanemad ja Jordaania on ka oma piirkonna üks liberaalsemaid riike. Ja meil õnnestus Ammanis kohalikus kohvikus näha ka noori naisi, kel juuksed valla, suitsetamas sigarette ja veetmas sõbrannadega lõbusalt reede õhtut.

Aga mida põnevat ma siis seal nägin?

Ära mainimist vajab kindlasti iidne rooma linn ja arheoloogiline paradiis Jerash, mida peetakse tänapäeval üheks paremini säilinud iidseks rooma linnaks. Üldiselt nägime reisi esimestel päevadel üldse palju “vana kivi” – seda seal mägede vahel jagub!

Järgmine põnev kogemus oli koht, mida peetakse Jeesuse ristimispaigaks – Bethany Beyond the Jordan. Pikka aega ei suutnud Iisrael ja Jordaania omavahel selgusele jõuda, kummal poolel see Jeesus siis ikkagi ristiti, kuid aastal 1996 õnnestus arheoloogiliste väljakaevamiste käigus jordaanlastel see õige koht siiski oma territooriumilt avastada. Seda paika külastades pidi meie giid Hatem võtma terve meie grupi eest vastutuse, kuna piiriks Iisreali ja Jordaania vahel selles paigas on vaid 7 meetri laiune Jordani jõgi ja aastaid tagasi võttis üks turist nõuks ujuda üle Iisraeli poolele. Seal Jordani jõe läänekaldal seistes avanes meil võimalus näha, kuidas idakaldal Iisraeli poolel toimusid ristimistalitused Jordani jões ning konveiermeetodil kasteti inimesi järjest pühasse jõevette.

Kõige suurema wow-reaktsiooni pakkus ootuspäraselt üks uutest maailmaimedest – iidne linn Petra. Kuigi see oli küll minu kui spordivõõra inimese jaoks ootamatu 10 km jalutuskäik lauspäikeses, siis kindlasti teeksin seda uuesti, sest see koht on lihtsalt nii uskumatult võimas ja maagiline. Ainsaks negatiivseks pooleks peaksin seda, et kohalikud “beduiinid”, kes Petra iidses linnas tegutsevad teenusepakkujatena ja peavad end Nabatealaste, kes selle linna rajasid, järglasteks (millele ei ole suudetud tegelikult kinnitust leida), ei hoolitse oma eeslite ja kaamelite eest piisavalt hästi. Ja kahjuks leidub tänapäeval ikka veel turiste, kes sellisesse ärimudelisse panustavad. Aga positiivne oli, et kuigi need Jack Sparrow välimusega ärimehed pole küll liiga eetilised loomapidajad, siis vähemalt ei ole nad tüütud ja neile piisab alati ühest “tänan, ei”-st. Aga Petrat lihtsalt peab nägema! Ja kui oled matkaja, siis kujutan ette, et eriti äge oleks alustada jalgsimatka Little Petrast, mis on justkui väike amuse bouche sellele, mis ootab ees päris Petras.

Teise kustumatu mälestuse jättis öö Wadi Rumi kõrbes. Käisime õhtupoolikul maasturitega kõrbes hullamas ja sättisime end päikseloojangu ajaks kenasti lõkke äärde kohalikku beduiiniteed jooma. Hiljem ootas meid oma laagris beduiinide õhtusöök

Zaarb, mis on traditsiooniline tundide viisi maa all küpsetatud liha koos köögiviljadega. Õhtu lõpetas tähistaeva all lõkkeõhtu ja öö kõikide mugavustega “telgis”.

Viimaseks ööks sättisime ennast puhkuse lainele rannahotelli kuurortlinna Aqaba, mis asub kohe Iisraeli Eilati kõrval. Jordaanial on tänapäeval Punase Mere ääres 26 kilomeetrit merepiiri, kuid algselt oli ainult 14 km. Aastal 1965 vahetas Jordaania kuningas Hussein Saudi Araabiaga 6000 ruutmeetrit Jordaania kõrbe 12 km rannajoone ja korallrahu vastu. Rannalõvidel on eriti sobiv valida mere ääres asuvad 5* hotellid, kuna ainult nendel hotellidel on enda privaatsed rannad. Avalikud rannad puuduvad, on ainult kohalike rannad, kuhu turistid ei ole lubatud ja 5* hotellide privaatrannad. Kõik, kes elavad mujal hotellides, saavad kasutada Beach Club’e, kuhu viivad hotellidest bussid. Meie elasime Mövenpick Aqaba hotellis, mis oli ülimõnusa õuealaga – suured basseinid olid roheluse vahele peidetud ning ranna-ala asus kahel tasandil koos mõnusa mereäärse restoran-baariga. Kuurortlinn ise erilist muljet ei jätnud, kes käinud Punase mere ääres teistes linnades, siis midagi uut siit ei leia

Ja muidugi ei saa ma kirjutamata jätta oma lemmikteemast – toit!

Jordaania toit on suurte mõjutustega Liibanoni köögist, mis on üks parimaid Lähis-Ida kööke minu arvates. Kui ma üldiselt olen rohkem a la carte menüü austaja, siis Jordaanias oli mu rõõm suur, kui sattusime lõunaid sööma kohalikesse buffee-sööklatesse. Nende värskete salatite, marineeritud köögiviljade ja hummuste valik on meeletu ja need kõik on nii maitsvad! Tihti juhtuski nii, et eelroogadest sai juba esimene nälg kustutatud ja pearoogi maitsesin vaid moe poolest. Iga toidukorra juurde kuulus kindlasti nende kohalik lameleib shrak, mida mitmes restoranis nägime ka oma silmaga valmimas. Maitsesime tublilt ära ka kõik nende peab-proovima-toidud, ootamatult hästi maitses ka nende rahvusroog Mansaf, mis on fermenteeritud ja kuivatatud lamba- või kitsepiima jogurtis küpsetatud lammas, serveeritud lameleiva ja riisiga, ning üle puistatud röstitud mandliga. Teadmatusest sõime seda toitu noa ja kahvliga, kuid tegelikult on see mõeldud söömiseks lameleiva vahel ja kätega. Kujutan ette, et nii oleks see isegi veel paremini maitsenud. Lammast mõistavad nad seal teha ülihästi ja üldse terve 8 päeva jooksul ei olnud meil toiduga mitte ühtegi halba kogemust! Välja arvatud võibolla üks arusaamatu puuvili, selgus hiljem, et tegu oli toore mandliga. Ja kui kelner meiega nalja ei teinud, siis süüakse seda koos koorega ning leidsime kollektiivselt, et selle maitset ja tekstuuri iseloomustab kõige täpsemini sõnapaar “hapu puit”. Lisaks kõigele muule on ka nende maiustused väga maitsvad – palju pähklit, datlit, mett ja krõbedat tainast. Veel on populaarsed erinevad tarretise-laadsed magustoidud, aga nende maitsvuse jätan iga proovija otsustada.
Alkoholi nad ise ei joo, kuigi põhja pool veini valmistavad küll ja turistidele ka pakuvad, aga üldiselt on alkoholi kättesaadavus hotellidest väljaspool pigem napp. Pokaali veini sai edukalt asendatud nende kohaliku lemon&mint värskendava joogiga ja proovimata ei jäänud ka kohalik Jordaania kohvi kardemoniga.

Kuna selle reisi ajal jäi kahetsusväärselt Surnumeri külastamata, siis on kindlasti põhjust veel naasmiseks! Ja kui ma varasemalt ei olnud kindel, kas Lähis-Idasse omal käel reisimine ette võtta oleks mõistlik, siis õnneks näitas praegune kogemus, et see oleks tehtav ja tundsin seal end täiesti turvaliselt.

Jordaaniast leiab kõike – ajalugu, kultuuri, elamusi, hingematvaid vaateid, vapustavalt maitsvat Lähis-Ida kööki ja samas ka võimalusi rahulikuks rannapuhkuseks. Kohale saab kõigest ühe ümberistumisega ja elamuslik reis on garanteeritud. Yalla yalla habibi!

• Jordaania