Antarktika – mon amour

Lõunanabamanner on kõige valgem laik kaardil - kauge ja kallis, külm ja tuuline. Jane Riga räägib, kuidas eestlased vallutasid sealse kõigeima tipu.

Jäine hingus, mis luuüdini tungib; külma -40 ̊ C ja ehk enamgi; tuule- iilid kuni 40 m/s; lisaks veel kõrguse kasvu ja hapniku vähenemisega kaasnevad vaevused, võimalus kaotada sõrmi, varbaid, nina... Tegelikult ei teadnud me täpselt, mis meid ees võib oodata, kuid eelpoolnimetatuga olime arvestanud. Mõned reisihimulised unistavad troopilisest paigast. Meie unistasime Antarktikast.

Nagu paljud toredad ettevõtmised, saab ka see alguse ühest pikaleveninud õlleõhtust vanade matkasõpradega. Kui Alar Siku ja Tarmo Riga puhul oli selline reisisiht suhteliselt mõistetav, siis vähesed teavad, et Kalev Järvelill, kellelt ootaks rohkem reisistiili kätes-rool-nii-maa- nteel-ma-lendan, on kirglik polaarmatkaja, kellel ükski talv ei möödu suusamatkata Lapimaale ning kelle silmad ligipääsmatutest lumistest lagendikest kuuldes kohe põlema lähevad. Arst Priit Melniku gruppi saamine rahustab meid (ja seda enam meie lähedasi). Toomas Sumeri on Kaleviga samaväärne suusamatka austaja, kuid tal on Lenini tipuga ette näidata ka kogemus hõredamast õhust. Minust saab ettevõtmise ristiema – ekspeditsiooni nimi on bravuurikas ja eneseirooniline „Puhkus Lõunas“, ingliskeelne variant kõlab „Vinson Vacation“. Muidugi mõista ei unista me niisama matkast, vaid sellest, et ronida kontinendi kõrgeimasse tippu – Mount Vinsonile.

Lihtsaim viis Mount Vinsonile pääsemiseks on kasutada firma ALE (Antarctic Logistics and Expeditions) teenuseid, kes ainsana pakub turistidele lende Antarktika sisemaal asuvasse baasi Patriot Hills. Lähtuvalt erilisest sihtkohast, ei pakuta ainult lennukipileteid, vaid müüakse paketti, mis sisaldab kõike ekspeditsiooniks vajalikku: giidi, toitlustust ja telke. Samasugust paketti saab osta ka suurematelt ja tuntumatelt firmadelt, kes korraldavad matku ning ekspeditsioone kõrgmägedesse. Põhimõtteliselt on küll võimalik korraldada ekspeditsiooni ka omal käel – juhul kui ALE hindab gruppi piisavalt kogenuks –, kuid kuna kogu varustus tuleb sel juhul omal kulul kohale toimetada, ei tule see kokkuvõttes lihtsam ega odavam kui giidiga paketireis. Pärast põhjalikke taustauuringuid ja läbirääkimisi erinevate firmadega valime oma reisikorraldajaks firma AAI (Alpine Ascents International) ning meie giidiks määratakse Vernon Tejas.

Firma kodulehel avaldatud biograafiast vaatab vastu särava naeratusega jänki. Lisaks ülevoolavatele kiidusõnadele tema giiditalendi kohta on seal saavutustena kirjas 6 tõusu Everestile, 17 Vinsonile, 20 Denalile, viiekordne 7 kontinendi kõrgeimate tippude vallutus, esimene soolotõus Vinsonile, esimene talvine soolotõus Denalile...

Ekspeditsiooni alguspunktiks on Tšiili lõunatipus paiknev Punta Arenase linn, kuhu saabume jõuludeks. Ekspeditsiooni ajakava kohaselt peaksime seal veetma mõned päevad, et giid saaks meie varustuse üle kontrollida, samuti ootab meid põhjalik briifing ALE-lt. Edasine peaks sõltuma ilmast, kuid esialgne plaan on lennata Antarktikasse 28. detsembri hommikul.

Muidugi on meil giidi, seda enam ameeriklasest giidi suhtes eelarvamusi. Enamik neist saab aga hajutatud juba esmakohtumisel – ei mingit ülevoolavat ameerikalikku kretiinset optimismi, „you can do it, man“ suhtumist ega üleliigset jutuvada. Vern on tähelepanelik, kergelt irooniline ja jätab profi mulje ka nõudlikemale meie seast.

ALE briifingul selgub, et meiega samal lennul on paljud lõunapoolusele pürgijad: peamiselt asjalikud pensioniealised habemikud ning veel kaks gruppi, kes on võtnud sihiks Mt. Vinsoni. Üks neist on neljane grupp Venemaalt Aleksandr Abramovi juhtimisel. Alar on Sašaga varem Džomolungmal kohtunud ja seda tutvust uuendatakse ning süvendatakse veel tublisti.

ALE šeff kirjeldab detailselt protseduurireegleid ja peab detailse loengu hügieeni- ja keskkonnanõuetest Antarktikas. Seejärel räägib arst, kes hakatuseks näitab slaidi, mis pärineb ühelt meiesuguselt kliendilt: suures plaanis pundunud, külmavõetud käed, valkjas nahk sõrmedel lotendamas ja lausub kuivalt: „15 minutit ilma kinnasteta.“ Siis peab mõneminutilise pausi, oodates, kuni sumin pimedas briifinguruumis vaibub ja jätkab: “Need sõrmed kuulusid inglise kirurgile, kes ei opereeri enam kunagi.“ Me olime lugenud küll, et novembris jäi üks grupp mäel tormi kätte, kuid sellisest resultaadist me teadlikud polnud. Koledad käed jäetakse kuni briifingu lõpuni ekraanile püsima. Ma lähen otse poodi ning ostan endale veel ühe paari labakuid, igaks juhuks.

Jääst maandumisrada Patriot Hillsis on ilmselt üks ilmatundlikemaid maailmas: kuna maandutakse libedale ja suhteliselt kitsale jääribale, siis transpordilennuk Iljušin 76 jaoks tohib külgtuule tugevus maandumisel olla vaid maksimaalselt 10 m/s. Nii vähese tuulega ilma on aga Antarktikas harva. Seetõttu venib väljalend päevi ja päevi.

Koguneme hosteli fuajees telefoni juurde kell 9 hommikul, siis kell 12, kell 2, seejärel kell 4, 6, 8, vahel ka kell 10 õhtul. Kell 4 ja 6 hommikul me ei kogune, kuid magame seeeest halvasti, sest iga hetk võib tulla otsustav kõne, et tunni ajaga peame olema valmis äralennuks. Eks me olemegi juba rohkemgi kui valmis.

Kui esimestel päevadel käib meil omavahel tihe ennustusvõistlus, et millal lendame, siis hiljem, kui ootamine venib järjest pikemaks, muutub meie huumor järjest mustemaks. Kohaliku iiri kõrtsi käive kasvab tublisti nii meie kui ka Abramovi grupi helde panuse tõttu.

Umbes kuuendal ootepäeval tahab Vern meie kõigiga enne õhtusööki kohtuda. Uudis, mille ta kaasa toob, on jahmatav: tugev tuul on lõhkunud lennuväljal seisva Iljušini saba. Kas, millal ja kuidas see parandatud saab, on teadmata ning on võimalik, et sel aastal ekspeditsioone enam ei toimu. Sel õhtul on meie meeleolu morn ja tagantjärele võib seda nimetada kogu reisi raskeimaks hetkeks. Järgmisel päeval antakse meile ALE briifingul siiski lootust, et lennuk saab parandatud kolme päeva pärast. Pensioniealised habemikud, keda lõunapoolusest ilma ähvardatakse jätta, on pahased: „Miks lennuk üldse nii pargiti, et tuule suund jäeti arvestamata? Kas parandatud sabaga tehakse ka proovilend?“

Veedame kolm päeva Torres del Paine rahvuspargis – hingematvad vaated, kaunid mäginiidud, sügav- sinised järved. Õhtul istume ümber lõkke ja grillime, rüüpame õlut– tõeline matkaidüll. Antarktika tundub kauge ja häguse ideena, aga pinge on õhus ja kui me Punta Arenase poole tagasi hakkame sõitma, on meil tunne, justkui peaksime pärast lõõgastavat nädalalõppu taas tööle minema.

Hostelis ootab meid ärevil Vern: lennuk on parandatud, ilm Antarktikas on hea, kuid pole teada, kui kauaks, nii et minek! Veel hetk enne Iljušini õhkutõusmist helistab piloot Patriot Hillsi: ilm püsib, võime minna.

Lennukis ollakse elevil. Pisut piinlik on habemike pärast, kes poseerivad hämaras Iljušinis kõikvõimalike siltide taustal ja omavahel erinevate gruppidena. Isegi kartulikrõpsupakke ja limonaadipudeleid, mida lennul pakutakse, pildistatakse. Kui lennuaega on jäänud veel tund, riietuvad kõik kubujussideks ja määrivad näod paksult päikesekaitse kreemiga kokku.

Ega see teab mis meeldiv ole – istuda hämaras akendeta transpordilennukis, tunda, kuidas see kõrgust kaotab, mitte midagi näha, aga teada, et neid maandumisi on siin nihu läinud küll. Lennuk teeb järsu jõnksu, inimesed kiljuvad ja korraga on rattad kolksuga jää peal ja me hingame jälle. Tagaluuk tehakse lahti veel siis, kui lennuk manööverdab ja osa habemikke huilgab vaimustusest. Seekord mul enam piinlik pole. Vaade, mis avaneb, on imeliselt säravvalge, kaugemal sürrealistlikud mäetipud, justkui ujumas jää ja taeva vahel. Kui Navitrolla joonistaks Antarktikat, siis näeks see just niimoodi välja. Näod paksust päikeseblokist leemendamas, astume lennukist maha kirkasse päikesevalgusse ja tunne on ikka väga, väga pidulik. Tuul, mis kuklasse puhub, tundub läbi tungivat ka nendest kapuutsiõmblustest, mis teoreetiliselt peaksid tuult pidama; tühjust ning ilmlõpmata avarust on männimetsas kasvanud inimese jaoks korraga liiga palju ning see teeb olemise kõhedaks.

Aga ma olen alati arvanud, et ettevõtmised, mis algavad hea söömaajaga, ei saa ebaõnnestuda. Vaevalt Antarktikas jala maha saanud, pakutakse meile ALE hiiglaslikus telgis kartuliputru läätseloomalihahautisega. Täis kõhuga tundub elu Antarktikaski helge. Kõigepealt peame lipuga märgistatud paigast välja kaevama eelmisel aastal sinna maetud varustuse: telgid ja toidu. Vinsoni baaslaagrisse, 2100 meetri kõrgusele viib meid suuskadele maanduv Twin Otter, millest välja astudes on hetkeks tunda, et õhku on vähemaks jäänud ning see vähene, mis järele on jäänud, on tunduvalt kargem kui Patriot Hillsis. Paneme telgid püsti. Kell näitab viiendat hommikutundi – väsimus on suur, kuid uni ei tule ikka veel, sest päike sirab taevas eredamalt kui kodusel märtsikuul.

Alles sama päeva pärastlõunal ärgates tajume reaalsust – olemegi lõpuks Antarktikas! Kuigi, vastu kõiki ootusi on ilm kohatult soe ning liikuma hakates ei saa me peale pika pesu midagi paksemat selga pannagi. Esimene päev on hoolimata palavast ja tuuletust ilmast siiski ränk, kere pole raske seljakoti ja kelgu lohistamisega üldse harjunud.

Pärast tunniajalist vaevalist liikumist ülesmäge tõstab Vern korraga eespool häält. Ta hääl on kõvem ja tundub, et ärevam kui varem ning ma jõuan ainult mõelda: nii, nüüd on see käes, tuleb äkktorm, kuhupoole me peame nüüd jooksma? Tegelikult selgub, et tuleb puhkepaus. Tarmo manitseb mind rajast mitte üle meetri kõrvale astuma ning köit omavahel pingul hoidma, sest liustik on pragusid täis. Pärast viietunnist vaevalist liikumist oleme jõudnud 2800 meetri kõrgusele, esimesse laagrisse.

Söök on meil Antarktikas kuninglik: hommikuks rohkes võis praetud röstsai peekoni ja munadega ning võipannkoogid siirupiga. Õhtusöögiks on kolm käiku: kõigepealt supp, siis puder hautatud juurviljadega ning käntsakas ehtsat kala või liha, mille giid, kelle tööks on ka kokkamine, kõigepealt pannil sulatab ja seejärel pruuniks praeb. Lisaks veel magustoidud, rohkes võis praetud keeksilõigud ja isegi ehtne šokolaadikreem! Kuigi meie, kes me matkal tunduvalt askeetlikuma menüüga oleme harjunud läbi ajama, kipume omavahel kiruma hiiglaslikke juustukänkraid ja telliskivisarnaseid keeksiplokke, mis me kelke koormavad. Kogu selle gurmeeroa valmistamiseks kulub ka rohkem kütust, rohkem pottepanne, mis kõik on meie kanda. Siiski on see otsatu luksus ja me asume seda nautima, eriti neil õhtutel, kui oleme väga väsinud, kuid ka hiljem ootepäevadel baaslaagris.

Teisel päeval lohutame end mõttega, et kuigi kott ja kelk on sama rasked, on päevateekond ehk tunni võrra lühem. Ja ikka veel on ilm väga soe, lausa palav. Neli tundi rähklemist ja me oleme 3100 meetri kõrgusel teises laagris.

Kolmandasse laagrisse minnes on ilm esmakordselt tuuline. Vern ütleb: „Tere tulemast Antarktikasse, otsige maskid välja!“ Enne järsu nõlvani jõudmist keerame Surmaorgu, kus lõikav tuul otse näkku puhub.

Poolteist tundi, mis seinani jõudmiseks kulub, tuleb läbida nii kiiresti kui vähegi võimalik, sest ühel pool on kõrgetel kaljudel rippliustikud ja teisel pool liustikumurru serakid, kust iga hetk võib vallanduda jäälaviin. Me küll teame seda, aga pole sellega vist siiski arvestanud, sest kui poolel seinal olles mürinat kuuleme, keerame üllatuse ja kohkumusega tagasi vaatama. Meist allpool on nii Abramovi kui ka Adventure Consultantsi grupp, kuid õnneks on nad laviini haardeulatusest välja jõudnud. 45-kraadisel nõlval turnimine on vähemalt esialgu üsnagi ebameeldiv. Kolmandas laagris, 3700 meetri kõrgusel matame toidu ja kütuse kiirustades lumme ning tormame tagasi teise laagrisse. Aga juba järgmisel päeval oleme taas kolmandas laagris, puhkame seal päeva ja siis on käes otsustav hetk.

Äratus on kell 7. Ilm on küll külm, aga täiesti tuuletu, ühtki pilve ka ei paista. Kõht peekonist ja saiast pungil, asume teele, venelased ja Adventure Consultantsi grupp kohe kannul. Tipupäeva esimesed paar tundi lähevad uskumatult kergelt, aga me teame, et tõusta on rohkem kui 1000 meetrit ja oleme ikkagi ärevil: kas me jõuame, kas ilma peab? Ilm peab, jõuame tipupüramiidi jalamile, kus tõus läheb järsemaks ning jääst ja lumest turritavad välja esimesed kaljud. Vabastame end köisseongust, jätame üleliigsed riided ja seljakotid maha. Peagi astume mööda teravat ja sakilist tipuharja ning pärast kuus ja pool tundi kestnud tõusu seisame Antarktika katusel ja juubeldame. Vaade on imeline. Antarktise lõputud tasandikud on kaetud madala pilvisusega, ainult Ellsworthi mägede kõrgemad tipud paistavad läbi pilveteki – Mt. Epperly, Mt. Tyree, Mt. Shinn ja teised. Jäädvustame vaateid ja oma lumeprillidega nägusid fotoaparaatide ning filmikaameraga, õnnitleme üksteist ja vehime lumekirkadega. Tagasi laagrisse jõuame kolme tunniga, joome grokki ja oleme rahul. Päike on vajunud juba mäeharja taha, mis tähendab, et käes on öö, aga venelasi pole ikka veel. Oleme nende pärast natuke mures. Ühisest päeva algusest on kulunud 14 tundi, kui nad lõpuks saabuvad.

Järgmisel päeval laskume udus ja pilves. Teises laagris paneme mahajäetud toidu ja prügi kelkudele, esimesest laagrist tuleb prügi veel lisaks. Kui meie ees avaneb baaslaager, paistab seal päike; õhku, mida hingata, on juba niigi tunduvalt rohkem ja kui veel baaslaagri ülem Steve tuleb oma telgist meie poole kasti õllega, siis võib saabuvat liialdamata õnnetundeks nimetada.

Paari tunni pärast on ka venelased kohal. Tervitame neid laagris kuuma kisselli ja grokiga. Mõned tunnid hiljem algab pidu, tervitamaks vene uut aastat ehk starõi novõi godi. Venelased, teadagi, pidutsedes nalja ei mõista ning laual on Antarktika keskkonda arvestades imelised delikatessid: oliivid, soolakurgid ja väga külm viin. Meie huilged ja laulujorin kostavad veel tükk aega pärast keskööd kaugele üle päikeseliste polaaralade.

Aga „Puhkus Lõunas“ saab oma tõelise tähenduse alles siis, kui nädal aega baaslaagris lennukit ja lennuilma ootame, peamiselt telgis pikutades ja lugedes. Loeme hommikul kella neljani (polaarpäevas on ju valgust küllaga, ka lugemiseks) ja ärkame alles siis, kui Vern hüüab kell 11.30: „Hommikusöök on 10 minuti pärast!“

Kui Patagoonia südasuvine päike 21. jaanuari õhtul loojuma hakkab ja taevas Punta Arenase kohal hämardub, longime puhtaksküürituina koduseks saanud iiri kõrtsi poole, kus toimub lahkumispidu venelastega. Säravvalged, puutumatud lumelagendikud on imelised ja lõunas puhata on kahtlemata hea, kuid mis seal salata – oleme päikeseloojangutest ja öisest pimedusest puudust tundnud.

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007