Arktika serval

Kunstnik ja fotograaf Peeter Laurits osales Slettnesis Norra kuraatorite kutsel Academy for Rhytmorphology korraldatud esimeses töötoas, mis keskendus tõusu ja mõõna rütmikale ning jäämere vetikatele.

Maailma põhjapoolseima maismaal asuva tuletorni Slettnesi jalamil on maailma äärel seismise tunne. Teistel maailma rannikutel seistes ei ole see kunagi nii tugev olnud, aga Barentsi mere ääres valdab see mind mütoloogilise intensiivsusega. Merest vaatavad välja vaalad, hülged ja delfiinid nagu Olaus Magnuse illustreeritud maakaardil, silmapiiril venib lõputu Hiina kaubalaevade karavan, aga teisel pool horisonti on juba järgmine, igavese talve, jääkarude ja laguneva jääkilbi maailm, Arktika.

Ajastus oli valitud mereloodete kõikumise suhtes võimalikult kontrastne – suvine pööripäev, kui päike kunagi ei looju, vaid veereb silmapiiri lähedal unetuna ringiratast. Meid kogunes kaksteist eri rahvusest inimest mitmesugustelt erialadelt: druiidist merebioloog, saami muusik, mõned filmitegijad, helikunstnikud ja fotograafid, kõik üsna filosofeeriva meelelaadiga. See hoidis põnevust ja pinget.

Teekond justkui maailma lõppu

Juba Slettnesi jõudmine meenutas teekonda maailma lõppu. Tallinnast tuli lennata Helsingisse, Helsingist Tromsøsse, sealt edasi maaliinilennukiga Hasviki, Hammerfesti ja Oldefjordi kaudu Mehamnisse. Inimesed läksid peatustes maha ja astusid lennukisse nagu vallabussis. Lobisesid omavahel ja viskasid nalja. Maastikud muutusid taimestiku poolest järjest vaesemaks, hiiglaslikest kivikilpidest tahutud trollilikuks kompositsiooniks. Mehamnist sai veel tunnikese autoga sõita ja imetleda seda trolliplastikat lähivaates. Siis lõpuks maailma põhjapoolseim tuletorn keset ääretut avarust – Põhja-Jäämeri ja silmapiiri taga uppuvate jääkarude müütiline tragöödia. Ärevust tekitav teispoolsus. Hüperobjekt.

Meid majutati Slettnesi tuletorni vahimajadesse, mis olid kohendatud residentuuriks ja väikeseks seminarisaaliks. Kõik osalejad jõudsid kohale eri aegadel, kõigil oli seiklusi olnud. Saamid ja teised kohalikud ainult naeratasid. Talviti võib siin nädalateks tuisuvangi jääda.

Nädalane residentuur

Residentuurinädal on lühike, pidime kiiresti sisse elama. Päevapoolsel ajal – ehkki ööpäevane rütm on siin tõesti väga punktiirne – olime välitöödel, õhtuti vahetasime mõtteid ja pidasime seminare. Suuresti dikteerisid meie aktiivsust merelooded, madalaima mõõna ja kõrgeima tõusupunkti jälgimine kujunes rituaaliks. Toitusime suuresti merest, mitmed vetikad, iseäranis Laminaria digitata, olid väga maitsvad, eriti kui mõni purakas kala nende sisse mässida. Kohalik kalur tõi mõnikord hiidlesta ja mõnikord ämbritäie krabiliha. See oli sümboolne vahetuskaup – sixpack merelkäijale, kala meile. 

Pildistamiseks kõige huvitavam aeg oli öö, valgus püsis siis madalal ja oli kõige teravam. Külm oli kogu aeg – külm, niiske ja tuuline. Kogu Euroopa ägas enneolematu kuumalaine käes, metsad põlesid, aga siinne temperatuur ei tahtnud kuidagi kahekohaliseks muutuda.

Kohalikud saamid rääkisid, et palavuseks kutsutakse ilma, kui kraad tõuseb 20 ligi. Noored panevad siis peo püsti, vanainimesed ägavad leitsaku käes ja niisugust aega mäletatakse aastaid. Paar nädalat pärast workshop’i kirjutas aga Torgeir Vassvik, et Slettnesil oli soojakraad tõusnud mitu päeva järjest üle 30 kraadi. Jäämäed sulavad, ettearvamatud muutused on käivitunud ja ilm viskab aina veidramaid vigureid.

Kliimaga kohastunud loodus

Arktilise tundra taimestikku uurides hakkasin aru saama, kui ränk võis olla elu kuivale maale kolimine Siluri ajastul 450 miljoni aasta eest. Mingit mullastikku ei olnud, kuidagi tuli kleepuda kaljudele ja harjuda ilmastiku järsu vaheldumisega. Arktika üliõhuke huumuskiht kujuneb tuhandete aastate vältel ja on äärmiselt erosiooniõrn. Maastikumasina jäljerida võib käivitada ulatusliku paljastumise. Taimed hoiavad kidurat joont ja liibuvad tihedalt maapinna ligi, et pidada vastu pidevale marutuulele ja enda all hinnalist mulda alal hoida. Roomavad vaevakased võivad olla mitmekümneaastased ja sellegipoolest meenutada pigem kanarbikku. Juurestikud on kõigil tihedad ja ulatuslikud, nii selleks, et siduda mulda, kui ka selleks, et ladustada lühikese polaarpäeva jooksul fotosünteesitud suhkruid pikaks ja pimedaks talveks. Polaarpäev kestab küll ainult mõne kuu, aga on üliintensiivne, Arktikas kasvanud pohlad maitsevad nagu iseendi kontsentraat.

Õhk on niiske, külm ja soolane. Jäine ookean mühiseb siinsamas, aga kostab kirjeldamatust kaugusest, nagu aegade algusest, ning jahvatab kaldakaljusid aeglaseks liivaks. Tõus ja mõõn vahelduvad kuuetunnises taktis, merepind tõuseb ja vajub rohkem kui kahe ja poole meetri võrra. Veest tunnistab mind viis hüljest nagu viis teispoolsuse saadikut. Aeg omandab müütilised mõõtmed ja pöörleb pea kohal ringiratast nagu pööripäevane polaarpäike. Õigemini, maailm pöörleb koos minuga ajas ja see ei pane pead ringi käima. Igavik on.

Esimesed allveefilmimise kogemused

Liibuva termokostüümiga Põhja-Jäämerre sisenedes ei tundu ta eriti külm, aga kaldakaljude vaheline lainetus ja vool kipub kaasa vedama. Vee all avaneb hoopis uus maailm, täielik vastand maapealsele visale kidurusele – külluslik taimestik, värvide ja vormide pillerkaar, kaldaäärsete vetikate vahel siblib krabisid, kalu, tigusid ja arvutuid pisimutukaid. Mul ei ole vähematki sukeldumise ja allveefilmimise kogemust, aga ma teen proovi. Tunnen ennast planktonina, kes uperpallitab võimsates voogudes, kaadrisse jäävad ainult sihitult vehklevad katkendid. Tõestatud on see, mida ennegi teadsin, et ma ei oska sukelduda.

Teiseks päevaks mõtlesin välja, mida teha tuleb. Vedasin vee alla suure statiivi, ankurdasin põhja ning filmisin selle pealt. Hoopis teine asi. Võimsad adrupuhmad hõljusid kaadris edasi-tagasi majesteetliku tempoga tõusulainete rütmis, vaalude kaupa paiskus objektiivi tõusuvee toodud hõljumit ja pisielukaid. Naljakas, et statiivi allveefilmides nii harva kasutatakse. Ujudes filmitud kaadrites tajub vaataja filmioperaatori ujumise dünaamikat, statiivilt filmituna aga ookeani ja elukeskkonna rütme, mis on palju huvitavamad.

Teisel päeval filmitut vaadates õhtuse seminari seltskond ahhetas. Nende kaadritega on juba midagi peale hakata. Ahhetada tuli aga lakkamatult. Kõigi kogutud materjal oli tohutult inspireeriv ja mitmekesine. Izabela Żółcińska sõelus ookeanist planktonit ja viis meid lummavasse mikromaailma. Lisaks sellele ühendas ta Miriam Jakobi külge hulga andureid ning salvestas tema südame- ja hingamisrütme, naha elektritakistust ja palju muid näitajaid kõigi nende päevade kestel, täpsemini lõputult kestva polaarpäeva tõusude ja mõõnade rütmis. Tema vaatleb inimese kehalisust kui ökosüsteemi ja ilmastikuga seotud voolavat protsessi, mitte mingit eraldi paiknevat suveräänset tervikut. Mere ja maiste stiihiate meelevallas on sellest väga kerge aru saada, teist võimalikku vaatenurka ei tundugi olevat.

Signe Lidén ja mitmed teised mängisid veealuste kontaktmikrofonidega. Hämmastav, kui erinev ja ebamaine on veealune akustika, iseäranis siis, kui kontaktmikrofonid teokarpide sisse installeerida. Kõige põnevamaks osutus see, kuidas veealune maailm maapealseid hääli kuuleb. Madala veega kaldalaguunide ääres, mille liigirikkus on eriti pöörane, pidas Arjen Mulder loengu rannikuvetikate ökoloogiast. Mikrofonid olid vees. Õhtusel seminaril kuulasime seda loengut rannikuvetikate kõrvade läbi.

Meelemärkusel taimemaailm

See ei ole päris tühi metafoor. Taimed, vetikad kaasa arvatud, jälgivad ümbrust palju laiemas spektris kui loomad, meie ise kaasa arvatud. Lisaks heli- ja valgustundlikkusele eristavad nende koed ja juured väga nõrku keemilisi signaale, tajuvad gravitatsiooni, bioelektrilisi ärritajaid, magnetvälju ning paljusid asju, mida meie võib-olla isegi ei aima veel. Taimed suhtlevad isekeskis ning teiste eluvormidega, on õppimisvõimelised ning oskavad teatud määral ilma ennustada. Võib täie kindlusega öelda, et nad on meelemärkusel. Paco Calvo, ühe tänavuse Biotoopia konverentsi esikõneleja eksperimendid tõendavad, et taimi saab narkoosi alla panna. Selleks, et teadvust kaotada, peab ta ju kõigepealt olemas olema, eks ole.

Nädal möödus kiiresti, kõigest seitse päikese täisringi arktilises taevas. Selle ajaga jõudsin kokku pildistada materjali arktiliste vetikate hiigelpannoo jaoks, mis praeguseks on purjena heisatud Tallinna Botaanikaaia troopiliste palmide kohale, ning filmida dramaatilisi kaadreid veealuse videoinstallatsiooni jaoks. 

Hilde Methi kureerib praegu näitust workshop’il osalenute töödest, mis avatakse 27. septembril Oslo Fotogellerietis, ning paistab, et Academy for Rhytmorphology (Arm) jääb edasi kestma. Arktikal on oma magnetiline lumm. Üks workshop’il osalenu, Marielle van Dop, veetis aastaid tagasi ühe residentuuri käigus terve polaaröö Slettnesi tuletornis ja see ei lasknud enam lahti. Ta kolis Hollandist ära ning elab tänaseni poolsaarel, Arktika serval.

Tekst ja foto: Peeter Laurits

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Meri vemmeldab
• Oliivikuningriik Messeenia
• Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
• Rännates Lääne-Iirimaal
• Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
• Kas Sumba on parem kui Bali?
• Reis Kanadasse – elu nagu filmis
• Arktika serval
• Mesinädalad Loodeväilas
• Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
• Kaks tiiru ümber maailma
• Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
• Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
• Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023