Reis Kanadasse – elu nagu filmis

Pikad vahemaad, mõõtmatud ookeanivaated ja paks udu, mustast karust rääkimata on märksõnad, mis jäid saatma meie pere esimest Kanada reisi.

„Sa ikka tead, et Kanada ei ole ühe reisi maa?“ ütles mu väliseestlasest sugulane, kui veeretasin juba kümme aastat tagasi mõtet tema perele Torontosse külla sõita. Unustades, et selles hiigelriigis on vahemaad pikad ja mastaabid igas mõttes suured (kes müüb magusaletis 50 MilkyWay multipakki?). Kuna meid huvitasid ookean ja mäed, aga samas tahtsime ka Suure järvistu ääres elavaid sugulasi näha, siis otsisime abi 912 lehekülge pikast tervet riiki hõlmavast Lonely Planeti reisijuhist. Aga see ajas pea ainult rohkem sassi, kuna meil oli reisiks aega ainult kaks nädalat. Kanada kui loodushuvilise paradiis tekitab hõlpsasti peataoleku tunde, et tahaks korraga olla nii kaljuronija, polaaruurija, kanuumatkaja, arktiline surfar kui ka pikamaa rännumees. Samas seitsme- ja üheksa-aastase lapsega reisides tahtsime, et neil oleks samuti lõbus ja matkad jõukohased. Meie näpp langes kaardil lõpuks Ontario provintsile, Torontole ja Nova Scotias asuvale Cape Bretoni saarele.

Vahtrasiirupimaa

Kui Torontos ja Ontarios kogesime loodusvärvide paleti täismängu ja isegi ligi 20-kraadist päikesesoojust, siis Nova Scotias saatis meid päevi tihe udu ja mõõtmatu looduse vaikus. Vahtrasiirupiga pannkooke sõime kohe esimesel hommikul ning meie Kanada pere hoolitses, et saaksime kogeda kõike kohalikku poutine’ist (Québeci provintsist pärit roog friikartulitest, mis on üle ujutatud vedela juustu ja pruuni kastmega) skaudilaagrini. Sugulaste juures elamine tegi nädala suurlinnas ja Ontarios seiklemise lihtsaks. Rongiga sai kiiresti kesklinna ja väljasõitudeks laenasime perelt autot.

Kustumatu mulje jättis ka õhtu Oshawa skaudilaagris, kus lauldi elava tule ümber kitarri saatel klassikalisi Ameerika lõkkelaule, söödi küpsiseid, joodi teed, räägiti õudusjutte ja ööbiti metsamajakeses.

Linnalähedane loodus ja Niagara juga

Toronto linnaeluga tutvusime vaid paaril päeval ja sellest meile täitsa piisas. Muidu tegime väljasõite linnalähedasse loodusesse, kus kohtab lugematul hulgal oravaid ja koduaedadeski jooksevad ringi pesukarud. Eksootilisemaid loomi uudistasime aga Toronto loomaaias, mis asub kesklinnast veidi eemal Rouge’i orus. Sattusime sinna täpselt siis, kui orus kasvav mets oli värvunud uskumatult ruugeks. Seega oli jalutuskäik loomaaias kaunis ka niisama, kuigi loomi nägi, ja mitte vähe. Varem kohtamata loomadest ütlesime tere näiteks orangutanile.

Rouge’i orust on kiviga visata Suurde järvistusse kuuluv Ontario järv ja Scarborough Bluffsi rahvuspark, mis oma 14-kilomeetrise rannaribaga pakub ohtralt järvevaateid ning lihtsaid jalutusradu. Viis järve – Ülemjärv, Michigan, Huron, Erie ja Ontario – moodustavad maailma suurima mageveekogu, mis kaldalt vaadates mõjuvad õigupoolest kõik vähemalt mere, kui mitte ookeanina. Järved suubuvad Atlandi ookeani ja on populaarsed ajaveetmispaigad. Ontario järv on Suure järvistu järvedest väikseim ning sinna suubub Erie järvest alguse saav Niagara juga.

Niagara on 55 meetrit kõrge ja 671 meetrit lai ning nii võimas, et ühes sekundis voolab sealt alla umbes miljon vannitäit vett. Tugeva surve tagajärjel taandub joa serv igal aastal umbes 1,2 meetrit. Nii on juga viimase 10 000 aastaga juba 11 kilomeetrit ülesvoolu nihkunud. Kõrvulukustav müha, keerlev ja mäslev hulk valget, udust, vahutavat vett on võimas vaatepilt. Õues võib olla muidu kuiv ja soe ilm, kuid lõbusõidulaevale astudes tuleb panna selga roosa kapuutsiga kilekott, kuna laev sõidab peaaegu joa alla, nii et 10–15 minutit oled justkui lausvihma all.

Niagara juga asub muide keset linna, mis on lasvegaslikult turistikas. Seal on palju kiirtoidukohti, kitši, veidrat meelelahutust, pudipadipoode ja teatraalsust. Peatänava õhus on ühtaegu nii friikate, okse kui ka pontšikute lõhna. Põikasime kohaliku perenaise soovitusel Kanada ühte tuntuimasse kohvikuketti Wendy’s, kus tuli tingimata võtta šokolaadijäätisekokteil ja kasta sinna sisse friikartuleid. Küla veidrusest hoolimata on Niagara juga ise võimas vaatepilt, mida võib kaldalt tundide viisi tasuta vahtida.

Samas piirkonnas kasvatatakse ka suur osa Kanada viinamarjadest ja valmistatakse kaalukas osa sealsetest veinidest, seega suundusime tagasi Torontosse läbi peene linnakese nimega Niagara on the Lake. Kaunite tänavale avanevate kaupluste ja kohvikutega linnakese ümbruses on kümneid veiniistandusi ja veinivillasid, mille vahel looklevad idüllilised jalgrattamarsruudid. Kulgesime mööda käänulisi teid viinamarjaistanduste vahel ja vaatasime tuule käes õõtsuvaid vahtrasalusid. Põikasime sisse ka Peller Estate’i veinimõisa, aga kuna meie pundis veinisõpru polnud, jäi kohalik kuulus jäävein kalli hinna tõttu maitsmata (30 ml maksis umbes 50 dollarit), aga mõisaid ja istandusi niisama vaadata oli ilus ikka.

Päev maal ehk aaker maad

Väliseestlastel, nii nagu kirjutab Tõnu Õnnepalugi oma Kanada-teemalises raamatus „Aaker“, on siin tõesti oma suvilapiirkonnad. Seega polnud üllatus, kui sugulased kutsusid meid vanale väliseestlaste suvilasaarele Meyer’s Islandile, kus oli koduselt arhailine võbe nagu veel säilinud vanakooli suvilates Vääna-Jõesuust Karepani. Tänapäeval saarel enam suuremat eestlaste kogukonda pole ning palju kinnistuid on edasi müüdud. Aga tänu noorele eestlaste järeltulijale, kes Torontost tagasi maale elama kolis, avanes võimalus sõita mootorpaadiga mööda Trenti jõge, püüda suvila paadisillalt kala, käia maapoes õunakooki ostmas ja tutvuda kohaliku vaatamisväärsuse hiigelmündiga. Campbellfordi külas Old Mill Parkis asub nimelt hiigelsuur Kanada kahedollariline ehk toonie, millel on kujutatud Kanada kuulsaimat jääkaru. Hiigelmünt on 8,2 meetrit kõrge ja selle diameeter on 5,5 meetrit.

Suusakuurordist otse surfiranda

Ühel päeval sõitsime 300 kilomeetrit Torontost põhja pool asuvale Bruce’i poolsaarele, kus surfihuvilistena vaatasime üle kohaliku ranna Sauble Beachi. Tuul oli metsik ja järvevesi mäslev, aga taevas sinine. Meie pea kohal laius lugematu hulk valged rünkpilvi. Sügiskontrastid ilmutasid end täies võimsuses. Muus mõttes oli küla justkui välja surnud – muidu kutsuvad ja suvise moega poed, kohvikud ja surfiputkad olid suletud. Bruce’i poolsaar sõidab sisse Huroni järve, mis on Suure järvistu suuruselt teine järv, pindalaga 59 590 km², mis on nii suur, et sinna võiks vabalt paigutada näiteks terve Läti. Järve äärest on lühike maa kohalikku Blue Mountainsi suusakuurorti, kus meie Kanada pere talvel suusatamas käib. Mäe otsast avanesid maalilised vaated värvilisele Põhja-Ameerika sügisele ja mõõtmatule Huronile.

Suurlinnamelu Toronto südames

Meie üheksa-aastasele jättis kustumatu mulje pearaudteejaam Union Station. Isegi kuid pärast reisi räägib ta elevusega selle väärikast klassikalises stiilis arhitektuurist, kõrgetest kaarjatest lagedest, marmorpõrandast, uhketest sammastest ja jaama mastaapsusest. Tõsilugu, Balti jaamaga ei anna võrreldagi. Seega kui reisid lastega, pole vaja üle mõelda – neile avaldavad muljet asjad, mis juba natukenegi kodusest miljööst erinevad.

Kuulsamatest vaatamisväärsustest sõitsime klaasliftiga üles Toronto CN Towerisse ehk teletorni, mis on 553 meetrit kõrge ja mille 360 kraadi vaated Kanada suurimale linnale on igati lummavad. Kaugel all sagivad „sipelgad“ ning pilvelõhkujate vöönd ulatub silmapiiri taha. Külastasime ka Royal Ontario muuseumi, lootuses tutvuda Kanada ajaloo ja ka põlisrahvaste kultuuriga, aga kuna see ekspositsioon oli just suletud, jättis sügava mulje hoopis nende dinosauruste väljapanek. Pika päeva lõpetasime Ripley’si akvapargis, kus on suur haibassein ja kunstinäitust meenutav meduuside kollektsioon, kelle värve ja aeglast kulgemist on väga meditatiivne jõllitada.

Tänavakunstihuvilistena jalutasime grafitialleel, kus näeb nii poliitilisi sõnumeid näiteks Ukraina sõja vastu kui ka läbimõeldud värviplärtsatusi rõõmsatel teemadel. Rahvaste kirevust tunnetasime Chinatownist Little Italy kvartalini ning kondasime läbi ka Financial & Fashion Districtist, kus liiguvad peenetes ülikondades pankurid ja kus on palju disainerrõivaste butiike. Nägemata ei jäänud ka mahajäetud kirikuhoovis telklinnakus elavad kurvema saatusega inimesed, kes lastes palju küsimusi tekitasid: „Miks see tädi omaette räägib?“, „Kas see mees elabki siin telgis?“. Eks siis tuli selgitada, et maailm on kirju ja inimeste elud väga erinevad. Jalutasime läbi ka The Distillery Districtist ehk vanast viskitehasest, mis meenutab oma poodide, kohvikute, galeriide, pruulikoja ja stuudiotega Telliskivi linnakut. Kohalik Yong-Dundase väljak oma värviliste ekraanide, rahvusvaheliste kaubamärkide esinduspoodide ja taamal undavate sireenidega ei jää aga alla New Yorgi Times Square’ile. 

Samast kohast läheb läbi kogu Ontario provintsi peatänav Yonge Street, tinglikult maailma pikim tänav, mis ühendab Ontario järve Simcoe järvega. Pikka aega oli Guinnessi rekordite raamatus Yonge kirjas kui maailma pikim (1986 km) tänav, aga kuna tegelikult läheb see üle kiirteeks ja seda jupitavad ristmikud, siis praegu peetakse tänava tegelikuks pikkuseks 86 kilomeetrit. Igal juhul on Toronto üks vägev moodne metropol, mis ei jää alla ühelegi maailma suurlinnale. Ameeriklased muide peavad kanadalasi maailma kõige viisakamateks inimesteks ja teevad selle kulul kõvasti nalja.

Nova Scotia – šotlaste, prantslaste ja põlisrahva sulatuspott

Nova Scotia poolsaart ühendab Põhja-Ameerika kirdeosa mandri ja New Brunswicki provintsiga 24 kilomeetri laiune Chignecto maakitsus. Provints on tuntud eelkõige oma mere ääres asuvate kalurikülade, värviliste majade ja tuletornide poolest. Ajalooliselt on rahvale tööd pakkunud kalandus ja söe kaevandamine. Nova Scotias elab umbes miljon inimest ning selle pealinn Halifax on Tallinna-suurune tänapäevane ülikoolilinn. Viimasega tutvumise jätsime reisi lõppu ning põrutasime kohe metsikumasse loodusesse.

Kui tavaliselt vaadatakse Nova Scotia kauneid külasid ja majakaid, siis meid huvitas kaugemal põhjas asuv maaliline Cape Bretoni saar ja lõunakalda surfirannad. Nova Scotia ühes Newfoundlandi ja Labradori, New Brunswicki ja Prints Edwardi saarega moodustavad Atlantic Canada piirkonna, ajaloolise nimega Akaadia või Mi’kmaq. Nova Scotia nimi tähendab ladina keelest tõlkides New Scotland ehk Uus-Šotimaa kunagiste Šotimaalt tulijate järgi. 

Atlandi-äärset Kanadat iseloomustavadki tugevad šoti, keldi ja akaadide ehk 17.–18. sajandil piirkonda elama asunud prantslaste mõjutused. Šotlased ja prantslased purjetasid siia ning hakkasid omavahel kemplema, kellele mis maatükk kuulub. Enne eurooplaste tulekut kuulus territoorium aga Mi’kmaqi põlisrahvale, kellega said esiti väga hästi läbi just akaadid. Aga nii nagu muu maailm Austraaliast Põhja-Ameerikani, tegeleb ka moodne Kanada praegu represseeritud põlisrahvaste integreerimise ja ajaloo vigade lappimisega. Olgu selleks siis enne „avastamist“ maal elanud rahvaste ajaloo ja kultuuri uurimine, au sisse tõstmine või eri hõimude toetamine tänapäevaste protsessidega toimetulemisel.

Orkaanist räsitud Cape Bretoni saar ja Cabot Traili ringreis

Cape Bretoni saare kohta kirjutab enamik reisijuhte, et tegemist on taevaliku metsaunelmaga ookeani ääres, mille kohal tiirutavad kaljukotkad, migreeruvad vaalad ja kus loodus kohtub eri kultuuridega. Osa saarest on rahvuspark, kuhu sissesõit on maist septembrini ehk turismihooajal tasuline. Kuna oktoobris oli hooaeg läbi, võttis saar meid vastu looduse iluga, mille eest maksta ei tulnud, kuid millest oli hiljuti orkaan üle käinud. Samuti oli enamik muuseume ja muidu külastust väärivaid kohti, nagu näiteks vaalavaatluskruiis või viskitehas, juba suletud. Cape Bretoni tõmbenumbriks on aga 300 kilomeetri pikkune ümber saare looklev ookeaniäärne maantee, mida võib läbida auto või jalgrattaga. „Kui ma saan Cabot Traili näha, siis ma olen sõitnud mööda ühte maailma kõige ilusamat teed,“ ütlesin ma reisi planeerides. Samuti on see matkajate paradiis, kuna saar on risti-rästi matkaradasid täis.

Cape Bretoni saare väikesed asulad meenutavad nii Iiri kui isegi Portugali üle lombi asuvaid külakesi. Kajakate kisa mere kohal, tõusev päike ja paks udu, kohvikud, luitunud paadikuurid ja pisut roostes sadamad olid need, mida otsima läksime. Hõreda asustuse tõttu ei näinud eriti isegi kohalikke; seiklesime perega lühematel matkaradadel ja looklesime mööda ookeaniäärset maanteed. Ööbisime neli ööd iga kord eri kohas, alates viktoriaanlikust villast ja lõpetades jõeäärse metsakämpinguga, kus hommikukohvi kõrvale nägi kotkast lendu tõusmas. Sõime pubis nii poutine’i ja fish & chipsi kui ka keetsime priimusel kaerahelbeputru ja kiirnuudleid. Kogesime nii ehedat metsakämpingu-Kanadat kui ka baldahhiinvoodit. Ühel soojal sügisõhtul sai onni trepil kitarrigi tinistatud ja samas kõrval asuvas saunas sisse lülitada kodumaise Huumi elektrikerise.

Cabot Traili ookeanimaantee on kurviline ning täis maalilisi vaateid koos võimalusega peatuda ja piknikku pidada. Meie läbisime ringi vastupäeva, et näha päikeseloojangut, ning püüdsime igal vaateplatvormil ookeanis ka vaalu silmata, aga meile nad ennast ei ilmutanud. Kuna saar on küllaltki metsik ja koosneb suures osas matkaradadest, siis jugasid, jõgesid ja radasid, mida uudistada, on palju. Me teele jäid näiteks 16 meetrit alla langev Uisge Bàn Falls Baddecki lähedal, lühike Halfway Brooki rada ning populaarne Skyline trail. Viimane oli ka ainus koht saarel, kus teisi matkajaid nägime. Rada kulmineerub avara vaatega Atlandi ookeanile, kuid meil õnnestus raja lõpus kohata ka musta karu! Ta jäi meist mõnesaja meetri kaugusele matkaraja viimasest vaateplatvormist veidi alla ookeani poole, sõi ja toimetas seal küngaste vahel omaette.

Neljas ja ühtlasi viimane päev Cape Bretoni saarel oli soe, sai lausa jalgupidi meres jalutada ja T-särgi väel käia. Sooja oli kohati 20 kraadi. Saare idakalda liivased rannad Invernessis ja Port Hoodis pakkusid mõnusat äraolemist. Viimase peatuse enne mandrile tagasisõitmist tegime Glenora Distillerys, mida saime vaadata vaid väljastpoolt. Põhja-Ameerika vanimas viskitehases hoitakse au sees Šoti viskivalmistamise traditsioone, tehakse ühelinnaseviskit, praktiseeritakse keldi keelt ja kultuuri. Hooajal saab seal nii tuuri kui ka öömaja.

Turistivaba Nova Scotia lõunarannik ja pealinn Halifax

Kui suvisest ilmast polnud enam midagi järel, startisime uduvihmasest Sheet Harborist Halifaxi poole. Päeva eesmärk oli üle vaadata lõunaranniku surfirannad Martinique, Kannon ja Cow Bay, mis jäävad Halifaxist ida poole. Kuigi natuke lootsime, et saame ka ise vette, siis piirdusime Cow Bay ideaalsete laineolude ja kohalike lainehuntide vahtimisega. Taevas oli klaar ja vesi nagu klaas, aga lained ilusad. Pimedas jõudsime Halifaxi sõsarlinna Dartmouthi, kus ööbisime kaks viimast Kanada ööd. Dartmouth oma üles-alla looklevate tänavate ja üle lahe kulgeva suure sillaga võib vabalt meenutada näiteks San Franciscot.

Halifaxis – esimest korda kahe nädala jooksul – saime The Art Gallery of Nova Scotias näha ja lugeda midagi ka põlisrahvaste kohta. Lisaks on kunstimuuseumis ka Maud Lewise püsiekspositsioon, mille osa on ka kunstniku 12-ruutmeetrine värvikirev majake, kus naine suure osa oma täiskasvanuelust elas. Vaatasime üle ka mäe otsas asuva Halifaxi kindluse (Citadel Hill National Historic Site), mille rajamist alustati 18. sajandi keskel, kuid valmis see ligi sajand hiljem. Kuna Halifax on igati läbijalutatava suurusega, siis käisime Halifax Public Gardensi aias, mida peetakse üheks ilusamaks viktoriaanliku linnapargi näiteks Põhja-Ameerikas. Ostsime klassikalist tänava-hot dog’i, mis oli tõesti jumalik (või oli kõht lihtsalt nii tühi). Linn enam-vähem üle vaadatud, peatusime sadamaäärsel promenaadil ning proovisime kohalikku merivähki. Kuna kanadalased armastavad kõike hot dog’ina või friikartulitega süüa, siis maitsesime ka legendaarset kohalikku homaari hot dog’i vahel. See oli kuum ja sulas suus.

Viimase automatka tegime linnast tunnise sõidu kaugusel asuva ookeaniäärse Peggy’s Cove’i majaka juurde. Peggy’s Cove on suvel üks Nova Scotia enimkülastatavaid paiku, aga hooajavälised võlud avaldusid siin taas ja saime seda kohta nautida (kaas)turistide vabalt. Graniidist abajast kõrguva kuulsa punavalge Peggy’s Cove’i majaka ümber on mõnus turnida ja merd vaadata. Samas on ka kaluriküla piltpostkaardilike kalurihüttide ja galeriidega. Sellega olime ära näinud ka klassikalise Halifaxi ja Nova Scotia – värvilised majad ja tuletorni.

Nagu alguses öeldud, Kanada pole ühe kiire reisi maa. Selleks et rohkem näha, tuleks jääda kauemaks või käia mitu korda. Võid seal end inimeste keskel tunda üsna turvaliselt, aga loodus on mõõtmatu, kohati dramaatiline ja varieeruv, pakkudes kõike päikselistest randadest lumiste tippudeni.

Tekst ja foto: Annelis Rum

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Meri vemmeldab
• Oliivikuningriik Messeenia
• Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
• Rännates Lääne-Iirimaal
• Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
• Kas Sumba on parem kui Bali?
• Reis Kanadasse – elu nagu filmis
• Arktika serval
• Mesinädalad Loodeväilas
• Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
• Kaks tiiru ümber maailma
• Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
• Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
• Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023