Rännates Lääne-Iirimaal
Iirimaa võlu peitub sealses kaunis ja karges looduses, ka maa paks kultuurikiht, keerukas ajalugu ja poliitiline saatus ei jäta vist kedagi ükskõikseks.
Iirimaa on Islandi järel Euroopa läänepoolseim riik. Pindalalt on Iiri saar pisut väiksem kui kaks Eestit ehk 84 421 km2. Saare kirdeosas paiknev umbes kuuendik – poliitiliselt tuntud kui Põhja-Iirimaa – kuulub suurele naabrile Ühendkuningriigile. Vähem kui kahe miljoni elanikuga Põhja-Iirimaa administratiivseks keskuseks on Belfast. Ülejäänud osa saarest moodustab 1922. aastal iseseisvuse saanud ja enam kui viie miljoni elanikuga Iiri Vabariik (iiri k Poblacht na hÉireann) pealinna Dubliniga.
Põhjas eraldab Iiri saart Suurbritanniast Põhjakanal, keskel Iiri meri ja lõunas Georgi kanal.
Iiri Vabariigis on rahaks euro, Põhja-Iirimaal inglise naelsterling. Vahemaid mõõdetakse Iirimaal kilomeetrites (mitte miilides nagu Ühendkuningriigis), kuid liigeldakse vasakul pool teed.
Automarsruut Atlandi rannikul
Lääne-Iirimaal, eriti rannikul ringi liikudes jääb silma sinivalge viit WAW – West Atlantic Way ehk Lääne-Atlandi tee. Euroopa servas, otse Atlandi rannikul kulgev automarsruut algab Iirimaa põhjaosast Inishoweni poolsaarelt Donegali maakonnast, läbib seitsme maakonna (Leitrim, Sligo, Mayo, Galway, Clare, Limerick, Kerry) rannikut ja lõpeb saare edelanurgas Kinsale linnas Corki maakonnas.
Maailmas üsna ainulaadse marsruudi pikkus on 2600 kilomeetrit (ligikaudu 1600 miili). Võrdluseks – kogu Iirimaa rannajoon on 3170 kilomeetrit. Lääne-Atlandi tee viib läbi rannikulinnade ja külade, teeb ringe poolsaartel ja neemedel. Kui on kindel tahtmine kõik kaasa teha, siis tuleb vahel mõnda juppi ka korrata. Et seiklus oleks täielik, siis tuleks põigata ka rannikulähedastele saarekestele. Loomulikult võivad ambitsioonikad seiklushuvilised teekonna läbida ka jalgrattaga – nii tekib vahetum side maaga ja näeb kindlasti rohkem, aga selle seikluse tarvis on vaja väga palju aega! Raamatupoed ja internetisügavused pakuvad Lääne-Atlandi tee kohta hulgaliselt juhiseid, kaarte ja kirjandust. Olgu siin vaid mõned viited: thewildatlanticway.com, discoverireland.ie.
Jah, autoga liikumisel on head ja halvad küljed, aga kindlasti valitseb kvantiteet kvaliteedi üle.
2019. aasta sügisel, Iirimaa reisi viimasel päeval jõudsime Mayo maakonna väikesesse linnakesse Westporti. Aeg oli napp, siiski tegime peatuse, sest linn tundus huvitav. Kohvikus americano’t nautides sosistas see linn meile vaikselt: „Tule tagasi ja vaata mind veel…“
Möödus kolm aastat ja olimegi taas Westportis. Seekord sõitsime kohale rongiga pealinnast Dublinist. Vahepeal oli Westport hääletatud Iirimaa parimaks elamise paigaks.
Westport (Cathair na Mart)
Praegu ligikaudu 6000 elanikuga Westport on üks väheseid planeeritud linnu Iirimaal. Piirkonnas on asustus olnud juba sajandeid, kuid teadlikust ja plaanipärasest linnaehituse algusest teatas kohalik ajaleht aastal 1767. Tolle aja kohta laiu tänavaid palistavad kuningas George’i stiilis esinduslikud hooned ja puudega ääristatud varjuline avenüü kulgeb paralleelselt Carrowbegi jõega.
Atlandi ookeani tuulte-tormide eest annab pisut kaitset Wesporti mõisa metsapark. Pargi keskel kahe paisjärve ääres olev mõis ehitati 1730. aastal, pool sajandit hiljem tehti põhjalik ümberehitus. Arhitektuuriliselt ei peeta Westporti mõisahoonet kuigi märkimisväärseks, kuid vihmase ilmaga väärib selle 18. sajandi interjöör siiski vaatamist. Kesklinnast on mõis ja park lühikese jalutuskäigu kaugusel.
Westportist viib välja mööda endist raudteetrassi kulgev kergliiklustee. Jõuame sadamakaile. Kunagi oli Westporti sadam väravaks avatud ookeanile, nüüd ootavad sadamakail turiste eksklusiivsed butiikpoekesed, eriti huvitav on raamatupood, näen ka paari kohvikut.
Clew lahe voored
Westportist läbivoolav lühike, kümnemiiline Carrobegi jõgi suubub linna külje all Clew lahte. Briti saarte ainulaadses, Clew lahe arhipelaagis on umbes 140 madalat sujuvate piirjoontega piklikku moreenküngast, geoloogiliselt tuntud kui voored (drumlin). Legendi järgi olevat neid merre laialipillatud vooresid siin tunduvalt rohkem – 365, iga päeva jaoks oma saareke. Moreenvoored võivad olla formeerunud ka sisemaal. Lääne-Iirimaal on voored ümbritsetud merega, ida pool ümbritseva maapinnaga. Kaugemad merevoored on avatud Atlandi tuultele, mõned neist on erosiooni tulemusel taandunud kaljudeks.
Westporti sadamas ootab Clew Bay pärandkultuuri keskus, mis on omanäoline kogukonnamuuseum. Peagi saame teada, et kogu piirkonna kuulsaim figuur oli 16. sajandi kapten ja piraat-kuninganna Grace O’Malley. Naine elas märkimisväärse ja seiklusrikka elu, mis oleks kopsakas kogus materjali mõnele Hollywoodi filmile. Muuseumi juurest on erineva suurusega merevoored hästi nähtavad.
Arhipelaagi voored on valdavalt asustamata, kuid üksikutel siiski elavad mõned karmi eluga harjunud inimesed, ühel saarekesel tegutseb seikluspark. Kõige kuulsam voor on Dorinish, selle ostis 1967. aastal John Lennon. Legendaarne The Beatlesi muusik unistas vaikuses pensionipõlve veetmisest, kuid saatus tahtis teisiti ja Lennon lahkus siitilmast 1980. aastal. 1970ndate algul toimetas saarel hipide kogukond, väidetavalt käis Dorinishilt läbi paarkümmend alternatiivse eluviisi harrastajat. Pärast hipide telgi mahapõlemist jäi saar taas tühjaks. Vahetevahel leidvat Dorinishile tee biitlite siiani entusiastlikud austajad.
Kaugemal kerkib merest umbes 150 elanikuga Clare saar, põhja suunas on horisondil Nephin Begi mäeahelik. Selge ja päikeseline septembrilõpu hommik aitab pilti talletada. Westport Cruises korraldab lahele paadireise.
Endisest raudteest on saanud rattarada
Rendime Hollandi päritolu jalgrattad, 25 eurot päev, elektriversiooni päevatasu on 50 eurot. Valisime marsruudiks 42-kilomeetrilise endise raudteeliini, Great Western Railway. Iirimaa Great Western on üks paljudest endistest üleeuroopalistest raudteeliinidest, mis enam raudteena ei toimi, kuid on matkajate päralt. Endiste raudteede ohututeks matkaradadeks muutmist on aidanud finantseerida Euroopa Liit.
Eraldi väikese tasu eest transporditakse rattad alguspunkti. Kohe siinsamas on Achilli saar. Paari tuhande elanikuga Achill (148 km2, väiksem kui meie Muhu) on Iirimaa suurim saar. Suure maaga ühendab Achilli saart sild. Ametlikult on Achill igapäevane iiri keele kasutuse, Gaeltachti piirkond. Sõidame korraks üle silla saarele ja alustame tagasiteed. Kes soovib, võib enne tagasiteed teha paksu kultuurikihiga saarel tiiru. Ka saab saarele niisama matkama tulla. Westportist sõidab Achillile regulaarselt liinibuss.
Aga Achilli-Westporti rattarada on tõeliselt nauditav. Kunagise Westporti-Achilli raudtee eluaeg jäi lühikeseks. Liin avati aastal 1895, kuid peagi ilmnes, et reisijaid, veetavaid kaupu ja raha on vähe ning 1937. aastal raudtee suleti. 2011. aastal avati lõviosa endisest trassist matkajatele. Rada on tuntud nimega Great Western Greenway.
Uuselamurajoonidest läbisõidu vältimiseks on rajas tehtud mõned kõrvalepõiked, pinnas on mustkatte-kruusasegu. Nälga ei pea kannatama, tee ääres on mitu kohvikut, lisaks pinkide-laudadega piknikukohad. Vaimu toidavad suurepärased vaated: lilla kanarbikuga kaetud nõlvad; taamal sädeleb voortega täidetud Clew laht, rohelistel mäekülgedel istuvad traditsioonilised valgeks lubjatud kivimajad. Möödume turbarabast. Kohalikud käivad siiani rabadest majade kütteks turvast lõikamas. Turbalõikamine on Iirimaa maapiirkondades olnud traditsiooniline majandustegevus. Kahjuks vähenevad turbavarud kiiresti.
Rajaäärne märgistus on suurepärane, infotahvlid annavad teada minevikus toimunust. Üks paneel räägib Peggy Lynchehaunist, naisest, 20. sajandi alguse paadimehest, kes ühendas Achilli saare külasid suure maaga. Ettevõtlik külanaine vedas oma paadis kõike eluks vajalikku: lambaid, kariloomi ja kala turule, arste ja kirikuõpetajaid haigete juurde, vajadusel surnukirste, lisaks jäi Peggyl aega pidada ämmaemanda ametit. Raske elu ja väljakutsed ääremaal kasvatasid ettevõtlikke ja agaraid inimesi.
Great Western Greenway kulgeb läbi väikese Mulranny rannaküla. Endine raudteejaama hoone on muudetud poeks ja kohvikuks. Omal ajal töötas hoones raudtee sponsoreeritud hotell. Viidad kutsuvad pearajalt kõrvale, väiksematele matkaradadele, kuid lubame, et tuleme kunagi tagasi. Alati on ju teine kord…
Newport
Väntame aga edasi. Jõuame pisikesse unisesse Newporti linnakesse. Ameerika näitleja ja Monaco printsessi Grace Kelly (1929–1982) vanaisa rändas kunagi siitkandist Ameerikasse.
Vaade ajalukku. Paar sajandit tagasi oli Lääne-Iirimaa tihedalt asustatud, aga näljahäda, tuntud kui Suur Nälg (1845–1849) sundis inimesi emigreeruma. Lahkuti peamiselt Põhja-Ameerikasse, jõuti ka Lõuna-Ameerikasse ja Austraaliase. Kes niikaugele ei jõudnud, otsis õnne omalt maalt, eelkõige pealinnast; Dublinisse on aegade jooksul kogunenud üle miljoni elaniku. Kunagi tihedalt asustatud maa jäi tühjaks. On siiani üsna tühi.
Aga korraks tagasi Newporti. Paljud Iirimaa väikelinnad hingitsevad ja võitlevad oma olemasolu eest. Liigume Mayo maakonnas ja siin on elanikkonna keskmine tihedus väiksem kui Eesti 32 inimest ruutkilomeetril. Newporti linna keskväljak paistab laupäeva õhtupooliku kohta olema küllalt elav. Kohe leiame Kelly-nimelise (kindlasti printsessi kauged sugulased?) kohviku ja delikatessipoe, uksed kutsuvalt lahti ja puha, astu ainult sisse! Pott teed ja õunakook maitsevad imehästi. Naudine teed ja kooki, jälgime pisut aega toimuvat ja ongi aeg võtta jalgratas, sest kella kuueks peab see olema tagasi antud. Linnakese keskusest mõnisada meetrit eemal on elu juba üsna vaikne.
Edasi kulgeb rattatee paralleelselt suure maanteega, silmapiiril kõrguvad endiselt mäed ja avanevad vaated romantilistele karjamaadele. Enne Westporti on pikk langus, hurraa!
Westportis on mitu rattaid laenutavat jalgrattapoodi. Siinkirjutaja käis äris nimega Paddy and Nelly (Church St., Westport, paddyandnelly.ie) .
Püha Patricku radadel
Westport, tegelikult Lääne-Iirimaa on täis vanade palverändurite sissetallatud ja arheoloogiliste jäänustega palistatud põnevaid matkateid või lihtsalt mõnusaid ja matkamiseks suurepäraseid radasid.
Iiri rahvuspüha on 17. märts. Väidetavalt sündis (või ka suri) sellel päeval 5. sajandil (eeldatavalt sajandi algul) püha Patrick. Patrick oli varase kristluse levitaja, Iirimaa esimene piiskop.
Kaheksa kilomeetrit Wesportist lääne suunas on püha Patricku mägi. Kes tunneb ennast vormis olevat, siis ootab vallutamist müstiline Crough Patrick (Cruach Phádraig, vanades iiri allikates Cruachán Aigli). Palverännak tähendab ronimist mööda 750-meetrilist karmi kaljust mäeveert. Crough Patricki jalamile, Murriski külasse sõidab Westportist regulaarselt liinibuss, aga kohale saab ka rattaga.
Väidetavalt veetis iiri suurim keskaegne pühak, püha Patrick aastal 441 mäe tipus nelikümmend päeva ja ööd, palvetas ja nälgis. Kaasajal jõuab igal aastal mäe tipus olevasse pisikesse kirikusse kuni sada tuhat palverändurit. Mõningatel andmetel ootas esimene kirik palverändureid juba Patricku ajal, 5. sajandil. Teised allikad on pakkunud esialgse pühakoja püstitamiseks mõni sajand hilisemat aega. Praeguse kiriku ehitasid kohalikud meistrid 1905. Materjal veeti mäkke hobuste ja eeslite seljas. Juuli viimane pühapäev on üleiirimaaline palverännakupäev. Tänapäeval rühitakse mäkke ikka kindlates matkajalanõudes, aga vanasti võtsid pühendunud katoliiklased teekonna ette paljajalu, vahel põlvili roomates.
Pilvitu ilmaga pakub Crough Patricku tipp võimalust näha suurt osa Iirimaast. Koos mäejalamile minekuga-tulekuga peaks Crough Patricku vallutamiseks loovutama terve päeva, siis jääb aega ka vaadete imetlemiseks ja puhkuseks. Alla jõudes ootab Murriski külas kogukonnakohvik.
Patricku radu on siinkandis teisigi. Crough Patrickust 8 km idas on Aghagoweri küla. Usutakse, et siin peatus Patrick enne suurde mäkke tõusmist, ehitas kiriku, võidis ja õnnistas esimese piiskopi (enda järel).
Aegade hämaruses tegutsenud misjonäridele omistatakse ju imettegevaid võimeid. Legendi järgi viskas Patrick oma nälgimisaja lõpus mäest alla kella, ajades sel kombel saarelt minema mürgised ussid. Patricku kell olevat olnud valmistatud heledast läikivast metallist, kuid pideva helistamise tulemusel muutus metall tumedaks. Kellaga tahtis Patrick eemale ajada pahasid vaime, deemoneid. Deemoniteks olid mustad linnud ja mürgimaod, kes järgnesid Patrickule mäe tippu. Patrick üritas ajada kimbutajad kuristikku mäe lõunaküljel ja ühe pahategija ema, tuline ja agressiivne Corra lendas mäest alla sellise hooga, et maapind lõhenes ja tekkis järv, Loch naCorra (Nacorra järv). Ja sellest ajast on Iirimaa vaba mürgimadudest! Musti linde leidub ikka, ise nägin!
Kui sajab vihma
Iirimaa, eriti selle läänepoolse osa probleemiks on vilets ja ettearvamatu ilm. On ju rannajoon avatud otse Atlandile. Rannikul on sagedasteks külalisteks tugevad tuuled, mis arenevad tormiks, sagedased on vihm ja udu, sageli võimsates kogustes. Ka rahuliku ilmaga puhub peaaegu alati tuul, mis lisab õhule meremaitset ja -lõhna… Aga puud-põõsad, lilled, rohi ja sammal kasvavad jõudsalt, aasad ja mäeküljed on läbi aasta haljad, harv lumi tuleb ja kaob kiiresti. Siit ka iiri lipul olev rahvusvärv, roheline.
Ja kui sajabki, siis pole kõik veel kadunud, tuleb vaid olla kannatlik: Westportis on huvitavaid poekesi, ootavad kohvikud-restoranid, Westporti mõis, ja miks ka mitte bussireis Galwaysse või sõit rongiga Ballinasse, Athlonesse. Ümbruskonnas on küllaga linnakesi, kus vihmane päev huvitavalt mööda saata. Ja ühel päeval on jälle kuiv! Bussipiletid on suhteliselt kallid ja maksta saab ainult sularahas.
Sõnad, sõnad…
Iirlased on jutukad ja sõbralikud. Jah, keltidel, kelle hulka iirlased ju kuuluvad, oli suuline kultuur.
Hilisemat Westporti kultuurimaastikku on ilmestanud James Joyce ja William Butler Yeats; Iirimaa on kodumaaks suurtele sõnaseppadele – Oscar Wilde, George Bernhard Shaw, Brendan Behan ja Seamas Heaney. Sõnad on Iirimaa valuuta. Tervitusele või mõnele küsimusele võib vastuseks tulla pikk sõnadevool. Teema ikka leitakse, saab rääkida ju ilmast ja kohalikust linnast, küsitakse, kuhu lähed… Aga see on ka võimalus rohkem teada saada maast ja selle rahvast.
Kindlasti on varsti kuulda iiri sõna craic, mis tähendab nalja, head äraolemist, folgiainelist muusikat ja laiemalt ehk meeleolukat pidugi. Paljudes Westporti kõrtsides mängitakse õhtuti traditsioonilist elavat rahvamuusikat. Mõnes kõrtsis on õhtu jooksul mitu täispikka, peaaegu kahetunnilist improviseeritud folgiõhtut, sattusin ise ühele sellisele topeltsessioonile.
Kui otsida ja kohalikelt uurida, leiab Lääne-Iirimaal palju craic’i pakkuvaid kõrtse. Alati on kohal turistid, aga veel parem kui on tulnud ka kohalikud, siis on kindel, et asi on ehtne. Õhustik on sõbralik, alati kuulub folkmuusika juurde klaas või paar õlut. Iiri muusika peegeldab rahva hinge, vahel pisut nukker igatsedes tagasi möödunud aegu, kuid pigem on meloodia ja laulud ikka heatujulised, energiast pakatavad. Kaasa võivad laulda kõik, kes kohal. Ikka võidakse küsida, kust keegi on tulnud. Eesti üle rõõmustatakse, sest eestlasi ei kohata just sageli.
Elav iiri muusika ja õdus õhustik ootavad Westportis kindlasti The Porter House’s Bridge Streetil. Parim viis lõpetada päev Atlandi rannikul, oli see siis rajune või päikeseline, on klaasi iiri Guinnessi ja folgirütmidega.
Fáilte! – Tere tulemast!
Tekst: Siiri Merila-Hubbard
Foto: erakogu
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Meri vemmeldab
- Oliivikuningriik Messeenia
- Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
- Rännates Lääne-Iirimaal
- Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
- Kas Sumba on parem kui Bali?
- Reis Kanadasse – elu nagu filmis
- Arktika serval
- Mesinädalad Loodeväilas
- Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
- Kaks tiiru ümber maailma
- Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
- Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
- Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
- Tooteuudised
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023
