Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees

Tiit Pruuli kirjutab oma kohtumisest Ukraina juutuuberiga, kelle kanalit jälgib 5 miljonit inimest. Kuidas on sõda muutnud Antoni suhtumist ja kuhu soovitab ta tingimata Ukrainas minna?

Esimest korda kohtusime Antoniga Teravmägedel augustis 2021. Olime purjelaev „Admiral Bellingshauseni“ seltskonnaga end sisse seadnud vanas venelaste kaevanduslinna Pyramideni restoranis. Venelannadest teenindajad olid meid vastu võtnud ehtveneliku lahkusega, mängisime koos kitarri, jõime veini ja laulsime. Ja äkki muutus midagi. Tagumise laua juurde oli tulnud istuma üks poiss oma paari kaaslasega. Venelannad unustasid meid hetkega ja lendasid sinna tagumisse lauda, tundus, et seal istub meile tundmatu rokkstaar. 

Peagi selgus, et tegu on Anton Ptuškiniga. Guugeldasime ja nägime, et tema venekeelset Youtube’i reisikanalit jälgib viis (5!) miljonit inimest. Õhtu käigus saime tuttavaks ja saime teada, et Anton teeb Teravmägedel uut reisisaadet. Kahjuks polnud ta aga saanud ühtegi kaadrit jääkarudest. Meie videomehel CJ Kasel oli jääkarusid aga külluses ning ta oli lahkelt nõus mõnesid ilusamaid hetki Antoniga jagama.

Teist korda kohtusime Antoniga 2023. aasta veebruarikuus Kiievis, kui olime CJ-ga seal GO Reisiajakirja jaoks materjale kogumas. Istusime ühes kesklinnakohvikus, rääkisime reisimisest ja sõjast.

Esmalt oli meil aga probleem, et Anton rahva seast üles leida. „Jah, ma ei aja enam habet, see on moraalne toetus sõduritele,“ ütles ta kätt surudes.

Me olime kohtunud korra, olime vaadanud netist tema reisivideoid ning meile oli jäänud temast mulje kui ühest optimistlikust ja rõõmsast reisisellist. Teisalt teadsime, et kohe sõja algul oli ta öelnud väga otse välja, mida ta agressorist arvab. Paljud arvasid muidugi samamoodi, aga kuna ta oli enne sõda olnud Venemaal nii populaarne, pidas Putini režiim vajalikuks määrata talle kohe 50-aastane sissesõidukeeld Venemaale.

Kohtusime Kiievis ühe hoopis tõsisema inimesega, kui olime arvanud.

Anton, kuidas me sind eestlastele võiksime lühidalt tutvustada?

Sündisin 1984. aastal Luganskis, lõpetasin seal sotsioloogina ülikooli. Ma olin väga populaarse saatesarja „Kull või kiri“ („Орёл и решка“) saatejuht.

Seejärel ehitasin viis aastat üles oma kanalit. Kui algas sõda, siis hakkasin esmalt tegelema oma ingliskeelse kanaliga, kuhu kogunes peagi veerand miljonit jälgijat, kes olid huvitatud Ukraina elust. Siis aga tundsin, et sellist asja pakuvad väga paljud, ja tahtsin teha midagi sisukamat – hakkasin tegema dokumentaalfilmi koduloomadest sõja ajal. No tegelikult on see film muidugi inimestest, aga sel on teistsugune vaatenurk.

Millal on lootust su filmi näha?

See on üsna kallis film, loodan, et sügiseks saab valmis.

Mis kohti soovitaksid külastada turistidel, kes pärast sõda Ukrainasse tulevad?

Tõsi, ma olen välismaal reisinud palju rohkem kui Ukrainas, aga üht-teist oskan soovitada küll.

Miks on Ukraina üldse huvitav? Siin on küllalt hea teenindus, aga hinnad on madalad ja huviväärset on väga erineva maitsega inimestele.

Minu jaoks on number üks koht Tšernobõl. See on hullumeelne koht. Ma olen muidugi üldse suur mahajäetud linnade fänn. Ma olen käinud lisaks Teravmägede vanadele kaevanduslinnadele ka Namiibias, Jaapanis ja mujal, kust on leida selliseid linnu. Tšernobõlis olen olnud viis korda.

Teine paik, mida soovitaksin, on ka nõukogude aja pärandiga seotud. See on endine tuumarakettide šaht Kirovohradi oblastis Kesk-Ukrainas. Praegu on seal muuseum. Seal saab igaüks punast tuumanuppu vajutada.

Kolmandaks peaks kõik, kes lähiajal Ukrainat külastavad, käima Butšas ja Irpinis, et tajuda, mis õudused seal toimusid. Muu hulgas saab seal näha ka Banksy grafiteid, mis ta 2022. aasta novembris tegi.

Järgmisena soovitan muidugi külastada Karpaate. See on tõeline Ukraina. Rumeenia poolt vaadates on mäed kindlasti ilusamad, aga see kultuur, mis on Ukraina Karpaatides, on Ukraina mõistmiseks ülioluline. Lviv on samuti kultuurilooliselt väga põnev paik, mis vääriks oma Austria-Ungari ajaloo pärast uurimist. Odessa oli enne sõda turistide lemmikkohti ja saab selleks kindlasti uuesti.

Ja lõpuks – ega Kiiev pole mitte lihtsalt pealinn, sel linnal on ka päriselt palju pakkuda. Alates meie kuulsatest techno-klubidest ja muust ööelust, mis oli enne koroonat eurooplaste seas väga populaarne. Kiievi lavra Moskva munkade ja võimu käest äravõtmine oli väga oluline samm.

Tulime Kiievisse Poolast rongiga. Olen näinud üht sinu dokumentaalfilmi Ukraina raudtee tegevusest sõja ajal. Kuidas sa hindaksid teie raudteede praegust võimekust? 

Ma ütlesin küll, et 10 punkti kümnest või 9 punkti kümnest. Ukrainas on kõik praegu kangelased, aga see, kuidas raudteid elus hoitakse, on tõeline kangelastegu. Riigi varustamiseks on see ju ülioluline. Raudteed on saanud üheks vastupanu sümboliks.

Tekst: Tiit Pruuli
Foto: CJ Kask

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Meri vemmeldab
• Oliivikuningriik Messeenia
• Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
• Rännates Lääne-Iirimaal
• Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
• Kas Sumba on parem kui Bali?
• Reis Kanadasse – elu nagu filmis
• Arktika serval
• Mesinädalad Loodeväilas
• Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
• Kaks tiiru ümber maailma
• Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
• Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
• Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023