Meri vemmeldab
Tiit Pruuli kõne näituse „Purjed heisata!“ avamisel
Armsad kunsti- ja meresõbrad! No ja lihtsalt minu sõbrad.
Me kõik teame seda rõõmsat elevust ja ärevust, kui sa teed midagi elus esimest korda. Aga oleme ausad – mida aasta edasi, seda vähem elu neid esimesi kordi pakub. Antarktikas on käidud, Arktikas on käidud – no kuhu veel.
Aga näe, elu – ja Kadrioru muuseum koos Aleksandra Murrega – pakub võimaluse avada esimene näitus oma mereteemalisest kunstikollektsioonist.
Ei salga, et on elevus ja ärevus nagu esimesel koolipäeval või esimesel suudlusel. Selle ärevuse kiuste püüan mõtiskleda. Miks ma kogun kunsti? Kes on üldse kunstikoguja? Enn Kunila andis need vastused küll suurepäraselt äsja Äripäeva raadios „Kultuurisõbra“ saates ära, aga ma proovin siis ka n-ö oma mätta otsast.
Eks kollektsionääride seas on ka neid, kel tõesti on põhjust kujutleda end mõne keskaegse Medicina, kes on väärikaks metseeniks ja kunstielu suunajaks.
Jah, muidugi on kunsti kollektsioneerimisel ka väliselt väärikas pool ja üldiselt peetakse seda maailmas prestiižseks hobiks. Ja muidugi toetatakse kunstiostudega üldjuhul ka üht või teist viisi kunstiskeenet. Aga et kogujad end maailma nabana ei tunneks ja oma hobi ka liiga tõsiselt ei võtaks, siis iga kunstikollektsionäär peaks vähemalt korra vaatama Yasmina Reza näidendit „Kunst“. Üks tegelane, arst Serge, ostis maali ja maksis selle eest 200 000. Kui väga silmi kissitada, siis võis tollelt ostetud lõuendilt aimata valgeid põikitriipe. See maal on tema sõprade arvates liiga kallis, see ost oli tobe.
Mis siis tõukas Serget seda maali soetama?
Epateerimistahe? Soov silma paista? Soov saada oma koju haruldane ja kallis teos? Näidata, et tal on palju raha?
Jaa-jaa, ega kollektsionäärid pole ju ka ainult inglid ja kõik lihtsad inimlikud tungid on meile tuttavad, aga need ei vii meid kollektsioneerimise sügavamate algpõhjuste juurde.
Aga ma meenutan, et Serge ütles ses näidendis ka, et see töö on ERILINE. Ja mina liigungi oma vastuse andmisel siit edasi.
Kui lubate, ma tuleks tagasi esimese koolipäeva ja esimese suudluse juurde. See elevus ja erilisus, mida me neil hetkedel tundsime, sisaldas endas kõige muu kõrval ühe olulise komponendi – meil tekkis tunne, et me seisame ühe uue maailma lävel, kõik uus ja põnev ja erutav on meil nüüd ees.
Ja kui mina vaatan mõnd uut kunstiteost, astun selle sisse, lasen selle teose enda sisse, siis on üks uus ja põnev ja erutav tunne, et kõik on veel ees.
Kunst annab seega uue ja igavese elu võimaluse nii selle loojatele kui ka selle nautijatele, sest ta tekitab tunde, et kõik on veel ees.
Eks see on üks vereringe, üks organism – üks ühine kultuurikehand –, kus tiirlevad kunstnikud, kriitikud, kuraatorid, muuseumid, galeristid, kogujad. Kui üks osa sellest organismist jääb nõrgaks, siis muutub kogu keha talitlus. Ei pea olema minu õpetatud sõber, kunstikoguja Margus Punab, et saada aru, mis juhtub, kui näiteks maks lõpetab talitlemise.
Nii kaua kuni kunstiorganismis veri vemmeldab, kõik organid töötavad, kestab elu ja on lootus igavesele elule.
Ja selle igavese elu eest ma tahaksingi teid tänada.
Esmalt tahaksin tänada kunstnikke – nii füüsiliselt elavaid kui ka surnuid, nii mulle tuttavaid kui ka tundmatuid –, kes on üleüldse selle näituse võimalikuks teinud.
Ma tänan kunstiteadlasi ja kriitikuid, kes on mind õpetanud kunsti mõistma, eriti selle näituse kuraatorit Kadri Asmerit, kes on mind viimastel aastatel kunstialaselt harinud.
Ma tänan kaaskollektsionääre, kes on mind inspireerinud, õpetanud ja… kadedaks teinud. Kui sa kõnnid Jaan Manitskiga Viinistu kunstimuuseumis või vaatad, kui süstemaatiliselt tegeleb oma kunstiteemadega Margus Punab, või avad Enn Kunila kollektsiooni järjekordse kvaliteetse kunstialbumi või tema toetatud kunstikäsitluse, siis tahes-tahtmata tekitab see endalgi soovi rohkem süveneda, rohkem kunstiellu panustada.
Tänan galeriste, kes on mind suunanud. Leidnud mulle toredaid töid. Õpetanud, mis on kunsti materiaalne hind.
Ma tänan oma kaasmeremehi – minu kaptenid, kommodoorid, pootsmanid, kaasmadrused, kes te olete pannud mind, sisemaalt tulnud poissi, merd armastama. Teema „inimene ja meri“ paelub mind nii kunstis kui ka elus.
Esiteks. Kuidas inimene tajub merd – hirmunult, pelglikult, üleolevalt. Kas need, kellele meri on töökoht, tajuvad merd teisiti kui need, kellele ta on lõbutsemise ja puhkamise paik?
Teiseks. Kuidas inimene talub merd – kuidas ta käitub merel ohtlikus olukorras, kuidas ta talub merehaigust või koduigatsust. Inimene äärmuslikus olukorras – ja meri pakub neid äärmusi alatihti – on parim allikas tegeliku inimloomuse tundmaõppimiseks.
Nõnda et aitäh, inimesed, kellega olen saanud koos maailmameredel olla!
Marist, oma naist ja kaaspurjetajat, tänan ma muidugi ka, sest ta on suhtunud minu kirge mõistvalt, muutnud selle isegi meie ühiseks kireks ja kordagi pole ta mulle öelnud, ka kõige raskemal hetkel, et „kuule Tiit, kodus pole tilkagi rummi, aga sinna raiskad raha jälle kunsti peale!“.
Ja kõige lõpuks ma tänaks merd, mis kunagi pole samasugune, mis pakub meile iga kord, kui sa teda vaatad, uusi põnevaid ja erutavaid elamusi.
Kuni MERI vemmeldab, seni kestab elu ja on lootus igavesele elule.
Aitäh, sõbrad, et olete minuga koos merel ja kunstis.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Raul Mee
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Meri vemmeldab
- Oliivikuningriik Messeenia
- Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
- Rännates Lääne-Iirimaal
- Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
- Kas Sumba on parem kui Bali?
- Reis Kanadasse – elu nagu filmis
- Arktika serval
- Mesinädalad Loodeväilas
- Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
- Kaks tiiru ümber maailma
- Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
- Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
- Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
- Tooteuudised
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023