Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
Indrek Rohtmets on olnud aastakümneid üks eesti muhedamaid teaduse ja looduse propageerijaid, hoidnud elus ajakirja Horisont, olnud loodusajakirjade vastutav väljaandja, kirjutanud palju artikleid, esseesid, tõlkinud aimeteoseid, kirjutanud ise mõne raamatu. 2021. aastal valiti tema raamat „Üks rott läks rändama“ Go Traveli aasta reisiraamatute konkursil parimaks teoseks.
18. juulil sai Indrek 70. Indrek Rohtmets ja Tiit Pruuli on päris palju koos reisinud. Järgnev vestlus toimus neil ühes Sibiu kõrtsis Transilvaanias.
Indrek, minu esimesed reisid olid koos vanaemaga Vapramäele. Kuidas sinu esimesed reisid kulgesid?
Minu esimesed reisid olid päris varases nooruses ning need toimusid läbi raamatute ja unistuste. Küll ma reisisin Aafrikasse ja Ameerikasse!
Näiteks Livingstone’i Lõuna-Aafrika reiside raamatut lugesin juba algkoolis. Ega kõigest ei saanud võib-olla siis aru, aga seal olid muu hulgas väga ilusad gravüürid. Näiteks üks kujutas, kuidas Livingstone on lõvi käppade vahel ning üks ta kaaslane laseb lõvi maha ja päästab maadeavastaja elu. Ka mina kujutasin seal koduõues mängides, et olen Aafrikas ja lõvi tuleb mulle kohe kallale, ning ronisin puu otsa, sest mul polnud päästvat püssimeest kusagilt võtta. Seal koduniidu metsatukas seilasin ka ookeanidel ja käisin mõlemad Ameerikad läbi.
Oli terve rida autoreid, kes mind jäägitult köitsid, nii et tavapärane koolitöö jäi tihti reisi- ja loodusraamatute lugemise varju. Näiteks Arkady Fiedleri raamat „Kalad laulavad Ucayalis“ on mul väga eredalt meeles. See räägib Lõuna-Ameerika selvast. Eks neid raamatuid ja autoreid on palju, keda siin üles lugeda ei jõua. Meil oli kunagi väike sõprusrühm, kellega korraldasime 5.–6. klassis nn väitekirjade kaitsmise. Igaüks pidi kirjutama ühe maailmas reisimise teemalise väitekirja ja sõprade ees kaitsma. Nõnda siis reisisime seal Virumaal.
Nii et teaduslik lähenemine asjadele oli sulle omane juba varasest lapsepõlvest?
No ega ma sellest ise siis niiviisi küll aru ei saanud. Aga midagi veidrat pidi veres olema. Takkajärele on naljakas mõtelda, et ma moodustasin kodukülas kahe sõbraga noorte loodusesõprade seltsi (NLS), mis pidi olema salaselts oma koodeksiga. Koolis asutasin veidi suurema loodusesõprade ringi. Bioloogiaõpetaja ei tahtnud sellest küll eriti palju kuulda, aga sai talle peale käidud ja meil oli ringis ikka kolm-neli liiget. Hiljem oli üks selle ringi liige ka Tartus bioloogiat õppides minu kursusekaaslane. Meenub, et üks meie ringi suuri töid oli, oi nalja, jänesetopise tegemine. Keegi oli toonud kooli auto alla aetud jänese ja meie käisime innukalt vahetundidel surnud jänese keresse formaliini süstimas.
Ma sündisin Virumaal Ebavere mäe veerel Väike-Maarja lähedal talukohas ja ega sealt kaugele ei pääsenud. Saaremaagi oli täielik unistus. Näiteks kõlasid kohanimed Viidumäe ja Vilsandi minu jaoks sama eksootiliselt nagu Serengeti ja Ngorongoro. Käeulatusse jäid siiski jalgrattareisid Alutagusele, kuhu oli umbes 30 kilomeetrit. Seal sai siis ka ööbitud, rabades sumbatud ja karu kardetud. Ükskord kuulsime sõbraga selgelt, kuidas keegi vaarikapuhmastes rabistab, ja siis sai tehtud elu kiireim 100 meetri jooks.
Oligi karu? Nägid teda?
Ega ei näinud, aga kui keegi ikka krobistab, ju siis pidi karu olema!
Kuidas sul loodusehuvi tekkis?
Olen selle peale mõelnud, aga ega ma ausalt öeldes sellest päris täpselt aru ei saagi. See huvi oli algusest peale, esmalt nagu küünal vaka all ja siis see muutus üha olulisemaks. Eks seal oli palju tõukejõude. Näiteks üks meie kooli õpetaja hakkas ära kolima ja tegi oma koduõues raamatute oksjoni. Sealt ostsin 20 kopika eest Gustav Vilbaste Eesti-aegse „Taimemääraja koolidele“ ja Erik Kumari „Eesti lindude välimääraja“, mis oli ilmunud 1953.
Need olid minu jaoks suured aarded. Küll ma neid uurisin! Mul polnud ühtegi juhendajat. Kui hiljem sain ülikoolis uute kaaslastega kokku, siis paljud olid käinud Tallinna loodusmajas ja tundsid näiteks väga hästi linde. Mina olin absoluutne autodidakt, mis tõi muidugi kaasa pika vigade tegemise jada. Samas on öeldud, et kõige paremad õppetunnid tulevad läbi vigade õppimise. Mäletan, et määrasin kord pasknääri männileevikeseks! Ja näed, enam ei ole ma seda viga teinud.
Kuidas sa otsustasid üldse ülikooli loodusteadust õppima minna?
See oli teatud mõttes juba keskkooli ajal veres. Ma tahtsin minna bioloogiat õppima ja ma ei kujutanud ette, et võiksin kellekski teiseks, näiteks juristiks saada. Bioloogia oli loomulik, kuigi ma kartsin sisseastumiseksamil väga matemaatikat, aga sain sealt oma kolmekese kätte ja pääsesingi ülikooli.
Kas su Tartu elu, mis 1972 algas, oli varasemaga võrreldes väga teistsugune või oli sul akadeemilisest elust enne ka mingit aimu?
Mitte mingisugust. Kustkohast sinna Virumaa alevisse see akadeemiline elu jõudma pidi? Väike-Maarja keskkool oli ja on küll korralik pika ajalooga kool, aga akadeemilisest õhkkonnast rääkida, antagu mulle andeks, seal siiski ei saa. Tudengieluga avanes minu jaoks uus maailm nii vaimses kui ka n-ö geograafilises plaanis, sest hakkasid avanema esimesed võimalused pikemateks reisideks.
Olid need seotud praktikumidega?
Üks oli seotud praktikaga – pärast neljandat kursust käisime Tadžikistanis Hissari mägedes. Esimene kohtumine lõunamaaga jättis mulle unustamatu mulje. Lennukist välja minnes puhus järsku tuul nagu föönist, ainuüksi seegi oli juba erakordne. Eks isegi nõukogude ajal oli Kesk-Aasia Eestiga võrreldes hoopis teine maailm. Rahvas oli teistmoodi, toidud olid teistsugused. Ja muide, on praegugi teistmoodi, kui meenutame meie mõne aasta taguseid ühiseid reise Kõrgõzstani ja Usbekistani.
Ja muidugi mäed – need on imelised igal ajal.
Koos sõpradega sai ülikooli päevil käidud rongiga Moskvas, aga ka Karpaatides. See oli lihtne ega maksnud suurt midagi.
Meil oli väga ühtne kursus. Bioloogide jaoks oli ülikooliaeg võrreldes enamiku teiste tollaste tudengitega teistsugune, näiteks polnud võimalik minna Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevasse. Me olime igal suvel kaks kuud erialapraktikatel.
Kes õppejõududest ja õpingukaaslastest on sind mõjutanud?
Neid ikka on. Üks suurimaid sõpru on praegune emeriitprofessor, molekulaarbioloog Jaanus Remme, kes oli suur elava looduse huviline, aga pani lõpuks valge kitli selga ja hakkas molekule taga ajama.
Õppejõududest on minu jaoks olnud tähtsaim akadeemik Viktor Masing (1925–2001), kes suunas ja sõna otseses mõttes aitas mind väga palju. Ma ei teagi, miks ta seda tegi. Ta oli ka tunnustatud teaduse populariseerija. Ehk sain temalt selle pisiku. Viktor oli suur soode uurija ja asjatundja. Kirjutas rabadest ja soodest põhjapanevaid uurimusi. Ka minul on olnud huvi soode, eriti põhjapoolsete vastu. Näiteks Põhja-Soomes palsasood, kus igikelts ajab üles suuri kuhjatisi turbasammalt. Iga kord, kui satun teisele poole polaarjoont, olen ikka leidnud võimaluse palsasoid vaatama minna. Professor Masing ei olnud ninnu-nännu mees, ta oli konkreetne. Kui oli midagi otsustanud, viis selle ka ellu. Oli sümpaatne õppejõud, mitte ülearu range, aga just parasjagu.
Väga huvitav isiksus oli ka Hans Trass (1928–2017), kes lubas endale ikka ja jälle naljaviskamist. Talle meeldis üliõpilastega elavalt ja lõbusalt suhelda.
Kui sa nüüd viisid jutu õppejõudude peale, siis tahaksin tuua paar näidet, kui vähe on vaja selleks, et tühm õpilane hakkaks mõistma suuremaid asju. Meile õpetas üldbioloogiat dotsent Mart Viikmaa. Ühel esimestest loengutest tuli ta auditooriumisse, võttis laualt paberilehe ja kägardas kokku. Tõstis selle nutsaka üles ja ütles, et näete, see on rakk. Minule polnud rohkem vaja, et järsku taibata, rakk on keeruline ruumiline struktuur, mitte ristkülikukujuline pilt raamatust.
Entomoloog Hans Remm juhatas suvepraksi. Mina olin üksvahe kirglik liblikakoguja, püüdsin neid hoolega ja mul oli päris arvukas kollektsioon. Ükskord tabasin oma koduõuest Virumaalt ühe tõmmusilmiku – kena tumedate tiibadega liik, aga väga varieeruv, kes erines määrajapiltidest. Läksin suure õhinaga Hansu juurde, et vaata, uus liik. Hans vaatas natuke ja siis ütles, nagu rohkem iseendale, et ei tasu siit vist uut alamliiki hakata tegema. Mina seisin nagu tola, aga uue teadmise võrra rikkamana. Taipasin, et liigid ei olegi kusagilt kõrgelt-kaugelt ette antud ja pühad, vaid neid lihtsalt tehakse teadlaste poolt. Nagu üks meie tuntumaid liblikauurijaid Jaan Viidalepp on ütelnud: „Liblikaliikide arv mingil territooriumil on võrdelises sõltuvuses seal tegutsevate putukauurijate arvuga.“
Mis pärast õpinguaastaid edasi sai?
Mul oli ikka illusioon, et minust saab teadlane. Olin pärast lõpetamist lühikest aega ühes põllumajandusteadusliku kallakuga uurimisinstituudis Sakus. Olin nooremteadur, aga õnneks mõistsin küllalt ruttu, et teadlast minust ei saa.
Paar aastat töötasin juhuse tahtel ETV-s operaatorina ja siis kandideerisin ajakirja Horisont bioloogiaosakonna juhatajaks. Osakonnas oli üksainuke töötaja – see olin ma ise. Olin seal alates 1981. aastast ja see muutis täielikult mu saatust.
Horisont on aimeajakiri ja mul tuli tegeleda teemade leidmise, artiklite tellimise ning kaastööde sisulise toimetamisega. Minu suhtlusringkond muutus ja kasvas plahvatuslikult. Siis algasid ka tõsisemad reisid, mis õpetasid päris palju. Näiteks olin vaevalt pool aastat toimetuses töötanud, kui selgus, et meil on komandeeringuraha üle ja ootab sundreis Siberisse!
Mäletan isegi, et nõukogude ajal oli ju lubamatu, et eraldatud limiite ära ei kulutatud.
Jah, see oleks tähendanud, et tulevaks aastaks oleks meile vähem raha planeeritud. Muidugi ei saanud seda lubada. Mind saadeti jõulude ajal Magadani. See oli nimelt kõige kaugem koht, kuhu sai minna, ja vastavalt oli siis ka lennupilet kõige kallim. Peatoimetaja Feodor Feodorov, väga tore Peipsi äärest pärit mees, ütles mulle teele kaasa, et ega lugu ei olegi vaja kirjutada, käi lihtsalt ära.
Ma siiski tegin sealt ka lugusid subarktika looduse uurimisest. Aga meelde on jäänud, et seal oli tõesti tapvalt külm, mul polnud ka sobivat rõivastust, millega detsembri lõpus Ohhoota mere ääres matkata.
Kuhu ajakirjanikutöö sind veel viis?
Päris palju pidin käima Moskvas, et teha intervjuusid tähtsate teadlastega. Tollal oli Nõukogude Liidus erilisse staatusesse tõusnud molekulaarbioloogia, sellel oli mingi lääne vaimsus juures. Lõssenkism oli igatahes ajaloo prügikastis ja hakati uurima, kuidas elusorganismid tegelikult toimivad. Kord pidin tegema ühe hirmus tähtsa akadeemikuga intervjuu Puštšino teaduslinnakus Moskva lähistel. Ootasin nädal aega, et saaks temaga kokku, aga akadeemik oli kogu aeg kusagil ära. Aeg sai otsa ja tulin ilma intervjuuta tagasi. Aga seda ma ei saanud ju peatoimetajale tunnistada. Siis ma otsisin akadeemiku varasemaid artikleid, panin sinna oma küsimused vahele ja avaldasin Horisondis ära.
Vaatamata sellisele trikile valiti sind uuel ajal Horisondi peatoimetajaks.
Jah, see protsess kestis peaaegu aasta ja mind kinnitas peatoimetajaks veel EKP Keskkomitee büroo või mis ta oli. Mind juhatati büroo ruumi, kus tähtsad parteilased istusid hobuserauakujulise laua taga. Minu käest küsiti ainult üks küsimus. Ja kuna ilmselt andsin õige vastuse, siis sain ka ametisse.
Mida siis küsiti?
Küsiti, et mida teeb endine peatoimetaja Feodor Feodorov. Ma vastasin, et on oma Peipsi-äärses suvekodus kalal.
Ma olin ilmselt kolmas parteitu peatoimetaja ENSV-s peale Andres Langemetsa ja Ain Kaalepi, kes said Loomingu ja Akadeemia peatoimetajateks. Eks siis varsti läks kompartei ka igavesele puhkusele.
Kompartei läks igavesele puhkusele, aga Horisont on vaatamata raskustele alles. Kuidas on see õnnestunud?
See on pikk jutt. Kõrgaegadel oli Horisondi tiraaž ligi 50 000 eksemplari, kui mina peatoimetajaks sain, siis 25 000. Ajakirja andis välja EKP KK kirjastus. Aegade vahetusel, kui oli veel veidi raha, sain käia Kesk-Aasias ja Kaug-Idas. Aga siis asjad muutusid. Kirjastus kaotati, sattusime Perioodika kirjastuse alla, aga sisuliselt oli Horisont määratud väljasuremisele nagu mitmed teisedki ajakirjad. Seda näitas ka Perioodika kirjastuse käitumine. Näiteks oli meil toetajate abil õnnestunud hankida mõned arvutid ja printerid. Tolleaegne Perioodika juht Uno Sillajõe aga saatis ühel kenal päeval toimetusse oma autojuhi käsuga meie arvutustehnika ära viia. Viidigi. Katsumused aga pidid tugevamaks tegema.
Saabus näiteks ka selline aeg, kui trükipaber oli täielik defitsiit. Ma sõlmisin just siis sidemeid Soome ja Rootsi kolleegidega. Nemad kinkisid meile viis tonni paberit. See päästis tol hetkel meie elu.
Siis tekkis OÜ Horisont, mis kuulus mulle. Kui mu pensioniaeg kätte jõudis, siis kinkisin ajakirja Eesti Teaduste Akadeemiale.
Horisonti ja Eesti Loodust annab praegu välja MTÜ Loodusajakiri.
Uutel aegadel algasid sinu uued reisid ja oled saanud teoks teha oma lapsepõlveunistuse reisida Aafrikasse.
Olen kokku rehkendanud, et umbes kümme kuud oma elust olen olnud Aafrikas. Kokku seitse reisi. Mõne kuu olen olnud Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas. Aafrika on olnud mulle aga kuidagi eriti tähtis ja südamelähedane, võib-olla tõesti sai see alguse kunagisest Livingstone’i raamatu lugemisest.
Mis sind Aafrikas on paelunud?
Kõik need reisid olen teinud koos abikaasa Mariaga. Esimene reis oli Namiibiasse Etosha rahvusparki kõigi sealsete loomadega, pärast Luukererannik. Siis oli hammas nii verel, et enam Aafrikast lahti ei saanud. Ükskord meid peteti – öeldi, et peab võtma autojuhi, muidu ei saa Tansaania suurtesse parkidesse, nagu Serengeti ja Ngorongoro, minna. Muidu oleme alati ise rendiauto roolis sõitnud. Seekord aga, kui juhiga sõitsime, lõppes asi avariiga. Mul tuli mitu nädalat Aafrikas ringi rännata, kolm ribi katki.
Oleme käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis, sest Krügeri rahvuspark on teatud mõttes kohustuslik. Siis oleme olnud veel Sambias, Ugandas, Rwandas…
Kas minu lemmikpaigas Botswanas olete samuti olnud?
Ma just tahtsingi öelda, et kui mu käest küsitakse, mis on kõige südamelähedasem koht Aafrikas, siis vastan, et kõige uhkem on ikkagi Botswanas Kesk-Kalahari kant. See on uskumatu koht. Oled näiteks oma laagriplatsil, kannad õhtuseks lõkkeks puid kokku ning kergesti võib juhtuda, et sealsamas lebab leopard ja vahib lihtsalt igavusest, et millega need inimesed seal tegelevadki. Mitte mingi kodukiisu, vaid päris leopard. Oledki keset metsikut Aafrika loodust. Kuigi reisiraamatud räägivad, et teekond Kesk-Kalahari on nii ohtlik, et sinna peaks minema kolonnis vähemalt viie autoga, siis meie läksime Mariaga kahekesi oma üüri-Hiluxiga. Magasime katusetelgis, mis andis teatud kindlustunde kiskjate vastu. Ega näiteks elevandidki ole nii nunnud, nagu multifilmide põhjal võiks arvata. Kui ikka oled oma autoga elevantide karja keskel ja nad sind vaatavad, siis on tunne, et ei julge õieti liigutadagi pildistamiseks.
Teatud mõttes on kõik mu ootused Aafri-kas täitunud.
Olete teinud nii Aafrikast kui ka Lõuna-Ameerikast ka telesaateid.
Meil tekkis kunagi „Osooni“ saatesarja toimetaja Õie Arusooga plaan, et võiks Mariaga oma reisidelt teha väikeseid klippe. Neid kogunes kokku üle kümne. Seda sai tehtud suuresti oma lõbuks, aga oli väga huvitav töö.
Te olete Mariaga minu jaoks nagu ideaalne reisiperekond.
Aitäh! Ega siin mingit erilist saladust ei ole, sest huvid on ju sarnased. Õigupoolest on meil reiside käigus toimunud teatav konvergentne koosareng. Oleme olnud päris rasketes olukordades. Pead säilitama rahuliku meele ja tundma rõõmu igast päevast. Ja iga päev pakub neil eksootilistel reisidel nii palju uut. Meil on küll õnnestunud vältida igasugust mõttetut kraaklemist ja lihtsalt reisil olemisest rõõmu tunda.
Oleme koos üle elanud ka raskeid hetki. Näiteks kord sõitsime Põhja-Botswanas Chobe kaitsealalt Savuti poole, paduvihm oli muutnud tee jõeks. Meil oli suhteliselt kõrge auto – Toyota Hilux. Aga aeg-ajalt tõusis vesi ikkagi üle auto kapoti ja lõi vastu tuuleklaasi. Sõitsime ja sõitsime, aga tee lõppu ei paistnud tulevat. Peatuda ja välja minna polnud võimalik. Kahel pool pilgeni vett täis kraavid. Lähimad asulad olid paarisaja kilomeetri kaugusel. Mis sa arvad, kas me rääkisime omavahel? Või veel vähem, kirusime.
Nüüd julgen mina küsida sinu lahkel loal. Miks sa ei küsi, mis selles maailmas on minu ja meie igasugustelt reisidelt kõige rohkem mälestustesse imbunud?
Vastan! Ükskord küsis mult minu hea sõber, maalikunstnik Tiit Pääsuke, et miks ikkagi on vaja nii palju reisida. Ütlesin talle, et vaata, siis kui reisimiste aeg hakkab otsa saama, siis saad lõputult kaevata oma mälestustes. Sõber ütles, et ahhaa, nojah, muidugi. Niisiis kaevan lõpetuseks välja mõne mälestustest. Ütlen ausalt, et see on vaid väike osake neist.
1980. aastate lõpus olin Kaug-Idas. Ööbin koos kaaslasega jahionnis, tolleaegsel Lazo kaitsealal, Jaapani meri sealsamas kõrval. Lähen hommikul mere äärde ja seal olid liiva peal värsked tiigrijäljed. Tiigri saba oli tõmmanud liiva peale triipe, ikka paremale ja vasakule jäljereast. Mõtlesin, et kas see olen tõesti mina, kes saab midagi niisugust vaadata.
Oleme Mariaga Kesk-Kalaharis. Vaatame, kuidas õhtu eel valmistub lõvipraid jahiks, lõukoerad haigutavad ja ringutavad. Hiigelsuur isane magas veel, käpad püsti. Siis ilmus ei tea kust emalõvi, läks meie autot peaaegu riivates mööda ja peatus hetkeks, et autosse sisse vaadata. Kiskja rohekaskollased silmad olid vaevalt paarikümne sentimeetri kaugusel. Kas see olin tõesti mina, kes sai seda kogeda?
Oleme Mariaga Rwandas ja ronime mööda järsku nõlva Virunga mägedes üles. Pärast vaevarikast rühkimist oleme järsku mägi-gorillade keskel. Suur isasgorilla istub mõnekümne meetri kaugusel. Giid ütleb, et see on George. Vahetasin George’iga pilke. Ei saa mina teada, mida ta mõtleb, aga gorilla nimekaim, tuntud looduseuurija George B. Schaller on kirjutanud: „Kes kordki on vaadanud gorilla pruunidesse silmadesse, pole pärast enam sama inimene.“ Kas tõesti avanes minul see võimalus vaadata gorilla silmadesse?
Oleme Mariaga Lõuna-Atlandil, Falklandi saartel. Sõidame väikesel lennukil Saundersi saarele. Otse meie öömaja naabruses pesitsevad albatrossid. Mustkulm-albatrossid. Istume albatrosside keskel. Uhked ookeanilinnud tulevad ja lähevad, hallid tokerdanud udusulgedes pojad istuvad oma savipesadel. Kas on see tõesti võimalik, et ma olen siin?
Oleme Mariaga hiiglaslikus Namib-Nauklufti kõrbes. Mina kükitan kaameraga imelise velvitšia ees ja üritan pildistada. Käbide järgi on tegu emastaimega. Kui Austria botaanik Welvitch selle taime Euroopa jaoks avastas, siis olevat ta laskunud põlvili ja hakanud liigutusest nutma. See taim on tõesti imelisest imelisem. Kas on tõesti võimalik, et ma olin kõrvuti selle imelise taimega?
***
Abikaasa Maria Mägi-Rohtmets
Esimest korda kohtusin Indrekuga, kui ta tahtis minu kliendile müüa oma pooleliolevat ridaelamuboksi vanalinnas. Klient kutsus mind lõunale ja ütles, et lähme vaatame selle korteri ka ühtlasi üle, kuigi tal on kõik juba kokku lepitud ning kohe-kohe kohtumine müüjatega Mendelsoni büroos. Vaatasime korteri üle ja leidsin muidugi palju puudusi ning soovitasin 200 000 krooni hinda vähendada. Istusime siis Mendelsonis laua taga, mina kliendiga ühel pool ja Indrek oma tollase abikaasaga meie vastas. Mina neid nägusid ei mäletanud, sest olin nördinud, kui klient teatas, et ta on kokkulepitud hinnaga nõus.
Kui paari aasta pärast juhuslikult ühes seltskonnas kohtusime, siis enda meelest nägin seda meest esimest korda. Minu tähelepanu pälvis tema ülbus, kui ta ütles: „Mis inimesed need üldse on, kes ei tunne metsvindi laulu?“ Mina ju ei tundnud siis metsvindi laulu. Nüüd saab meil järgmisel aastal 25 aastat ühist teed, oleme koos bonganud (teistelt vaatlejatelt saadud eelinfo põhjal mõne linnu (enamasti harulduse) vaatlemas käimine – toim.) ligi tuhat linnuliiki maailmas ja metsvindi laulu eristan eksimatult.
Indrekuga koos reisides sain aru, kui suur vabaduse piiraja on teadmatus ja inimlik rumalus. Ma olin kiire õppija ja mu kõrval oli maailma asjanduste parim õpetaja. Mina olin enne Indrekuga kohtumist Aafrikas käinud nn õppereisil, kus külastasime ka rahvusparke. Sealt sain kogemuse, kui ükskõikselt saab vaadelda erilist loodust ja kultuuri. Kui Krügeris oli võimalus minna kordussafarile, kõikusin ma üksi autokastis mööda savanni ringi. Ja savann lummas mind jäävalt.
Kui siis Indrekuga kolm aastat hiljem oma pulmareisi plaanisime, polnud muud valikut kui Namiibia ja rendiauto ning telk koos matkapliidiga. Pelgasin päris tõsiselt, kuna Indrek polnud teab mis autojuht Eesti teedelgi, rääkimata siis vasakpoolse liiklusega Mustast Mandrist. Auto ootas meid Windhoeki lennujaamas. Ütlesin Indrekule, et tee siin avaras parklas mõni tiir katsetuseks, kuidas vasaku käega käike vahetada ja rooliga paremal pool istuda. „Meil pole aega,“ ütles Indrek külma rahuga ja kihutas peateele liiklusesse. Vaatamata minu vingumistele, irinale ja niuksumistele näiteks (aga mitte ainult) telgis magamise ja tsikaadide lärmamise suhtes, said meist head reisikaaslased. Nagu öeldud, ma võtsin õppust, sest mul ei jäänud muud üle, kui saada targemaks, julgemaks ja vabamaks. Nii vabaks ja julgeks, et pikale eksootilisele reisile minnes tean ma ainult selle algust ja lõppu. Mis sinna vahele jääb, on Indreku mure. Minu mure on, et ma ikka oma advokaadibüroo ukse saaks kinni lükatud ja lennukile jõuaksin. Jah, kujutage ette – Indrek on võimeline ka pakkima.
Elutee saatuslikul ristmikul sai mu kaaslaseks ka Horisont. Teatud seltskondades muutusid vestlused aina igavamaks, aga juurde tuli üha huvitavamaid vestlusringe. Kõige huvitavam oli (ja on) kodus. Indreku tõlkeraamatuid ma ei loe, vaid kuulan. Kui õhtul töölt tulen ja olen rääkimisest väsinud, siis Indrek, kes on terve päeva vaikides tõlkinud-kirjutanud, alustab oma vestlusvooru, tsiteerib parimaid kohti ja annab ülevaate, mis täna eesti keelde pandud sai. Lisaks ilmuvad mu öökapile aina uued raamatud. „Ma arvan, et see peaks sind huvitama,“ osutab Indrek ja lisab midagi autori kohta juurde. Nii ei pea ma tundideks sukelduma raamatupoodidesse või uurima teadjamatelt, mida tasuks lugeda, või mõtlema, mis mulle võiks meeldida. Nii on, et kui ma tahan teada, mis on mu kirjanduslik maitse, siis Indrek ütleb seda mulle.
Ootan huviga, mis edasi saab.
Tekst ja foto: Tiit Pruuli
Selles numbris
- Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
- Te Araroa matkatee
- Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
- Mägironija tee
- Servus aus Tirol
- Namiibia kuuel eri moel
- Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
- Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
- Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
- Loomeresidentuur Liguurias
- Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
- Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 101 – August 2023
