Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat

Kes on need hullud, kes detsembrikuus vabatahtlikult Põhjamerele suunduvad? Juba neljandat aastat järjest veedan ma oma talvekuu suurema osa Saksa teaduslaeval „Walther Herwig III“. Bremerhaveni sadamalinnakeses asuvale Thüneni instituudile kuuluv laev on olemuselt traaler ning võõrustab igal aastal samal ajal hulka kalu ja mereelu uurivaid teadlasi.

Mina uurin Tartu Ülikoolis merereostuse mõju kalade tervisele, rõhuga maksavähi tekkel, ning reostunud Põhja- ja Läänemeri sobib selleks hästi. Olen pardal olles kirja pannud seiku ja juhtumisi, pidanud kui väikest laevaelu logiraamatut – et milline see kalalaeva igapäevaelu ikka on...

28. november. Bremerhaven – linn, kus sool on kõikjal

Saabumine Saksamaale, Põhjamere kaldal vaikselt tukkuvasse Bremerhavenisse, on osalt justkui rännak ajas tagasi. See, et Bremerhaven on sadamalinn, on näha kaugelt üle majade ulatuvatest sadamakraanadest. Lisaks sellele, et see on aktiivne kaubasadam, on tegu ka traditsioone austava kalapüüdmislinnaga – see selgub kohe, kui autost välja astuda, sest üle suure osa linnast heljub iseloomulik suitsukalalõhn. Rasedad ja muidu tundlikuma ninaga või suitsukala mitte austavad inimesed võiksid sadama lähedastest tänavatest pigem eemale hoida, sest selle lõhna eest pääsu ei ole. Nii nagu omal ajal punastest tellistest ehitatud mitmesajameetrised suitsutuskojad tänava äärde kerkisid, seisavad need seal tänaseni ja teevad oma tööd. Suitsukala aroomid segunevad Põhjamerele omase soolase vee lõhnaga, mis on väga teistsugune Eesti randades tuntava koduse pilliroo, muda ja kivisemate randade puhul ka adru ja vetika lõhnaga. Vänge soolane meri domineerib siin kõige üle, ilma et selle lõhna peenemaid nüansse jõuaks tajuda. Sool on kõikjal – eriti hästi on seda tunda laeval olles, mil nii laev, riided ja mis kõik veel ühel hetkel sellest soolast ja tuulest läbi imbuvad.

„Walther Herwig III“ – suure mere teaduslaev

1993. aastal ehitatud 63 meetri pikkune traaleritüüpi teaduslaev „Walther Herwig III“ on kerekujult ja olemuselt just selline, nagu sa ühte suure mere teaduslaeva ette kujutaksid: kõrge vöör, kaptenisild ja meeskonnaruumid laeva eesosas; töötekk, traalivintsid ja kraanad ahtris. Laev mahutab paarkümmend teadlast ja laeva hoiab omakorda töös paarkümmend meeskonnaliiget. Mina kui teadusmeeskonna liige elan ülemisel tekil mugavas ja privaatses kajutis. Kajut meenutab natuke hotellituba: kapid, riiulid, lauake, kirjutuslaud, kõrgete servadega voodi (et lainega voodist välja ei lendaks), väikese dušinurgaga tualett. Privaatsus on pikemal ja väsitaval mereretkel väga oluline ning ma hindan kõrgelt võimalust soovi korral oma kajutisse peitu pugeda. Laeva reeglite kohaselt uksi ei lukustata ja päevasel ajal ka ei suleta – sellegipoolest on kirjutamata reegel, et ilma koputamata ja loata ka avatud uksest võõrasse kajutisse ei siseneta.

Öö veedame hotellis. Laev seisab küll siinsamas kai ääres ning põlevatest tuledest ja askeldavatest meeskonnaliikmetest on näha, et ettevalmistused käivad, kuid külalisi veel pardale ei lubata.

29. november. Saksa moodi Ordnung laeval ja Kalevi kommid

Hommik algas kohalikus professionaalsete meremeeste tervisekeskuses koroonaviiruse proove andes. Pärast mitmetunnist kai serva peal vihma käes seismist ja testi tulemuste ootamist lasti meid täna õhtul lõpuks laeva pardale. Õhtusöögiks olid kokad teinud kohalikku rooga, farmeri hommikusööki (praetud kartul munapudruga), lisaks oli vaja täita hulk formaalsusi, et kõik Ordnung’is oleks (igasugused ohutusjuhised ja laevakorra tutvustamine). Saksa täpsus on eestlasele tuttav ja siin laevas on seda eriti selgelt tunda – laevaelu on üleüldse üks väga kindla korra ja rutiiniga elu, Saksa laeval käib kohati kõik lausa minuti täpsusega ja korrast mitte kinni pidamine toob kaasa pahanduse. Näiteks sain ühel mereretkel stjuuardi käest saksa keeles valjult pragada, sest olin tühja klaaspudeli valesse prügikasti pannud.

Tänase päeva uudis on muidugi kahe järgneva päeva ilm, mis on kergelt öeldes… hmm… hull, mereline, detsembrikuine... Kaks järgmist päeva lubab Beauforti skaalal kuni 9 palli, mis tähendab väga tugevat tuult ja suuri laineid. Kapteni sõnul on aga kõik siiski piisavalt hea, et Põhjamerel traalpüüke teha.

Pärast õhtusööki kraamin lahti oma seljakoti. Tegelen Eestis purjetamisega ja tundub uskumatu luksusena see, et merele minnes on kasutada terve kajut koos arvukate kappide, sahtlite ja riiulitega. Nii voldin oma T-särgid kenasti kokku, iga kolme päeva tagant võin uue särgi selga panna, ja viin teadusvarustuse alla tööruumidesse. Koi peale jääb kolm pakki Kalevi komme. Tean varasemast, et magusaisu on merel pidevalt. Eriti hea on komm põske pista merehaiguse korral. Haaran neist kõige suurema kommipaki silda kaasa ja turnin metalltreppe mööda kaks korrust kõrgemale – laeva silda. Tavaliselt on ka kapten või üks tüürimeestest sillas olemas.

„Hello! Permission to come to the bridge?“ küsin viisakalt enne sisenemist. Roolimadrus viipab laisalt käega ja palju mulle tähelepanu ei pööra. Lisaks madrusele on sillas nii esimene tüürimees kui ka kapten.

„Some candies from Estonia. For the night watch,“ ütlen kiirelt ja konkreetselt. Panen kommid sinnasamasse lauaservale ja teen minekut, et ohvitsere rohkem mitte segada. Kapteni hääl paneb mind veel korraks peatuma.

„Ooh, really! Thank you very much! Much appreaciated!“ ütleb ta lahkelt ja sõbralikult mulle viibates, võtab kommid ja asub paki sisu uurima.

Kapten on lõbus mees, tean teda juba varasemast. Kord kui Poola rannikul, Gdański all äsja püütud kalu lahkasime, tuli ta alla laborisse ja küsis pooleldi vihaselt, pooleldi naerdes, kas tahame teda ära tappa. Et see koht seal Gdański lahe külje all, kust me oma kalu püüda tahame, on II maailmasõja aegne miiniväli. Mees ise näeb välja nagu hull teadlane filmist „Tagasi tulevikku“: pikad juuksed, kulunud ruuduline särk ja puutallaga kompad, särgi nööbid poolenisti eest lahti, nii et karvane rind ja mingi (vaala?)luust kaelakee paistab. Seljas vana kulunud Adidase jope. Ei mingit kaptenimütsi või uhkeid vormirõivaid. Samas, kui me koos Pedroga (portugali päritolu teadusmeeskonna juht ja hea sõber) tahame alumisele tekile jõusaali minna, siis meil ta lühikeste pükstega liikuda ei luba – polevat kombekas.

30. november. Merehaigusest ei pääse

Täna lahkusime turvalisest sadamast, läbisime lüüsi, vaatasime kaubasadamas laaditavaid Maerski kaubalaevu ja sõitsime otse keset 40-sõlmese tuulega tormi. Oli juba ette arvata, et sellest head nahka ei tule, ja nii olidki lõunasöögi ajaks, kui me Helgolandi saare taga tuulevarjus passisime, pool teadlastest kajutite voodites pikali.

Olen purjetades ja merd sõites suutnud end harjutada merehaigust mingil määral vältima. Tundub, justkui oleks tegemist mingil määral psühholoogilise nähtusega: kui endale sisendada, et merehaigeks jääda ei tohi, siis keha justkui kuulaks sõna. Enamasti. Eks see merehaigus on üks väga individuaalne asi – teinekord võib palju hullem olla vaikse mere salakaval õõtse, kui suure tormi raputus. Seekord oli aga päästikuks see hetk, mil kuulsin naaberkajuti tualetis saksa kolleegi oksendamas... ja sellele järgnevast on mu päevikus ka kirjeldus:

„Ühtäkki on mu hea enesetunne kadunud. Kui 5 minutit tagasi olin enda üle uhke, ümisesin (kindlasti ei vilistanud, sest vilistada laevas ei tohi) rõõmsalt vaikset lauluviit ja valmistusin lõunale sättima, siis nüüd ei tule lõuna kõne allagi. Kõik juhtub vaevu 2–3 minutiga: merehaigus justkui niidab jalust, käed ja jalad on pehmed ja surisevad, maos käivad krambid, kuklas tuikab valu, valgus teeb silmadele haiget. Kukun jõuetuna koisse ja leban seal, käed-jalad laiali, silmad kinni. Kompan riiulist paki komme ja söön suletud silmadega paar lehmakommi. Mõjub hästi. Joon veidi vett, kuid liiga palju ei julge, sest kui pissihäda peaks tulema, siis vetsu ma ei jõuaks – või kui jõuaks, siis tagasi ilmselt mitte. Kuulen, kuidas naaberkajutis oksendatakse ja selle kuulmine mõjub ka endale kehvasti. Sulen silmad ja püüan magada. Suudan isegi mingisugusesse une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse suigatada. Unenäod on imelikud ja kõik see aeg tunnen läbi une, kuidas laev mind kois ringi loksutab. Püüan hoida selja- ja kaelalihaseid võimalikult lõdvestunult, laeva loksumisega võidelda ei jõua ja muidu on homme vaid kramplikult valusad lihased. Lõpuks jään sügavamalt magama. Ärgates on laev kahtlaselt vaikne... eks inimesed on kajutites siruli, igaühel omad võitlused – aga on vaikne ka õõtsumise poolest. Tõesti, kapten on halastanud ja seisame reidil Helgolandi saare taga tormivarjus. Tuule eest see ei kaitse ja kogu laeva läbistavad tuuleiilid on tunda, kuid laine on varasemaga võrreldes olematu. Enesetunne on hoobilt parem. Torm on läbi – vähemalt hetkeks. Pistan pea koist välja ja kergitan end pisut, et aknast välja vaadata. Hakkab hämarduma. Ikka seesama kuradi meri. Mõned pilved, kergelt roosakas silmapiir, vaikselt taanduma hakkavad lained. Sama mis enne. Tahaks kuusemetsa ja saapa all krudisevat lund. Kodus Eestis on 15 cm lund ja lapsed käivad juba suusatrennides. Õnneks täna me enam traalima ei hakka ja saab rahulikult ülejäänud õhtu taastuda. Homme on uus päev.“

1. detsember. Esimesed kalapüügid põhjatraaliga

Tänase hommikusöögi äärde sain teada, et eilne torm pidavat lausa mingi orkaani moodi asi olema, nimeks Daniel või Danielle või midagi sellist. Force 11. Tegime täna kaks esimest kalapüüki ja nüüd oleme lainete eest taas peidus Helgolandi taga.

Püügid käivad laevas põhjatraaliga, mis tähendab, et laeva taga lohistatakse mööda merepõhja korvpalliplatsi suurust võrkkotti, mis haarab enda sisse kõik, kes piisavalt kiirelt ja täpselt avatud kotisuu eest põgeneda ei suuda. Üks traal kestab tund aega ja tihti on kalamass niivõrd tihe, et paljud kalad on veest välja tõstes juba lämbunud. Põhjatraal on keskkonda tugevalt kahjustav püügiviis ja paljudes kohtades on selle kasutamine keelatud või arutletakse keelustamise üle. Lisaks sellele, et püügiviis on mitteselektiivne (ei tee vahet saakobjektidel, mistõttu satuvad traali lisaks kaladele ka merepõhja selgrootud, haid, raid ja hülged), rikub mööda merepõhja lohistatav raske rakendus sealset elukeskkonda ka mehaaniliselt. Kui hilisema uuringu raames samas piirkonnas merepõhja filmisime, olid hästi näha need kohad, kus traal oli justkui äke pinnasesse sügavad vaod tõmmanud.

Teaduspüükides jätkatakse traalimist peamiselt seetõttu, et nii on tehtud juba aastakümneid ja nii on eri aastate püügitulemused omavahel võrreldavad. Thüneni instituudi püükide peamine eesmärk ongi kalavarude olukorral silma peal hoida – meiesugused teadlased, kes püütud kalu lisaks teiste uurimisteemade jaoks kasutavad, on n-ö boonuseks – sama hulga kaladega saab rohkem kasulikke uuringuid tehtud. Teadlaste ja merehuviliste jaoks on põhjatraal muidugi huvitav seetõttu, et saab ka väga hea ülevaate kõikides loomadest, kes Põhjameres elavad.

Meie Tartu Ülikooli töörühma huvi oli võtta kudede proove kahelt lestaliigilt, jõelestalt ja soomuslestalt. Kalad on huvipakkuvad sellepärast, et sama eluviisiga, sama toidu peal ja samades elukohtades elades on soomuslestal kümme korda rohkem maksavähki (jah, ka kalad põevad vähki) kui jõelestal. Meie töö on välja uurida, miks see nii on. Kas on äkki ühel kalaliigil evolutsiooni tulemusena välja arenenud mingi efektiivne viis vähitekkega võidelda? Ja kuidas sellest kõigest ka inimese jaoks kasu oleks? Selleks lahkasime kalu, võtsime maksa-, sapi- ja vereproove, lisaks hoidsime elusaid kalu suurtes mereveebasseinides, et tuua nad eksperimentide läbiviimiseks Eestisse.

Nii me neid traalpüüke seal tegime. Laevameeskond mässas teki peal traaliga, teadlased ootasid all trümmis, kuni luugid avati ning saak väikese kraana abil alla lasti. Sellele järgnes suuremat sorti kalade sorteerimine, mõõtmine, kaalumine, eri basseinidesse jagamine, surmamine ja proovide kogumine. Igal teadlasel oma kalad ja oma uurimisteema.

Sarnaseid püügireise toimub aasta jooksul muidugi rohkem kui see talvine. „Walther Herwig III“ seilab merd pea aasta ringi ja on jõudnud nii Kariibidele kui ka Islandile. Teaduslaeva pidamine on kallis lõbu, kümneid tuhandeid eurosid päevas, ja seepärast veedab laev kaks kolmandikku aastast merel. Teadusmeeskonna juht Pedro käib kaasas vaid detsembrikuisel talvereisil, mitte aga suvel, mil Põhjameri on tüüne ja päike kuum ning laevatekil grillitakse vorste ja suitsutatakse kala.

„Ega ma rumal ei ole, et suve Saksamaal veedan,“ selgitab ta. Sooja armastav portugallane peab üllatavalt hästi vastu talvistel torme täis ekspeditsioonidel, kuid suve veedab ta eranditult Portugalis. Harjumus noa ja kahvliga keedetud krevette puhastada ja süüa ning kodus maja taga aias bumerangi lennutada on vaid mõned tema põnevatest veidrustest. Pedro on hea sõber – äärmiselt sooja südamega ja trikitava huumoriga. Võta kinni, mida mees tahab või mõtleb, kui ta ekspeditsiooni juhina keset kalade lahkamist järsku mu laborisse astub ja käratab: „Randel, what the fuck!?“

Ma ei mäleta, mis tookord põhjuseks oli... ilmselt olin valede jalanõudega vales ruumis käinud või mõne inimese poole valesti pöördunud või mõnda muud imelikku Ordnung-reeglit rikkunud – ilmselt midagi, millele maarott mandril tähelepanu ei pööraks.

Nagu arvata võib, siis selliseid olukordi minuga aeg-ajalt ikka ette tuli, sest kes kõiki neid sakslaste reegleid jõuab meeles pidada. Nii sai meil Pedroga sellest omamoodi folkloor ning komme teineteise kajutisse astudes hüüatada: „Pedro, what the fuck!?“ – „Randel, what the fuck!?“

Igatahes, Pedro on lahe säga. Ja noh, eks see fraas ole ka natuke mõistetav, kui ma ükskord Pedrole sellega „vahele jäin“, et tuletõrje hädaolukorra haamriga (teate, see punane väike haamer, mis on seina külge kinnitatud sildiga, et „häda korral purusta klaas“) lahkamise eel kalu surmasin. Pedro astus ruumi sisse ja pärast õigustatud küsimust „Randel, what the fuck!?“ hakkas südamest naerma, samal ajal oma naeru kõrvalruumis töötavate inimeste eest tasandades.

„Oot-oot, ma teen pilti,“ itsitas Pedro, ise naerust kõveras, telefoni välja koukides. „Ma pole veel kunagi varem midagi sellist näinud!“ Ta silmist jooksis vett.

Nojah – kalad on ju vaja enne lahkamist surmata ja väike metallhaamer tundus selleks ideaalne tööriist olevat.

„Ma toon sulle ametliku surmamise tööriista,“ ütles Pedro lõpuks ja tuli hetke pärast tagasi saarepuust haamrivarrega, tööriistapoe hinnasilt veel külge kleebitud.

3. detsember. Taani, laevarutiin ja märgid lähenevatest jõuludest

Jõudsime Taani väinadesse. Veel viimased suuremad lained ja Jüüti poolsaarest ida pool paistab juba vaikne vesi. Pardal on suhteliselt vaikne ja igavavõitu laevarutiin, ka internetiühendus on halb ja nii me suurema osa ajast püüame kala, sööme ja magame. Mulle see laevarutiin meeldib – kõik on rahulik ja ette teada, kuidagi turvaline ja lihtne. Eile pandi laeva messiruumi esimesed jõulukaunistused: kunstkuusk ja jõulutäht ja mõned jõulutuled.

Laevatoit on endiselt ehtsalt saksapärane. Olen hakanud siin sihilikult mingitel söögikordadel taimetoitlaseks – ei jõua lihtsalt kogu aeg liha ja muna ja kapsast ja kartulit ja makaroni ja kuklit süüa. Nii mõnus ja värskendav on, kui söögikord koosneb vahelduseks vaid greibist ja köögiviljadest ja klaasist mahlast.

5. detsember. Töiselt meeleolukas päev

Täna tegime päeva jooksul kokku kuus püüki, alustades kell 7 hommikul ja lõpetades kell 19. Kõik inimesed laevas lõhnavad/haisevad pealaest jalatallani kala järele. Sellegipoolest on üldine töömotivatsioon kõrge, isegi kui söömas pidi jooksujalu käima.

Püüdsime Kieli lahe eri osadest, juba Läänemere poolelt: tohutult palju oli soomuslesta ja merilesta, üksikud räimed-tursad-kammeljad-lestad-merikeeled. Oli ka mõni ilus kümnekilone tursk. Ja loomulikult palju igasugu meritähti ja karpe.

Nüüd seilame Saksamaa põhjarannikut pidi edasi Rügeni saare lähistele, seal on järgmine proovipunkt. Itta keeranud tuul on praeguseks juba kolmemeetrise laine üles tõstnud: asjad sõidavad mul siin kajutis mööda lauda ringi – loodame, et kalad tünnis merehaigeks ei jää. Kõik riided on soolase merevee pritsmetest läbi imbunud ja haisevad spetsiifiliselt. Habet peaks ehk ka ajama… aga ega sellega kiiret ka pole. Õnneks on meil jääklassiga laev, nii et Eesti noorest merejääst murrame läbi, kui mingi aeg sinna kanti jõuame. „Walther Herwig III“ toob meid Tallinna lahte kohale, kus me siis keset õõtsuvat merd nöörredelit mööda sadamalogistiku kaatrile ronime, mis siis omakorda meid kaldale toob. Sadamatasud on kallid ja soodsam on külalisteadlased kaatri peale maha panna.

7. detsember. Päkapikupäev ja kalade märgistamise pidu

Täna hommikul käisid päkapikud. Ühed päkapikud tõid ukse taha šokolaadi, teised tõid traali sisse kala. Saime kohe esimese traaliga pärast hommikusööki ligi 300 lesta, millest jagus nii proovide võtmiseks kui ka elusana basseinides hoidmiseks. Pärast lõunat korraldasime kogu laeva teadusmeeskonnaga suure kalade märgistamise peo. Spetsiaalse süstla abil torkasime iga elusalt basseini mineva kala kõhuuime läbipaistva naha sisse UV-valguses helendavad individuaalse numbriga märgised. Nii on täpselt teada, kust keegi kala pärit on. Rohelise numbriga märgise sai kõhuuime külge 162 lesta. Nii eilsed kui ka tänased kalad tunnevad end hästi ja seilame taas veidi kodumaale lähemale. Kaks uurimisala on seega läbi tehtud, jäänud on veel Poola rannik ja Hiiumaa.

10. detsember. Kurss Eesti peale

Ilus hommikune päikesetõus, aga külm, väljas on miinuskraadid. Ka laeva trümmis on külm, rääkimata tekist, mis on kaetud lausalise jääga. Reelingus on 30-sentimeetrised jääpurikad ja iga kord, kui käime välibasseinides olevate kalade tervist kontrollimas, pannakse laeva mootor seisma, et kõik ohutum ja stabiilsem oleks. Kurss on nüüd Eestimaa peale. Lained on suured ja selle loksumisega lendas isegi üks lestakala basseinist välja. Kõik on jääs ja märg, vett lendab, väljas käies peab küünte ja hammastega kinni hoidma.

Esimene püük Hiiumaa lähistelt avamerelt tõi 28 lesta, hulga räime-kilu, merikilki, ühe ilusa merivarblase ja kaks nolgust. Pärast saime oma kalaportsu täis, võtsime proovid ja märgistasime kalad. Lained on suured ja tuul tugev. Kuskil siinsamas silmapiiri taga on Eestimaa.

Käib suur logistika organiseerimine, et –80 kraadini külmutatud kalaproovid, elusad kalad ja neli tonni vett laevalt sadamasse ja sadamast laboritesse transportida. Täna oli hull päev, lõpetasime töö kell pool kümme õhtul. Poolteist päeva veel.

11. detsember. Laevalt lahkumise nukrus

Viimastel päevadel on nii palju toimunud, et on juba raske meenutada, mis päeval mida tehti. Kindel on, et Tallinna lähistele Paljassaare reidile me jõudsime, ilm soojenes ja jääpurikad sulasid veidi – ning lõpuks tõstsime oma kraanaga ka kalabasseinid sadamalogistiku kaatri peale. Suurem töö kalade vähi eksperimendiga on veel ees.

Nöörredelit mööda laeva parrast laskudes ja kaaslastele lehvitades on kerge nukrus hinges. Laeval olevad kolleegid ja sõbrad said nende kahe nädalaga lähedasteks – kes teab, kas ja millal taas kohtutakse. Pedrot ilmselt näen taas järgmisel detsembril. Lehvitamisi ja kallistamisi ja häid sõnu sai enne nöörredelile astumist palju vahetatud. Ebaeestlaslikult palju. Laevalael on näha veel viimaseid inimesi lehvitamas ja tuledes „Walther Herwig III“ on taas kord udusel Tallinna lahel silmapiiri taha vajumas. Järjekordne mereretk on jõudnud lõpule.

Tekst ja foto: Randel Kreitsberg

Selles numbris

• Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
• Te Araroa matkatee
• Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
• Mägironija tee
• Servus aus Tirol
• Namiibia kuuel eri moel
• Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
• Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
• Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
• Loomeresidentuur Liguurias
• Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
• Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 101 – August 2023