Nemesis ehk meresõitja tüütu needus

Läbi ajaloo on meresõitja üks nuhtluseid olnud laeva või paadi kere külge tekkiv pealiskasv. Globaliseerumise ühe ilminguna levib laevakerele kinnitunud pealiskasv uutesse elupaikadesse, sageli uutesse maailmajagudesse. Mida täna vähem teadvustame, on see, et üks sagedasemaid kaasreisijaid – nuivähk – on ajaloos seostunud elu iseenesliku tekkega ning olnud üks tähtsamaid mütoloogilisi olendeid kõrvuti fööniksi, ükssarviku, draakoni ja mitme teisega.

Sõltuvalt ulatusest vähendab pealiskasv käiku, suurendab kütusekulu, aga halvemal juhul rikub ka laeva kerepinda. Pealiskasvust lahtisaamine on tüütu, töömahukas, kulukas ja pahatihti arvestatava keskkonnamõjuga.

Meredes moodustavad laevakere silmaga nähtava pealiskasvu kõige erinevamad organismid. Väga levinud on juusjalt pikad rohe- ja pruunvetikad, sammalloomad, hüdrad, karbid, aga ühed kiuslikumad on tõruvähid (klass vääneljalalised – Cirripedia). Üks liik, harilik tõruvähk (Balanus improvisus), levib meelsasti ka riimveelises Läänemeres. Tõruvähki ümbritseb lubiplaatidest püramiidjas koda, mis kleepub tugeva liimainega substraadile, näiteks laevakerele. Tõruvähid on erakordselt võimekad end veealuste objektide külge liimima ja nende laevakere küljest lahtikraapimine on tõsine töö. Umbes 800-st maailmameres levinud vääneljalalise liigist kipuvad laevakerele kinnituma umbes 120.

Vääneljalaliste tõttu võib laeva käik väheneda mitu sõlme, vabaajakaatrite kiirus kuni 40%. Globaalselt on pealiskasvu tekitatud kulu merendusele suurusjärgus 350 miljonit dollarit aastas. See on muljetavaldav kulu, arvestades, et loomakesed alustavad oma elukaart mikroskoopiliste, paljale silmale nähtamatute vees hõljuvate olestena. Kurvemal juhul võib vääneljalalisi laeva kere ruutmeetril olla kuni 10 kilo.

Vasturohi

Mõistetavalt otsisid laevnikud rohtu vääneljalalistest pealiskasvu vastu. Antiikajal loodeti abi tina, õli, arseeni ja väävli segusest võidest. Hiljem, 17. sajandi algupoolel oli Inglismaal kasutuses vaske ja arseeni sisaldav segu. 19. sajandi keskel saidki populaarseks vaseühendid, mis on seda tänapäevani. Vaskoksiidid on küllalt mürgised veeorganismidele. Paraku ei ole laeva kere pealiskasvu tõrjuv töötlus väga püsiv ning seda tuleb aeg-ajalt uuendada. Paadikere puhastamine, mis on kaetud vaskoksiide sisaldavate värvide ja kaitsekihiga, tekitab meres keskkonnaprobleeme sadamate ja jahtklubide läheduses. Seetõttu otsiti alternatiivseid kemikaale, millest levinumad on tributüültina (TBT, tina sisaldav orgaaniline aine) ühendid. Kuigi tõhusad, hakkas 1980. aastatel ilmnema ka TBT ränk keskkonnamõju ning mitmed riigid keelustasid TBT. Ideaalset lahendust, mis ühtaegu kaitseks laeva keret ja samas oleks keskkonnasõbralik, hetkel ei ole.

Vääneljalaliste ühe seltsi moodustavad nuivähid – lihaka ja painduva nuia välimusega loomakesed, kes Läänemerest tuntud tõruvähkidele väga ei sarnane. Purjelaevade ajastul olid nuivähid peamised laeva kere pealiskasvu tekitavad vääneljalalised. Mootorlaevade tulles kiirenes laevade käik sedavõrd, et alles jäid vaid tugevama ehitusega ja kinnitumisvõimega tõruvähid. 1970. aastatel, esimese naftakriisi tuules ja kütusehindade tõustes, vähendasid paljud ookeani kaubalaevad kütuse säästmiseks käiku, mis andis nuivähkidele taas võimaluse pealiskasvuna kaasa reisida.

Vääneljalaliste elukaar

Vääneljalalised toituvad planktonist, püüdes saaki oma kojast välja sirutuvate spiraalselt käändunud rindmikujalgadega (vääneljalad). Seega on nad elustiili poolest filtreerijad, kes puhastavad vett seal hõljuvatest osistest, peamiselt planktonist. Vääneljalalised paljunevad suguliselt. Kui enamik ookeani sessiilseid selgrootuid paiskavad vette lihtsalt suure hulga seemne- ja munarakke, lootes, et hoovused ja vee turbulents need kokku viivad, siis vääneljalalised kopuleeruvad. Nii väheneb oluliselt kallite sugurakkude kaotsiminek ookeaniavarustes. Kuigi enamik liike on hermafrodiidid, st ühes isendis on nii emas- kui ka isassuguorganid, tuleb edukaks soojätkamiseks enamasti leida ikkagi vastassoost paariline. Siin on vääneljalalistel probleem – sessiilsete organismidena on neil partneri juurde „minek“ enam kui komplitseeritud. Ega nad ei saagi otseselt „minna“, aga neil on välja kujunenud erakordselt pikk peenis, mis võib keha pikkuse ületada seitsmekordselt. Kui loomakesi kasvab tihedamalt koos, nagu ongi tavapärane, on lahendus täiesti piisav. Üksikult elama sattunud loomad peavad piirduma iseviljastumisega.

Paaritumise tulemina tekib vette hulk vabalt hõljuvaid planktilisi vähivastseid, naupliuseid. Planktiline vastsestaadium on sessiilsete veeselgrootute tavapärane kauglevi viis. Naupliused toituvad vees hõljuvast taimsest planktonist ning mõne nädalaga hõljuvad sadu kilomeetreid, kuhu iganes hoovus neid kannab. Rannikumeres on igas kuupmeetris vees suurusjärgus 2000 sellist planktilist naupliust. Üks täiskasvanud isend võib aastaga vabastada kuni 10 000 vastset, kellest vaid vähestel on õnne omakorda suguküpsuseni elada. Naupliused toituvad, kasvavad ja kestuvad kolm korda ning moonduvad järelvähivastseks ehk metanaupliuseks. Metanauplius toitub ja kestub samuti ning moondub mittetoituvaks karpvähi- ehk tsüprisvastseks. Viimase ainus ülesanne on leida sobiv pind püsivaks elupaigaks – just sellest algabki laevniku peavalu.

Tsüprisvastne laksub kõvale substraadile. Antennulate abil ringi kulgedes „kontrollib“ ta keemiliste aistingute abil pinna sobivust. Sama liigi isendite lähedus kinnitab paiga sobivust. Kui koht välja valitud, eritavad antennulad liimjat ainest ning mõne tunniga on loom kogu oma ülejäänud eluks kinnitunud.

Nuivähid mootorpurjeka „Admiral Bellingshauseni“ kerel

Tõruvähke võib Läänemeres kivistel ja kaljustel rannikutel sageli näha. Nuivähke nägin elus esimest korda mootorpurjeka „Admiral Bellingshauseni“ kere all snorgeldades, kui olime Antarktika 200 ekspeditsioonil just ekvaatori ja Atlandi ületanud ning jõudnud Brasiilia saarele Fernando de Noronhale. Suur osa purjeka kerest veepiirist kuni meetri sügavuseni oli kaetud juusjate rohevetikate ja umbes paarisentimeetriste nuivähkidega. Erinevalt tõruvähkidest, keda meil õnneks ei olnud, olid nuivähid laeva kere küljest spaatliga lihtsasti eemaldatavad. Ilmselt olid nuivähid „kaasa“ võetud ekspeditsiooni algupoolel Euroopa rannikult. Vee selgrootud on üsna temperatuuritundlikud ja ega nuivähkide tulevik purjeka kerel Antarktise jäistes vetes eriti helge poleks olnud.

Invasiivsed mereliigid levivad laevadega

Elustiku transport laevadega ja liikide looduslike levikubarjääride ületamine inimese abiga on looduskaitsebioloogias vastuoluline teema. Globaliseerumine, üleilmne kaubandus ja suurte laevade järjest tihenev liikumine maailmamere eri osade vahel võimaldab liikidel levida anomaalselt kiiresti. Võõrliikide leviku tõkestamiseks on IMO (rahvusvaheline merendusorganisatsioon) kehtestanud regulatsioone ballastvee käitlemise vallas, kuid laeva kere külge kinnitunud organisme see ei peata. 

Mis võiks liikide levimise puhul probleeme tekitada? Enamik liike uues keskkonnas vastu ei pea. Vähesed peavad. Veel vähesemad võivad uutes oludes leida eest suisa paradiisliku keskkonna – looduslikud vaenlased on enamasti jäänud kaugele maha ja uustulnukaga kogenematud kohalikud liigid võivad pakkuda rikkaliku toidulaua. Juhuste kokkusattumisel võib uustulnukal nii hästi minna, et me nimetame teda invasiivseks. Invasiiv mõjutab kohalikku elustikku, ökosüsteemi, sageli ka inimese tegevust. Läänemerest, mis on väga intensiivse laevatatavusega piirkond, on teada pikk nimekiri hiljutistest tulnukliikidest, näiteks mudakrabi, hiina villkäppkrabi. Mitmed klassifitseeruvad invasiivseteks: ümarmudil, kammloom Mnemiopsis leidyi, sabaloom Cercopagis pengoi. Need kõik on makroskoopilised, palja silmaga selgelt eristatavad liigid. Kui palju on aga Läänemerre tulnud mikroskoopilisi tulnukliike, selle üle arvet ei peeta. Võib vaid oletada, et väga palju.

Müütiline nuivähk

Nuivähi eestikeelne nimetus on heas kooskõlas loomakese nuiataolise välimusega. Kuidas on lood ingliskeelse nimetusega gooseneck barnacle? Ingliskeelse nimetuse etümoloogia viib meid kreatsionismi ja mütoloogiasse. Veidi fantaasiat appi võttes meenutab nuivähk hane, täpsemalt lagle pead ja kaela. Haned ja lagled on rändlinnud, kes pesitsevad meie laiuskraadidel ja kaugemal põhja pool ning talveks lähevad lõunasse. Lindude ränne ja rändlinnud ei üllata tänapäeval kedagi. Sajandeid tagasi ei teatud sellest just palju. Enamgi, oli aegu, kui elu tekkimine mitteelusast ainesest oli täiesti aktsepteeritav arusaam maailma asjadest. Elu spontaanne teke eluta ainest oli levinud arusaam kuni Louis Pasteuri katseteni 19. sajandi keskel. Ookeanis rippus mitmete liikide teke ära substraadist, näiteks austrid tekkisid limast, kammkarbid liivast, tõruvähid kaljuõõnsustest. Miks nii? Sest kõigi nende loomade mikroskoopiliste vastsestaadiumite olemasolust ei olnud inimesel aimugi – jäi mulje, et nad tekivad ise mitte millestki.

Veidi sarnane on lugu ka suurte rändlindudega – suurel osal aastast ei ole neist jälgegi. Siis aga ühtäkki (rände ajal) on neid palju ja kõik kohad täis. Aga kust nad tekivad? Nii oligi levinud müüt, et haned, aga ka meil sage rändlind valgepõsk-lagle (barnacle goose, Branta leucopsis) tekib nuivähist (goose või gooseneck barnacle). Nuivähid kasvavad omakorda puu otsas (barnacle tree). Nuivähi puu kasvab mere ääres, selle harudeks on nuivähid, mis avanedes poetavad välja noori laglesid. Lisaks meenutavad vääneljalaliste saaki filtreerivad rindmikujalad linnu sulgi. Millest puu metafoor nuivähi puhul? Arvatavalt on siin tegemist ajupuudega, mis pikalt ookeanis hulpides kattuvad muu hulgas ka nuivähkidega. Kui selline randa triivib ja tormilainega kaldale paisatakse, on „puu“ kui mõjus kujund mütoloogias juba üsna mõistetav.

Müüt hanede-laglede tekkest nuivähkidest on vana ja kestnud visalt. On vihjeid, et asjast teati juba Mükeene kultuuris 1600–1100 eKr. Keskajal oli legend hästi tuntud. Teadis seda lugu ka tänapäevase süstemaatika rajaja Carl von Linné, millele ta viitas oma tähtteoses „Systema Naturae“. Selle esimesed viis köidet sisaldasid lisa „Animalia Paradoxa“, kus oli koondatud 14 mütoloogilist olevust, muu hulgas ükssarvik, fööniks, saatür, aga ka laglesid sünnitavad nuivähid, mis tekkivat merre visatud puudest. Teose kuuendast väljaandest alates mütoloogilist lisa enam ei leia. Müüt kaotab oma aktuaalsuse evolutsiooniteooria levikuga, eriti aga 20. sajandil, kui lindude ränded laiemalt tuntuks saavad.

***

Uku Randmaa kogemus

Minu pikemaajaline kokkupuude nende molluskitega oli Golden Globe Race’il aastatel 2018–2019. See on võistlus, mis viis soolopurjetajad ilma ühegi peatuseta üle viie ookeani, kus oli tarvis ületada kõik meridiaanid ja ekvaator kaks korda. See tähendab, et olime sunnitud viibima väga erinevates kliimavööndites, kus ka ookeanivee temperatuur kõikus mõnest kraadist 30 kraadini. Peab tunnistama, et need tegelased tundsid end iga temperatuuri juures suurepäraselt.

Nende katastroofilisest vohamisest sain teada Lõuna-Tasmaanias Hobarti lähedal Tormide lahes. Nende populatsioon paiknes põhiliselt ahtri piirkonnas ja võis oletada, et nad vähendavad jahi kiirust vähemalt paar sõlme, mis tähendas ka koju jõudmise pikenemist mitme kuu võrra. Seetõttu oli vaja asuda nendega võitlusse. Kuna Lõunaookeani vee temperatuur on mõni kraad üle nulli, siis esialgu üritasin võidelda jahi tekil viibides isetehtud seadmega, mida kutsusin pulpulaatoriks. See koosnes tugevast kalapüüdmise tamiilist, mille ühte otsa paigaldasin paari meetri pikkuse espanderkummi ja teise otsa 6 mm tugeva kapronotsa. Idee oli vaenlaste jalad tamiiliga läbi hõõruda. Kahjuks see leiutis ei toiminud, nagu olin planeerinud. Vaja oli midagi radikaalsemat.

Tundsin, et pean sukelduma otse lahinguväljale ja alustama silm silma vastu võitlust. See on võitlus, kus tuleb lahkuda oma mugavast turvatsoonist mõnekraadisesse vette, kus võivad varitseda ka mõned haid või hispaania päruse (yelly fish) põletust tekitavad kombitsad. Keeruliseks teeb olukorra ka see, et ookeani pind ei ole tasane, vaid lainetab ja samuti kõigub jaht sellel meetri jagu, ähvardades sedasi meremeest enda all lömastada. Hirmust üle saades sidusin endale ümber turvanööri ja varustasin end kõige suurema kööginoaga. Sukeldudes püüdsin tabada vaenlase jalgu. Võin teile kinnitada, et need on väga vintsked tegelased ja võitlus oli tasavägine. Kuid visadus viis sihile ja pikapeale oligi paarikümne ruutsentimeetri suurune plats ca 10 ruutmeetrist puhastatud. Paratamatult sai kannatada ka jahi põhja mürkvärv, mis andis võimaluse tulevikus uutele üürnikele veel kergemini oma uus elukoht asustada. Üle kümne minuti sellises külmas vees minusugune soojalemb vastu ei pea ja nii tuli veest välja ronida ja jääda järgmist tuulevaikset päeva ootama.

Olles järjekindel, suutsin siiski paari nädala jooksul jahi põhja all korra maksma panna. Tänutäheks oli jahi paranenud kiirus ja lootus varem koduseid näha. Sellist puhastamist tuli teha veel ja veel. Oli ka kaasvõistlejaid, kes ei suutnud vette minna hooldustööd tegema ja nad finišeerusid paar kuud hiljem. Kõige suurem blokk on psühholoogiline, kus soolopurjetaja peab nägema oma turvalist keskkonda väljastpoolt, teades, et mitte keegi ei tule hädaohu korral appi. Peab ka ütlema, et võistlusel osales üks Prantsuse purjetamislegend, kes oli suutnud oma jahi põhja nii hästi ette valmistada, et temal nende elukatega kokkupuudet ei olnud.

Tekst: Kalle Olli

Foto: Vecteezy.com

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023