Süstamatk Ida-Sajaanides

1974. aasta suvel käisid kuus eestlast süstamatkal Kazõri jõel. Raamatukoi riiulitelt tuli välja matkajuhi Heiki Heinsalu masinkirjas matkakokkuvõte fotode ja skeemidega. Märkmeid sirvis Tiit Pruuli, kes aastaid unistanud matkast tofalaaride juurde, aga nüüd tõdeb, et Venemaale praegu ükski korralik inimene ei reisi ja tuleb lugeda vanu reisilugusid.

Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Rein Veski

Süstamatk Kazõri jõel on hästi dokumenteeritud, sest tagasi tulles tegi teine osaleja, ajaloolane Tiit Rosenberg, sellest ajalehes Edasi viieosalise kokkuvõtte.

Matkaseltskond oli hästi ette valmistunud

Heiki Heinsalu (1934) oli meistersportlane veematkamises ja Tallinna matkaklubi entusiast, kes on koos Alo Variksooga andnud välja mahuka „Kaugmatkaja käsiraamatu“ (1976).

Grupi koostas ta kaugmatkajuhtide seminari kuulajatest. Valiti välja inimesed, kes olid juba osalenud III kategooria matkadel. Matkale eelnes kuus teoreetilist õppekogunemist ning treeningud süstadega ja metsas. Kõik tegid läbi arstliku kontrolli ning pidid tõestama oma ujumisoskust.

Agnes Sirkel (1931–2017), meistersportlane jalgsimatkamises, oli matkagrupi meedik. Ta oli üks Tartu matkakooli rajajaid ja palju aastaid Tartu maratoni peasekretär. Rein Veski (1933) oli keemik, kaitsnud 1969 doktorikraadi, kirjutanud muu hulgas raamatu „Vulkaanid. Elu. Inimene“ (2012). Rein Musk (1948) oli keemiakombinaat Flora elektrik. Enn Laanemäe (1943) töötas Võru KEK-i insenerina, hiljem pidas Setumaal mesindustalu.

Tiit Rosenberg (1946) oli toona Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirant. 1977. aastast alates on Tiit Rosenberg seotud Tartu Ülikooliga, olles praegu emeriitprofessor.

Matkapäevik annab aimu, kui põhjalikult seda ekspeditsiooni ette valmistati ja infot koguti, suheldi nii Moskva, Leningradi kui ka Siberi matkajate ja kohalike võimudega.

Heinsalu kirjutab: „Kuna tegu oli õppematkaga, siis jagati osavõtjate vahel teemad, mille kohta oli vaja lisamaterjali. Näiteks R. Veski tutvus hüdrograafia ja kliimaga, T. Rosenberg ajaloo ja etnograafiaga, R. Musk transpordiga ja E. Laanemäe kalapüügi ja jahi tingimustega.“

Heinsalu 160 lehekülje paksune matkapäevik on väga põhjalik ja asjatundlik dokument. Teisalt annab matkapäevik aimu ka sellest, kuidas matkajadki pidid toona oma tegevuse rüütama ideoloogilisse vormi. Matk oli pühendatud nõukogude insenerile, 1942. aastal Kazõri jõel hukkunud Aleksander Kašurnikovile*, ning ühe olulise eesmärgina mainitakse V. I. Lenini muuseumi külastamist Šušenskojes. Tegelikud eesmärgid olid mõistagi teised – õppida tundma Sajaanide imelist loodust, panna end esimeste eesti veematkajatena proovile uutes matkarajoonides. Kašurnikovi 1942. aasta raudtee-ehituse planeerimiseks ette võetud uurimisreis oli tegelikult huvitav seetõttu, et hiljem leiti surnud inseneri päevik ja sellest nähtub, et eestlased liikusid oma matkal osati samu radu mööda ning tsiteerisid 20 aastat varasemat päevikut oma reisimärkmetes.

Peatükid Lenini muuseumi külastusest jms on masinal trükitud matkapäevikule lisatud ilmselt seetõttu, et see saadeti osalema üleliidulisele konkursile „Matk nõukogude rahva revolutsiooni-, lahingu- ja töökuulsuse paikadesse“. Matkaaruanded olid aluseks matkajate kvalifikatsiooni tunnistamisel (sellest olenes lubamine raskemate kategooriate matkadele), spordijärkude taotlemiseks ning vabariikliku matkaspordivõistluste tulemuste selgitamiseks (eraldi arvestust peeti matkaliikide (jalgsi-, mägi- ja veematkad) kohta kahes (I–III ja IV–VI raskuskategooria) grupis). Suurim väärtus oli aruannetel aga infoallikana järgmistele matkagruppidele.

Matka taktikaline plaan

Matkajuht Heinsalu sõnastas oma tegevuskava nii:

„Meile oli teada, et Ida-Sajaanide keskosa on suhteliselt juhusliku juurdepääsuga, kuid huvitav ja mitmekesine matkarajoon. Matka planeerides lähtusime järgmisest taktikalistest seisukohtadest:

1. Matk peab vastama IV raskuskategooria nõuetele.
2. Matk ei tohiks kokku kesta üle 30 päeva. Aktiivse matka sisse planeerisime 3 puhkepäeva.
3. Tagavaravariant oli planeeritud, juhul kui ei saa Verhni Gutarast transporti, kombineeritud matkana marsruudil V.Gutara – Aguli järv – Sigatsi jõgi – Kišta jõgi – Ideni kuru – Ideni jõgi – Gutara jõgi – V.Gutara.
4. Kahel süstadega läbimatul kärestikul Kazõril oli planeeritud varustuse kandmine.
5. Keskmiseks päevateekonnaks ei või planeerida ülemjooksul üle 30 km ja alamjooksul 70 km.“

Süstaga läbiti sel matkal 360 kilomeetrit, jalgsi umbes 100 kilomeetrit, väliööbimisi oli 16. Reis algas viiepäevase rongisõiduga Nižneudinskisse, mis asub Irkutski oblastis, maanteed mööda veidi enam kui 5500 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Sealt edasi lennati 12-kohalise AN-2-ga Verhnaja Gutarasse, mis asub ligi ühe kilomeetri kõrgusel Sajaanides ja kuhu maanteeühendust pole siiani. Toona elas selles külas 325 inimest (praegu sadakond rohkem), kellest veidi enam kui pooled olid tofad ehk tofalaarid – turgi rahvas, kelle ühed lähemad sugulased on tõvad.

Tiit Rosenberg kirjeldab Verhnaja Gutarat ajalehes Edasi nii: „Küla asub väga kaunis orgude lõikumiskohas. Eemal sinetavad sopkade tipud. Otse küla serval kõrgub kaljune Ussimägi, jalamil kivilahmakad, nagu oleks mõni hiiglane laviini poolt lahti kangutatud kaljurahnud hoolikalt ühte hunnikusse kandnud.“

Esimene takistus tekkis matkal aga seetõttu, et kirjad kaugesse mägikülla olid kaduma läinud ja matkajate täpset saabumisaega ei teatud. Seega polnud valmis ka karavaniloomi, mis neid jõe äärde viiks – põdrad on kõik kaugetel karjamaadel, hobused heinateol või siis pole koormasadulaid. Päevad lähevad. Tofalaarist põdrakarjus, kes oli lubanud seltskonna läbi taiga jõeni juhatada, hüppas alt ära – rasket rada kartes ei tahtnud ta kaasa tulla. Lõpuks, kui olukord hakkas juba lootusetuks muutuma ja tundus, et ükski lubadus ei kehti ja tofad armastavad rohkem alkoholi kui matkamist, leiti uus teejuht – siberlane Gerassim, kes ühtlasi oli ka oblasti parimaid sooblikütte, ja külas viibimise üheteistkümnenda päeva hommikul saadi teele asuda.

Jõele

Stardipaika liiguti hobuste karavaniga. Heinsalu: „Meie liikumine on välja kujunenud järgmiselt. Ees liikus kajur juhthobusega. Kaks järgnevat oli seotud eelmiste sadula külge – nii liikusid kolm hobust üksteisega sidemes. Neljandat hobust viis keegi meie grupi liikmetest, kuna ta ei sobinud teistega koos liikuma.“

Jõe kaldail edasi saamine oli Heinsalu päeviku põhjal paiguti üsna raske: „Risti-rästi langenud tüved olid kohati maha murdnud ka noored ja elujõulised puud. Jalg vajus tihti sammaldunud, seest pehastunud õõnsasse tüvesse. Sammastena seisid kõrged hiigelkännud. Ühel järsul tõusul kaljunukile kell 10.35, kus rada oli varisenud, kukkus kolmest hobusest viimane ja tõmbas ka teised kaks kaasa. Rulludes järsust kaldast alla, jäi üks hobune peatuma puu taha, teised kaks aga veeresid jõkke. Selleks, et päästa vahutavas vees pikali olevad hobused, lõikas kajur läbi koormanöörid. Koormata hobused ujusid üle jõe madala kaldaga saarele. Osa pakke aga vulpsasid mööda jõge allavett. Jooksime varustusega kaasa, et näha, kus pakid peatuma jäävad. Enamiku pakkide saatust suutsime jälgida. Kell 15.15 tõmmati kaldale viimane kott.“

Edasi mindi nii, et hobused enam omavahel seotud ei olnud. Palju tööd oli aga pidevalt ära vajuvate koormate kohendamisega. „Järjekordsel järsul tõusul püüab üks hobune üles saada hüppeliste sammudega, mille tagajärjel koorem rappub viltu ning hobune veereb alla, jäädes peatuma puude taha. Kajur lõikab kiiresti läbi koormaköied. Tassime pakid ise järsakust üles.“

Samal õhtul jõuti sillani, mis läheb üle 10 meetri laiuse ja 70 meetri sügavuse kanjoni, kus all kohiseb Bolšaja Kišta jõgi. Sild on lagunenud. Hobusemees ei riski loomadega sellele minna. Ringiminek tähendaks aga tervet päevateekonda. Otsustatakse sild remontida. Selleks langetati 16 pikka kaske, mis ulatusid üle kanjoni. Nüüd usaldas kajur hobused ükshaaval üle kahe meetri laiuse silla talutada.

Heinsalu matkakokkuvõttes tõdetakse, et grupi üldise arvamuse kohaselt oli jalgsimatk raske, kuna koormahobused dikteerisid väga kiire tempo. Taiga piirkonnas asusid rajad osaliselt soisel maastikul. Samas polnud jõgede ületused eriti keerulised.

Viienda matkapäeva õhtuks, kui läbitud enam kui 100 kilomeetrit, jõudis matkagrupp paika, kus oli Kazõri jões piisavalt vett, et sai süstad kokku panna ja mööda vett edasi liikuda.

Süstad ja varustus

Süstamatka tähtsaim komponent on süst. Grupil oli kaks 5,2 meetri pikkust ja üks 4,7 meetri pikkune süst „Saluut“. Kaasas oli ka kolm varuaeru. Ohutuse tagamiseks oli iga süst varustatud õhkballoonidega, mis oleks süsta hoidnud veepinnal, kui see kummuli oleks läinud. Väljaspool süsta olid piki parrast julgestusnöörid, millest oleks saanud kinni haarata, kui süst oleks ümber läinud.

Lisaks süstadele oli muidugi olemas kogu vajalik varustus telkimiseks, toidu valmistamiseks, kalastamiseks. Kogu see kraam oli pakitud vettpidavatesse kummeeritud kottidesse, mis kindlalt kinnitatult süsta paigutati. Igal mehel-naisel oli oma seljakott, magamiskott, õhkmadrats, tormiülikond, veekindel kuub, päästevest, kiiver, matkasaapad jm, kokku 23 nimetust grupivarustust ja 20 nimetust isiklikku varustust. Lisandusid tööriistad ja materjalid süstade remondiks, ravimid, toiduained.

 Jõgi – võimas, kaunis ja väljakutsete rikas

Kazõri jõgi algab Ida- ja Lääne-Sajaanide hargnemiskohast. Minussinski nõos ühineb ta Amõli jõega ja hakkab kandma Tuba nime. Tuba on Jenissei parempoolne lisajõgi, mis suubub viimasesse 2858 kilomeetri kaugusel suudmest ehk 47 kilomeetrit allpool Minusinskit. Kahe jõe – Kazõri ja Tuba – kogupikkus on 501 kilomeetrit.

Tiit Rosenberg kirjutas Edasis: „Võimsad ja kaunid on kärestikud Kazõril. Jõesängis kaljupanku kohates või kitsasse kanjonisse surutuna muutub jõgi metsikuks. Vahutades püüab ta jälle vabadusse. Sellise stiihiaga tulebki veematkajal jõudu katsuda, juhtida kohati pähklikoorena näiv süst läbi selle möllu.“

Heinsalu on mõne kärestiku läbimised oma päevikusse üles tähendanud nii:

3. august 1974

Sajaanide kärestik asub 1 km allpool Tomski jõge. Seda kärestikku luurame 12.30 kuni 13.20 mööda paremat kallast. Selleks tuleb maabuda enne jõe pööret paremale. Kärestik on kaheosaline. Esimene osa on enne pööret vasakule. Vasakul kaldal kõrgub mõne meetrine kalju, mille vastu surub peavool ja põrkudes sealt moodustab viltuse veevalli.

4. august

Hommikune väljasõit veidi viibib. Liikuma saame alles 11.20. Edasi liigume väga ettevaatlikult, et mitte sattuda ootamatult Štšokidesse. Kell 11.35 jõuame Ülem-Štšokide esimese osani. Luureks maandume kivisele neemele paremal kaldal. Plaanide pidamiseks kulub 35 minutit, järgneb allasõit. Vasakul kaldal kõrgub kalju, mis suunab veemassi viltuse vallina poole jõeni. Suure laine vältimiseks peab sõitma peavoolu suhtes paremalt, võimalikult kalda ligi hoides.

Järgneb kogu ülejäänud kärestiku ülevaatus mööda vasakut kallast ja tagasitulek randumiskohani mööda ümberkandmisrada (12.30–15.00). Tugevalt sissetallatud rada lookleb kasemetsa all künklikus maastikus. Rada, mille pikkust võib hinnata 1,5 km, lõpeb alumise katla kaldal.

Peale einestamist (15–17) alustame laskumist. Peale jõe pööret vasakul püüame ületada peavoolu ja sõita võimalikult vasaku kalda ligidal. Ees on u meetrine astang, mille taga 1,5 meetri kõrgused seisvad lained. Julgestamiseks ja fotografeerimiseks on ühe süsta meeskond nööriga astangu juures ootel. Kaks ülejäänut laskuvad peaaegu üheaegselt, hoides distantsi 20 meetrit, et ümbermineku korral oleks võimalik abistada teineteist. Grupijuhi süst laskub esimesena ja sukeldub lainesse. Veemass uputab süsta vee alla nii, et esimene sõitja kaob vahtu. Laine löök on nii tugev, et rebib lahti eessõitja seeliku ja läkitab tubli portsu vett süsta. Tugevas vesilastis olev süst kerkib vaevaliselt veepinnale ja võtab kursi saunasuurusele rahnule. Sellest möödub üks süst vasakult, teine paremalt. Õigem oleks sõita paremalt, et vältida peavoolus sõitmist. Väikesed astangud on mõlemal pool. Järgneb suur katel, kus ootame julgestamiseks kolmandat süsta. Ka see laskub õnnelikult. Seega on kell 17.45 Ülemised Štšokid läbitud.

5. august

Kell 13.10. Kardame sattuda Bazõbai kärestikule liiga lähedale ja sellepärast teeme luure vasakule kaldale. Selgub, et liiga vara, ja sõidame natuke maad edasi.

Kell 13.30. Randume 200 meetrit enne kärestikku vasakule kaldale kruusasele madalikule. Edasi talutame süstad üleveoraja alguseni. Esimesest pilgust on selge, et see kärestik on süstadel läbimatu. Bazõbai on kõige ilusam ja omapärasem kärestik Kazõril, 70-80 meetri laiune jõgi tormab vahutades ja kohisedes 7-8 meetri laiusesse püstjate kaljuseintega kanjoni, millele eelneb 1,5 meetri kõrgune astang. Võimas veemass põrkub vaheldumisi vastu üht, siis teist kallast. Vee segunemine on nii tugev, et väljudes kanjonist „katlasse“, kihiseb vesi nagu gaseeritult. Kallastel on võimalus imetleda vee poolt välja voolitud kaljusid, mis sarnanevad fantastiliste kunstiteostega.

Nagu uljaspeadele hoiatuseks, seisavad kõige kõrgemal kaljul mälestussambad parvematkajatest Bazõbai ohvritele.

6. august

Puhkepäev Bazõbail. Veedame aega kalapüügi, marjakorjamise, päevitamise ja varustuse korrastamisega.

10. august

Hommikul alustame liikumist kell 9.50. Täna pakime varustuse eriti hoolega, kuna peagi tuleb meil läbida Kazõri võimsamaid kärestikke Guljaevka.

Varsti peale mõlemalt poolt üheaegselt suubuvate lisajõgede suudmeid kuuleme eespool võimsat mühinat. Kell 10.15 maabume luureks paremale kaldale. Jõgi voolab siin madalate kaljude vahel, parempoolne kallas veidi kõrgem kui vasak. Kaljurahnud suunavad 150 meetri laiuse jõe vee 30-40 meetri laiusesse koridori, kus paikneb kolmnurkne ülevool. Kärestiku lõpus, kolmnurga tipus, küünib lainete kõrgus 2 meetrini või veidi üle selle. Õnneks on kärestiku pikkus vaid 100 meetrit ja sellele järgneb suur rahulik katel. See teeb julgestamise lihtsaks. Selleks jätame ühe süsta meeskonna kärestiku alla valvesse ja sõidame kahe süstaga teineteise järel alla. Enne käänakut vasakule hoiame end peavoolust vasakule, peale pööret, kus on väike surutis paremal kaldal, aga ületame peavoolu ja surume end võimalikult parempoolse kalda ligidale. Nii on võimalik vältida suuri laineid. Kell 11.15 on kõik süstad õnnelikult alumises katlas. Alused veest tühjaks ja edasi.

***

Matka lõpp-punktiks oli Berjozovskoje küla, mis pole eestlastele tuttavast Ülem-Suetukist kaugemal kui 100 kilomeetrit. Ühe eestlase – Jaan Veimleriga – õnnestus matkagrupil kohtuda Abakanis.

Grupijuht Heinsalu märgib matkapäevikus, et grupi moraalne ja füüsiline ettevalmistus ja karastatus olid küllaldased, liikumisteede valikul ja orienteerumisel olulisi eksimusi ei esinenud, kõik ohtlikud lõigud läbiti piisava ettevaatlikkuse ning julgestatusega.

***

Tiit Rosenberg meenutab:

Ülikooli viimasel kursusel, 1973. aasta kevadel, sai minust innukas sportliku kaugmatkamise, eriti süstamatkamise harrastaja. Seda rännukihku dokumenteerivad koduriiulil minu ametlikud ja mitteametlikud matkapäevikud ning seda kroonis 1980. aastal Eesti meistri tiitel kaugmatkamises (IV–VI kategooria matkade rühmas osavõtjana) ning NSV Liidu meistersportlase kandidaadi normi täitmine. See elamusrikas etapp mu elus lõppes perekonna loomise ja laste saamise järel.

Matkad viisid mind mägimatkajana Põhja-Kaukaasiasse ning süstamatkajana koduse Eesti ja Läti jõgedelt Karpaatiasse, Põhja-Karjalasse ja Koola poolsaarele Põhja-Jäämere ääres, Siberisse Sajaanidesse ja Baikali taha Burjaatiasse. Viimase sportliku matka sooritasingi 1980. aastal Tõnis Metsa matkagrupi liikmena V kategooria süstamatkal Burjaatias. Meenutades nüüd neid kõiki teravaid elamusi ja sportlikku väljakutset ning toredat seltskonda pakkunud matku, kerkib eriti Kazõri matk esiplaanile – just see pakkus enim emotsionaalseid elamusi, avardas silmaringi ja sealt sai ammutatud hiljem nii vajalikke kaugmatkaja ja matkajuhi kogemusi.

* Vene lugejate hulgas oli populaarne sellele raudteeinseneride hukkumisele pühendatud dokumentaal­romaan „Hõbedased relsid“ (Vladimir Tšivilihin, 1960).

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024