Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

TELLI GO REISIAJAKIRI!
GO Reisiajakiri 105

Reisiajakiri küsib

Timo Tamm
11. aprill 2024

GO Reisiajakiri uuris kogenud meresõitjatelt, milline on olnud kõige meeldejäävam meresõit. 

Fotod: erakogu

Jaanus Hannes, polaarekspeditsioonilaeva kapten

Töötades polaarekspeditsioonilaeva kaptenina ning olles seilanud meresid viimased paarkümmend aastat, on suhteliselt keeruline välja tuua ühte, kõige meeldejäävamat reisi, kuid meelde kipuvad jääma pigem viimased ja ainulaadsemad. Seepärast tooksin esile viimase Arktika hooaja, k.a sõidud Loodeväila aladel.

Minu jaoks algas hooaeg Islandilt ning tiiruga ümber saare, sealt edasi juba Gröönimaa idarannikule, külastades Kong Oscari fjordi ja maailma suurimat, Scoresbysundi fjordi. Seda maastikku ja neid vaateid on võimatu üle hinnata – kõrged mäed ja liustikelt vabanenud jäämäed kohtades, kus üks hetk saab madalate kivide vahelt vaevu läbi ja teine hetk ulatuvad sügavused juba 3000 meetrini.

Sealt edasi ootas meid Gröönimaa läänerannik, mis erinevalt idarannikust on täis väiksemaid inuittide asulaid ja kus asub ka selle maailma suurima saare pealinn Nuuk oma 20 000 elanikuga. Pealinnast üle 500 kilomeetri põhja poole jäävas Disco lahes asub UNESCO kaitse all olev Illulisati liustik. Liustik, mis liigub kiirusega 20–35 meetrit päevas ning saadab teele aastas ligi 20 miljardit tonni jäämägesid. Väidetavalt olevat ka „Titanicu“ hukule viinud jäämägi just sealt pärit.

Ületanud Baffini lahe, jõuame Kanada Arktikasse. Siit algavad kuulsad Loodeväila alad. Meretee, mida otsides on mitmed kuulsad polaaruurijad oma huku leidnud, on enamiku ajast jää tõttu läbimatu. Vaid mõni üksik kuu aastast on võimalik seda läbida ning iga reis nendele aladele on elamus omaette. Meie õnneks olid just sel aastal jääolud niivõrd kerged, et saime oma plaanid suhteliselt vabalt teoks teha. Lisaks keerukale navigatsioonile leidub siin suurel hulgal elusloodust, alustades vaaladest ja hüljestest vees, jätkates õhus tiirlevate lindudega ning lõpetades kõige tuntumate ja populaarsemate, mööda Arktikat rändavate jääkarudega. Viimaseid on siin palju ning nende liikumised panevad meid pidevalt plaane ringi tegema – kuigi laevalt ohutust kaugusest on jääkaru tore vaadelda, siis maal olles me temaga kokku puutuda ei soovi, selle armsa karvapalli sees peidab end siiski tippkiskja.

***

Rene Varek, purjetaja

Purjede all olen merd sõitnud tuhandeid tunde ja läbinud tuhandeid miile. Sinna mahub idüllilisi päikesetõuse ja -loojanguid, imelist öist tähistaevast keset ookeani või kõrget merd ning tohutuid lainemürakaid. Olen saanud külastada põnevaid üksikuid saari kesk ookeani või Lõunamerd, silduda ajaloolistes sadamates või olla ankrus türkiissinise veega lahesoppides. Kuid emotsionaalselt on kindlasti üks meeldejäävamaid meresõite, kui jõudsime purjejahiga „Linda“ Szczecini sadamasse Poolas.

Olime näinud mitu päeva kõrge mere ja tugeva vastutuulega parajalt vaeva, et jõuda Świnoujście sadama juurest Odra jõele ning võtsime suuna vastuvoolu Szczecini suunas. Szczecini laguuni läbimisel tõusis taas tugev purjetuul ja jaht sai korralikku käiku. Meie ümber oli maaliline Kesk-Euroopa maastik ning mitte väga lai jõgi, mida mööda sõitsid suured 60–100 meetri pikkused jõelaevad. Ühele sellisele mürakale reisilaevale jõudsime kiiresti järele ning mingil hetkel olimegi temast möödas. Vahva tunne oli kitsal jõel täispurjedes suurest reisilaevast mööda vuhiseda. Seda õnnetunnet ei jätkunud siiski kauaks, sest jõgi tegi käänaku ning tuulesuund muutus meie suhtes ebasoodsaks ja kiirus kukkus. Olime jõe käänulises kitsas kohas, kus meie jaoks piisavat sügavust oli vaid märgistatud laevateel poide vahel, otse ees ahtri poolt saabuvale täiskäigus suurele jõelaevale. Jõelaeva kapten võttis meiega raadiosaatja teel ühendust ning küsis ausa meremehe kombe kohaselt: „Sailing Yacht Linda, why did you slow down?“ Meie vastus muidugi oli, et „Wind direction changed“ ning õnneks saime kenasti mootori tööle. Laevatee muutus laiemaks ning jõudsime anda suurele laevale teed, kuid põneva kogemuse sain igatahes.

Kuid kümmekond miili edasi, mõni miil enne Szczecini linna toimus midagi äärmiselt ülendavat. Lääne-Odra jõel on kombeks, et kõik purjealused, mis sõidavad ülesvoolu, saavad enne Szczecini linna jõudmist osaliseks selles, et merepäästekordonist mööda sõites heisatakse lipumastis vastava jahi koduriigi lipp ja suurtes kõlarites kõlab jahi koduriigi hümn. „Linda“ oli sellel 2021. aasta augusti esimestel päevadel jõudmas Szczecinisse regati All Ships raames, mis peeti 2021. aastal ära jäänud Tall Shipsi asemel marsruudil Tallinn-Klaipeda-Szczecin ning pardal oli 12-liikmeline meeskond, kellest kuus olid noorpurjetajad. Rivistasime meeskonna laevatekile valvesse ning laulsime uhkusega Eesti hümni kaasa. Nii mitmelgi meeskonnaliikmel oli pisar silmis. Sellist võimast vastuvõttu polnud me küll oodanud. Seniajani vahel vaatan tollel hetkel jäädvustatud videot ning mõtlen, et kuigi kogetud elamus toimus jõevetel, mitmekümne miili kaugusel tegelikust merest, siis jääb see ikkagi minu üheks meeldejäävaimaks meresõidujuhtumiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimati blogis

Laose workation | november 2024

20. november 2024
Kädi võtab meie kogemuse kokku: Maailma kõige valjem vaikus… On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv…

Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini

24. september 2024
KOSMOSETURISM Tahtsid juba lapsena kosmonaudiks saada? Sind erutavad märksõnad nagu kosmoseturism ja 0-gravitatsioon? See kõik ei pea unistuseks jääma –…
Kõik postitused