Omal käel Maldiividel

Jah, Maldiivid on paradiislik paik – erksinine taevas, korallipurune valge liiv, silmapiirini vaid kristallselge soe ookean, palmilehed kerges briisis lehvimas. Ongi nii nagu reklaamfotodel – päriselt nii! Aga on veel üht-teist muudki…  

Tekst: Hanna Miller
Foto: Vecteezy

Kohalejõudmine

Maldiivid olid meil ammu mõttes – küll pigem kui ihaldusväärne unistus, paradiislik ja kauge, kuni tuli otsus unistus teoks teha. Kuna reisibüroode hinnad ei ahvatlenud, otsustasime minna omal käel. Soodsad lennupiletid, ikka üle Istanbuli, ja ööbimiskoht booking.com-i kaudu. Kõik kokku vägagi mõistliku hinnaga.

Kohaliku lennuga ehk siis sellega, kuidas jõuda pealinna Malé lennujaamast, kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud, „oma“ saarele, otsustasin tegeleda vahetult enne reisi, umbes nii nagu kohalike rongi- või bussipiletitega Euroopas reisides. Seega polnud mul siselendude hindadest aimu kuni viimase hetkeni. Tunnistan, et atollide – neid on 26 ja need ühendavad ligi 1200 saart – nimed, saarekeste omad lisaks, kohaliku sihtlennujaama otsingul mulle asja kergemaks ei teinud, kuigi mul oli õnnestunud hankida Maldiivide reisijuht koos kaardiga. Lühidalt – meil polnud vähimatki aimu, kus või kui kaugel pealinnast meie saareke asub! Ja nimigi tekitas segadust – kohati olid kirjas atollide, kohati saarte nimed, aga milline siis see õige sihtkoht on? 

Niisiis otsustasime kontakteeruda oma võõrastemajapidajaga, et juhtnööre küsida. Suhtlemine toimis suurepäraselt WhatsAppi vahendusel. Selgus, et laevaühendust pealinnaga saarel pole, aga reisilennukid käivad regulaarselt sama atolli naabersaarele, kuna seal paikneb suurem hotellikompleks, ja sealt saab peremees meid juba mootoripaadiga ära tuua. Kuna kohalikud lennud olevat kallid – turistidele mõistagi, kohalikele on teine hind – ja nende ostmine interneti vahendusel oli vähemalt tol hetkel üsna võimatu, lubas peremees meile piletid ära võtta ja e-kirjaga saata – maksame, kui kohale jõuame! Muidugi sularahas ja USA dollarites. 

Varsti potsatasidki piletid mu postkasti. See, mis jahmatas, oli hind – vaat et pea pool me lennuhinnast Tallinnast Malésse! Aga kohalik hinnapoliitika sai meile peagi selgeks, isegi mõistetavaks. Võõrastemajapidaja üllatas meid aga veelgi, ikka positiivselt – Malé lennujaamas ootavat meid tema esindaja, kes meid õigele kohalikule lennule juhatab. Nimesildiga kõhetu noormees oligi ootesaalis ja jäi meie truuks „saatjaks“ mitmeks tunniks, kuni kohalikule lennule pääsesime. Selline hoolivus oli südantsoojendav! Ja kui juba soojust mainida, siis lämbe palavus oli üsna oimetuks tegev ning ega väljas päikese käes olla suutnudki… Lõpuks sai pisike kohalik lennuk rahvast täis, nii kohalikke kui ka turiste, ning tõusis kahe kena ja maapealsetest lihtinimestest kaugelt kõrgemal asuva, oma positsiooni tunnetava stjuardessi naeratuse saatel õhku. Vaated atollidele, mis juba Maléle lähenemisel olid hinge kinni võtnud, jätkusid. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub Maldiividele lennata! Tõesõna!

„Oma“ saarel

Lend „oma“ saarele kestis terve tunni. Olime leidnud ilmselt pealinnast üsna kauge atolli ja vast just sellest oli tingitud ka me öömaja soodne hind. Pole vahet! Või ehk siiski – kohaliku lennu hinda silmas pidades… Nii või teisiti, pärast imelisi, peaaegu irreaalselt eksootilisi vaateid ookeanile, atollidele, saarekestele laskus lennuk maandumisrajale, millest kahele poole jäi nii mõnesaja meetri ulatuses palmimets, edasi taas vaid ookean. Olime kohal. Naerusuine ja pruuniks põlenud peremees oli meil käruga vastas ja juhatas meid paadisillani. Vahepeal oli kiirelt hämardunud ja nii me tuiskasime mootorpaadiga soojade veepritsmete saatel kerges briisis läbi India ookeani öö – unustamatu elamus! Sellistel hetkedel hüüab hing: „Maailm on võrratu!“ 

Sõit oli paraku imelühike ja juba ootas meid sadamasillal kena noormees koos suurema käruga. Kohvrid laaditi peale ja „delegatsioon“ sammus kohalike uudistavate pilkude saatel läbi üllatavalt puhaste, korallipurusest jämedast liivast külatänavate, mida ääristasid väikeste elumajakeste-aedade hallid müürid, mille kõrval mõjus me kena võõrastemaja uhke villana. Õnneks ei pidanud me ka villa sisemuses pettuma. Meeldiv avar fuajee diivani ja teleriga, neli külalistetuba, kõik ruumikad ja puhtad, lihtsad duširuumid. Esimeseks päevaks oli kogetud piisavalt, nii et kiirelt sai toimetatud arveldused, et vabaneda suurest sularahakoormast, ja joodud tänulikult meile tervituseks valmis pandud kookospähklite piim.

Hommikul äratasid lindude vidin ja kirgas päikesepaiste. Nauditavale hommikukohvile mõeldes suundusime terrassile, kenasse varjualusesse. Idüll osutus aga õige pea petlikuks – tuttavlikult mõjuv sääsepinin polnudki ettekujutus! Taipasime, et küünlad laudade ümber polnud süüdatud vaid ilu pärast… Miks me seda küll ei teadnud, et Maldiividel on sääsetõrje eluliselt vajalik! Õnneks oli peremees sellise teadmatusega juba arvestanud ja erinevaid tõrjevahendeid, küllap ka teiste külastajate jäetuid, oli vabalt võtta. Nagu ka küünlaid, mis tõepoolest tõhusalt toimisid. Olgu ka öeldud, et kohv oli lahustuv, saiaviile jätkus napilt ning ka muu söögikraam oli tagasihoidlik ega liikunud lauale kuigi kiiresti. Hotelli ainus teenindaja, kena noormees, oli küll igati sõbralik, aga tema sõnavara piirdus vaid hädapärasega ja ega kuuma käes liikumine pole kerge ning üleüldse – kuhu saab siin kiiret olla!

Meil muidugi oli „kiire“, nagu turistidel ikka…

Ookeani äärde!

Mööda laia puhast külatänavat, hallide õuemüüride vahelt läbi, edasi jalgrada palmisalu all ja jõuategi randa – nii oli peremees meid juhatanud. Jõudsimegi. Ja see vaatepilt oli taas hingemattev ja võrratu! Erksinine taevas, valge liiv, ei ühtki hingelist. Nii kaugele kui silm ulatus – kirgas siniroheline ookeanivesi, kalda ääres läbipaistev kui kristall. Ja soojem kui vannis! Imeline! See oligi – ja ongi – peamine, mida Maldiividel nautida! Ei muud!

Kaabude ja päikesekaitsekreemita ei peaks seal hetkegi vastu. Lisaks kulus ära ka igaks juhuks kaasa võetud vihmavari – novembris pidavat juba sadama. Paari kerget sabinat kogesime, aga vihmavari kulus vägagi ära hoopis päikesevarjuna. Isegi vees ei saanud selleta olla! Vees olemine oligi pigem vees vedelemine kui ujumine – hoovused sügavamas kui põlvekõrguses vees on liiga tugevad. Ikkagi ookean, mitte vaikne Läänemere lahesopp. Ja seda tuleb tõsiselt võtta! Saime sellest aru ühel tuulisemal pärastlõunal, kui korallriffidele kaugel eemal hakkasid paiskuma hirmuäratavat jõudu näitavad kõrged valgevahused lained. 

Seda, et tegu on tõepoolest ookeaniga, meeletult võimsa ja tundmatu loodusjõuga, mille kõrval inimene on pisike elusolend, üks paljude teiste seast, ja mitte sugugi teistest üle, kogesin oma ühel seni suuremal reisielamusel, snorgeldamisel. Me polnud abikaasaga seda kumbki proovinud, aga peremehe julgustavate sõnade peale otsustasime üritada. Hindki oli soodne, aga hindadest edaspidi. Niisiis läksime ühel hommikul randa peremehe ja kahe külapoisi saatel. Lestad ja hingamistorud paigas, ukerdasime kaldaäärsesse vette, püüdes hoida meestega silmsidet ja neile veidi sügavamale järgneda. Taas võttis kogemus hingetuks! Kõhu all oli kui looduslik skulptuuride aed: mis tahes vormides ja värvides korallid ning kõige selle ilu vahel tuiskasid ringi igas värvitoonis ja imeliste mustritega kalaparved. Aga äkitselt oli kogu see ilu kui noaga lõigatult kadunud, minu all oli vaid must lõputu sügavus… Midagi nii ehmatavat polnud ma iial enne kogenud, pöörasin kiirelt ümber ja liikusin nii ruttu kui suutsin kalda poole. Loodus on võimas ja ma arvan, et inimene ei ole kaugeltki mitte selle kroon. Mitte meie jaoks, ilunautimiseks pole see kõik siin loodud, see on midagi enamat. Midagi, millel on meeletu jõud ja võimsus.

Rannas ja küla vahel

Kristallselges soojas vees vedelemine, palmide alt võpsikust varju otsimine ja rannalt korallitükkide korjamine oligi me peamine päevatöö. Ometi läks millalgi kõht tühjaks ja vaja oli söögile mõelda. Arvestades kogemusi kasina hommikusöögiga, tänasime mõttes õnne, et polnud tellinud täispansioni meie olematu varustusega köögist ja olematu kokandusoskusega noormehelt. Saanud teada, et pea tervet saart katvas külas on olemas koguni kaks söögikohta, kaks poekest, koolimaja, politsei ja mošee – viimasest olime juba aimu saanud: muezzini laulvad kutsungid aitasid meil kenasti kellaaega määrata –, suundusime avastusretkele. 

Söögikohtades selgus, et põhitoiduks saab meil sel nädalal olema pitsa… Niisiis olin taas mõttes tänulik, et olin igaks juhuks visanud kohvrisse näkileivapakke ja kuivsuppe. Poekestes leidsime väikese valiku šampoone, seepe ja mähkmeid, mõned tundmatud konservid ning rohkelt jahu- ja riisikotte. Mingeid külmutatud kalu oli ka. Oleksin võinud pudruhelbeidki kaasa võtta, mõtlesin seepeale. 

Jalutuskäik küla vahelt sadamakaile, põigetega ühte ja teise randa, andis piisava pildi kogu kohalikust elust. Päevases päikeselõõsas pole näha hingelistki – arusaadav. Hämardumisel, nii kella viie-kuue paiku õhtupoolikul, ilmusid tänavatele neidude grupid, ikka pealaest jalatallani mustas nagu mosleminaistel kombeks, aga uhkelt meigitud ja sõrmed mobiiltelefone näppimas. Kellele nad küll neid ohtraid sõnumeid saadavad? Sõbrataridele naabertänavas? Või mida nad guugeldavad? Elevust lisasid rolleritel mööda tuhisevad noorukid, ikka ühest tänavast teise. Vaikselt vaatasid kõike pealt uksepakkudel istuvad vanurid. Nii õhtust õhtusse… 

Teeks tiiru rannal, oli me järgmine mõte. Suundusime imelist vaadet ookeanile nautides külatänava lõppu, rannale… Suur oli me üllatus ja ühtlasi pettumus, kui sõna otseses mõttes prügimäele sattusime… Jätkasime siiski mööda rada veeni, aga asi läks vaid hullemaks – randa kattis lõunamaise taimestiku tihe võsa, mis ei lasknud rannal jalutamisest unistadagi, aga hullem oli tegelikult rannale uhutud tsivilisatsioonijäänuste hulk… Leida võis kõike plastist kuni õllepurkideni, aluspesust kuni autokummideni. Midagi sellist polnud me vabas looduses enne näinud. Rääkisin sellest õhtul me igati euroopalikule, pikalt Londoni hotellides töötanud peremehele. Pakkusin, et miks ei võiks võtta turistidelt n-ö sihtotstarbelised 10 dollarit lisaks ja lasta kohalikel, kel nagunii midagi teha pole, rämps kokku korjata. Aga mida sellega edasi teha, oli peremehe küsimus. Jah, ta olevat juba aastaid püüdnud algatada projekti, et saarelt saarele liiguksid prügilaevad, mis siis oma lasti kuhugi – kuhu küll? – utiliseerimiseks viiksid. Siiani tulemuseta. Eks seepärast tundsimegi paaril korral randa suundudes võpsiku vahel vastikut lehka – seal põletati autokumme ja muud sodi, mida noorukid olid meist kärudega möödudes lõkkeplatsile vedanud…

Naabersaarel puhkekeskuses

Kui saare kõik „vaatamisväärsused“ olid põhjalikult omandatud ja selgeks saanud, et alates kella kuuest õhtul on kottpimedas väljas olek mõeldamatu, kasvõi juba ainuüksi hiiglaslike ja eriti julmade sääskede tõttu, otsustasime üritada tutvuda lähedal paiknenud naabersaare hotellikompleksiga. Rääkisime oma soovist peremehele. Jah, palun väga, viin teid mootorpaadiga kohale ja toon tagasi. Lõbu, see tähendab viis minutit paadisõitu, maksab 100 dollarit. Mõistagi kahepeale kokku ja edasi-tagasi, lisas ta lohutavalt. Ei ole võimalik! Jah, on küll. Sest muid võimalusi pole, mingi paadike käib küll veel, kindlasti odavamalt, aga keegi ei tea, millal. „Meil pole ju muud kui korallipuru ja palmid!“ põhjendas kohalikke hindu me hea peremees. Kõik muu tuleb lennuki või laevukestega kohale tuua! Nii lihtne see ongi… ja hinnapoliitika meis enam küsimusi ei tekitanud. Kutsusime kaasa naabertoast noore sakslanna, kes oli plaani üle väga rõõmus, sest oma kaheaastase pojaga pidi ta veetma kuuma päevaaja konditsioneeriga toas, tehes õuetiire vaid õhtuses pimeduses, sääsetõrjega ülepihustatuna…

Üllatusena selgus, et naabersaarele tuleb kaasa võtta passid, sest muidu meid valvatud hotelliterritooriumile ei lasta. Isegi mitte meiesuguseid, ilmseid turiste. Ei saa ju passe vaid kohalikelt nõuda, see oleks diskrimineerimine, kõlas selgitus. Niisiis läksime „kaugreisile“ passid taskus. Sadamas oli meil vastas peremehe poolt tellitud lahtine sõiduk, millega meid nii 500 meetrit hotelli valvuriputkani veeti. Passid ette näidatud, pääsesime kenasti kujundatud parki, kus paiknes väike, kuid uhkete marmorpõrandate ja purskkaevudega hotelli vastuvõtuhoone. Edasi restoran, välikohvik, bangalod pargiteede ääres ja vette viiva ühendussilla ääres, kõigi juures ka oma bassein… kirka ja sooja ookeanivee kohal… Leidsime vabad lamamistoolid ja nautisime kaunist päeva puhastatud, kuid põletavalt kuuma liivaga rannal palmide all lebades ning soojas -ookeanivees sulistades. 

Saanud jutule hotellikülastajaist paariga Šveitsist, kuulsime, et paik on siiski hullult kallis, nii 300 dollarit öö, koos täispansioniga mõistagi. Aga nad olevat tulnud ka vaid pikaks nädalalõpuks. Ja ega rohkem vastu peakski, minna pole ju kuhugi. Paarsada meetrit ühele poole on sadamakai ja sama palju teisele poole on tara taga lennuväli. Ilmselt oligi just lennuk maandunud, sest jaapanlastest noorpaar sammus teineteisel käest kinni hoides kohvreid sõidutava boy järel oma basseiniga „vääristatud“ bangalo poole. Mõne aja pärast märkasime neid uuesti – käest kinni mööda ühendussilda restorani poole minemas … ja siis sealt tulemas… Ja nii kolm korda päevas vähemalt, mõtlesin. Ei, mina nii ei tahaks, isegi mitte mesinädalate ajal.

Kõik kokku oli igatahes üks võrratu ja võimas elamus! Eelkõige muidugi India ookean – kirgas kui kristall ja uskumatult soe!

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024