Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides

„Miks peab laias ilmas toimuvatest halbadest asjadest üldse midagi teadma?“ kuulsin ennast raadioeetris retooriliselt küsimas. Ja vastasin iseenese pärimisele: „Aga miks peab üldse midagi millestki teadma? Võiks ju istuda silmaklappidega, tinistada kitarri ja laulda lõpmatuseni: elu on ilus, elu on ilus…“ Nii halbade kui ka ilusate asjadega seoses räägime nüüd Tiibetist.

Tekst: Rene Satsi
Foto: Tiit Pruuli

Laias plaanis on Tiibet üks võrdlemisi isoleeritud ajalooline ja kultuuriline piirkond Aasias.

Vaadake kaardil sinna, kus asub maailma kõrgeim mägi Mount Everest – vot sealkandis asub ka Tiibet, seal hapnikuvaese õhuga Tiibeti platool. Lamab merepinnast keskmiselt 4500 meetri kõrgusel. Nii kõrgel, et Tiibetit kutsutakse suisa maailma katuseks. Eks asukoha kõrgusest ja mägisest maa-alast tulenevalt võime rääkida ka tema geograafilisest eraldatusest. Ei ole keegi seal käinud nii, et „lähen supsti sinna ja vaatan, kuidas on“.

Selleks aga, et kõnelda Tiibeti poliitilisest ja kultuurilisest eraldatusest, peaks vaatlema Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibeti autonoomset piirkonda, mis on juba kitsam mõiste kui maailma katus. Ala, mille kallal hiinlased pikemat aega aktiivselt pusivad, moodustab umbes poole kogu Tiibetist.

Ajaloos tagasi

Hüppame praegu üle väga pika, tuhandete aastate tagusesse aega ulatuva ajaloo, mille vältel tiibetlased ühe või teise vaenlasega madistades, uhkeid mütse õmmeldes ja suurte kelladega plõnnides kehtestasid ennast kultuuriliselt läbi ajaloo kui etniline rahvusgrupp. Alustame umbes sealt, kui 1951. aastal saabub Tiibeti delegatsioon Pekingisse. Ei, vabandust, natukene tuleb ajas siiski veel tagasi tõmmata.

Sündmused, mis meid hetkel huvitavad, algasid hoopis sellega, et hulk relvadega vehkivaid revolutsionääre kahmas 1912. aastal Hiina ära Qingi dünastia käest, öeldes: „Meil on nüüd Hiina vabariik!“ Ning värske vabariik väitis õhinal, et sellele kuuluvad kõik Hiinaga üht- või teistpidi seotud olnud alad, kaasa arvatud muidugi Tiibet. Tolleaegne dalai-laama pasundas aga vastu, et Tiibeti suhted Hiinaga lõppesid Qingi dünastia langemisega, ja kuulutas välja iseseisvuse. Teised riigid seda iseseisvust ametlikult ei tunnustanud. Järgnes aeg, mis polnud just kõige kergem. Lisaks valisid Tiibeti domineerivad religioossed juhid oma värske iseseisvuse juures tee olla mägedetaguste riikide suhtes diplomaatilises isoleerituses ning omada väga väheseid kontakte välismaailma jõududega. Ning kui (selleks ajaks juba kommunistlik) Hiina 1950. aastal rangelt nõudis, et Tiibet tunnistaks, et kuulub neile – ikka selleks, et Hiina sõdurid saaksid valvama Tiibeti turvalisust ning et enamik Tiibetit puudutavaid otsuseid tehtaks Pekingis –, ei olnud väljastpoolt tulevale abile enam loota, kuigi seda oodati pikisilmi aasta aega.

Rahumeelne Tiibeti vabastamine

Hiina armee oma viie miljoni sõduriga oli tiibetlaste jaoks sel ajal loomulikult võitmatu. Nii tugeva vastase vastu üksi ei saa, kuid miks mitte siiski proovida, mõtlesid tiibetlased omaette. Nii jõutigi eelmainitud delegatsiooniga 1951. aastal Pekingisse, lootuses, et kui delegatsioonil on kaasas ilusaid kingitusi – nagu näiteks käsitöövaipu ja laulvaid kausse –, siis võib-olla annab hiinlastega ikka rääkida. Aga võta näpust – rääkida polnud seal enam midagi, kõik oli juba otsustatud. Hiina oma suure jõuga surub ja surub ning tavaliselt ka saab oma tahtmise. Jäi üle vaid lepingule alla kirjutada ning nõustuda, et Hiina on „rahumeelselt vabastanud“ Tiibeti – täpselt nii punane Hiina seda tragöödiat uhkelt paberi peal kutsub! Paberile kirjutas mõne aja pärast alla ka 14. dalai-laama, kes hiljem tunnistas, et tema nõusolek saadi suure pressimise peale ning kogu dokument on siiani pidevalt vaidluse all. Siiski ei saa väga vaielda tõiga üle, et sellest ajast kuni siiani on tiibetlaste käsi Tiibeti kultuurilise säilimise mõttes üsnagi viletsasti käinud.

Kui läänemaailm vaatab Tiibetiga seotud ajalugu objektiivselt või ei vaata üldse, sest mõnikord on parem probleemidest mööda vaadata, siis Puna-Hiina taob endale rusikaga rinnale ning korrutab jõuga narratiivi, et Tiibet on alati nende oma olnud („alati“ all on siinkohal mõeldud erinevaid Hiina dünastiaid) ning et seal maal on kõik korras ja ärgu lääs püüdkugi pilku sinnapoole tõsta, sest kõik Tiibetiga seonduv on Hiina siseasi ja mitte okupatsioon – jumal hoidku!

Inimõiguste küsimus on praeguses Tiibetis terav. Religioosne vabadus trambitakse jalge alla, teisitimõtlejaid vahistatakse ning nende kohtlemine vangistuses annaks ainet õudusfilmidele. Miljonid Tiibeti lapsed on paigutatud internaatkoolidesse, kus neid õpetatakse ainult mandariini keeles, neile tambitakse pähe ainult Hiina ideoloogiat ja lojaalsust parteile.

Teisel kohal dalai-laama järel tuleb Tiibeti vaimses hierarhias pantšen-laama. Kui Tiibeti teine usujuht 35 aastat tagasi suri, „taaskehastasid“ tiibetlased tema asemele kuueaastase poisi, kes kadus kohe koos perega. Hiina valis nüüd ruttu aga oma püha lapse, keda surutakse tiibetlastele peale nagu halba ilma. Kui Hiina valitud pantšen-laama Tiibetit külastab, makstakse inimestele raha, et nad teda kuulaks. Niimoodi püütakse maailmale näidata, et tiibetlased tunnustavad Hiina valitud pantšen-laamat.

25. jaanuaril 2024 kutsus Riigikogu Tiibeti toetusrühm eesotsas Juku-Kalle Raidiga Tallinnas Riigikogusse ametlikule visiidile Tiibeti eksiilvalitsuse liikmed ning veel paar emeriitset kõnelejat, kes Tiibeti ajaloolise enesemääramise eest faktide toel seisavad ja nendest kõnelevad. Näiteks rääkis Riigikogu saalis hiinlasest (sic!) professor Lau Hong-Shiang sellest, kuidas tema, tuginedes oma uurimustöös ainult Hiina allikatele, saab väita, et läbi erinevate dünastiate ei ole Tiibet tegelikult kunagi Hiinale kuulunud.

Juba samal õhtul säutsus Hiina suursaatkond Tallinnas Xis nii: „Niinimetatud Tiibeti eksiilvalitsus on läbi ja lõhki separatistlik poliitiline rühmitus ja ebaseaduslik organisatsioon, mis rikub täielikult Hiina põhiseadust ja seadusi. Seda ei tunnista ükski riik maailmas. Hiina on kindlalt vastu igasugusele kontaktile mis tahes riigi ja selle organisatsiooni vahel mis tahes põhjusel. Hiina kutsub Eesti asjaosalisi üles austama Hiina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, mitte sekkuma Tiibetiga seotud küsimuste ettekäändel Hiina siseasjadesse ning vältima Hiina-Eesti suhete terve arengu katkemist. Hiina võtab kasutusele vajalikud meetmed, et kindlalt kaitsta oma suveräänsust, julgeolekut ja territoriaalset terviklikkust.“ Ühesõnaga meenutab selline sõnavõtt ühe meile hästi tuttava riigi suhtumist: hägused territoriaalsed nõudmised, agressiooni nimetamine siseasjaks, kõlavad ähvardused. Selles on Hiina saatkonnal kahjuks õigus, et eksiilivalitsust ei tunnista ametlikult ükski riik.

Suurimaks liitlaseks loeb Tiibeti eksiilvalitsus endale praegu Ameerika Ühendriike. USA on ainuke riik, millel on Tiibeti kohta seadus – Tibetan Policy and Support Act 2020 –, mis sisaldab endas isegi dalai-laama ümbersünni teemat.

Küsin Juku-Kalle Raidilt, miks on nii, et mina saan kuulata Penpa Seringi küllaltki liigutavat kõnet Eesti nii tähtsa ametiasutuse seinte vahel, samas kui enamik riike vaatab Tiibetiga asjaajamisest pigem vaikselt mööda? Miks? Mis on laiemalt see tähtsus, miks me peame Tiibeti – ja tulles tagasi artikli algusesse – ning ka halbade asjade peale mõtlema ja nendega tegelema? 

Küsin Juku-Kalle käest väga otse, miks ta üldse veab sellist asja. Siin on tema vastus muutmata kujul: „Kui ma ei korraldaks Riigikogu saalis Tiibeti eksiilvalitsuse üritust, oleks ma lihtsalt loll pohhuist. See on küll väga ebamugav, kuid meie planeedil ähvardavat diktatuurset homset üsna tasakesi nurgast lammutav teema. Kui inimesed räägivad endast, tahavad nad olla võimalikult vabad: osta vorsti öö läbi, saada head palka, sõita graafikus püsiva trammiga ning karjuda, kui lennujaamas kudedes selgub, et lendav masin on jälle katki. Tiibet on samasugune näide nagu Eesti, Ukraina või USA. Pekki keerata saab kõike ülilihtsalt, aga elada nii, et kõik oleksid enam-vähem rahul, on palju raskem. Ma usun vabadusse ja ma olen veendunud, et kui Tiibetist, Eestist või Taiwanist mitte välja teha, jäävad järgi autoritaarsed moodustised, kus ei tehta välja enam mitte ühestki hingavast olevusest. Tiibetiga sekeldamine on kogu inimkonna enda huvides, muud midagi.“

***

Juku-Kalle Raid, kas Tiibetisse on hetkel võimalik reisida? „Tiibetisse saab reisida küll. Kommunistide Hiina pakub isegi taolisi programme, kus range valve all demonstreeritakse kahtlasele külalisele enneolematut kohaliku kultuuri ning eluolu õitsengut.“

***

Tiibeti eksiilivalitsus on poliitiline organisatsioon, mis asub praegu Indias Dharamsalas. Selle eesmärk on esindada Tiibeti rahvast väljaspool Tiibeti autonoomset piirkonda ja propageerida Tiibeti iseseisvust või suuremat autonoomiat Hiina valitsuse all. Eksiilivalitsuse juhtkond valitakse demokraatlikel alustel ning praegu on selle juhiks Indias põgenikelaagris sündinud Penpa Tsering.

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024