Matkates vaimse tervise poole

Mägigiid Stiina Kristal kirjutab, kuidas matkamine aitab raskel ajal mõtetel selgineda.

Tekst ja foto: Stiina Kristal

Eelmise aasta juunis võtsin endale vaimse tervise kuu, et matkata üksi mööda Hispaania-Prantsusmaa piiril asuva Püreneede mäestiku kulgevat matkarada nimega GR11.

2022. aasta kevad oli minu jaoks väga kurnav olnud, sealhulgas minu kalli venna surm. Olin kogu oma aja pühendanud mägigiidiks kvalifitseerumisele, raamatu kirjutamisele, tulevaste tööde planeerimisele. Lisandusid rahalised raskused ja muu eluline. Tundsin, et vajan üksi olemise aega, et kõike seedida. Ent mind ootas ees ka väljakutse: maikuu oli Püreneedes olnud ebatavaliselt märg ja lumine ning ilmaprognoos ei tõotanud ka juunikuuks suurt paranemist. Teadsin, et ei saa seda kontrollida, saan vaid selles kulgeda.

Suure osa minu kõige erilisematest mälestustest pärinevad pikkadelt matkaradadelt, mille olen otsast-otsani läbinud. Tihtipeale kerkivad mõtteisse mingid erilised kohad, vaated ja hetked – suudan üksikasjalikult kirjeldada, mida neis paikades ja hetkedes tundsin, kes ja mis olid minu ümber või isegi millist taskuhäälingut sel hetkel kuulasin. Just seetõttu läksin hingekosutust otsima matkarajale.

Alla ja üles

Alla ja uuesti üles, läbi metsatukkade ja alpiaasade. Üles ja üle mäeharja, laskudes taas alla orgu. Alla, alla, alla, kuni jalgadest saavad ülekeedetud spagetid. Pärast oja serval veedetud lõunapausi kõik kordub, kilomeetrid venivad pikemaks ja pikemaks. Lõpuks näen enda ees laia orgu ja selle kohal moodustuvaid äikesepilvi. Prognoos muutub iga minutiga vähem vihmaseks ja tundub, et äike möödub. Minu rada tõuseb mäeharjale ja otsustan jätkata – kell on alles neli. Rada on mõnus ja mitte raske, ent harjale jõudes mõistan, et ka teisel pool asuvas orus laiutab massiivne tumehall äikesepilv. Vaatan radarikaarti ja näen, et võib-olla möödub äike minust napilt. Vihmasabina saabudes peatun enne metsapiiri lõppu ja otsin ainsa võimaliku telki ära mahutava maalapi, mille kaldus pinnale end kiiresti sisse sean. Äike on nii lähedal, nii vali, nii vägivaldne. Tunni möödudes kaob ka müra, alles jääb vaid kerge vihm. Äikesetormid mägedes on hirmutavad ning telgi poolt pakutav kaitse tundub nii habras, nii haavatav. Eriti üksi olles.

Taevas oli selge ja sinine, jätkasin oma teekonda üle roheliste rulluvate mägede – kilomeetrite kaupa puhast rõõmu. Ma ei pannud isegi tähele, et mu jalad tegid samme, see toimus automaatselt. Järsk laskumine alla mäekülge, mida katsid kuldselt õitsvad püreneede luudpõõsad; möödusin hobusekarjast ja jõudsin lõpuks kõrge mäe otsas asuva ajaloolise kloostrini. Iidne munakividega sillutatud treppidega tee juhatas mu alla linna. Istusin jõeäärsel promenaadil ja jälgisin mööduvat elu. Panin veepudelid järgmise 19 kilomeetri tarbeks täis, sest ees ootas kuiv rajalõik. Pärast pikemat kruusateelõiku nägin kaljuservalt enda ees Püreneede kõrgmäestiku algust tähistavaid heledaid ja järskude seintega kaljusid.

Kas ma tõesti lähen sinna üksi?

Ees ootas suur tõus – umbes 850 meetrit üles ja üle kivise mägipääsu. Juba olid hallikad pilved ilmumas nii minu ette kui ka taha. Olen sõge, kui kavatsen otse sellesse ähvardavasse sinisesse taevasse kõndida. Pärast rasket tõusu viimaks mägipääsule jõudes polnud sinisest taevast enam jälgegi, ent vihm hoidis end veel tagasi. Olin suutnud laskuda mõned sajad meetrid, kui taevakraan lõpuks avanes.

Oru põhjani laskudes nägin pisikese varjualuse alla asetatud värvilist seljakotti ja selle taha peituvat pisikest naist. Liitusin temaga ning paduvihmast lärmava katuse all rääkisin talle salajasest refugio’st (refugio on pisikene ja askeetlik varjupaik, mis mõeldud karjustele ja matkajatele; Püreneedes leidub neid palju), mis oli vaid paarisaja meetri kaugusel üle jõe. Tuul ja vihm muutusid veelgi ägedamaks, ent otsustasime peidupaiga poole joosta, saades ühtaegu ka läbimärjaks. Ent see matkalistele mõeldud maja oli täpselt see, mida vajasime. Pärast viit päeva üksildust oli nii mõnus taas kellegagi rääkida. Kellegagi, kes oli samal teekonnal.

Taeva selginedes alustasime üheskoos teekonda järgmise refugio poole. Edasiliikumine oli vaevaline, sest rada oli vaevu märgistatud, mudane ja madalaid põõsaid täis. Tumedad pilved hakkasid uuesti kogunema ja majale lähenedes vihm naasis.

Järgmisel hommikul nägime meie ees laiuvat orgu, mis oli otsekui muinasjutust: beežid ja hallid, veel lumega kaetud lubjakivikaljud; rauasisaldusest punane pinnas, mida kattis lopsakas roheline muru, millest kulges läbi väike käänuline jõgi. Otsustasime suunduda ülesmäge ning sel tõusul tajusin esmakordselt, kui tugev matkaja Olivia oli – see mudane rada oli järsk ja vaevu aimatav, kuid ta läbis selle vaatamata oma hiiglaslikule seljakotile kiiresti.

Jagatud matkasammud

Me ei olnud Oliviaga koos matkamisest rääkinud, ent see tundus kuidagi õige – kuigi olime tulnud seda rada üksi läbima, olime valmis oma samme jagama. Meie matkastiilid olid tegelikkuses äärmiselt erinevad: mina, keskmise kehaehitusega naine oma ülikerge 31-liitrise seljakotiga, ja tema, kleenuke naine seljakotiga, mis oli suurem kui tema ise. Siiski oli ta tõusudel alati minust kiirem, mina juhtisin aga laskumistel. Igal juhul klappisime omavahel hästi.

Meid ootas ees kogu raja raskeim osa: kaks 2700 meetri kõrgust lumist mägipääsu ning mitu jõeületust. Olivial puudus varasem kogemus järskudel lumistel nõlvadel liikumisest, mistõttu tagusin tema jaoks tugevad astmed lumme ette ning demonstreerisin, kuidas liikuda. Selgitasin, mida teha, kui ta peaks libisema. Nägin, kuidas ta igale sammule keskendus ning õige pea jõudsimegi kivisele mägipääsule. Kõige hullem oli mägipääsu teine külg – järsku nõlva katsid lahtised kivid, rada oli lume sulamise tõttu ära uhutud. Üks samm korraga, veendudes, et jalge all on kindel pind. Peagi olime juba korralikul rajal tagasi ning teine mägipääs ei olnud midagi keerulist. Päeva parim osa oli märjal lumel laskumine, sellega kaasa libisemine.

Täisvihmavarustuses ronisime ka üle päeva kolmanda mägipääsu, ületades lumelaike ja läbides lõputu kivimürakate labürindi. Veel üks jõeületus ja lõpuks nägime taamal varjualuse punast katust.

Kaaslane annab motivatsiooni

See matk osutus üheks raskemaks pikamaarajaks, millel käinud olen. Tavaliselt hakkab minu pea rasketes tingimustes leiutama vabandusi, miks loobuda. Olud muutusid iga päevaga üha raskemaks. Halvenev ilm ja prognoositud kuupäev, mil ilm pidi paranema, lükkus järjest edasi. Terved päevad vihmas matkamist ilma lõunapauside ja siestadeta. Ainus põhjus, tänu millele leidsin endas motivatsiooni jätkata, oli Olivia.

Pärast järjekordset kaunist ja selget hommikut jätkasime läheneva äikese tõttu kuru ületamist, sellelt laskumine muutus aga üsna pea väga tehniliseks. Vihma saabudes muutusid jalge alla jäävad lubjakivipinnad libedaks – õnneks olid riskantsematele lõikudele turvalisuse huvides ka terastrossid paigutatud. Läbimärjana ületasime järsu maastiku, veel ühe jõe ja laskusime veidi. Äike oli tõesti lähedal – kahe löögi kaugusel – löögid kajasid järskudelt kaljuseintelt tagasi. Olin nii tänulik, et ma ei olnud üksi.

Sama kiiresti kui torm saabus, see ka lahkus. Päike tuli välja ja leidsime endale täiusliku laagripaiga. Sellele järgnes seni parim õhtu – päikesetõusu viimaste tundide nautimine korvas kõik need siestad ja lõunauinakud, millest olime ilma jäänud. Sõime õhtust ning rääkisime ja nutsime. Olime mõlemad sel aastal endale lähedase inimese kaotanud ning olime sel rajal, et terveneda. Laagriplatsilt avanes vaade neljale kosele ning lõpututele beežidele ja pruunidele kaljuseintele. Teisel pool jõge nägime metsseaemmet koos nelja põnniga maapinnas tuhnimas. Voolava vee valge müra oli kõikjal meie ümber; olime kohal siin ja praegu.

Näiline üksindus

Ütlesin, et alustasin seda matka üksi, kuid tegelikult polnud ma kunagi üksi – olin algusest saadik kandnud endaga kaasas pisikest osa oma vennast. Nagu papagoi piraadi õlal rändas peotäis tema tuhka minuga seljakoti õlataskus üle 430 kilomeetri kaasa. Mu vend oli alati minu üle väga uhke – ta rääkis oma sõpradele ja kolleegidele minu seiklustest, mägigiidiks saamise teekonnast. Ise ta ei reisinud pea kunagi, sest vihkas lendamist. Suuresti on just tema see põhjus, miks olen oma eluga seal, kus ma praegu olen. See matk oli ainus võimalus viia ta kasvõi korra koos endaga matkale... Olivia ootas mind veidi eemal kannatlikult, et saaksin tuha tuulde heita. See oli minu lemmikpaik Püreneedes, minu jaoks eriline. Lasin tal minna nii, nagu ta oli soovinud.

Pikkade kilomeetrite jooksul rääkisime Oliviaga palju sellest, mis viis meie pereliikmete kaotamiseni: depressioon, alkoholism, perekondlikud suhted. Rääkisime ka sellest, kuidas matkamine on aidanud meil olla olevikus, olla tänulik ja nautida oma keha.

Olin nii väsinud, et minu matkamine muutus täielikult automaatseks. Tundus, justkui vaatleksin oma keha eemalt, väljastpoolt. Kui jõudsin vana asula varemeteni, oli mul nii palav, et käisin külmas jões ujumas ja pesin oma riideid. Panime telgid püsti ning saime õhtusöögi just söödud, kui algas esimene äiksehoog ja vihm. Seekordki oli see väga lähedal ning tõi endaga kaasa tugevad tuuleiilid, mis üritasid meie telke üheskoos meiega ära lennutada. Tunniajase vaikuse järel liikus üle meie ka teine äikesepilv. Veel üks tund ja seejärel saabus kolmas, kõige agressiivsem äike. Kordasin kuivas telgis ja magamiskotis vedeledes iseendale ja äikesele, et äikesest nüüd aitab. Oli hea teada, et Olivia oli oma telgiga minu telgi kõrval. Et ma ei olnudki üksi. Äike on üks minu suurimaid hirme.

Viimased kilomeetrid pingutust

250 meetrit enne mägipääsu rada kadus – meie jalge all olid lahtised kivid, mistõttu libisesime iga edasi liigutud sammu kohta ühe sammu tagasi. Pilved mäeharja kohal muutusid üha tumedamaks. „Tere, Andorra!“ karjusin, kui me lõpuks kurul seisime. Teisel pool möödusime järvest, misjärel laskumine muutus järsuks ja ka taevaväravad avanesid. Panin selga kõik oma vihmariided ja üritasin libedatel kividel ja mudas kiiresti edasi liikudes mitte kukkuda. Pidin oma jalgu täielikult usaldama, mõteteks ei olnud aega. Alla, üle heinamaa, õiget teeotsa ei tohi maha magada, natuke üles, sõrmeotsad külmunud. Seal ta on – refugio!

Võtsime ligumärjad riided seljast ja sisenesime refugio söögisaali, kus ka teised matkajad tormi möödumist ootasid. Soe toit, aega oli isegi uinakuks. Viimaks lõppes ka vihm ja akendest paistis päike, mis märja rohu sillerdama pani. Tugevad tuuleiilid aga ei kadunud kuhugi ja läbi akende kostis vilinat. Panime Oliviaga vastumeelselt ikka veel märjad riided selga ja asusime taas teele. Liikumine soojendas meid uuesti üles ja laskumine oli kaunis – järjekordne Eedeni aed.

Arinsalis jätsin Oliviaga hüvasti. Tundsin, et olin sellelt matkalt saanud kõik selle, mida olin teele asudes vajanud. Olin valmis koju minema.

Kokkuvõtteks

Iga matk on eriline, kuid iga kord olen ka ise erinev. Alustasin üksi, sest tundsin, et vajan seda. Ja siis kohtasin teist hingelist, kes oli mägedes samadel põhjustel. Selgus, et mul oli vaja nii üksi olla kui ka uus sõber leida. Olivia sattus minu teele, et motiveerida mind jätkama. Ta oli seal, et jagada minuga vihmast tingitud raskusi, õitsvaid niidutaimi, alpijärvi ja tervenemist. Et veel kord muutuda. Nüüd oleme igavesti seotud, täpselt nagu kõik, kes üheskoos mägedes käinud.

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024