Eesti reisikirjandus 2023
Tavaliselt on Eestis igal aastal ilmunud veidi üle 20 reisiraamatu. Tänavu me selle arvuni ei küündinud. Küll aga tegi Heidi Toome Eesti Päevalehes (9. märtsil 2024) põhjaliku kokkuvõtte meie telemaastikust ja leidis eri kanalitelt kokku üle 20 kohaliku reisisaate. Kas reisidest rääkimine kolib raamatutest ja blogidest ekraanidele? Go Traveli žürii teeb ülevaate 2023. aasta reisiraamatutest.
Esiteks tuleb ausalt tõdeda, et 2023 ei olnud reisikirjanduse mõttes just tipp-aasta. Oli mitu „korralikult kirjutatud“ teost, aga päris heledat sähvatust nende hulka ei sattunud.
Nõukareisid
Läinud aastal ilmus paar raamatut, kus kaante vahele pandud ammused reisid, millel paljude jaoks juures armas nostalgiamaitse, enamusele juba aga üsna arusaamatu maailm. Kuna see on kadunud matkamaailm, siis on tänuväärne, et seda püütakse säilitada ka laiemalt kui vaid oma perealbumid ja -meenutused.
Väino Tolk viib meid oma „Tuva päevikuga“ aastasse 1976. Tegemist on kolm kuud kestnud geoloogiapraktikaga ning see on tõesti tänuväärne ja detailirohke kirjeldus, kuidas tollel ajastul taolistel ekspeditsioonidel käidi. Põnevaid äratundmisi nendele, kellele see aeg ehk noorusest tuttav, aga kindlasti tänuväärne materjal lähiajaloohuvilistele. Kuidas ekspeditsiooni varustati (kirsad, mis kolme kuu lõpuks lihtsalt katki kulusid), mida söödi (jahi- ja kalameheoskused kulusid väga ära), kuidas muu maailmaga sidet peeti (kirjavahetus, helikopter), aga mitte ainult. Autor on kirja pannud ka enda ambitsioonid nähtut ja kogetut teistele jagada nii fotode kui ka teksti näol. Vahel tundub, et seda nõukatemaatikat on juba nii palju, ei jaksa lugedagi, aga tuleb tunnistada, et Väino Kolki raamatus oli toredaid äratundmisi ja ehedaid sõnastamisi, mis lugemise nauditavaks tegid. Ja tolleaegsete noorte unistustest saab ka aimu. Need polegi laias laastus erinevad näiteks Cristo Pajusti omadest (vt „Minu Malaisia“), lihtsalt kaks täiesti erinevate võimalustega ajastut.
Mitmed Vene aja väärtushoiakud tulevad sest raamatust kenasti välja, seda isegi siis, kui see autoril võib-olla päris nii planeeritud pole olnud. See tähendab, et ehe ja väärtuslik teos.
Teiseks nõukaaegseks reisipäevikuks on Kalju Veinmanni „20 päeva lumehanges ja saunaleilis. Ühe suvesõidu muljete ülesmärkimised“. Raamat jutustab 1961. aastal tehtud matkast Kaukaasiasse. Lähemalt loe Tiit Pruuli ülevaadet Go Reisiajakirjas 6/2023.
Ilusad raamatud
Juta Raudnaski „Elu nagu aperitiiv. Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is“ on ilus raamat. Autor on palju rännanud ning tunneb end kodus maailmas ja erinevates maailma köökides. Juta on oma lugusid avaldanud ka Anne & Stiili veebis, kus lubati igakuiseid seiklusi. Mingeid erilisi seiklusi siiski ei tulnud, tuli üks paljudest sedalaadi raamatutest, mis ilmselt pakub huvi täpselt siis, kui ees seisab sõit Provence’i. See, et polnud seiklust, ei vähenda teose positiivse ellusuhtumise ilu.
Indrek Tenno „Hipilikud palverännakud“ koondab koroonaeelsel ajal Postimehes ja Eesti Ekspressis ilmunud reisilood raamatuks. Sekka ka mõni uus lugu. Kakskümmend kolm külastatud maad, palju fotosid ja ladusa lugemise lood. Lehekülgedele mahub seiklusi eri mandritel, kohtumisi kohalikega, aga ka pisut ülevaadet maa ajaloost ja kultuurist. Nagu raamatuski öeldakse – pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Tõesti tore, et fotod on suured, ei pea luupi otsima, et neid nautida. Ka lood kutsuvad lugema. Just sellist raamatut tahaks puhkusereisile kaasa võtta, kui see ainult nii palju ei kaaluks!
Reisiaruanded
Indrek Jäätsi „Ääremaadel kõndija. Reisikirjeldusi soome-ugri aladelt“ on autori teine raamat oma ekspeditsioonidest Venemaal elavate rahvaste juurde. See on teadlase põhjalikkusega kirja pandud päevik, mis annab süvitsi mineva olmepildi venelikust elustiilist ja seal vahel. (Loe ka Tiit Pruuli „Hõimuliikumise tulevik“ Go Reisiajakiri 1/2024.)
Uhuuduuri poisid (mh-mh, või peaks ütlema kileviinerid*) ei jäta jonni ja tiirutavad ikka jalgratastel mööda maailma. Seekord alustati sõitu Peruust. Eks uus raamat ole juba mitmes tõmmis ja seepärast tundub ehk ka veidi lahjemana. Mingit uut käiku oleks sellele rattasõidu kajastamisele sisse vaja, enne kui saabub finišijoon. Sõit ise on meeste jaoks äge nii ehk nii, selles pole põhjust kahelda.
Ise ütlevad nad eneseirooniliselt oma viimase reisi telesarjas: „Jääme vanemaks, käime alla. Enam ei jõua kõike sellise tarmukusega teha nagu 20 aastat tagasi.“
Ka raamatus „Ehh, uhhuuuuduur 20. Ise teed oma elu!“ on tunda rohkem elutarkade meeste (mõnikord resigneerunud) tarkuseterakesi kui näpud püsti loosungeid ja maailmavallutusplaane.
„Ehh, uhhuuduurist“ on saanud omaette nähtus meie reisiskeenel. Nii nagu on oma sektoris 4x4 mehed, Arbo-Tuuli, „Kaks kanget“ või „Admiral Bellingshausenil“ purjetajad. Need on selged kaubamärgid, mille puhul on laias laastus teada, mis sealt tuleb. Mõnikord tahaks, et tuleks rohkem üllatusi.
Tublid eestlased
Meelike Eenpuu-Villupi „Minu Holland. Võitlus tuuleveskitega“ on ehe ja aus lugemine sellest, et välismaal elamine ei pruugigi olla lill, oma ellujäämise eest tuleb pidevalt võidelda. Hästi sümpaatne lugemine vaatamata sellele, et poliitikast ja jalgpallist – kahest Hollandi elu olulisest osast – ei tea autor just palju. Aga nii ta kirjutabki – pole minu teema, ei pea pingutama. Ja mis on oluline – „mugavuspagulasest immigrant“, nagu ta ise naerdes ütleb, kirjutab rõõmsalt ja lustlikult, naerab ise ja naeravad ka lugejad. Ka hollandlase moodi vinguda oskab autor nii, et lugejal pole ebamugav.
Muu hulgas aitab autor meil lahti saada mitmest Hollandiga seotud stereotüübist, näiteks vabameelsuse ja liberaalsuse suhtes.
Madle Timm sõidab Punase Risti autoga riisipõldude vahel või askeldab Punase Risti kommunikatsiooniosakonnas, tegutseb pilvelõhkujas suure maavärina ootuses. „Minu Filipiinid. Katastroofide keerises“ on jälle üks tore lugu, kuidas eestlane täiesti võõras kultuuris hakkama saab. Hästi saab, pole muret. Ajakirjanikuharidusega autoril on silma märgata lõbusat ja ootamatut ja see teeb lugemise nauditavaks.
Alumiselt riiulilt
Teoloogiliste teoste väljaandmisele keskendunud Allika kirjastus on üllitanud Jael Puusaagi „Eestlasena Bosnias. Südamekujulisel kontrastide maal“. Autor elas jumala kutsel ses Balkani riigis 17 aastat, nii et paik on talle hästi tuttav. Nagu saatetekstis öeldakse, on Jaeli lugu ühtlasi jutustus jumala tööst tema elus. See on kindlasti eesti reisikirjanduse mõttes erilise vaatepunktiga sissevaade ühte keerulisse kultuuri. Kristliku heategevustöö kõrval on Jaelil silma ka põnevate olmedetailide märkamiseks.
fili „Porto“ ilmus ühes omamoodi sarjas, mille nimeks „Sõitsin…“ ja mille põhiautoriks olnud seni Vaike Silmato. „Porto“ esindab sellist lihtsamat sorti ülevaateteost ühest piirkonnast, kus kõnnitakse ringi ja pannakse kirja, mida nähakse. Pole eriti inspireeriv.
Kirjanduslikus mõttes proovireisijateks jäävad ka Toivo Laane Krimmi reisi kirjeldus „Kazatška“ ning Florika Kolbakova ja Jessika Liivaku kaks raamatut „Õpsid hoos“.
Värske hingamine
Cristo Pajust esindab oma raamatuga „Minu Malaisia. Kanavarbad ja kotijook“ väliselt täiesti teistlaadi maailma. See on AIESEC-i põlvkond, kelle jaoks kõik on võimalik, kõik on saavutatav, sul on rahvusvaheline võrgustik, kes sind toetab kus iganes maailma otsas. Varustatuna võrgustiku toega, sukeldud keskkonda, millest mitte midagi ei teata, ja ega kohaliku kultuuri vastu rohkem huvi tunda pole vajagi, kui vaid niipalju, kui ühe või teise toote turundamiseks või äri edendamiseks vaja. Cristo on pärast Malaisiat reisinud veel mitmel pool, loodame, et reisikirjanik temas on küpsenud ja ta ka neid lugusid tulevikus avaldab. (Loe ka Rene Satsi intervjuud autoriga Go Reisiajakirjast 1/2024.)
Thea Karin on paljudele kindlasti tuttav KUKU raadio „Reisiraja“ saatest. Tutvustavad laused Thea kohta kõlavad: „Alustanud oma reisimistega juba ülikooliajal Saksamaal ja Austrias, sai Theast töötamisega Austria raadio ja televisiooni ORF Wien juures reisiajakirjanik. Thea eriline armastus kuulub Tuneesia Sahara kõrbe beduiinide ja berberite kultuurile ja Kagu-Aasia maadele.“
Tema raamtust „Minu Tuneesia. Nõustumise ja vastupanu vahel“ on mõnedki lõigud tähelepanelikele raadiokuulajatele tuttavad. Raadios saab teksti elavamaks muuta esitluslaadi, muusika, intervjuukatketega, raamatus peab aga rääkima tekst ise. Raamatu teemade kaupa struktureeritus teeb lugemise ja võõra kultuuri sisse vaatamise lihtsalt jälgitavaks ja (pulma)kirjeldused põnevaks. Pulmas oleks küll lugeja nagu ise kohal olnud.
Kui Tuneesia raamatust saab teada palju informatsiooni datlite kohta, siis Susanna Veevo „Minu Iraani“ raamatust datlite kohta lugedes tunneb ka datlite maitset. Karin on korralikum ja planeerivam, Veevo laseb end rohkem voolul kanda ja vaatab, mis juhtub ööbussis ja mis juhtub öörongis.
Veevolgi on vaatamata oma noorusele ette näidata aukartustäratav reisimiskogemus, temagi on oma elamusi varem publiku ette toonud.
Mõlemad autorid liiguvad meeste juhitud islamimaailmas, kus neil välismaalastest naistena on küll mõningased eesõigused, ent rohkem probleeme ja riske. Julgustükk on muidugi sellistes kohtades reisida, aga eesmärk pühendab abinõu ja nagu Susanna ütleb, ühtki läbimõtlemata liigutust ja liigset riski ta ette ei võta.
Lugupidamist tekitab aga see, millise respektiga nad seal võõras maailmas käituvad, andes endale aru, et nii mõnelgi juhul võiksid nad mugavamalt hakkama saada, pannes ennast maksma n-ö valge eurooplasena. Aga nad ei tee seda.
„Minu Iraan“ oli ehk emotsionaalsem, pani mitmel juhul üle vaatama, et kas tõesti saab see või teine tegevus toimuda Iraanis, ent see andis kinnituse, et unistused on täitumiseks.
Mõlemad raamatud on tublid kultuurilised teejuhid neile, kes tahaksid Iraani või Tuneesiasse rännata.
Žürii otsusega on 2023. aasta Eesti parimad reisiraamatud Thea Karini „Minu Tuneesia“ ja Susanna Veevo „Minu Iraan“.
Mõlemas teoses osatakse võõras kultuur, millest ka autorid, oleme ausad, esimesel hetkel palju ei tea, teha endale ja lugejatele arusaadavaks ning seetõttu sümpaatseks.
* Õigekeelsussõnaraamatusse jõudnud halvustav väljend, mida keeleteadlane Margit Langemets selgitab nii: „Kasutatakse keskealiste meeste kohta, kes riietavad ennast liibuvatesse kostüümidesse ja teevad head tasemel harrastussporti, näiteks suusa- või jalgrattasporti.“
Selles numbris
- Eesti reisikirjandus 2023
- Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
- Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
- Meri on, meri jääb…
- Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
- Matkates vaimse tervise poole
- Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
- Omal käel Maldiividel
- Poolteist aastat merenomaadid
- Meri: armastus ja vihkamine
- Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
- Kapten Kolk Kauges Idas
- Reisiajakiri küsib
- Süstamatk Ida-Sajaanides
- Purjepaadiga olümpiale!
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024
